Sotsialistlik realism (0)

LINGID :
https://www.youtube.com/watch?v=oaMbnXlYkvA
https://www.youtube.com/watch?v=yAbjNbipvEE
Sotsialistlik realism on Lenini ja Stalini ideoloogiline kunstistiil . Nõukogude ajal oli see ainus ametlikult lubatud kunstivool . Sotsialistlik realism kujutab alamklassi võitlust kõrgklassi vastu Nõukogude Liidus või muudes kommunistlikes maades.
Boris Vladirmirski ’’ Lenin punases ehas“
Pärast 1917. aasta Oktoobri -revolutsiooni oli inimestel õigus ennast vabalt väljendada, kõigest maalida, kirjutada vms. Enamasti hakkas levima futurism ja toimus rohkelt loomeinimesi siduvaid koosviibimisi ning koostati manifeste. Ajastu väljapaistvaimaks loovisikuks võiks nimetada vene luuletajat Vladimir Majakovskit.
Sotsialistlik realism Eestis
1929. keelustati kõik kunstirühmitused Nõukogude Liidus ja need saadeti laiali. Kehtima jäi ainult üks kunstivool ja selleks oligi sotsialistlik realism, mis pidi ülistama Nõukogude Liitu, Stalinit ja sotsialismi. Enamasti olid teosed plakatlikud. Selle kunstistiiliga tegelejatele oli antud luba olla töötu ja vaba, aga tingimusel, et nad levitavad sotsialistliku realismi. Sellele rakendati järelvalve. Tihti korraldati n-ö ’’kriitikaüritusi’’, kus inimesed hindasid kunstniku tööd. Paljud loomeinimesed, kes ei pidanud kinni seatud reeglitest, hukati, saadeti sunnitöölaagritesse või küüditati. Teised said edasi töötada üksnes salaja , kuid mitmed loobusid ja põgenesid Nõukogude Liidust .
’Viktor Karrus ’’Vilja riigile’’
Aastal 1963 avaldas Roger Garaudy, Prantsuse kommunismi juhtfiguur, raamatu ’’ Piirideta realism’’, milles ta tõestas, et modernism võib olla ka realism. See ja paljud teised tegurid viisid sotsialistliku realismi kui kunstistiili lagunemisele juba enne Nõukogude Liidu lagunemist.
Praegu võib seda kunstivoolu näha vaid Põhja- Koreas ning teatud kujul ka Hiina Rahvavabariigis.
Chiang Dai-chein (Zhang Daqian)
(Sotsialistlik realism Hiinas)
Sotsialistlikku realismi ei leidu ainult kujutavas kunstis, vaid ka kirjanduses. Sotsialistliku realismi esimeseks näiteks ja niinimetatud eeskujuks kirjanduses võib tuua Maksim Gork’i romaani ’’Ema’’.
Nagu piltidelt saab näha, siis enamikel sotsialistliku realismi stiilis töödel on pildil tööd tegevad inimesed või Stalinit ülistavad kodanikud. Naistel on rätikud peas, heledam pluus ja pikad seelikud või hoopis rahvariided . Meestel on tunked või lihtsalt pikad püksid, lohakad üleskeritud varrukatega triiksärgid ja tihti on ka sonimüts peas. Ka nemad kannavad rahvariided.
Autor tundmatu. Pildil on kirjas
’’Meie noored südamed tuksuvad meie ühiskonna jaoks’’
Sotsialistlik realismAinus lubatud kunstilaad Nõukogude Liidus. Kujunes 1930ndatel aastatel. Eeskujuks 19. sajandi realism. Teostes pidi sisalduma kommunistliku partei ideoloogia.
Selline nähtus nagu sotsialistlik realism, mida harrastati Nõukogude Liidus 1940-50-ndatel kasutas realistlikku laadi , kui ei kujutanud elu realistlikult, kuna piltidelt vaatavad eranditult vastu õnnelikud inimesed, kes teenivad oma riiki ja valitsejat suurima heameelega.
Nõukogude Liidu ametlik kunstimeetod oli 1930. aastatest alates sotsialistlik realism, mis valitses ühtviisi kõigil loomealadel kirjandusest kujutava kunsti ja filmini. Selle ülesanne oli mõjutada kõrvuti muu propagandaga rahvast mõtlema ja käituma võimule sobival viisil. Kui Eestis 1940. aastatel kehtestati Nõukogude režiim, kaasnes sellega senise eesti kultuuri loomepärandi keelamine, hävitamine ja ümberhindamine. Tühjaks jäänud kohale aga asuti rajama uut, nõukogulikku kultuuri.
Sotsialistliku realismi kõrgaeg eesti kultuuris kattus stalinlike repressioonide haripunktiga. Sel ajal, 1940. aastate lõpus ja 1950. aastate alguses, valitses ühiskonnas üleüldine hirmu ja segaduse õhkkond. Tegelikkuse ja kommunistliku partei lubatud ideaali vahel valitses silmanähtav vastuolu. Kunsti eesmärk oli seda vastuolu varjata, mahendada või vajaduse korral võimule sobival moel selgitada, näidates, et ilmnenud probleemid on põhjustatud Nõukogude korra vastu töötavate inimeste poolt ja et need on vaid erandjuhtumid, mis kiiresti likvideeritakse. Inimesi tuli veenda partei eesmärkide ja vahendite ainuõigsuses ning innustada neid koostööd tegema. Seetõttu näidati kunstis tegelikkust soovunelmalaadse korrastatud maailmana, kus valitses üleüldine optimism , töötahe, võitlusvaim ja piiritu usk parteisse, kelle juhtimisel pidi kohe-kohe saabuma ideaalne ühiskonnakorraldus kommunism.
Realismiga , millele termin viitab , ei puudunud seosed mitte täielikult. Eriti pöörati tähelepanu kujutamisviisi lihtsusele ja konkreetsusele, et muuta edasiantav sõnum kõigile mõistetavaks. Tulenevalt vajadusest mõjutada inimeste arvamust käimasolevate kampaaniate kohta (nagu näiteks kollektiviseerimine ), pidi kunstki võimalikult palju kajastama kõige uuemaid sündmusi. Kuid nii kunstnike kaasajast kui ka minevikust pärinevat ainest moonutati, kõikjal ja kõiges pidi näitama arengut klassivõitluse kaudu kommunismi poole.
Sellisel moel sündinud kunst kujunes paratamatult ennast kordavaks. Esteetilised kaalutlused jäid sotsrealistlikus kunstis tagaplaanile, sest selle suunajad seadsid esikohale propaganda . Kontroll sellise kunsti üle oli range ja looja isikupära taandatud peaaegu olematuks .
Sotsrealistlik kunst kujutas ideoloogiliselt moonutatud minevikku ja loojate kaasaega ning ennustas utoopilist tulevikku, mida kunagi ei saabunud.
juuli 1951
Kunst ja kirjandus olid stalinistlikus Nõukogude Liidus kuulutatud ideoloogilise võitluse eesliiniks (sotsialismi eest ja kapitalistliku imperialismi vastu). Teos ei saanud olla näiteks „lihtsalt“ taies, vaid vastavalt „parteilisuse“ printsiibile pidi olema kas proletaarne või kodanlik, kus juures viimase viljelemine võrdus kuriteoga. Nii kirjanduses, teatris kui kujutavas kunstis oli ainuõigeks žanriks kuulutatud sotsialistlik realism, mis tähendas terve rea jäikade kaanonite järgimist. Oluline oli näiteks rõhutada klassivõitlust, linnaproletariaadi juhtivat rolli ühiskonna ja vene rahva progressiivset panust maailma ja Eesti ajalukku. Tähtis oli ka Stalini isikukultus, tema kujutamine targa ja helde juhi ja õpetajana, kes pidi auväärselt jätkama marksislik-leninistliku õpetuse kohaselt sotsialismi ülesehitamist.
Sotsialistliku realismi ajalugu.
Pärast 1917. aasta Oktoobri-revolutsiooni ja bolševike võimu kindlustumist, jäi kunstilooming ligi aastakümneks Nõukogude Liidus ametlikult suunamata. Kunstnikud, kirjanikud , heliloojad jt loomeinimesed said tegutseda suhteliselt vabalt. Enamasti hakkas levima futurism ja toimus rohkelt loomeinimesi siduvaid koosviibimisi ning koostati ning esitati manifeste. Ajastu väljapaistvaimaks loovisikuks võiks nimetada vene luuletajat Vladimir Majakovskit.
1929. aastal Stalini võimule tulekuga, keelustati kõik kunstirühmitused Nõukogude Liidus ja need saadeti laiali. Kehtima jäi ainult üks kunstivool ja selleks oligi sotsialistlik realism, mis pidi ülistama Nõukogude Liitu, Stalinit ja sotsialismi. Enamasti olid teosed plakatlikud. Selle kunstistiiliga tegelejatele oli antud luba olla töötu ja vaba, aga tingimusel, et nad levitavad sotsialistliku realismi. Sellele rakendati järelvalve. Tihti korraldati n-ö ’’kriitikaüritusi’’, kus inimesed hindasid kunstniku tööd. Paljud loomeinimesed, kes ei pidanud kinni seatud reeglitest, hukati, saadeti sunnitöölaagritesse või küüditati. Teised said edasi töötada üksnes salaja, kuid mitmed loobusid ja põgenesid Nõukogude Liidust.
Kui Eestis 1940. aastatel kehtestati Nõukogude režiim, jõudis see kunstivool ka siia. Sellega kaasnes senise eesti kultuuri loomepärandi keelamine, hävitamine ja ümberhindamine. Tühjaks jäänud kohale aga asuti rajama uut, nõukogulikku kultuuri.
1960. aastatel hakkas Nõukogude Liidu mitmetes piirkondades toimuma järkjärguline ideoloogilise surve leevendumine. Sotsialistliku realismi mõistet hakati tõlgendama vabamalt; võimalikuks sai ka teiste kaasaegsete kunstivoolude tutvustamine ning järk-järgult ka viljelemine.
Aastal 1963 avaldas Roger Garaudy, Prantsuse kommunismi juhtfiguur, raamatu ’’Piirideta realism’’, milles ta tõestas, et modernism võib olla ka realism. See ja paljud teised tegurid viisid sotsialistliku realismi kui kunstistiili lagunemisele juba enne Nõukogude Liidu lagunemist.
Praegu võib seda kunstivoolu näha vaid Põhja-Koreas ning teatud kujul ka Hiina Rahvavabariigis.
Mis asi see Sotsialistlik Realism täpsemalt on ?
Sotsialistlik realism on Lenini ja Stalini ideoloogiline kunstistiil. Nagu öeldud oli see Nõukogude ajal ainus ametlikult lubatud kunstivool. Realismiga, millele termin viitab, ei puudunud seosed mitte täielikult. Eriti pöörati tähelepanu kujutamisviisi lihtsusele ja konkreetsusele, et muuta edasiantav sõnum kõigile mõistetavaks. Tulenevalt vajadusest mõjutada inimeste arvamust käimasolevate kampaaniate kohta (nagu näiteks kollektiviseerimine), pidi kunstki võimalikult palju kajastama kõige uuemaid sündmusi. Kuid nii kunstnike kaasajast kui ka minevikust pärinevat ainest moonutati, kõikjal ja kõiges pidi näitama arengut klassivõitluse kaudu kommunismi poole.Oluline oli rõhutada ka vene rahva progressiivset panust maailma ning tähtis oli ka Stalini iskukultus, tema kujutamine targa ja helde juhi ja õpetajana, kes pidi auväärselt jätkama marksislik-leninistliku õpetuse kohaselt sotsialismi ülesehitamist. Sellisel moel sündinud kunst kujunes paratamatult ennast kordavaks. Esteetilised kaalutlused jäid sotsialistlikku realismi kunstis tagaplaanile, sest selle suunajad seadsid esikohale propaganda. Kontroll sellise kunsti üle oli range ja looja isikupära taandatud peaaegu olematuks. Sotsialistliku realismi kunst kujutas ideoloogiliselt moonutatud minevikku ja loojate kaasaega ning ennustas utoopilist tulevikku, mida kunagi ei saabunud.
Nagu piltidelt saab näha, siis enamikel sotsialistliku realismi stiilis töödel, on pildil tööd tegevad inimesed või Stalinit ülistavad kodanikud. Naistel on rätikud peas, heledam pluus ja pikad seelikud või hoopis rahvariided. Meestel on tunked või lihtsalt pikad püksid, lohakad üleskeritud varrukatega triiksärgid ja tihti on ka sonimüts peas. Ka mehi võib näha rahvariietes.
Kuigi on kasutatud realistliku laadi, ei ole kujutatud elu realistlikult, kunstis näidati tegelikkust soovunelmalaadse korrastatud maailmana, kus valitseb üleüldine optimism, töötahe, võitlusvaim ja piiritu usk parteisse, kelle juhtimisel pidi kohe-kohe saabuma ideaalne ühiskonnakorraldus kommunism.