Aleksandr Skrjabin (2)

Aleksandr Skrjabin
Oli vene helilooja , kes elas aastatel 1872-1915.
Tema muusika on sillaks romantilise ajastu ja 20. sajandi vahel, kuid oma muusikaga ei kuulutanud Skrjabin inimkonnale mitte ainult uue ajastu saabumist.
Väsimatult veenis ta kaasaegseid selles, et inimene on kõige tugevam, kõige võimsam ja kõige arukam olevus ja et kõigile on saabunud aeg suunata oma tarkus, tahe ja energia üldise harmoonilise loominguõhkkonna kujundamiseks kogu maailmas.
Helilooja uskus sügavalt oma kunsti jõusse ja enese kui kunstniku erilisse vastutusrikkasse ülesandesse maailma ees.
Tema kunstnikuloomuses ühinesid kõige vastuolulisemad jooned: ta unistas kogu inimkonna elu ümberkorraldamisest ja sealjuures uskus, et selleks on suuteline vaid geniaalne kunstnik.
Juba õpinguaastail Moskva Konservatooriumis (1888-1892) paistis Skrjabin silma erakordsete pianistlike võimetega ning pühenduski eelkõige klaveriteoste loomisele. Suurt osa tema kujunemisel etendas Chopini muusika. Tasapisi vabastas ta ennast tema eeskujust ja hakkas realiseerima omaloodud utoopilist tervikkunsti. Sellesuunalise mõttearengu käigus leiutas ta oma harmooniareeglid, mis hakkasid üha enam valitsema tervet tema loomingut.
Täiskasvanuna, kirjutades leegitsevat sümfooniat „Tulepoeem“ mõtles helilooja selle ettekandmiseks välja erilise värvusseadme. Tema kujutluses seostusid helid värvitoonidega.
Skrjabini muusikas ei ole kuulda vene rahvaviise, see aga ei tähenda, et ta oma kodumaa muusikast kaugele jäi. Tema muusikale on omased teised venepärasusele viitavad jooned: kellahelinad, pajupilliviled, vene rahvalaulule omane kahehäälsus.
Aleksandr Skrjabini loodud klaverisonaadid näitavad ilmekalt tema loomingustiili kujunemisteed. Helilooja oli 20-aastane, kui valmis tema 1. sonaat . See oli aeg, mil ta seisis kõrgelennulise pianistliku karjääri lävel, aga paraku vigastas ta ülemäärase harjutamise tõttu oma kätt. Skrjabini jaoks oli see tema elu esimene tõeline läbikukkumine ning tema meeleheide ja trots saatuse vastu peegelduvad Klaverisonaadist number 1.
Helilooja aga ei elanud kaua: rumala juhuse läbi katkes tema elu talendi õitseajal. Aga endast jättis ta järele kaunid klaveripalapuistmed – 90 prelüüdi, 10 sonaati, poeemid, etüüdid, ekspromptid, valsid, masurkad, 3 sümfooniat, sümfoonilised poeemid „Tulepoeem“ ja „Ekstaasipoeem“.