ÜRO ja Rwanda genotsiid 1994. aastal (0)

Tartu Ülikool
Sotsiaal- ja haridusteaduskond
Riigiteaduste instituut
Rahvusvaheliste suhete õppetool
Kaisa Kamenik
ÜRO ja Rwanda genotsiid 1994. aastal
Uurimustöö
Juhendaja: lektor Rein Toomla
Tartu 2010
SISUKORD
Sissejuhatus………………………………………………………………..…....…..........3
1. Eellugu………………..........………..…………………….………..…..........4-5
2. Genotsiid ja ÜRO tegutsemine.………….................................................6-7
3. Tagajärjed ja ebaõnnestumise tunnistamine…………………...………8-9
Lõppsõna………………………………………………………………...….……...……10
Kasutatud kirjandus……………………………………...….………………....………11
SISSEJUHATUS
Peale Teist maailmasõda loodud ÜRO-l ehk Ühinenud Rahvaste Organisatsioonil on palju eesmärke, millest üks peamisi on tagada maailmas rahu ja stabiilsus ning hoida ära riikidevahelisi kriise . Oma üle poole sajandi kestnud eksistentsi jooksul on ÜRO pidanud palju rahvusvaheliselt teravaid olukordi lahendama ning paraku on ta mõnel korral selles ka ebaõnnestunud. Ühe suurima ebaõnnestumisena võib välja tuua ÜRO suutmatust hoida ära 1994. aasta Rwanda genotsiid.
1994. aasta genotsiidis kaotas kuskil saja päeva jooksul oma elu erinevate andmete põhjal kuni üks miljon elanikku. Seda võib pidada üheks lähiajaloo massiivsemaks genotsiidiks ning see näitas, et Aafrika riigid vajavad endiselt ülejäänud maailma tähelepanu ja abi. Viimase osas on suurimad lootused pandud just ÜRO peale. Kahjuks aga näitas ÜRO paljuski saamatust selle kriisi lahendamisel ning hiljem tunnistas ka oma süüd . Seetõttu on asjakohane uurida, kuidas ÜRO Rwanda kriisile reageeris ja milliseid otsuseid ta sellega seoses vastu võttis. Lisaks arutleda põhjuste üle, miks ÜRO ei suutnud Rwanda kriisiga nii toime tulla, kui oleks eeldanud. Antud kirjatöö üritab kõigepealt keskenduda Rwanda konflikti eelloole ja anda ajalooline ülevaade genotsiidi tekkimise põhjusest ning seejärel keskenduda ÜRO rollile genotsiidi ärahoidmise ebaõnnestumisel.
Kirjatöös kasutatud allikatest võib eelkõige ära mainida paljuski ÜRO rahuvalveoperatsioone kirjeldava ülevaate „ Basic facts about the United Nations“. Rwanda genotsiidi kohta konkreetselt on heaks allikaks Christian P. Scherreri „ Genocide and crisis in Central Africa : conflict roots , mass violence and regional war.“ Elektroonilistest allikatest näiteks Rwanda UNAMIR-i missioonile keskenduva internetilehekülje http://www.un.org/en/peacekeeping/missions/past/unamirFT.ht m.
1. Ajalooline taust ja Rwanda kodusõda
Rwanda peamise elanikkonna moodustavad hutude ja tutside etnilised grupid. 1994. aastal koosnes Rwanda populatsioon 85% ulatuses hutudest ja 14% oli tutsisid, lisaks veel 1% twa hõimu esindajaid.1 Kahe peamise etnilise grupi vaheline rivaliteet ulatub kaugele ajalikku ning Belgia koloniaalvõimu all aastatel 1919 – 1962, mil saavutati iseseisvus, olid soositud ja kõrgematel ühiskonnakihtides esindatud just tutsid . 1950-ndate keskel hakkasid aga hutud , paljuski Euroopa misjonäride üleskutsete mõjul, relvastatud vastupanu osutuma ning peagi olid nad verise revolutsiooni tagajärjel võimu haaranud ja sundinud paljud tutsid taganema eksiili. Põgenenud tutsid moodustasid aga naaberriikides Rwanda Patriootilise Rinde (RPF), mis hakkas sõdureid treenima ja jäi ootama.2
Hutude valitsus Rwandas sattus tõsisesse kriisi 1989. aastal, kui maailmas hakkas langema kohvi hind, millest Rwanda eksport nii eluliselt sõltus. See andis hea võimaluse pagendatud rwandalastele sisse tungida .3 Järgnevalt puhkesid 1990. aasta oktoobris hutude poolt juhitud valitsuse ja tutside RPF-i vahel, kes tulid Ugandast, teravad piiriäärsed konfliktid. Selle rünnaku tagajärjel algas tutside vastane propaganda, mistõttu ka Rwandas elanud tutsid ja ka osad konflikti rahumeelselt lahendada püüdnud hutud kuulutati RPF-i pooldajateks ja riigi reeturiteks.4 Rwanda kodusõda oli alanud.
1993. aastal pöördusid Rwanda ja Uganda ÜRO Julgeolekunõukogu poole palvega tuua nende ühisele piirile vaatlejad, kes ennetaksid militaarseid tendentse piiril ja eelkõige sõjalise varustuse transporti. Sama aasta märtsiks saadeti hea tahte missioon teele, kes jälgiks, et piiril ei toimuks mingit sõjalist tegevust.5 Aafrika Ühtsuse Organisatsiooni (OAU) ja Tansaania jõupingutused viisid kahe vaenupoole läbirääkimisteni 4. – 18. märtsini Tansaanias. Samal ajal pöördus ÜRO maailma poole abipalvega saamaks humanitaarset abi kodusõja tõttu ümberpaisatud rwandalastele. Septembriks oli rahvusvaheline kommuun teinud sissemakseid saja miljoni dollari ulatuses.6 1993. aasta 22. juunil asutas Julgeolekunõukogu ÜRO vaatlejate missiooni Uganda ja Rwanda jaoks (UNOMUR), mis septembri lõpuks täielikult opereeris.7 4. augustil sõlmiti ka RPF-i ja hutu valitsuse vahel lõpuks Arusha rahuleping, mis tõi kaasa mõningase olukorra rahunemise ja paljud ümberpaisatud inimesed said kodudesse tagasi pöörduda.8 Seejärel külastas 19. – 31. augustini Rwandat ÜRO eelteabe missioon, mille kõrgemad ametnikud konsulteerisid ka Tansaania valitsuse ja Aafrika Ühtsuse Organisatsiooniga. Missioonilt saadud teabe põhjal soovitas peasekretär Boutros Boutros - Khali Julgeolekunõukogul ÜRO abimissiooni asutamist Rwandas (UNAMIR), mille ülesandeks oli kaasa aidata uue valitsuse turvalisele üleminekule. Lisaks olid UNAMIR-i ülesanneteks veel turvalisuse tagamine pealinnas Kigalis, jälgida relvarahust kinnipidamist, sealhulgas luua laiendatud demilitariseeritud tsoon. Lisaks aidata kooskõlastada humanitaarabi tegevust.9 5. oktoobril 1993. aastal asutati UNAMIR ÜRO Julgeolekunõukogu resolutsioon 872 poolt. Selle mandaat pidi lõppema peale rahvuslike valimiste läbiviimist ja uue valitsuse sisseseadmist – sündmused, mida eeldati toimuvat oktoobris 1995, kuid mitte hiljem kui detsembris. Missiooni juhiks määrati brigaadikindral Romeo Dallaire.10
Rwanda ajalooline taust ning eripära põhjustasid hutude ja tutside vahel ületamatuid lahkhelid, mis lõpuks saavutasid haripunkt 1990. aastal alanud kodusõjaga. ÜRO suutis siiski üpris adekvaatselt reageerida koos OAU ja Tansaania valitsusega ning suutis vaenupooled läbirääkimislaua taha saada, mis tipnes Arusha rahu sõlmimisega. ÜRO omalt lõi UNAMIR-i, mis pidi aitama uue valitsuse sisseseadmisel. Kuigi selle hetkeni võis näiliselt tunduda, et kriis oli kontrolli all ning ÜRO oli oma ülesannete kõrgusel, näitavad järgnenud sündmused, kuivõrd ebaadekvaatselt ja otsustusvõimetult ÜRO ohumärkidele reageeris ja ilmseid hoiatusi ignoreeris.
2. Genotsiid ja ÜRO tegutsemine
1994. aasta 6. aprillil sai raketitabamuse lennuk, milles olid Rwanda president Juvenal Habyarimana ja Burundi president Cyprien Ntaryamira, kes olid naasmas rahuläbirääkimistelt Tansaaniast. Mõlemad mehed surid ning see intsident sai katalüsaatoriks, mis tõi kaasa vägivallapuhangud ja tapmised Rwandas, millel olid nii etnilised kui poliitilised dimensioonid.11 Peale presidentide surma järgnes kolme kuu jooksul sündmuste jada, mis oli kolmeosaline: massimõrvad kogu riigis, lühike, kuid vägivaldne kodusõda, mis pühkis valitsuse väed maalt ja põgenike tulv, mis lõi enneolematu humanitaar - ja ökoloogilise kriisi. Kõik need faktid olid teada ka rahvusvahelisele üldsusele.12
Koheselt selgus, et ÜRO ei olnud oma ülesannete kõrgusel ning oli võimetu tagama Arusha rahulepingutest kinnipidamist. Riigid, kes olid asjaga seotud ei liikunud ühes suunas. Prantslaste parempoolne valitsus lähtus olukorras ikkagi oma koloniaalpoliitilistest põhimõtetest ja samal ajal ameeriklased olid Somaaliast lahkunud verise ninaga. Klientelism, koloniaalpoliitika , möödapanekud ja ebaprofessionaalsus konflikti lahendamisel ÜRO poolt läksid maksma miljoneid rwandalaste elusid.13 Lisaks oli Rwanda režiim täielikult rahastatud euroopa maksumaksjate poolt ning kokkuvõttes see arenguabi lõpuks rahastas genotsiidi.14
Juba 1990. aastal olid hutu valitsusel olemas plaanid hävitada vähemused ning aasta hiljem tulid sellekohased süstemaatilised plaanid. Etniliseks puhastamiseks loodi ka spetsiaalsed relvaüksused nagu näiteks Interhamwe. Tutside hävitamist ilmnes kogu kodusõja perioodil ning olukorra teeb traagiliseks see, et ÜRO oli sellekohaseid hoiatusi saanud mitmetelt allikatelt. 1993. aasta lõpus sai UNAMIR-i missiooni juht Dallaire selge hoiatuse ohust, mis oli Rwandat ähvardamas. Tema ettepanekud aga, mis lubaks meestel sekkuda, lükati aga kategooriliselt tagasi.15 Lisaks sellele informeeriti UNAMIR-i 10. jaanuaril 1994. aastal ühe Interhamwe liidri poolt, et on olemas detailne plaan hävitamaks tutside populatsioon ja hutude opositsioon . Kui Dallaire vastava telegrammi ÜRO rahuvalveoperatsioonide sekretariaati saatis, mis tollal oli juhitud Kofi Annani poolt, jäeti see tähelepanuta . Dallaire nõudmised peamine raadiojaam (RTLM)16 summutada ja Interhamwe relvaarsenalid tühjendada, lükati koheselt tagasi.17
ÜRO humanitaarorganisatsiooni ja agentuurid pakkusid küll abi, kuid UNAMIR ebaõnnestus vaenupoolte lepitamisel ning langes ka ise rünnakute alla. Järgnevalt vähendati selle arvukust Julgeolekunõukogu poolt 2548lt 270ni. UNAMIR-i mandaati muudeti ja ülesandeks oli humanitaarmissioonide abistamine . Alles 17. mail otsustas Julgeolekunõukogu, et olukord on oht rahvusvahelisele rahule ja julgeolekule ning kehtestas relvaembargo Rwandale. Julgeolekunõukogu lubas ka UNAMIR-i laiendamist 5500 meheni.18 Selline otsustamatus maksis kokkuvõttes ka 10 Belgia rahuvalvaja elu, kes kaitsesid Rwanda peaministrit Agathe Uwilingiyimanat ning olid seega ühed esimestest ohvritest. UNAMIR ja ÜRO Julgeolekunõukogu jäid passiivseks mitmeks nädalaks, kuigi olid täielikult teadlikud sellest õudusest, mis toimus.19 22. juunil volitas Julgeolekunõukogu prantslaste initsiatiivil ÜRO harta 7. peatüki põhjal ajutist multirahvuselist humanitaaroperatsiooni, mis aitaks kaasa ümberpaisatud inimeste, põgenike ja tsiviilelanike julgeolekule ja kaitsele. Järgnes operatsioon „Turquoise“, mis kehtestas turvalise humanitaarkaitsetsooni Edela-Rwandas.20 See oli väike lohutus, kuna selleks ajaks oli surma saanud juba loendamatu hulk rwandalasi.
RPF saavutas militaarse kontrolli enamuse riigi üle juulis, saades 4. juulil pealinna Kigali enda kontrolli alla, millele järgnesid ka teiste tähtsate piirkondade hõivamised. 18. juuli sõlmiti relvarahu ja järgmisel päeval moodustati laiapõhjalise rahvusliku baasiga valitsus, mis hakkas kontrolli kogu riigi territooriumit.21 Tapmised olid küll lõppenud, kuid nüüd tuli hakata otsima süüdlasi ja rahvusvaheline meedia hakkas aina enam rääkima ÜRO suutmatusest genotsiidi ära hoida, kuigi selleks oli ilmselge võimalus olnud.
3. Tagajärjed ja ebaõnnestumise tunnistamine
Rwandalased, kes organiseerisid ja viisid genotsiidi läbi peavad kandma täielikku vastutust selle eest. Kuid genotsiid iseenesest kohustab juba tegutsema ning süüdlaseks tuleb lugeda kõiki, kellel oli võimalus seda takistada, kuid ei teinud seda. Eelkõige tuleb siinkohal mainida ÜRO Julgeolekunõukogu.22 Julgeolekunõukogu peamisteks eesmärkideks on aidata kaasa tüli- ja vaidlusküsimuste rahulikule reguleerimisele: ennetada ja vajaduse korral ka maha suruda agressiooniakte. Julgeolekunõukogu esmane kohustus on rahvusvahelise rahu ja julgeoleku säilitamine.23 Rwanda kriisi puhul vaadati nendest punktidest aga suurelt mööda.
Arvatakse, et ühtedeks põhjusteks, miks ÜRO ei sekkunud oli see, et Rwanda genotsiidi taga polnud mingit kõrgekaliibrilist nn. halba tegelast nagu näiteks Hitler või Saddam Hussein, lisaks polnud riigis strateegilisi tooraineid ja samuti polnud valgeid suremas.24 1999. aastal avaldati Kofi Annani poolt tellitud iseseisev raport uurimaks ÜRO ebaõnnestumist genotsiidi ajal. See mõistis ÜRO juhtkonna hukka tõendite ignoreerimise eest, mis selgelt näitasid, et tapmised olid plaanitud. Samuti mõistis raport hukka otsuse mitte sekkuda, kui tapmised algasid ning vägede väljatoomine siis, kui ohvrid seda kõige rohkem vajasid. Raport kritiseeris veel ka Ameerika Ühendriike ja teisi suurriike „kahetsusväärse tegevusetuse“ ja „poliitilise tahtlikkuse“ puudumise eest. Kofi Annan omalt poolt vastas sellele tunnistades kollektiivset süüd ja avaldas enda sügavat kahetsust toimunu kohta.25 Kui mõelda ÜRO asutamise peale, siis kahtlemata oli selle loomise üheks eesmärgiks hoida tulevikus ära uus nn. holokaust . Lubati, et selline asi ei kordu enam kunagi, mistõttu peale Rwanda genotsiidi kõlas selline lubadus veelgi silmakirjalikumana.26
Tähelepanu tasub pöörata faktile, et genotsiidi ajal paistsid Rwandas toimunust kõige rohkem huvituma Julgeolekunõukogu mittealalised liikmed. Näiteks Nigeeria tegi genotsiidi esimeste nädalate jooksul jõupingutusi vägede suurendamiseks ning Tšehhi Vabariik, Hispaania , Argentina ja Uus- Meremaa tegid hiljem ettepanekuid teise ja suurema väe saatmiseks Rwandasse. Tšehhi esindaja pani kogu olukorra ideaalselt sõnadesse, kui ta ütles, et „Rwanda ei ole tšehhidele prioriteet, kuid inimesena ei saa ma siin lihtsalt istuda ja mitte midagi teha“.27 Rwanda kriisile ei reageeritud tõepoolest niimoodi nagu näiteks Balkanil toimuvale. Ilmselt ka lääne tsiviilelanikke jäi kogu toimuv asi külmaks ning sellesse suhtuti pigem kui tavalisse hõimude vahelisse arveteklaarimisse. Kahtlemata oli selle kuvandi loomisel ka meedial oma roll.
1994. aasta septembri hinnangute järgi oli Rwanda ennesõjaaegne populatsioon 7,9 miljonit langenud viiele miljonile. Genotsiidi tagajärjel hukkus kuni miljon inimest. Laialipaisutatud isikute arvuks hinnatakse 800 000 kuni 2 miljonit.28 Rwandat tabanud kriis kõigutas kahtlemata ÜRO kui rahu tagava institutsiooni rolli ning näitas nende ebakompetentsust.
Lõppsõna
ÜRO vajalikkuse üle rahvusvahelistes suhetes ilmselt palju vastuväiteid pole. Tänaseks on sellest kasvanud elujõuline maailmaorganisatsioon, mis üritab iga hinna eest hoida riikidevahelisi suhteid. Suurt vastuolu tekitab ÜRO roll aga siis, kui riikidel on vaja tegutseda ühise egiidi all militaarselt. Just seda Rwanda kodusõda ja sellele järgnenud genotsiid näitas. Suuremate riikide oma huvid ning otsustusvõimetus rahvusvahelisel tasandil suhteliselt tundmatu riigi kriisi lahendamisel näitas, mil määral ei suuda riigid omavahel koostööd teha, kui huvid ja eesmärgid erinevad.
ÜRO ebaõnnestumine Rwandas jääb mõneti mõistmatuks. Paljudest hoiatustest hoolimata ning kohapeal olnud esindajate palvetest tugevamalt sekkuda, ei võtnud Julgeolekunõokogu suurt midagi ette. Pigem kasvas olukord neil üle pea ning, kui esimeste ohvrite seas oli ka ÜRO rahuvalvajaid, tõmbuti tagasi. Humanitaarabi poole pealt suutis ÜRO küll palju teha rwandalaste jaoks ning peale genotsiidi ümberpaisatud inimesi aidata, kuid see oli väike lohutus. Kahtlemata pani Rwanda kriis ÜRO-d tuleviku suhtes mõtlema ning ainult aeg näitab, kuidas suudetakse edaspidi sellised mastaapseid rahvusvahelisi kriisikoldeid lahendada – eelkõige Aafrikas.


Kasutatud kirjandus

BBC news. UN admits Rwanda genocide failure . Published 15.04.2010. [ http://news.bbc.co.uk/2/hi/africa/714025.st m]

Leave none to tell the stroy – Genocide in Rwanda. International responsibility. Last modified 03.13.09. [ http://www.hrw.org/legacy/reports/1999/rwanda/Geno1-3-05.htm#TopOfPage ]

Made, Tiit. Rahvusvahelised organisatsioonid . Tallinn: Eesti raamat, 1985, lk 411.

Rwanda 1994 – before the genocide. Acessed 05.06.2010. [ http://www.ppu.org.uk/genocide/g_rwanda.html ]

Rwanda – UNAMIR. Historical background. Acessed 05.06.2010. [ http://www.un.org/en/peacekeeping/missions/past/unamirFT.ht m]

Scherrer P. Scherrer. Genocide and crisis in Central Africa: conflict roots, mass violence and regional war. Westport; London: Praeger, 2002, lk. 80.

United Human Rights Council. Genocide in Rwanda. Acessed 07.06.2010. [ http://www.unitedhumanrights.org/genocide/genocide_in_rwanda.ht m]

United Nations. Department of Public Information. Basic facts about the United Nations. New York , 1995, lk. 46-47.

Worger H. William; Clark L. Nancy; Alpers E. Alpers. Africa and the West : a documentary history from the slave trade to independence. Phoenix: Oryx Press, c2001, lk. 410.
1 United Human Rights Council. Genocide in Rwanda. Acessed 07.06.2010. [ http://www.unitedhumanrights.org/genocide/genocide_in_rwanda.ht m]
2 Rwanda 1994 – before the genocide. Acessed 05.06.2010. [ http://www.ppu.org.uk/genocide/g_rwanda.html ]
3 William H. Worger; Nancy L. Clark; Edward E. Alpers. Africa and the West: a documentary history from the slave trade to independence. Phoenix: Oryx Press, c2001, lk. 410.
4 Rwanda – UNAMIR. Historical background. Acessed 05.06.2010. [ http://www.un.org/en/peacekeeping/missions/past/unamirFT.ht m]
5 United Nations. Department of Public Information. Basic facts about the United Nations. New York, 1995, lk. 46-47.
6 Basic facts about the United Nations, lk. 47.
7 Ibid ., lk. 47.
8 Ibid., lk. 47.
9 Rwanda – UNAMIR. UN involvement. UNAMIR recommended.
10 Rwanda – UNAMIR. October 1993 - March 1994. UNAMIR established .
11 Basic facts about United Nations, lk. 47.
12 Rwanda – UNAMIR. April 1994 – June 1994. Mass murder and civil war.
13 Christian P. Scherrer. Genocide and crisis in Central Africa: conflict roots, mass violence and regional war. Westport; London: Praeger, 2002, lk. 80.
14 Ibid., lk. 73.
15 Ibid., lk. 69-71.
16 Radio Télévision Libre des Mille Collines, millel oli suur roll genotsiidi läbiviimisel, kuna kutsus üles hävitama tutsisid ning tegi ka UNAMIR-i vastast propagandat.
17 Genocide and crisis in Central Africa, lk. 81.
18 Basic facts about United Nations, lk. 48.
19 Genocide and crisis in Central Africa, lk. 81
20 Basic facts about United Nations, lk. 49
21 Rwanda – UNAMIR. June – September 1994. RPF establishes control.
22 Leave none to tell the stroy – Genocide in Rwanda. International responsibility. Last modified 03.13.09. [ http://www.hrw.org/legacy/reports/1999/rwanda/Geno1-3-05.htm#TopOfPage ]
23 Tiit Made. Rahvusvahelised organisatsioonid. Lk 411
24 Genocide and crisis in Central Africa, lk. 141.
25 Rwanda 1994 – after the genocide.
26 BBC news. UN admits Rwanda genocide failure. 15.04.2010.
27 Leave none to tell the story – Genocide in Rwanda. Tolerating genocide.
28 Basic facts about United Nations, lk 49-50.
12