kooliaastateks, mida on kindlasti ees ootamas veel palju. Kindlasti õpetaja töö pole kerge ning seda saavad meie abituriendid täna ka omal nahal tunda. Õpetaja on inimene, kes on meile tervel kooliteel teejuhiks. Hea õpetaja aitab kujundada noore inimese maailmavaadet, hea õpetaja muudab meid ilusateks inimesteks. Lisaks suunab meid õigele rajale, kui tundub, et oleme kaotanud õige tee. Õpetaja on inimene, kelle käe all kasvab suureks sadu lapsi ja kes seejuures ei soovi midagi utoopilist vastu. Vaid austust ja säravaid silmapaare talle vastu vaatamas, kelle teadmistejanu on kustutamatu. Siinkohal tahaks mainida ära eriti olulise osa meie koolielust ja arengust meie esimesel õpetajal. Ta on keegi, kes jääb meie südametesse alatiseks ja kelle kasvatuslikku käekirja saab meis lugeda veel tänasenigi. Esimene õpetaja, esimene teejuht, suunaja ning toetaja kuni lõpuni välja. Mul on hea meel, et saan südamest ja siiralt tõdeda, et meie koolis on nii palju
Tema kunstnikuloomuses ühinesid kõige vastuolulisemad jooned: ta unistas kogu inimkonna elu ümberkorraldamisest ja sealjuures uskus, et selleks on suuteline vaid geniaalne kunstnik. Juba õpinguaastail Moskva Konservatooriumis (1888-1892) paistis Skrjabin silma erakordsete pianistlike võimetega ning pühenduski eelkõige klaveriteoste loomisele. Suurt osa tema kujunemisel etendas Chopini muusika. Tasapisi vabastas ta ennast tema eeskujust ja hakkas realiseerima omaloodud utoopilist tervikkunsti. Sellesuunalise mõttearengu käigus leiutas ta oma harmooniareeglid, mis hakkasid üha enam valitsema tervet tema loomingut. Täiskasvanuna, kirjutades leegitsevat sümfooniat ,,Tulepoeem" mõtles helilooja selle ettekandmiseks välja erilise värvusseadme. Tema kujutluses seostusid helid värvitoonidega. Skrjabini muusikas ei ole kuulda vene rahvaviise, see aga ei tähenda, et ta oma kodumaa muusikast kaugele jäi
näitama arengut klassivõitluse kaudu kommunismi poole. Sellisel moel sündinud kunst kujunes paratamatult ennast kordavaks. Esteetilised kaalutlused jäid sotsrealistlikus kunstis tagaplaanile, sest selle suunajad seadsid esikohale propaganda. Kontroll sellise kunsti üle oli range ja looja isikupära taandatud peaaegu olematuks. Sotsrealistlik kunst kujutas ideoloogiliselt moonutatud minevikku ja loojate kaasaega ning ennustas utoopilist tulevikku, mida kunagi ei saabunud. juuli 1951 Kunst ja kirjandus olid stalinistlikus Nõukogude Liidus kuulutatud ideoloogilise võitluse eesliiniks (sotsialismi eest ja kapitalistliku imperialismi vastu). Teos ei saanud olla näiteks ,,lihtsalt" taies, vaid vastavalt ,,parteilisuse" printsiibile pidi olema kas proletaarne või kodanlik, kus juures viimase viljelemine võrdus kuriteoga. Nii kirjanduses, teatris kui
Tänaseks oleme me jõudnud demokraatiasse, kuid kas see ikka on kõige õigem süsteem. Demokraatia ei ole hiljuti tekkinud ideoloogia, seda on kasutatud vahelduva eduga pea viimased kolm tuhat aastat. Küll aga ei ole tänane demokraatia võrreldav näiteks sellega, mis oli Kreeka linnriikides. Seal teostati demokraatiat otseste rahvahääletuste ja koosolekutega, kuid tänapäeva arenenud riikides oleks selle teostamine võimatu. Ideaalse demokraatiana mõistetakse mingit utoopilist lahendust, kus rahvas huvitub kaasa rääkida riigielus otsuste tegemisel, et kõik inimesed on oma hariduselt, soolise, majandusliku ja sotsiaalse staatuse poolest võrdsed ning kõik poliitikud on nõus pingutama rahva tugevate nõudmiste täitmise nimel ning seejuures olla ise omakasupüüdmatu, rahast mitte sõltuv, kuid nagu arvata siis päris nii see ei ole. Nii võib õelda, et rahvavõim sõltub otseselt selle rahva kvaliteedist. Kui nüüd
teadlikult enda muutmist alustada. Pöördumine valgustuse teele algab iseenda ja oma olukorra põhjalikust hindamisest. Budist käib tihti templis mediteerimas. Ta kummardab Buddha kuju ees ja austab munki. Buddha kuju ette asetab ta lilli või puuvilju või siis põletab viirukeid. Ta mõtiskleb hea eeskuju üle, mida Buddha andis oma eluajal ja nende heade tegude üle, mis aitavad edeneda õilsal kaheksaosalisel teel. Midagi väga utoopilist ma selles usus ei näe. Algul tundus, nagu oleksid Budistid miskisugused väga õnnetud usklikud, kuid tegelikult mõistsin ma seda usku valesti. Budism on usk, mis soovitab sul vabaneda soovidest, ehk ihadest mis põhjustavad kannatusi. Ehk kui sa praegu annab oma ihadele järgi näiteks juua, suitsetada, n-ö. ringi hoorata, siis kannatad sa selle pärast järgmises elus. Sulle tekib karma võlg, kannatused. Samamoodi on tegelikult ka Kristlikus usus, aga Kristlased ei usu uuestisündi.
Siin on palju inimesi selliseid, kes on tööta ja elatavad end tööturahadest. Arvan, et kui erinevate firmade tööandjad poleks nii nõudlikud kandideerijate suhtes, siis suurem osa praegustest töötutest leiaks oma töö Eestis, mitte naaberriikides. Ainuüksi töökoha kaotuse pärast leiavad paljud töötud raha, et sõita üle Soome lahe ning asuda sinna tööle, kus on kõrgem palk ja lihtsam leida töökoht. Meie riigis leidub ka pikaajalisi töötuid, kes nõuavad firmadelt utoopilist palka, et üldse tööle asuda. Nad ei mõtle, et neil on võimalik üksinda ära elada ka miinimumpalga eest. Tänavatel elavad eluheidikud on sellised, kes ei taha jätta oma ,,perekonda" ning asuda parema tuleviku nimel tööle miinimumpalga eest. Miks paljud Eesti mehed, vähesel määral ka naised, lähevad tööle põhjanaabri juurde, kui ka meil on pakkuda sama töökoht? Põhjus selles on suurem palk, mis toidab ära pere, saab elada
tuleb aina juurde, siis kasvab peatselt Eesti majandus veelgi enam. Lisaks paljudele ideedele ja uutele süsteemidele, mida luuakse, aitab majandusele kaasa tohutu arv inseneeriaga seotud ettevõtteid. Inseneeria valdkondi on palju, kus luues uusi ja innovatiivseid ideid saab aidata kaasa Eesti majanduse arengule. Inseneride peamiseks eesmärgiks on midagi muuta, uuesti konstrueerida, teha midagi täiesti utoopilist, kuid samas kindlat ja ka midagi sellist, mis annab sama tulemuse, kuid veelgi parema varasemast. Selleks, et majandust arendada Eestis, tuleb suurendada eksporti, peab tihendama rahvusvahelistumist, luua tuleb soodne keskkond uute start-up ettevõtete sünniks ning kasvama peab teadmistepõhine haridus. Tehes üleskutseid ja erinevaid teadvustusi, infopäevi, jõutakse noorteni jagades neile teadmisi ja informatsiooni inseneriteaduste kohta.
Raha väärtustati ka juba tolleaegses ühiskonnas. Lisaks väärtustati kooliharidust, sest sellega loodeti saada talule au ja kuulsust. Teoses on lause: ,,Issanda teed on imelikud ja veel tüki maad imelikumad on inimeste teed, kellele isa on otsustanud anda hariduse ainult sellepärast, et üks Aiaste perepoegadest peab tooma talule au ja kuulsust, mida suudab ainult koolitatud mees." Inimeste unistused olid lihtsad, ei loodetud midagi utoopilist. Mats Aniluik unistas heast viljasaagist (,, ..., paludes öösiti, unepuuduse all kannatades kõigevägevamat, et see laseks ikka sellele lahjale mullale oma armulikku palet paista.") ja igast järgmisest rehepeksu nägemisest ( ,,Ja vana mees tänab endamisi mõttes suurt jumalat, et see on pikendanud ta elupäevi veel ühe sügise võrra."). Loomulikult unistab ta ka talu heast tulevikust ja sellest, et Jüri saaks enda kõrvale hea perenaise.
kuuluvad mehed tapsid 11 inimest ja vigastasid veel sama paljusid. Samal p�ndinud Michel Thomas on prantsuse autor,kes kirjeldab eval ilmus Michel Houellebecqi novell, mille t�ndinud Michel Thomas on prantsuse autor,kes kirjeldab ttu s�ndinud Michel Thomas on prantsuse autor,kes kirjeldab �ndinud Michel Thomas on prantsuse autor,kes kirjeldab distati autorit massiliselt islamofoobia �ndinud Michel Thomas on prantsuse autor,kes kirjeldab hutamises. Raamat "Alistumine" kujutab ette utoopilist l�ndinud Michel Thomas on prantsuse autor,kes kirjeldab hituleviku Prantsusmaad islami v�ndinud Michel Thomas on prantsuse autor,kes kirjeldab imu all p�ndinud Michel Thomas on prantsuse autor,kes kirjeldab rast moslemist presidendi valimist, mida toetavad sotsialistid, et hoida Marine Le Peni Rahvusrinne v�ndinud Michel Thomas on prantsuse autor,kes kirjeldab imu alt v�ndinud Michel Thomas on prantsuse autor,kes kirjeldab ljas.
tud lagunematutest ja keskkonnale kahjulikest ainetest, kuna tootja jaoks on see odavam. Prügimäed laiuvad juba hektaritesuurustel maalappidel ning inimtervisele halvasti mõjuvad kemikaalid imenduvad pinnasesse, kust nad leiavad tee juba meist toiduahelas allpool olevatesse organismidesse. Võimatuna ei näi ka mõte, et paarikümne aasta pärast upume täielikult oma prügi sisse. Itaalia kirjanik Italo Calvino on oma novellis ,,Uuenevad linnad 1" kirjeldanud utoopilist Leonia linna, mis sünnib iga päev uuesti, kuna iga päev võtavad tema elanikud kasutusele uhiuued tarbekaubad ning vanad visatakse minema. Prügimäed ümbritse- vad linna igast ilmakaarest ning tõenäoliselt ujutab Leonia rämps peagi üle kogu maailma. Selline vaade tarbimisühiskonnale ei ole reaalselt nii eluvõõras, kui võiks loota. Juba praegu toodavad inimesed ohtralt prügi ja otsa hakkavad lõppema kohad, kuhu tekitatud jäätmehulki panna
puhtust. Arvatakse, et põhjus, miks keskklass hakkas 20. sajandi alguse poolel pöörama suurt tähelepanu isiklikule, kodusele ja avalikule puhtusele, olid töölisklassi kasvavast mõjust tingitud kiired sotsiaalsed muutused ning sotsiaalsete piiride murenemine. 19. sajandil Euroopa kodanlikus kultuuris kujunes kodu privaatseks pelgupaigaks välismaailma eest ning naiste põhitegevuseks kujunes kodu korrastamine. Kodu nähti kui utoopilist keskkonda, pelgupaika kogu maailma eest. Inimeste jaoks oli kodu paik, mida peab teadlikult kujundama ja perfektselt korraldama. Sellepärast oli tolmuvõtmine, pühkimine ja pesemine nö paremates peredes lahutamatuks osaks igapäevastest majapidamisrituaalidest. Tol ajal leidus talumajapidamistes peaaegu kõikjal seda, mida nüüd oli hakatud pidama mustuseks, nii põllul, õues, hoonetes, koduloomade ja ka inimeste juures
" Suur osa Haydni enam kui 20 lavateosest ongi loodud Eszterháza trupile. 1768. aastal avati uus ooperimaja Haydni ooperiga Lo speziale (Apteeker). Järgmise kümnendi jooksul valmis heliloojal igal aastal vähemalt üks lavateos Eszterházyde vürstliku seltskonna meelelahutuseks. Haydni koomilise ooperi Il mondo della luna (Elu kuu peal) esiettekanne toimus 1777. aastal Eszterházas krahv Esterházy ja krahvinna Weissenwolfi abiellumise puhul. Kuul maandunud utoopilist ühiskonda kujutava ooperi aluseks on Goldoni libreto, mida on samanimelise ooperi kirjutamisel kasutanud ka mitmed teised heliloojad. Kui libreto varasemad versioonid mõistavad hukka kuuloos kujutatud sotsiaalse ja poliitilise korra ohtliku pahupidisuse, siis Haydni versioonis etendatakse lugu positiivses valguses. Kõige silmapaistvamalt väljendub see uues finaalis, mis toetab otsekui Ameerika revolutsiooni peamisi ideid: võrdsus, vabadus ja püüdlus jõukuse ja õnne poole. Peale selle
valetavad ärimehed, juristid, mungad, paavsitd ja piiskopid nende ahnuse pärast, pimeda ebausu ja poliitikute kisklemise. Thomas More - Erasmuse mõttekaaslane ja sõber "Utoopia" - kõrvuti reaalse tegelikkuse kritiseerimisega peegeldasid utoopiad ideaalseid kujutelmi inimelu võimalikust korraldusest. "on topos" - kreeka keeles `ei-koht', s.o koht, mida ei ole. Sellest alates kasutatakse utoopilist teostamatu unistuse ja ebatõenäolisuse iseloomustamiseks. Siiski teab M, et need unistused ei täitu. Niccolo Machiavelli - itaallane traktaat "Valitseja" - täiuslik valitseja peab rahvast tundes riiki juhtima ja võimu hoidma kõigi olemasolevate vahenditega: kus võimalik, inimlikega, kus ei, ka ebainimlike ja julmadega. Rõhutas inimese n.-ö. reaalseid omadusi, kirgi ja puudusi. Oma aja kohta olid tal progressiivsed ideaalid: taunis paavsti
Ent kas oskame oma õnne alati ära tunda? On ju enamasti ikka nii, et kõik, mis on alles ees, tundub märksa lootusrikkam ja optimistlikum. Räägib ju piibelgi tuhandeaastase rahuriigi tulekust, kus rahvad elavad õndsuses. Aga millal see aeg kätte jõuab? Äkki on see möödas? Kas tõesti on see võimalik, et inimkond elab õnnes ja probleemideta TUHAT aastat? Milline on õnnelik tulevik? Kas eelkirjeldatu või hoopis midagi muud, uuemat, seninägematut, utoopilist? Mis üldse on õnn? Nagu nentis armastatud saksa klassik Johann Wolfgang von Goethe: ,,Iga ukse taga võib olla paradiis. Selleks on vaid tarvis, et sa poleks sinna veel piilunud." Kui öeldakse, et inimene otsib õnne, mida siis selle all mõeldakse? Kas varandusejahti või uute suhete otsinguid, igatsust armastuse järele või lihtsalt n-ö oma koha leidmist laias maailmas? Tõepoolest tühja kõhuga ja peavarjuta on raske õnnelikolemise üle filosofeerida.
tõelusekujutist, millel kaasaegne kultuurisüsteem põhineb. Seepärast võrdleb Cixous naisi muttidega, kes kaevavad tunnelit läbi neile määratud pimeduse: "Elame ajal, mil miljonid mutid närivad läbi igivana kultuuri juuri. Kui üritus õnnestub, hakatakse kõiki lugusid jutustama uutmoodi, tulevikku ei saa ette näha" (Cixous & Clement : 65). Naiskirjutuse kriitika Erilist naiste keelt või kirjutusviisi on kritiseeritud kui utoopilist ja antihistoristlikku. Kui sümboolset korda nähakse koondava tähendussüsteemina, mis määratleb täielikult meie maailmavaate (viisi, kuidas näeme tegelikkust), siis peaks sellele vastanduv "keel" paiknema väljaspool ühiskondlik-kultuurilist süsteemi. Säärane ideoloogiliselt puhas ruum väljaspool Isa Seadust asetseks paraku ka väljaspool 7 ajaloolist tegelikkust
purske tagajärjel ja vajus merepõhja tuhandeteks aastateks. See ongi pannud aluse paljudele teooriatele. Kahekümmnenda sajandi algul avastati suursuguse palee varemed Kreeta saarel, mida kutsutakse Knossoseks. Naabersaarelt leiti ka linna varemed, mis olid jäänud tuhandete tonnide vulkaanilise tuha alla. Sellest on tulnud teooria, et see sama palee ja linn võivadki olla Atlantise kadunud tsivilisatsiooni jäänused. Platon kirjeldas oma dialoogides utoopilist linna, mis oli rikas raha ja teaduse poolest. Nende arhidektuur oli tol ajal kõige arenenum. Knossose palees on hulgaliselt esemeid, mis on säilinud 3.5 tuhat aastat. Mitmeid potte potimaalidega ja seinamaale on veel avastamata. Knossoses oli ka arenenud kanalisatsiooni ja veesüsteem, mis eelnes teiste riikide arengust 1000 aastaga. Knossose paleel oli mitu korrust ja see oli ehitatud künka otsa. Knossose palee oli ehitanud kivimist, mis sätendas nagu kristall
-1960. aastatel ehitatud väiksemaid tuumareaktoreid ja Tsernobõli tuumajaama katastroofi likvideerimist. Tuumaenergia on odav ja tuumaelektrijaama ehitamine ei ole ka tohutult kallis kuid sellega kaasnevad tõsised keskonna probleemid kui tuumajaamaga peaks midagi juhtuma. Eestisse tuumaelektrijaama ehitamine võib olla möödapääsmatu Eesti Teaduste Akadeemia liikme Anto Raukase sõnul ei ole Jürgen Ligi välja pakutud idees Eestisse tuumaelektrijaam ehitada midagi utoopilist ning selline samm võib kujuneda möödapääsmatuks. Ligi hinnangul peaks Eesti juhul, kui meil ei õnnestu osaleda tuumajaama ehitamises mõnes välisriigis, rajama oma tuumajaama näiteks Sillamäele Kuna kolme Balti riigi ja Poola osalusel Ignalinasse kavandatava tuumajaama ehitamine pole veel kuhugi jõudnud ja ka Soome pole Eesti osalemiseks Olkiluoto tuumajaama laiendamisprojektis vastust andnud, eksisteerib Ligi hinnangul Eesti jaoks
vaid probleeme. Positivism Usk, et teadus võib lahendada kõik inimeste probleemid - stsientism. Selle järgijate jaoks oli teaduslik informatsioon ainuke kehtiv teadmine; paraku muutus see vaade järgijate hulgas peaaegu sama dogmaatiliseks kui religioon. Auguste Comte (1798-1857) Ainukesed asjad, milles me saame kindlad olla on need, mis on otseselt vaadeldavad Comte jaoks oli positivism sama hästi kui religioon – see pakkus kõike, mida inimene uskumiseks vajas. Ta kirjeldas utoopilist ühiskonda, mis põhineks teaduslikel printsiipidel ja uskumustel ja mille ülesehitus oli muuseas märkimisväärselt sarnane roomakatoliku kiriku struktuurile. Jumalat asendas selles süsteemis humaansus ja teadlased ja filosoofid asendasid preestreid. Comte püüdlus võrdsustada teadmised empiiriliste vaatlustulemustega sai nimeks positivism. Comte oli muuhulgas sotsiaalreformaator – ta oli huvitatud teadusest peamiselt kui vahendist ühiskonna parandamiseks.
-ajurünnak Meetod, mis aitab suurt hulka ideid kiirelt genereerida ning neid otsustavatel hetkedel kasutada. Grupi igal liikmel palutakse esitada ideid vaatlusaluse probleemi kohta. Idee seisneb entusiastliku, energiarikka ja pingevaba õhkkonna loomises, kusjuures ühtegi ideed (ka utoopilist) ei naeruvääristata. Lõpuks teeb Pareto analüüs kindlaks, milliseid põhjuseid kõige rohkem tasub uurida. Tehakse ka negatiivset ajurünnakut, mis väljendub grupi soovis mängida läbi halvad stsenaariumid, et kriisiolukordi reaalses elus vältida (Oakland 2006:233). -maatriksdiagramm
2. USA pidi NSVLi majanduslikult nurka suruma, lõigates ära tema tulud loodusvarade ja relvamüügist. Takistati uue gaasijuhtme ehitust Euroopasse. USA hakkas naftahindu alla suruma. Piirati kõrgtehnoloogia eksporti NSV Liitu. Kokkuvõttes viis USA majandussõda NSV Liidu 1980 aastate keskpaigaks pankrotti. 3. USA pidi NSV Liidule peale suruma uue, kõrgtehnoloogilise võidurelvastumise laine. Ameeriklased alustasid utoopilist Tähesõdade programmi, mis pidi looma kosmilise kaitsekilbi lääneliitlaste kohal strateegiliste ründerelvade vastu. 1980 aastate keskpaigaks sai selgeks, et Ühendriigid on võidujooksu võitnud. Perestroika 1985 aasta märtsis saab partei peasekretäriks Mihhail Gorbatsov. Ta oli veendunud, et riik vajab ümberkorraldusi, kuid uskus sügavalt kommunistlikesse ideedesse ja seda, et sama teevad paljud. Nõukogude Liit hakkas otsima võimalusi suhete
Mitteautentne kunst tervitab seda, autentne seisab sellele vastu. Horkheimeri sõnul on kunst võtnud üle selle rolli, mida varem täitis religioon. Adorno põhiline seisukoht: kunstiteose erijooneks on selle mitteterviklikkus, mittetäielikkus - see annab edasi tegelikku maailma, mida iseloomustavad need samad omadused. Kaup vastupidi vormistab tervikliku mudeli maailmast. Kunstiteosesse peab alati jääma midagi segast, utoopilist, hoomamatut, mis annab aimu täiuslikkusest, kuid ei realiseeri seda. Adorno ütleb, et kunstiteostel on suurem võimalus maailma seletada, kui filosoofial, sest viimane, püüdes seda mingite mõistete kaudu mõista, seletada, tapab selle üldse ära. Ta annab meile mingi võimaluse? maailmast, aga ei ammenda seda. Kultuuritööstuse ohtlikkus: Kultuuritööstus kutsub inimesi osalema, haarab inimesed oma hammasrataste vahele. Massikultuur väidab, et
Kross, Enn Vetemaa, Arvo Valton, Jaan Kaplinski, Ene Mihkelson. Meedia huviorbiidis ja kultuuriprotsessis tervikuna on esil nooremad kirjanikud, aga see ei tähenda, et vanemad poleks olulised. Kesksemad ja mõjukamad on sel ajastul aga just esimese laine autorid. Loeng nr 3 (27.02.2008) (Eelmisel korral ,,Hüübinud vere manifest".) Hüübinud vere manifest ei ole väga realistlik tekst. Eks siin ikkagi manifesteeritakse ulmelist või teatud mõttes utoopilist tulevikku. Kui tuletame meelde seda, milline on üks kirjanduslik manifest nt 20 sajandi alguses, siis see manifest järgib klassikalisis modernistlikke manifeste, mida kirjutasid futuristid või ekspressionistid Euroopas 20 sajandi alguses. Ka neis on antud utoopiline tulevikunägemus ja deklareeritakse mõnevõrra utoopilist programmi, mille täitmine viib igasuguse kunsti, sh kirjanduse äärmustesse või esitab teda väga radikaalselt.
Kuid kunsti, mis ei oleks kaubasuhete osa, on väga raske leida, kuna kogu kunstimaailm oli tema jaoks seotud kaubasuhetega. Mitteautentne kunst tervitab seda, autentne seisab sellele vastu. Adorno põhiline seisukoht: kunstiteose erijooneks on selle mitteterviklikkus, mittetäielikkus - see annab edasi tegelikku maailma, mida iseloomustavad need samad omadused. Kaup vastupidi vormistab tervikliku mudeli maailmast. Kunstiteosesse peab alati jääma midagi segast, utoopilist, hoomamatut, mis annab aimu täiuslikkusest, kuid ei realiseeri seda. Adorno ütleb, et kunstiteostel on suurem võimalus maailma seletada, kui filosoofial, sest viimane, püüdes seda mingite mõistete kaudu mõista, seletada, tapab selle üldse ära. Ta annab meile mingi võimaluse? maailmast, aga ei ammenda seda. Kultuuritööstuse ohtlikkus: Kultuuritööstus kutsub inimesi osalema, haarab inimesed oma hammasrataste vahele. Massikultuur väidab, et kliendil on alati õigus,
reaalsust. o See on normaalsuse immitatsioon. VIST: Jameseon nimetab seda kõneks surnud keeles. · Kujutlised maailmalõpust o Ulme filmides kunagi olid olemas käsiltus düstoopiast nägi ette teatavad phävingutsenaariumit. o Meil pole enam tõsiselt võetavaid hävingutsenaariumit. o Maailm kestab, vb laguneb kunagi, kuid ei hävi. o Pole olemas utoopilist ideed, mille abil me saaksime unistada, järleikult pole olemas ka suurt härvinugut. · Kapiltalism on see, mis jääb alles kui kõik uskusmused ja veendumised on kadunud. o PMST uskumusute ja veendumiuste all mõeldakse metanarrative o POSTMODERNEKAPITALISM kõneleb selles vaimus, et uskumuste ja veendumuste, suurte narratiivide kautamine, on suur võit. · Kui inimsed usuvad millessegi ja katusvad seda teostada, nad muutuvad fenaatilseks (vaata sõna üle)
Igaüks seitsmest tunnistajast on süüdi ühes surmapatus: lisaks uhkuses, ahnuses, iharuses, kadeduses, apluses ja vihas. Kaitsekõnedest selgub vastupidine. Aastatel 1961-67 ilmus seitsmest raamatust koosnev ajalooline sari, tegevusajaks hiliskeskaeg. Ristikivi on kirjutanud just Euroopa ajaloost. Esimene ajalooline triloogia: "Põlev lipp"(1961), "Viimne linn" (1962), "Surma ratsanikud" (1963). Ise on autor neid nimetanud ajaloolisteks kroonikateks. "Imede saar"(1964) imiteerib utoopilist romaani. Raamjutustus, tegevusaeg 14. sajand. Müstifikatsioon. Allotria elukorraldus toob tegelikult esile 20. sajandi ebakõlad. Järgnes teine ajalooline triloogia, mida Ristikivi ise on nimetanud ajaloolisteks biograafiateks: "Mõrsjalinik" (1965) vaatleb religiooni; "Rõõmulaul" (1966) kunsti; "Nõiduse õpilane" (1967) teadust. Viimase romaani puhul on seoseid "Faustiga", aga Johannes Faberil puudub Fausti põhjalikkus ja kompromissitus.
üksikosade dimensioonid moonutatud. Seitsmes tunnistajas puudub igasugune seos formaalloogikaga, protsess on pea peale pööratud. Ristikivi ise näeb impulsina teose kirjutamiseks Hesse Stepihunti, kriitikud on märkinud ka Kafkat ja L.Carrolli. AJALOOLINE TEMAATIKA:Esimene ajalooline triloogia (Põlev lipp1961, Viimne linn1962, Surma ratsanikud1963) Ise on autor neid nimetanud ajaloolisteks kroonikateks. Kirjeldavad keskaja ummikseisu. Imede saar 1964 Imiteerib utoopilist romaani. Raamjutustus paigutatud 14.sajandisse. Müstifikatsioon. Allotria elukorraldus toob tegelikult esile 20.sajandi ebakõlad. Järgneb teine ajalooline triloogia, mida Ristikivi ise on nimetanud ajaloolisteks biograafiateks: Mõrsjalinik 1965 (vaatleb religiooni), Rõõmulaul 1966 ( vaatleb kunsti), Nõiduse õpilane 1967 (vaatleb teadust). Viimase romaani puhul seoseid Faustiga, aga Johannes Faberil puudub Fausti põhjalikkus ja kompromissitus. Teoses puudub ka
Besanconi ehitatud taetrihoones: siseruumi lahenduses paigutas Ledoux istmeread lähtudes demokraatlikest printsiipidest: amfiteatrina paigutatud ismeread on kõik võrdse tähtsusega. ( Ehitatud 1775 - 84 ). Oma edasises loomingus lähtus Ledoux peamiselt lihtsatest stereomeetrilistest mahtudest - kuup, kera, silinder, püramiid, mida ta kasutas tolle aja kohta ebaharilikes seostes. Suurepäraseks näiteks on siin Chaux linna kavatis, kus esmakodselt on püütud ellu rakendada Rousseau utoopilist ideed ideaalsest, loomulikust ja harmoonilisest elukorraldusest. Senise stiihiliselt kasvanud ja laienenud feodaalse linnaruumi asemele pakkus Ledoux hästiorganiseeritud, uutele ideaalidele vastava linna. Põhiplaanilt radiaalsete tänavatega hiigelsõõrina kavandatud linna ühiskondlikud hooned pidi kujundatama nende iseloomule vastavas vormis: aednikumaja projekt oli võimas akendeta kera, soolakaevanduse direktori maja meenutas kõrgele soklile tõstetud lamavat silindrit. jne
annaabi.ee 
