Vana-Kreeka kunsti perioodid (0)

Vana-Kreeka kunsti perioodid
Kreeka kunst arenes välja umbes aastaks 600 eKr. Sellest edasi järgnes kolm perioodi, mida nimetatakse arhailiseks (600-480 eKr.), klassikaliseks (480-323 eKr.) ja hellenistlikuks(323 eKr.-30 pKr.).
Arhaline periood oli inspireeritud Egiptuse ja Mesopotaamia kividest tehtud monumediskulptuuridest, mida hakkasid valmistama samuti kreeklased . Sealt kasvas välja kaks põhilist skulptuuritüüpi: kouros ( noormehe kuju) ja kore (neiu kuju). Kunstnikud on meile tudmatud.
Nende skulptuuride põhitunnusteks võib nimetada 1) tavaliselt alastiolekut 2) vasak jalg on ees 3)käed ripuvad keha kõrval, peod kergelt rusikas 3) keha on muskliline ja tugev ning proportsionaalne 4) nägu on suhteliselt ilmetu, kuid samuti „ideaalsete proportsioonidega“. Neid esineb tavaliselt dooria polistes, sageli leitud haudade juurest. Kujud kujutavad tõenäoliselt apollonit (valguse- ravi-ja luulejumal), või esindavad üldist ideed ideaalsest Kreeka kodanikust.
Mõndade kujude kogu keha on kaetud ka kandadeni ulatuva rüüga, käed on kõrval või rinna ees. Soeng on tavaliselt lokkisjuukseline, näol nn "salapärane arhailine naeratus". Hilisemad kourosed on looduslähedasemad, aga ikka samasuguses anatoomiliselt korrektses põhipoosis ja keha iga liigutus on aimatav.
Nagu ka keraamikaga, ei valmistanud kreeklased skulptuure ainult artistliku väljapaneku jaoks. Skulptuurid olid tellitud kas aristokraatidest eraisikutelt või riigilt ning neid kasutati avalike mälestusmärkidena, kingitustena templitesse, oraaklitele ja pühakodadesse. Samuti asetati neid mälestusmärkidena meeste haudadele. Nad olid kujutised ühest ideaalist- ilust , vagadusest, aust ja ohverdusest.
Arhitektuuriga seotud skulptuuris kujutatakse lahinguid jumalate ja hiiglaste vahel, stseene kaarikutega ja mütoloogilisi tegelasi. Arhailise ajastu lõpul tekkisid kaks suuremat skulptuurikoolkonda: Ateena ja Sparta .
→ Ateena oli demokraatlik riik ning peamine kaubandus- ja kultuurikeskus Kreekas. Ateena Mereliit koondas Egeuse mere rannikul ja saartel paiknevaid poliseid. Ateenal oli ka Kreeka võimsaim laevastik .
→ Sparta oli Lõuna-Kreeka võimsaim linnriik , mil oli Kreeka tugevaim jalavägi. Selles valitses range sõjaline sisekorraldus. Sparta ümber koondus paljusid Lõuna-Kreeka poliseid ühendav Peloponnesuse Liit.
Klassikalise ajastu kuulsaimad ehitised püstitati Ateenas, mis oli sealne 5.sajandi juhtiv linnriik. Pärast selle sajandi alguses toimunud sõda kreeklaste ja Pärsia vahel, olid pärslaste poolt purustatud küll mitmed Ateena linnamäel Akropolil asunud templid ja skulptuurid, kuid sõja võidu saanud kreeklased asusid uuesti oma linna taastama ning uusi templeid ehitama. Tähtsaim ehitis oli linna kaitsejumalannale Athenale pühendatud Parthenoni tempel.
→ See on dooria stiilis peripteer 8×17 sambaga. Dooria stiil on vanim Kreeka arhitektuuristiil, mida iseloomustavad suhteliselt madalad ja jässakad sambad, mistõttu ehitis mõjub raskepärasena, kuid kindlana. Dooria stiil on väga lihtne ning range. Sammastel puudub baas ning kapiteel on tagasihoidlik .
Templi sees cella's asus Pheidiase loodud kullast ja elevandiluust Athena kuju. Kuju nägu, käed ja jalad olid elevandiluust, silmad kalliskividest. 426. aastal lasi Rooma keiser Athena kuju Konstantinoopolisse viia, kus see hiljem ristisõdade ajal kaduma läks. Säilinud on Rooma-aegne koopia, mida hoitakse riiklikus arheoloogiamuuseumis.
6. sajandil muudeti Parthenon Neitsi Maarjale pühendatud kristlikuks kirikuks. 1456, kui Ateena osmanite kätte langes, muudeti ehitis mošeeks. Selle juurde ehitati minarett, kuid hoonet ennast ümber ei ehitatud.
26. septembril 1687 , kui veneetslased piirasid Ateenat, tabas püssirohuhoidlana kasutatud Parthenoni veneetslaste kahurikuul. Toimunud plahvatuses purunes suurem osa templist . Välissammastik taastati hiljem. Friisi säilinud osad ja paljud kujud viidi 1801. aastal Inglismaale , kus neid hoitakse Briti Muuseumis hoolimata Kreeka valitsuse nõuetest need tagastada. 1975. aastal hakati Parthenoni restaureerima. Tööd kestavad tänapäevani.
Erinevalt arhailise ajastu sammastest on Parthenoni sambad kõrgemad ja saledamad
Klassikalise ajajärgu kreeka kunst ja eriti templid on avaldanud suurt mõju hilisemale lääne kunstile. Selle kunsti erilisus peitub teatavasti templite välisilmes avalduva loogika ja terviklikkusega. Templitest räägitakse kui ühest orgaanilisest tervikust, milles kõik üksikosad oma vältimatut tähtsust omavad ning koos nendega moodustub üks täiuslik tervik, millele ei saa midagi lisada ega midagi ära võtta seda kahjustamata.
Selle ajajärgu kujudel võrreldes arhailise ajastuga kujutatakse keerukamaid liigutusi, ka on kujud on vaadeldavad igast küljest. Nägudel ei ole enam tardunud „arhailist naeratust”. Hakatakse kasutama ka kontraposti. Inimese keha toetub seistes ainult ühele jalale ( tugijalg ) ja teisele ainult nõjatub (nõjalalg). Inimkeha kujutamises saavutati täielik kindlus ja vabadus. Tulemuseks oli ennenägematu looduslähedus ja väljenduse veenvus.
KLASSIKALINE ARHAILINE
Hellenistlik kunst – Vana-Kreeka kunsti perioodidest viimane- on väga mitmekesine . Seda sel põhjusel , et kui Makedoonia 4. Sajandi II poolel e.Kr. Kreeka linnriigid alistas, võtsid makedoonlased üle palju kreeka kultuuri kogemusi ning Makedoonia valitseja Aleksandri Aasia -sõjakäigu tagajärjel levis kreeka kultuur enneolematult kaugele. Aleksander suri noorena ning tema hiigelriik sai väepealike vahel jagatud. Kujunesid hellenistlikud riigid, mille kultuuris segunesid kreeka mõjud kohalike traditsioonidega. Kreeka ise kaotas kunstis tähtsuse. Olulisemateks kunstikeskusteks said nüüd Aleksandria, Pergamon ja Rhodose saar.
Surma ja hauataguse maailma kajastamine kunstis muutus olulisemaks. Hellenismi ajal jätkus kunsti iseseisvumine omaette kultuurialaks. Levis arusaamine, et kunst ei erinine mitte ainult religioonist, vaid ka moraalist. Religiooni teenimiselt muutus kunst autokraatlike dünastiate ülistamiseks, mida kasutati järjest rohkem paleede kaunistamisel.
Erinevalt eelnevatest perioodidest, hakkas hellenismi ajal ideaali kujutamine skulptuurides asenduma realismi kujutamisega. Kujutusviis oli äärmiselt realistlik jumalate, kangelaste ning “vaprate ja imeilusate” idealiseeritud kujude asemel. Jumalaid küll kujutati, aga maistena ning inimlikkudena. Rõhutati kujutatava individuaalsust, muutusid liikumised ja nakatavad emotsioonid, mida väljendati poosides, žestides ja näoilmes. Hakati kujutama ka psüühikat. Tekkis ladus ja elav, reegleid eirav ja sageli asümmetriline stiil.
Hakati kujutama füüsilisi ja hingelisi kannatusi, võitlust, võitu ja surma. Skulptuurid näitasid igas vanuses ja seisundis inimestest.
Kuigi väga populaarne oli kujutada võitlust ja piina, siis ei väljendanud siiski ka ainult seda. Väga popolaarsed olid ka Apollonite ja Aprhroditede kujud, mis lähtusid Praxitelese (tuntuima Attica skulptori) kaunist stiilist, kuid olid mõnevõrra realistlikumad. Praxiteles kujutab nende nöoilmet ja kehakeelt elava ja erootilisemana, kui enne.
Kunsti iseseisvumist omaette väärtuseks näitas hellenistlikul ajal välja kujunenud kunstiturg, väikeste meisterlike kujukeste, medalite ja keraamika ning muude kösitööesemete tootmine müügiks. Levis ka kunstiteoste kogumine ja kuulsatest teostest koopiate valmistamine.