Tants aurukatla ümber (0)

Unistused ja väärtused
Mats Traadi teoses ,,Tants aurukatla ümber” on lugejale tajutavad mitmed väärtushoiakud läbi terve teose. Mõningad väärtused muutuvad aastatega tähtsamaks või vähemtähtsamaks, olenevalt ümberringi toimuvast. Lisaks üldistele väärtustele on igal tegelasel teoses omad unistused, millest mõni rohkem ja teine vähem räägib.
Kõige rohkem väärtustatakse teoses lihtsa eesti talupoja eluga seonduvaid asju – aurukatelt, hobuseid, vilja, talutööd ja üldist töökust, lihtsaid eesti nimesid ja talutoitu. Selleks, et olla austatud mees oma külas, piisas eduka talu taluperemeheks või masinistiks olemine. Lugedes teose esimesest lõigust lauset ,, Katel juba toomata ei jääks, selleks on ta liiga tähtis.”, mõistame kui palju peeti lugu aurukatlast selles külas. Hobuseid nimetati teoses püha loomadeks: ,, Hobused on nendele, isegi paksu näoga sulasele, peaaegu sama pühad nagu lehmad hindudele .”. Mats Aniluige arvates oleks pidanud hobuseid rohkem hoidma kui inimesi, sest hobused ei saa kaevata. Vilja nimetati teoses talu õnnistuseks ja rikkuseks. Külaelanike töökusest ja talutöö olulisusest annab mõista lause: „Karl pole muidugi kekstu, aga siin, taluinimeste keskel, kus kõik rügavad, kas või veri küünte alt väljas, jätab ta natukene kummalise mulje küll.”. Lihtsate eesti nimede väärtustamist tõestab autori lause Jüri Aniluige nime kohta: ,,Tal on lihtne nimi, mitte mõni antvärklik Rinaldo- Augustin -Friedrich, missuguseid tollal küllalt leidus ja mis läheb suus puntrasse nagu sopiline kahevakane viljakott oskamatu nõeluja käes.”. Autor annab mõista, et talutoit on kõikse õigem toit Jürit kirjeldades: ,, Ta on söönud tugevat talutoitu ja joonud hapupiima peale.”.
Talu perenaiseks taheti töökat aga ka suure summa kaasarahaga talumehe tütart. Mats Aniluik tahtis talu tagasi enda nimele kirjutada, kui sai teada, et Jüri tahab perenaiseks vaest karjatüdrukut Roosit. See kõik näitab kui oluline oli raha külaelanike elus. Raha väärtustati ka juba tolleaegses ühiskonnas.
Lisaks väärtustati kooliharidust, sest sellega loodeti saada talule au ja kuulsust . Teoses on lause: ,,Issanda teed on imelikud ja veel tüki maad imelikumad on inimeste teed, kellele isa on otsustanud anda hariduse ainult sellepärast, et üks Aiaste perepoegadest peab tooma talule au ja kuulsust, mida suudab ainult koolitatud mees.”
Inimeste unistused olid lihtsad, ei loodetud midagi utoopilist. Mats Aniluik unistas heast viljasaagist (,, ..., paludes öösiti, unepuuduse all kannatades kõigevägevamat, et see laseks ikka sellele lahjale mullale oma armulikku palet paista.”) ja igast järgmisest rehepeksu nägemisest ( ,,Ja vana mees tänab endamisi mõttes suurt jumalat, et see on pikendanud ta elupäevi veel ühe sügise võrra.”). Loomulikult unistab ta ka talu heast tulevikust ja sellest, et Jüri saaks enda kõrvale hea perenaise . Teoses vihjab sellele tüli Matsi ja Jüri vahel, kui Jüri rääkis isale plaanist Roosi perenaiseks võtta.
Jüri Aniluik unistab esialgu tüdrukute tähelepanust ja raskest talutööst pääsemisest. Ta ei oleks vastu ka kooli minemisele. (,,Äbi om seltsimajja minna – tütriku naarva...Kuuli minnu kah es panda.”) Hiljem unistab ta naisest ja heast elust (,,Ta tuleb Aiastele ehk veel kord aastas, isakodu vaatama ja vanu karjapõlvepaiku külastama, kõva kaelas ja läikivad saapad jalas . Kui hästi läheb, ka kõver kepp ühes, kobe valge näoga emand teises käevangus.”).
Jakob Lusiksepa unistuseks on see, et ta poeg jõuaks sõjast elusa ja tervena koju tagasi. Seda võib välja lugeda hetkest, kus Jakob luges oma poja saadetud kirja ja hiljem ohkas.
Talurahvas väärtustas lihtsaid ja igapäevaseid talueluks vajalikke komponente nagu töökus, aurukatel , talutoit ja taluloomad. Nende kõrval ka raha ja kooliharidust, mis nii igaühele kättesaadav ei olnud. Unistused olid tegelastel reaalselt teostavad. Üldiselt unistati talu heast tulevikust või enda kui isiku heast tulevikust.