Ülevaade õpetajahariduse strateegiast 2009 (0)

Ülevaade õpetajahariduse strateegiast 2009-2013
Õpetajate kvalifikatsiooni tõstmise ja motivatsiooni tagamiseks töötati välja Eesti õpetajahariduse strateegia 2009-2013. Selles strateegias on tähelepanu pööratud õpetajale, tema kutsealase arengu tugisüsteemi arendamisele ning positsiooni väärtustamisele ühiskonnas. Õpetaja kutsealase arengu toetamine ei ole aga eesmärk omaette , vaid teenib õppija arengu toetamist. Eesti õpetajahariduse strateegia keskmes on õpetaja kui reflekteeriv praktik. Refleksiooni abil mõtestab õpetaja ise oma kutsealast tegevust, määratleb arenguvajadusi ja kavandab enesetäiendust. Õpetaja on aktiivne õppija, kes planeerib, juhib ja hindab oma õppimist ning professionaalset arengut. Seega on pedagoogilist praktikat sooritades üliõpilasel oluline oma tegevust reflekteerida, saamaks esmased kogemused enda teadmiste, käitumise, suhtlemise ja teiste oskuste analüüsimisel.
Strateegia sissejuhatuses (esimene osa) on vaadeldud strateegia töörühma lähteülesanned. Töörühma ülesanneks oli ettepanekute väljatöötamine õpetajate esmaõppe sisu ja korralduse arendamiseks , õpetaja professionaalse arengu toetamiseks, varasema õpi- ja töökogemuse arvestamiseks õpingutes ja kutsealasel hindamisel ning õpetajaharidusega seotud regulatsioonide muutmiseks. Ühe olulise eesmärgina määratles lähteülesanne õpetajakutse atraktiivsuse tõusu ning motivatsioonisüsteemi arendamise.
Strateegia teises osas kirjeldatud strateegia lähtealused. Strateegia lähtealusteks on Euroopa Liidu strateegilised dokumendid õpetajahariduse valdkonnas ja õpetajaharidust puudutavad Eesti Vabariigi strateegiad.
Strateegia kolmandas osas on toodud välja õpetajahariduse olukorra analüüs ja samuti toodud nähtavale probleeme. Selles punktis on toodud välja kokkuvõtlik õpetajaskonna statistiline analüüs, seadusandliku olukorra analüüs, ja samuti ka antud õpetajakoolituse arengukava 2003-2010 täitmise ülevaade. Statistiline analüüs tõi nähtavale, et Eesti õpetaja on rahvusvahelisest keskmisest vanem. Samuti teeb rahutuks see, et noored üldhariduskoolide ja lasteasutuste õpetajad on koondunud peamiselt suurtesse linnadesse, mille tõttu õpetajate järelkasvu tagamine maakoolides on suur probleem. Teine analüüsist selgutud probleem seisneb selles, et palju õpetajaid töötab ainult osakoormusega, mille tõttu võib vähendada õpetajana töötamise atraktiivsust. Üldhariduskoolides suurendavad osakoormusega hõivatute hulka valikainete õpetajad, väiksemates koolides ei ole võimalik tagada väiksemamahuliste ainete õpetajatele täiskoormust. Selle tõttu tekkis suur vajadus mitme aine õpetajate järele. Õpetajahariduse olukorra analüüsist selgus veel selline probleem, et õpetaja ettevalmistus esma - ja täiendõppes ning tema arengu toetamine toimetulekuks väga erilaadseid oskusi nõudvas töökeskkonnas on ebapiisav ning ei reageeri paindlikult haridussüsteemis toimuvatele muutustele. Selgus ka, et õpetajal on vähene valmisolek ja oskus tegelda oma töö analüüsiga ja arengu juhtimisega, osaleda meeskonnatöös õppija arengu toetamisel, rakendada kolleeg -kolleegilt õppimise võimalusi ning panustada kooliarendusse. Suur rahutus toob see, et õpetaja staatus ühiskonnas ei vasta õpetaja rolliga seotud ootustele, õpetajakutse prestiiž on madal, ilmne on ebakõla vastutuse määra ning tasu ja tunnustuse vahel. Tulemuseks on see, et õpetaja ei väärtusta oma kutset piisavalt. Seadusandliku analüüsist tuli nähtavale, et õpetajahariduse regulatsioonid ei arvesta kutsestandardi põhimõtetega ning ei ole omavahel kooskõlas. Kõikide loendatute probleemide vaatamata, õpetajaskonna statistiline analüüs räägib meile sellest, et õpetajate haridust võib üldise haridustaseme ja pedagoogilise ettevalmistuse mõttes pidada Eestis heaks.
Õpetajahariduse strateegia neljandas osas on määratletud õpetajahariduse valdkonna tegevussuunad. Strateegias tuuakse ära visioon Eesti koolide väärikatest, motiveeritud ja asjatundlikutest õpetajatest, kes lähtuvad oma töös ja professionaalse arengu planeerimisel järgmistest printsiipidest:

• Õpetajal on ühiskonnas väärikas positsioon.
  

• Õpetaja on õppija ning oma professionaalse arengu hindaja ja kavandaja.
  

• Õpetaja toetab õppija arengut.
  

• Õpetaja on juhendaja ja õpioskuste kujundaja.
  

• Õpetaja on valdkondi lõimiv ainetundja.
  

• Õpetaja kaasab õppija arengu toetamisse teisi õpetajaid ja lapsevanemaid.
  

Visiooni elluviimiseks tuleb strateegia alusel täita järgmised eesmärgid:

• Õpetajaks õppimine on teaduspõhine ning toetab kutsestandardis kirjeldatud õpetajapädevuste kujunemist.
  
• Õpetajahariduses rakendatakse haridussüsteemi vajadusi ja õppijate individuaalsust arvestavaid paindlikke mudeleid.
  
• Õpetaja professionaalne areng ja selle toetamine on süsteemne ja järjepidev.
  
• Õpetaja on aktiivne kogukonna ( kolleegid , aineliidud, kutseliidud ) liige ja panustab kutseala arendamisse.
  
• Õpetajahariduse valdkonna juhtimine ja arendamine põhineb uuringutulemustel, on järjepidev ning sidustatud haridussüsteemi kui terviku arenguga.
  
• Õpetajakutse on ühiskonnas väärtustatud ja köitev.
  

Strateegias kirjeldatakse lähemalt, kuidas ja mille kaudu need eesmärgid ellu tuleks viia. Visiooni ja eesmärkide elluviimise tagavad Riigikogu ja Vabariigi Valitsus muudatuste kaudu seadusandluses, õppeasutused õppiva organisatsiooni sisehindamissüsteemi rakendamise kaudu, õpetajakoolitust pakkuvad kõrgkoolid ja täiendõppe pakkujad õpetajahariduse tervikliku arendamise ja partnerluse kaudu, õpetajate ühendused koostöövõrgustike arendamise ja õpetajakutse mainekujunduse kaudu, õpetajad oma professionaalse arengu analüüsimise ja kavandamise kaudu.
Kokkuvõttes tuuakse välja eesmärkide elluviijad: Riik ja koolipidaja, Haridus - ja Teadusministeerium, õpetajaid ettevalmistavad kõrgkoolid, kool, õpetajate organisatsioonid , õpetaja ja õpetajaks õppija. Ainult selliste asutuste ja inimeste koostöö tagab eesmärkide elluviimist. Riik ja koolipidaja vastutavad selle eest, et õpetajana töötamine oleks ühiskonnas väärtustatud ning tagavad koolide jätkusuutliku finantseerimise. Haridus- ja Teadusministeeriumi ülesanne on tagada õpetajahariduse valdkonna arengu järjepidevus, käivitada vajalikud rakendusuuringud ning viia õigusaktidesse sisse vajalikud muudatused. Õpetajaid ettevalmistavad kõrgkoolid peavad tõhustama õpetaja ettevalmistamist ja tema arengu toetamist. Kool peab toetama ja suunama õpetaja kutsealast arengut. Samuti peab suurunema õpetajate organisatsioonide roll ja tähendus õpetajakutse arendamisel ja maine kujundamisel. Õpetaja ja õpetajaks õppija peab teadvustama oma vastutust õppija arengu toetamisel, analüüsima oma koolitusvajadusi ning kavandama oma kutsealast ja isiksuslikku arengut, lähtudes õpetaja kutsestandardist, riiklikest haridusuuendustest, kooli arenguvajadustest ja oma õpetaja-pildist.