Uus aeg (0)

„Uus aeg“ I
1.Peeter I reformid Venemaal.
Peetri- eelne Venemaa oli Euroopast ära lõigatud. Ka ühiskond oli oluliselt erinev Lääne-Euroopast. Seisused koos kohustustega puudusid. Kõik olid allutatud tsaarivõimule. Nii linna- kui maainimesed ei tohtinud oma elupaikadest mujale kolida . Nad olid sunnismaised.
Muutused algasid kui sai võimule Peeter I (1689). Esmalt suundus ta koos oma delegatsiooniga välismaale (Euroopasse). Ta asus koguma liitlasi sõjaks Türgi vastu. Kuid neid ei leitud. Poola pakkus välja, et Venemaast võiks saata liitlane sõjaks Rootsi vastu. 1700 algas Põhjasõda . Samas palgati Venemaale mitmeid asjatundjaid erinevatelt aladelt . Põhjasõda algas, aga kaotusega ning Peeter I alustas oma reformidega.
Esmalt värvati uus sõjavägi nekrutitest. Uus relvastus saadi kui võeti kasutusele Uurali rauamaagivarud. Samuti rajati riidemanufaktuure. Tööjõuks kasutati pärisorjastatud talupoegi. Kuna kõik vajas raha loodi eraldi ametkond, mis mõtles välja uusi makse. Näiteks maksustati aknad ja korstnad. Hiljem asendati need isikumaksu – pearahaga. Korraldati ka hingeloendusi. Ka valitsemiskorraldust muudeti. Venemaa jagati kubermangudeks. Bojaaride duuma asendati senatiga mis koosnes Peeter I oma sõpradest ja usaldusalustest. Senati kõrval tegutsesid ka kolleegiumid ( ministeeriumid ). Tähtsamad olid välisasjade, sõja- ja admiraliteedikolleegium.
1703. aastal alustas Peeter I Neeva jõe kaldale uue pealinna ehitamist. 1712 . aastaks jõuti nii kaugele, et pealinn võidi Moskvast üle tuua. Linna rajamisel võeti eeskuju Amsterdamist.
Ka õukonnas algasid ümberkorraldused. Keelati maani ulatuvate hõlmade ja varrukatega kuued. Sama kehtis ka habemetega. Peterburis hakati korraldama assambleesid – seltskonnakogunemisi, kuhu kaasati ka naisi. Muudeti ka ajaarvamist, mindi üle kristlikule ajaarvamisele. Kiriku juhtimine allus riigi kontrollile .
IMPEERIUM – keisri valitsetav suurriik
POSSAAD – linnakogukond Venemaal
NEKRUT – sõjaväeteenistusse võetud noorsõdur Venemaal.
2. Miks puhkes Prantsuse revolutsioon , millega lõppes ja tähtsus?
Revolutsiooni tekkimise peamisi põhjuseid ja eeldusi võikski leida kolm:
esiteks valgustusest tingitud despootia ja riigi juhtimisega halvasti hakkama saava absoluutse monarhia
kriitika, mis sai veelgi enam innustust Ameerika iseseisvussõjast, kus teatavasti osalesid ka
Prantsuse väed; teiseks sõjaline ebaedu ning sellega kaasnevad kaotused ja kulutused
ning kolmandaks majanduskriis , mis oli tingitud nii iganenud majanduspoliitikast,
sõdadest kui ka toretsevast õukonnaelust. Prantsusmaa ja eriti selle eliit elas
18. sajandi teisel poolel kahtlemata üle oma võimete, sest ta polnud enam Euroopa
suurvõim, nagu Louis XIV ajal, mil polnud ei kriitikat Jumala armust valitseva absoluutse
monarhi kohta ega ka niivõrd suurt nappust sissetulekute osas. Kuid Louis XIV aegsed edukad
ajad olid möödas ning järgmised kaks kuningat, Louis XV ja Louis XVI, ei hoolinud kuigivõrd
riigivalitsemisest ega suutnud reaalselt sellega ka toime tulla.
Ühe põhjusena , miks revolutsioon radikaliseerus ning valitsev kiht üha
ebapopulaarsemaks muutus, võib välja tuua just valitseva kuningapaari
saamatust riigi ja enese maine kujundamisel ning nende täielikku ükskõiksust
selles suhtes. Kuningas Louis XVI oli lihtsalt valitsemiseks sobimatu,
huvitudes vaid puusepatööst ning hobiarhitekti ametist, kuninganna Marie
Antoinette'i süüdistati aga priiskamises ning armukeste pidamises.
Suurt kahju tõi kuningannale eriti kaelakee afäär , milles ta oli
tegelikult süütu, kuid millest jäi mulje, nagu oleks tema raisanud
riigi raha ülimalt kalli kaelakee peale ning püüdnud seda siis kinni mätsida.
Revolutsiooni lõpp
Rahulolematus ühiskonnas siiski ei vaibunud. Direktooriumi võim nõrgenes, kuigi Prantsusmaa võitlus välisvaenlastega aastatel 1796-1797 oli edukas. Järjest aktiivsemaks muutusid kuningavõimu pooldajad ehk rojalistid , kes lootsid teiste Euroopa riikide abil Prantsusmaa monarhia taastada.
Populaarsust võttis üle ka Napoleon Bonaparte , kes oli end esimest korda näidanud 1795. aasta oktoobris, mil surus kindlakäeliselt maha Direktooriumi vastu suunatid rojalistide mässukatse. Edaspidi paistis ta silma eduka väejuhina. 1799. aastal sai temast Pariisi garnisoni ülem. Auahnele ja võidujanusele Napoleonile sellest aga ei piisanud . Koos lähimate kaaslastega hakkas ta ette valmistama riigipööret.
9. Novembril 1799. aastal hõivasid Napoleonile ustavad väed Seadusandliku Korpuse hoone. Sõjaväe survel Võtsid saadikud vastu otsuse Direktooriumi laialisaatmise kohta. Täidesaatev võim läks kolmele konsulile, kellest üks oli Napoleon . 9. Novembri riigipöördega lõppes Prantsuse revolutsioon, algas Konsulaadi ajastu ja Napoleon hakkas püüdlema ainuvalitsemise poole.
Suure Prantsuse revolutsiooni maailmaajalooline tähtsus.

• sätestas, et kõigil inimestel on õigus vagadusele, omandile, välja astuda rõhumisele
  
• kehtestas sõna-, trüki - ja usuvabaduse
  
• andis inimestele õiguse kas ise või esindajate kaudu osaleda seaduste loomisel ja maksude kehtestamisel
  
• kuulutas kõrgeimaks võimukandjaks rahva
  

Alates Suurest Prantsuse revolutsioonist hakkasid riigid tunnustama ja hindama oma rahvust ja rahvuslikkust, kõik inimesed muutusid kodanikeks.
Revolutsioon põhjustas palju sõdu, mis omakorda põhjustasid majandusraskusi. Lihtrahva jaoks sai aktuaalseks küsimus, et kas leiba saab ja kui palju see maksab.
Revolutsioon püüdis luua uut olustikku, et vabaneda vanast korrast ka selle välistes avaldustes. Üldiseks kõnetusvormiks sai „sina". Kaotati „härra", „proua" ja „ preili ", aupaklikku kõnetlust hakkas märkima „kodanik". Loobuti aristokraatlikust rõivamoest, tavaliseks sai sankülottide rõivastus. Suurmoeks sai punane früügia müts , mida olid siiani kandnud madrused ja galeeriorjad. Kaelas kanti lõdvalt sõlme seotud rätikud , hakati kandma pikki pükse .
Uue olustiku keskne probleem oli voorus. Revolutsiooniline moraal pidi olema range, vastand aristokraatlikule armukese pidamisele. Keelati prostituutide ilmumine tänavale.
Vanade mõõtude ja kaalude asemele tuli meetermõõdustik kümnendsüsteemi alusel. Seda rakendati ka kellaaja arvestuses. Päevas oli 10 tundi, tunnis 100 minutit, minutis 100 sekundit. Kristlik kalender asendati revolutsioonikalendriga. Ajaarvamise alguseks võeti 22. september 1792. Aasta jagunes kaheteistkümneks 30-päevaseks kuuks, millele anti nimetused loodusnähtuste järgi.
Revolutsiooni ajast alates hakkas Venemaa teistest riikidest maha jääma. Eestile mõjus Suur Prantsuse revolutsioon positiivselt (saadi tagasi Tartu ÜK, talupojad vabastati pärisorjusest).
Üldiselt mõjus Suur Prantsuse revolutsioon positiivsemalt kodanlusele, negatiivsemalt feodaalkonnale ja oli eeskujuks teistele riikidele.
3. Kirjelda Napoleoni sõjaretke Venemaale.
1812 . aasta isamaasõda (ka Napoleoni 1812 . aasta sõjakäik Venemaale ja 1812. aasta Vene-P22. juunil 1812 kuulutas Prantsuse Napoleon I sõja Venemaale ning ööl vastu 24. juunit 1812 ületas 640 000-meheline Prantsuse Suur armee Neemeni jõe ja sellega Preisimaa -Venemaa piiri. Prantsuse sõda) oli 1812. aastal toimunud relvakonflikt Prantsusmaa ja Venemaa vahel. Napoleoni Prantsuse Suur armee, mille koosseisus oli Poolast, pärast Kościuszko ülestõusu (1794. aastal) ja Poola kolmandat jagamist lahkunud poolakate ja Varssavi hertsogiriigi väeosad hõivasid Vilno ja Vitebski. 1. juulil 1812 kuulutati välja Poola alasid ühendava Leedu suurvürstiriigi taasloomine.
Prantsusmaa liitlasest Preisi kuningriigi väed tungisid Lätimaa lõunaossa Kuramaale Prantsuse vägede vasakul tiival asunud , kindral Étienne-Jacques-Joseph Macdonaldi armee koosseisus Venemaale tunginud Preisimaa 20 000 väegrupp kindral Ludwig Yorck von Wartenburgi juhtimisel. 5. juulil (vkj 23. juunil) toimus Kuramaa piiril Šiauliai juures lahing, mille võitsid Preisi väed kindral Julius von Grawerti juhtimisel, misjärel tungisid Kuramaale ja hõivasid juuli esimesel poolel enamiku Kuramaa kubermangust, sealsetele elanikele pandi kohustus tasuda 2 000 000 franki kontributsiooni. 7/19. juulil toimus vene vägede, mida juhatas Friedrich von Löwis of Menar ja Preisi vägede vaheline Iecava lahing (Gross- Eckau lahing) Bauska maakonnas asuva Iecava jõe ääres, 9/21. juulil ületasid Preisi väed Daugava jõe ning ähvardasid Liivimaa kubermangukeskust – Riia linna.
Vene vägi oli väiksem ning hoidus otsustavaist lahinguist ja taandus. Peamine vastupanujõud oli 1. armee, mida juhatas baltisaksa päritolu kindral Michael Andreas Barclay de Tolly, kes oli Venemaa sõjaminister ning sõjavägede ülemjuhtaja, kelle strateegilise sõjaplaani kohaselt taandusid Vene väed Venemaa sisepiirkonda, kaitselahingutega kurnates Napoleoni vägesid. Taganemisest tingitud ebapopulaarsuse mõjul aga määras Aleksander I Vene vägede ülemjuhatajaks 20. augustil jalaväekindrali Mihhail Kutuzovi.
Vene sõjavägi jätkas ka Kutuzovi juhtimisel taktikalist taganemist ning taganemis käigus jäeti 1812. aasta talvel maha Moskva , mis ka põletatud maa taktikat kasutades süüdati, et mitte jätta Prantsuse vägedele provianti ning elamisvõimalusi. 7. septembril peeti Borodino lahing, mille järel Vene väed taandusid, kuid Napoleonil ei õnnestunud neid purustada.
Miri lahing, 9.–10. juuli 1812
Saltanovka lahing, 23. juuli 1812
Ostrovno lahing, 25. juuli 1812
Vitebski lahing, 26.–27. juuli 1812
Kljastitsa lahing, 18. vkj (30) juuli – 20 juuli (1. august) 1812
Smolenski lahing, 16.–18. august 1812
I Polotski lahing, 17.–18. august 1812
Valutino lahing, 18. august 1812
Borodino lahing, 7. september 1812
Prantsuse väed hõivasid Vene vägede poolt mahajäetud Moskva, 14. september 1812
Tarutino lahing, 18. oktoober 1812
Malojaroslavetsi lahing, 24. oktoober 1812
II Polotskilahing, 18.–20. oktoober 1812
Tšašinki/Čašniki lahing, 31. oktoober 1812
Vjazma lahing, 3. november 1812
Smoljanõ lahing, 13. –14. november 1812
Krasnõi lahing, 15. –18. november 1812
Berezina lahing, 26. –29. november 1812
Pärast Borodino lahingut taandus Venemaa sõjavägi küll Moskvast (süüdates põlema kõik Moskva eeslinnad : Napoleoni vägedele ei jäänud peavarju ega moona ), kuid sulges Tarutino laagrisse (80 km Moskvast lõunas) asudes prantslastele tee maa lõunapiirkondadesse. Prantslaste vastu puhkenud partisanivõitlus hoogustus ning neil tekkis varustusraskusi. Prantsuse väe võitlusvaim laostus. Moskvast taandudes said prantslased Berezina jõe ääres lüüa.
Kura- ja Liivimaale tunginud väed pidasid veel vastu Ķekava lahingu (saksa Dalenkirchen) 10/22. augustil, (Grafenthal) ja MežotneI juures 17/29. septembril ning Olaine (Olai) juures 3/15. novembril. Detsembris 1812 aga hakkas juba Venemaa siseosas suuri kaotusi kandnud Prantsuse armee taganema ning Kuramaal ja Liivimaal asunud Prantsuse väed said pealetungi asemel ülesandeks katta Venemaalt taganevat armees arjergardina. Pealetungi ajal Prantsusmaa armeega koostööd teinud Preisimaa vägede juht Ludwig Yorck von Wartenburg aga sõlmis taganemise alguses 18/30. detsembril Vene vägede juhi Hans Karl Friedrich Anton von Diebitschiga (1785– 1831 ) Tauragė konventsiooni ning Preisimaa väed läksid üle Venemaa keisririigi vägede poolele. Kokku kaotasid prantslased 1812. aasta Venemaa kampaanias 550 000 meest. 1813 . aasta alguseks oli Napoleoni vägi Venemaalt taandunud. Venemaa võit soodustas Kesk- ja Lääne-Euroopa vabanemist Napoleoni võimu alt ning tugevdas Venemaa välispoliitilist seisundit .