Isegi kõige võimsam tsivilisatsioon võib lõppeda hävinguga (1)

Isegi kõige võimsam tsivilisatsioon võib lõppeda hävinguga
Tsivilisatsioon on inimühiskond koos ainelise ja vaimse kultuuriga , mille peamised elemendid on alaline elanikkond ja riik.
Inimkonna lühikese ajaloo vältel on maailmas eksisteerinud mitmeid omanäolisi ning erinevaid tsivilisatsioone ja suurriike, mis on üsna erinevatel põhjustel hävinenud või muutu-nud. Kui kunagised kõrgkultuurid on hääbunud peamiselt konfliktide ja sõdade tõttu, siis tänapäeval on kõige suurem oht inimesed ise. Samuti ei ole modernse tsivilisatsiooni püsima-jäämine Maal pikemas perspektiivis kindel, kuna meie koduplaneeti võivad juba lähemas tulevikus ohustada inimkonnast sõltumatud tegurid, mis on suutelised elu, nagu meie seda tunneme , hävitama.
Tegelikult ei saa rääkida minevikus eksisteerinud võimsate tsivilisatsioonide täielikust hävimisest, vaid nad on ümber kujundatud või aeglaselt hääbunud. Tsivilisatsioon ei ole nagu sõda, mis algab ja lõpeb, vaid aja jooksul inimkond muutub ning uued kultuurid muutuvad mõjukamaks kui traditsioonid. Tervete riikide ja kultuuride hääbumine on loomulik protsess, mis on inimkonna ajaloo jooksul korduvalt aset leidnud. Põhjus sarnaneb mõnevõrra loodus- liku valiku mehhanismidega: tugevamad jäävad ellu. Tsivilisatsioon võib olla nii võimas kui tahes, kuid alati on silmapiiril mõni teine, kes tahab end samas regioonis maksma panna, oodates vaid sobivat momenti. Nii sulandusid sõjaliste konfliktide tagajärjel näiteks sumerid babüloonlastega ja kaks aastatuhandet hiljem hääbus ka barbarite poolt vallutatud Rooma suurriik . Teine väga oluline põhjus, miks suured tsivilisatsioonid on aja jooksul hääbunud või muutunud, on suutmatus leida väärilist mantlipärijat võimekale juhile. Oma aja suurimad, Aleksander Suure riik Kreekast Indiani ja Karl Suure peaaegu tervet Euroopat hõlmanud maa-alad lagunesid just selle tagajärjel.
Kui minevikus eksisteerinud kõrgkultuuride kohta ei saanud rääkida tsivilisatsioonide lõplikust hävinemisest, siis tänapäeval on see võimalus reaalne ja täiesti olemas. Peamine tegur on kindlasti tarbekaupade masstootmine ja –tarbimine. Pakendid on pahatihti valmista -tud lagunematutest ja keskkonnale kahjulikest ainetest, kuna tootja jaoks on see odavam. Prügimäed laiuvad juba hektaritesuurustel maalappidel ning inimtervisele halvasti mõjuvad kemikaalid imenduvad pinnasesse, kust nad leiavad tee juba meist toiduahelas allpool olevatesse organismidesse. Võimatuna ei näi ka mõte, et paarikümne aasta pärast upume täielikult oma prügi sisse. Itaalia kirjanik Italo Calvino on oma novellis „Uuenevad linnad 1“
kirjeldanud utoopilist Leonia linna, mis sünnib iga päev uuesti, kuna iga päev võtavad tema elanikud kasutusele uhiuued tarbekaubad ning vanad visatakse minema. Prügimäed ümbritse-vad linna igast ilmakaarest ning tõenäoliselt ujutab Leonia rämps peagi üle kogu maailma. Selline vaade tarbimisühiskonnale ei ole reaalselt nii eluvõõras, kui võiks loota . Juba praegu toodavad inimesed ohtralt prügi ja otsa hakkavad lõppema kohad, kuhu tekitatud jäätmehulki panna. Me ei mõtle ka selle peale, et kunagi on meie lastel vaja elama asuda samasse räpa-sesse maailma, mida me praegu nii innukalt risustame, kuna inimene peab ikka tähtsamaks enda heaolu ning proovib pidevalt tarbides oma elu nii mugavaks teha kui võimalik. Ka ameerika kirjanik Mark Twain on öelnud: „Tsivilisatsioon on mittevajalike asjade lõpmatu kogunemine.“
Väga ohtlikuks võivad muutuda riikidevahelised vastuolud või terroristlikud organisat- sioonid , kui jõutakse juba vägivaldsete relvakokkupõrgeteni. Suurriigid võivad väga valima -tult kasutada massihävitusrelvi, et opositsioon summutada , oma huvid realiseerida või kätte maksta oma vaenlastele. Seda oli näha juba peaaegu 70 aastat tagasi maailma laastanud Teise maailmasõja viimastel kuudel, kui USA valitus otsustas sellisel moel imperialistliku Jaapani vastupanu lõpetada. Terav oli olukord ka 80-ndate aastate ajal külma sõja perioodil, kui Nõukogude Venemaa ja võimsad Ameerika Ühendriigid olid jõudnud võidurelvastumise lõppstaadiumi. Ainuüksi meie idanaabril oli piisavalt tuumapomme, et elu Maal täielikult hävitada, kuid õnneks ei toimunud otsest sõjategevust ning meie tsivilisatsioon ületas järje-kordse proovikivi oma arenguperioodi konarlikul teel.
Inimestest sõltuvad keskkonnaprobleemid, mis pikas perspektiivis võivad mõjuda inim-konnale hukatuslikult, või sõjalised konfliktid ei ole võimelised lõpetama elu, nagu meie seda tunneme, nii kiiresti ja hävitavalt kui ohud, mille suhtes me peaaegu mitte midagi ette võtta ei saa. Kõige tõenäolisem neist on asteroid 2004 MN4, teise nimega Apophis, mis võib tabada Maad aastal 2029. NASA uurija Gregory L. Matloff arvab , et kui see tabab meie planeeti, siis kaob igasugune elu ning mitme miljardi pikkune evolutsiooniline progress peab uuesti algu -sest peale hakkama. Jupiter oma ülitugeva gravitatsiooniväljaga on kümneid kordi asteroide enda poole tõmmates meie planeedi täieliku hävimise ära hoidnud. Siiski ei saa me lootma jääda ainult õnnele, et meie Päikesesüsteemi suurim taevakeha seda tegema jääbki. Vaja oleks leiutada selline tehnoloogia , mille abil saaks vajadusel võõrkehale ennetava löögi anda või hoopis see kursilt kõrvale kallutada, et jätkata tavapärast elu Maal.
Kindlasti võib öelda, et meie tsivilisatsiooni püsimajäämine on tõsises ohus. Inimesed saastavad ohtralt keskkonda ning põhjustavad sellega kahju nii endale kui ka teistele organis -midele. Me peaksime mõtlema rohkem tulevaste põlvede heaolule ning sellele, et ka neil on vaja kunagi elada samas keskkonnas, kus meie praegu. Siiski ohustavad kõige enam meie tsivilisatsiooni käekäiku tegurid, mille vältimine ei praeguse tehnoloogia juures võimalik. Jääb ainult loota, et teadlased jõuavad võimalikult kiiresti välja töötada vahendid, kuidas
end kaitsta kosmosest tulevate välisohtude eest.