Piibliõpik (1)

„Piibliõpik“
Toomas Jürgenstein
I
VT JAOTUMINE
Ristiusus ja judaismis on VT jaotatud osadeks erinevalt. Ristiusu traditsiooni järgi on see jaotatud (1) ajalooraamatuteks, (2) suurteks ja väikesteks prohvetiraamatuteks ning (3) õpetusraamatuteks ja lauludeks. Judaistlik traditsioon jagab VT vastavalt (1) seaduseks ehk tooraks, (2) varajasteks ja hilisteks prohvetiteks ning (3) kirjutisteks.
TEKKEPAIK JA TINGIMUSED
Vana Testamendi loonud juudi rahva kodupaigaks oli Palestiina . Sealset kultuuri on oluliselt mõjutanud maa geograafiline asend Aasia ja Aafrika vahel. Olles ühendusteeks Mesopotaamia, Egiptuse ja Väike-Aasia vahel, on Palestiinat ümbritsenud võimsad riigid alati selle maa-ala vastu huvi tundunud ja püüdnud seda läbivaid kaubateid oma kontrolli all hoida. Ainult Suurriikide võimu tasakaalu või nõrkuse puhul oli väikerahval selles geograafilises ruumis võimalik iseseisev poliitika ja riiklik elu.
Teiseks tähtsaks faktoriks on Palestiinas valitsevad klimaatilised tingimused. Sajab põhiliselt talvel, mil ka stepis on rikkalik taimestik , kust loomakarjad toitu hangivad. Kuival ajal jäävad ainsaks kohaks, kust nomaadid oma loomadele toitu leiavad, vaid kultuurmaad. Ikka ja jälle on rändrahvad püüdnud kultuurmaadele paigale jääda. Nii toimus ka iisraeli rahva paikseks jäämine, umbes 1200 eKr.
VT KIRJUTAMISE SEOS AJALOOGA
Juudid kuuluvad semiitlike rahvaste hulka. Tuntumatest rahvastest kuuluvad sinna veel araablased, assüürlased, foiniiklased ja babüloonlased. Üldnimetuse on nad saanud piiblitegelase Noa poja Semi järgi, kellest nad arvasid endid põlvnevat.
Juutide algkodu asub Araabia poolsaarel. Aastatel 2000-1200 eKr rändasid nad karjakasvatajatena Mesopotaamia ja Egiptuse vahel. Arvatavasti pärinevad selle ajastu algusest 1. Moosese raamatu esiisade pärimuste juured.
Iisraeli paikseksjäämise ajal kuulus Palestiina temast lõuna pool asuva Egiptuse uue riigi (1670-1200 eKr) mõjusfääri. Ilmselt olid mõningad iisraeli hõimud 16. sajandil eKr rännanud Egiptusesse. Mälestused sealt väljarändamisest kajastuvad hilisemate autorite poolt ühendatuna 2. Moosese raamatus. Egiptuse riik polnud tol perioodil enam oma võimsuse tipul. Jumalataolise vaarao kõrval omandasid üha suuremat võimu ka riigi kõrgemad ametnikud. Palestiinaski kuulus tõeline võim kohalikele kaananlastest vasallidele, kelle erinevaid usukombeid kujutatakse Piiblis negatiivse värvinguga.
Teiseks suurriigiks oli idas asuv Vana-Babüloonia (Piiblis: Paabeli) riik. Selle riigi mõjust Iisraelile annab tunnistust sealt leitud kuningas Hammurapi seadustekogu , mis pärineb 2. aastatuhande algusest eKr. Seadustekogul on kokkulangevusi Moosese seadustega. Peale selle on mitmetel Babüloonia müütidel ühisjooni Piibli loomislugudega. Vana-Babüloonia riik lagunes 16. sajandi keskel eKr Väike-Aasias tekkinud Hati riigi survel , mis omakorda varises aastal 1200 eKr küllalt ootamatult kreeka päritolu mererahvaste löökide all.
Iisraeli lühikesel iseseisvusperioodil jagunes riik kaheks. Mõlemad riigid peavad oma iseseisvust kaitsma Assüüria (Piiblis: Assuri) vastu. Piiblis märgib seda aega prohvetlike kirjanike esilekerkimine. Need tunnetasid rahva liigses enesekindluses ja usuleiguses ohtu ühiskonnale.
586. aastal eKr vallutab vahepeal tugevnenud Uus-Babüloonia (Piiblis: Paabeli) riik Jeruusalemma ja küüditab enamiku elanikkonnast. Seda perioodi iseloomustab pärimuse fikseerimine ja prohvetite muutus hoiatajatest lohutajateks. Ajaloolise ülevaate Iisraeli riigi moodustamisest kuni küüditamiseni annavad 1. ja 2. Saamueli, 1. ja 2. Kuningate ja 1. ja 2. Ajaraamat.
539. aastal eKr alanud Pärsia ülemvõimu aastatel said juudid loa pöörduda tagasi oma kodumaale . Peamiseks ülesandeks sau nüüd templi ja kultuse taastamine. Piiblis kirjeldavad seda perioodi Ersa ja Nehemja raamatud. Sellesse aega langeb ka Moosese raamatute lõplik valmimine.
Aastal 331 eKr sattus Palestiina Makedoonia Aleksandri suurriigi koosseisu. Seal valitsenud hellenistlikust vaimust on mõjutanud siiski vaid üksikud Piibli raamatud, nagu näiteks Koguja raamat. Sel ajal valmisid ka Estri ja Taanieli raamatud.
Protest vägivaldse helleniseerimise vastu viis 2. sajandil eKr juutide ülestõusuni, millega kaasnes lõhiajaline iseseisvuse kehtestamine. Seda perioodi kirjeldavad apokrüüfide hulka kuuluvad Makabite raamatud.
TÕLKED
4.-3. sajandiks eKr oli kujunenud olukord, kus paljud kodumaast eemal elavad juudid ei osanud enam piisavalt heebrea keelt. See tingis vajaduse tõlkida VT kreeka keelde, mis oli Vahemere piirkonna levinumaks kultuurkeeleks. 3. sajandil eKr valmiski Aleksandrias, mis oli kujunenud üheks suuremaks kodumaast eemal elavate juutide keskuseks, kreekakeelne tõlge Septuaginta (sageli kasutatakse lühendit: LXX). Legendi järgi on selle teinud 72 meest 72 päeva jooksul et tegemist on väga vana tõlkega ja selle aluseks olnud heebreakeelsed käsikirjad ilmselt erinesid mõnevõrra masoreetide VT tekstist, on selle tõlke autoriteet suur. Nii on näiteks õigeusu kirikus võetud just Septuaginta VT aluseks.
Kõrvuti Septuagenintaga tekkisid veel mitmed VT kreeka tõlked. See pani aluse VT levikule Vahemeremaades ja mõjutas oluliselt VT arvamist Piibli koosseisu.
Teiste tähtsamate tõlgetena tuleks mainida arameakeelseid laiendavaid seletusi sisaldavaid targumeid, 1. sajandil pKr Lähis-Idas tekkinud süüriakeelset Pešitat ja Hieronymuse poolt aastal 405 pKr lõpetatud ladinakeelset Vulgatat.
VT ARHEOLOOGIA
Iga Piibliga tegelejat kannustab idee jõuda lähemale kirjapandu algsele mõttele. Selle eeldusteks on võimalikult täpne algtekst ja Piibli kaasaja hea tundmine . Üha uute arheoloogiliste andmete ja käsikirjaleidudega täienev uurimistöö on pikk ja lõputu protsess. Ühelt poolt toimub küll pidev ajaline kaugenemine Piibli kaasajast, teisalt aga muutuvad sellealased teadmised sügavamaks. Kokkuvõttes viib see meid Piiblile lähemale.
Piibli tekstiga tegelemise kõrval on kindel koht ka tolle aja materiaalse kultuuri uurimisel . Palju huvitavamaid tulemusi pakub siin arheoloogia. Sealt saadud uued teadmised Piibli kaasaja sotsiaalkultuurilise, etnilise ja majandusliku situatsiooni kohta avavad uusi võimalusi ka teksti mõistmisel, võimaldavad piiritleda Piibli tekstide geograafilist levikut ja tuua paralleele naaberrahvaste usunditega. Kui VT arheoloogia geograafiline ruum piirdub eelkõige Palestiina, Egiptuse ja Mesopotaamiaga, siis UT puhul omad sellele lisaks veel tähtsust kogu Vahemere idarannik Kreekast Itaaliani.
Hoolimata sellest, et seal leidub hulgaliselt andmeid ajaloo kohta, pole Piibel kaugeltki mitte ajaloo raamat. Ajalooline täpsus ei ole Piibli eesmärk ja sealt võib leida mitmeid näiteid ajaloolisest tõest kõrvalekaldumise kohta. Nii on üsna mõttetu viia kõiki arheoloogilisi avastusi kooskõlla Piibliga. Eriti puudutab see VT lugusid maailma loomisest, esimestest inimestest või Noa laevast .
Viimase aja tähtsamaks Piibliga seotud argeoloogiliseks leiuks on Jeesuse-aegse ülempreestri Kaifase perehaua leidmine 1990. aastal Jeruusalemmas. Kaifas oli ülempreestriks aastail 18-36 pKr, temal oli Jeesuse surmamõistmisel oluline osa. Näite arheoloogilise materjali kaudu saadavast informatsioonist võiks tuua samast hauast . Sinna maetud naise suust leiti münt, mis oli tasu paadimees Charonile allmaailma jõest ülesõidu eest. See kinnitab, et Jeesuse ajal olid hellenistlikud tavad ja kujutlused tähtsal kohal ka Jeruusalemmas.
Arheoloogia abil on võimalik heita pilk VT ja UT argipäeva. Koos sellega aitavad uued arheoloogilised andmed jõuda lähemale ka Piibli algteksti mõttele.
KÄSIKIRJAD
VT käsikirjad kirjutati algselt papüürusele või nahale, hiljem pärgamendile. Lehtede ühendamisel saadi pikad kangad , kuhu vajalik tekst kirjutati tulpadena paremalt vasakule. Valmis käsikirjad keerati ümber spetsiaalsete varbade. Nii valminud rullraamat nimetati keerikuks. Lugemisel rulliti vajalik tekst lahti, keriti ühe varva pealt teisele. Alles 2.-3. sajandil pKr hakati kasutama tänapäeva raamatutele omast köitmisviisi. Niisugusel viisil köidetud käsikirju nimetatakse koodeksiteks.
Kui aastal 90 pKr kinnitati VT judaistlik kaanon ja määrati kindlaks teksti normatiivne kuju, kuulusid sellest kõrvalekaldunud tekstid hävitamisele. Seetõttu pakuvad VT tekstiloo seisukohalt erilist huvi käsikirjad, mis olid levinud enne teksti ühtlustamist. Sellega on seotud käesoleva sajandi kõige sensatsioonilisemad käsikirjaleiud, mis said alguse 1947. aastast. Siis sattusid kaks Surnumere ääres karja valvavat poissi juhuslikult koopasse , kust nad leidsid mitu savikannudesse pakitud VT käsikirja. Need pärinesid 2. sajandil eKr – 1. sajandil pKr tegutsenud esseenidele kuuluvast Kumrani kloostrist. Tähtsamateks leidudeks oli Jesaja raamat, Habakuki raamatu kommentaar, osa Lauluraamatust ja katkendeid 3. ja 4. Moosese raamatust. Veel leiti väiksemaid tükke peaaegu kõigist VT raamatutest. Hoolimata mõningates erinevustest on nende tekst üllatavalt sarnane 1000 aastat nooremate käsikirjadega, millel põhineb enamik tänapäeva piiblitõlkeid.
Kõige varasemad täielikku VT-d sisaldavad heebreakeelsed käsiirjad pärinevad 10.-11. sajandist. Tänapäevaste VT-de teksti teaduslike väljaannete aluseks on tavaliselt võetud 10. sajandist pärinev Aleppo koodeks või 11. sajandist Leningradi koodeks.
3