Lühike mitmuse osastav Lühike mitmuse osastav moodustatakse vokaalivahelduse teel, näiteks Kala kalu, koera koeri, lauda laudu Kõigepealt on vaja teada sõna tüvevokaali. Tüvevokaal on see vokaal, millega lõpeb ainsuse omastav (kelle? mille?), näiteks kalA, koerA, lauA, kassI, laulU Selle kohta, kuidas tüvevokaal mitmuse osastavas muutub, on oma reeglid, mis on kokku võetud järgmise lausega: tUlEb tIgE pEnI jA UrIsEb Seda lauset tuleb kasutada nii: kui sõna tüvevokaal on u, on mitm.osastavas e (tUlEb): laulu - laule kui sõna tüvevokaal on i, on mitm.osastavas e (tIgE):kassi - kasse kui sõna tüvevokaal on e, on mitm.osastavas i (pEnI): luige luiki kui sõna tüvevokaal on a, on mitm.osastavas u, i või e (jA UrIsEb): raja radu, looma
Mägi Paju Lagi Mägi Paju Lagi Mägit Paju Lagit Mägisse Pajusse Lagisse Nimi lõpeb vokaaliga ja käändelõpu lisame vokaalile. 2. Ne-lõpulised nimed käänduvad nagu vastavad sõnad. Rebane Puine Rebase Puise Rebast Puist 3. Kui nime lõpus on konsonant, siis tuleb lisada tüvevokaal i+käändelõpp. Roht Vaht Kask Rohti Vahti Kaski Rohti Vahti Kaski Rohtisse Vahtisse Kaskisse 4. S-lõpulistele nimedele (välja arvatud ühesilbilised) lisatakse tüvevokaal e. Sipelgas Ahas Sipelgase Ahase Sipelgast Ahast VÕÕRNIMEDE KIRJUTAMINE JA KÄÄNAMINE 1
Adjektiivide kompareerimine (omadussõnade võrdlemine) 1. Algvõrre (positiiv) ilus 2. Keskvõrre (komparatiiv) ilusa+m 3. Ülivõrre (superlatiiv) kõige ilusam, ilusaim (mitmuse os. d asemel m lõpus) Kui mitmuse osastav on sid-lõpuline, siis im ülivõrret moodustada ei saa. (nt. roosasid roosaim) Mitmuse osastava tüvevokaal sõltub ainsuse omastava tüvevokaalist AINSUSE OMASTAV MITMUSE OSASTAV -i -e -e -i -u -e -a- u kalu Palli, palle. Taime, taimi. Kannu, kanne. i kulmi -e tühje -a tüveliste sõnade mitmuse osastava tüvevokaal sõltub omakorda sõna esimesest vokaalist. -a -u -a i erandid: pikki, silmi, kingi, nelju, välju -a -e uba-ube, tuba-tube, luba-lube
Nt: lükkan (III välde) lükanud (II välde) · Vokaalivaheldus: 1. See on seaduspära, mille abil saab nimetavast sõnast moodustada lühike mitmuse osastav (Keda? Mida?) sõna. Nt: koer koeri Selle leidmiseks peab teadma tüvevokaali [vokaal, millega lõppeb ainsuse omastav (Kelle? Mille?)]. Nt: koera Tüvevokaali muutumisel on omad reeglid (tUlEb tIgE pEnI jA UrIsEb): kui sõna tüvevokaal on u, on mitm.osastavas e (tUlEb): laulu - laule kui sõna tüvevokaal on i, on mitm.osastavas e (tIgE): kassi - kasse kui sõna tüvevokaal on e, on mitm.osastavas i (pEnI): luige luiki kui sõna tüvevokaal on a, on mitm.osastavas u, i või e (jA UrIsEb): koera koeri · Eesti keeles on 14 käänet: 1. Nimetav Kes? Mis? Nt: laps 2. Omastav Kelle? Mille? Nt: lapse 3. Osastav Keda? Mida? Nt: last
seestütlev -st o Tüvemitmuse puhul oleks kõige õigem tunnus poolitada, alaleütlev -le nt laps’i alalütlev -l o S-laadivahetusega sõnad on erandlikud. Nt köis-köiˇt, alaltütlev -lt „t“ tuleks seal poolitada. saav -ks o Kui ain os lõppeb sama vokaaliga, mis on tüvevokaal, rajav -ni siis on see lõputa osastav ehk lõppu ei saa eraldada, olev -na metsa- metsa. ilmaütlev -ta o Tüvevokaali kallale ei tohi kunagi minna! kaasaütlev -ga o Sisseütleva käände puhul proovi läbi rööpvormid, nt lühike vorm oleks „kujutisse“, kus käändelõppu pole,
Lühike mitmuse osastav Mitmuse osastava tüvevokaal sõltub ainsuse omastava(osastava) tüvevokaalist: palli - palle -i -e taime - taimi -e -i kannu - kanne -u -e kala kalu -u külma külmi -a -i ??? tühja - tühje -e a-tüveliste sõnade mitmuse osastava tüvevokaal sõltub omakorda sõna esimesest
seaduspärasusi. A ja B tüvi käänd ja pöördsõnadel 1. Sõnastikuvorm: nimetav kääne; mategevusnimi. 2. Atüvi: omastav kääne; oleviku tüvi, mina teen. 3. Btüvi: osastav kääne; da tegevusnimi, Mida teha? Välte ebavaheldus Välte ebavaheldus on sõnavälte reeglipäratu vaheldumine sõna erinevates vormides. Vokaalivaheldus, milliseid sõnavorme moodustatakse, seaduspärasused. Vokaalivaheldus puudutab tüvevokaali. Tüvevokaal on vokaal, millega lõpeb sõna Atüvi. Vokaalivaheldusega moodustatakse käändsõnade mitmuse osastava käände vorme ja omadussõnade võrdlusastmeid. Mitmuse osastava moodustamine. a muutub u; i; e u muutub e i muutub e e muutub i Neid reegleid kajastavad järgmised laused: Tuleb tige peni ja uriseb. Kui tüvevokaaliks on a, siis tuleb vaadata sõne esimese silbi vokaali. Kass kõrtsis ei käi. u Eks ämm söö kodus sütt. i a muutub eks väga arva
Käändsõna morfoloogiline analüüs Määratakse: 1. käändelõpp 2. mitmuse tunnus 3. sufiks(id) 4. tüvi Käändelõpp: Ainsus Mitmus Nimetav -- -- Omastav (tüvevokaal) Selle metsa (a-tüveline) järve (e-tüveline) paksu (u-tüveline) vaasi (i-tüveline) Osastav: lõputa kanarbikke seda metsa sid kaabusid -d tuld -t redelit (i)d redeleid Saav -ks näite/ks Rajav -ni maja/ni Olev -na maja/na Ilmaütlev -ta maja/ta Kaasaütlev -ga maja/ga Mitmuse tunnused de-mitmus: -d (mitmuse nimetav) majad -de majade majades -te seinte seintel lühike ehk i-mitmus: -i õpikuis -e õnnelikel -u jalul
Nimede käänamine ja nimetuletised Nime tähtsus: Nime tuleb kasutada korrektselt, valekasutamine võib olla solvav. Ees- ja perekonnanimi: Eesti keeles eelneb eesnimi perekonnanimele. Perekonna nime kasutatakse eespool ainult nimekirjades, st et perekonnanimele järgneb koma. Nime käänamine: Käändelõpud lisatakse, kui see on võimalik, nime algkujule. Kirjutatud tekstis võib nime algkuju eristamiseks kasutada ülakoma. Kohanimede kohakäänamine: Kohanimi võib esineda sisekohakäänetes või siis väliskohakäänetes. Võõrnimede kirjutamine: Võõrnimesid kirjutatakse nende algupärasel kujul, kui nime algupäraselt ladina tähtedega kirjutatud. Kui nime algupärane kuju on mingis teises kirjas, siis translitereeritakse see ladina tähestikku. Võõrnimede käänamine: Võõrnimede käänamisel tuleb käändkonna, st õigete käändelõpuvariantide valikul lähtuda nime hääldusest, mitte kirjapildist. Võõrnimede käänamisel kasut...
M. Vaher Vaher'ile Erandid · -ne lõpulised perekonnanimed, mida käänatakse kui vastavaid mõiseid A. Raudne > A. Raudsele · -s lõpulised nimed (va. Ühesilbilised) kasutatakse tüvevokaali e M. Saukas > M. Saukas'ele A. Saar > A. Saar'e / A. Saar't / A. Saar'ele Võõrnimede käänamine · Võõrnimede käänamisel lähtutakse hääldusest a) kui nimi lõppeb tummavokaaliga, siis lisatakse kõigepealt tüvevokaal -i ning seejärel käändelõpp b) kui nimi lõppeb tummakonsonaldiga, siis lisatakse üksnes käändelõpp Mõlemal puhul tuleb kasutada ülakoma O. Wilde O.Wilde'ile O. Wilde'i (kelle oma) Bordeaux Bordeaux'sse Bordeaux' inimesed Camus Camus'lt Camus' teos Meursault Meursault'lt (kellelt) Camus'd teost lugenud
Kestus 1) momentaanid – väljendavad hetkelist või ühekordset tegevust: haugatama, minema; 2) frekventatiivid – väljendavad korduvat tegevust: hõikuma, limpsima; 3) kontinuatiivid – väljendavad kestvat tegevust: vaatlema, küsitlema; 4) inhoatiivid – väljendavad tegevuse algust: hakkama, uinuma. Verbide jaotus struktuuri alusel: Lihtverbid, Liitverbid, Ühendverbid, Väljendverbid, Ahelverbid 9. Käändsõna tüvi (ühe- ja kahetüvelisus, tüvevokaal, tüve silpide arv, tüvemuutused). Ühe- ja kahetüvelisus. Ühetüvelistel käändsõnadel liituvad kõik vormitunnused vokaaltüvele (nt jalg, õpik, pesa), kahetüvelistel on aga mõni vorm saadud konsonanttüvest (need on enamasti ainsuse osastava ja mitmuse omastava käände vormid, nt töölis/t, töölis/te; Tüve silpide arvu saab üldjuhul ainsuse omastavast käändest, nimetavast vaid siis, kui sõna lõpeb nimetavas vokaaliga
Eesti keel Käänamismallid A-tüvi on alati omastav kääne (mille? missuguse?) ja annab silpide arvu. B-tüvi on alati sõna osastav kääne (mida? missugust?). Astmevaheldus (AV) on sõna A- ja B-tüve muutus. Laadivaheldus (LV) on astmevahelduse alaliik, mille puhul k, p, t, g, b, d, s tekib või kaob (jalg). Vältevahelduse (VV) puhul muutub sõna rõhk II ja III välte vahel, kirjapildis ei muutu midagi (lill). Kujuvaheldus (KV) on tüvevaheldus, mille puhul sõnatüvi lõppeb mõnes vormis vokaaliga ja mõnes vormis konsonandiga (lamba/lammast). Eesti keele sõnad on 1-, 2- või 3-silbilised ja nende arvu tuleb lugeda A-tüvest. Mall Tüüpsõna Ains. os. Mitm. om. Mit. os. I Õpik (3 silpi, astmevahelduseta) (60%) Hammas (astmevaheldus, kujuvaheldus, s-lõpp) II Liige (astmevaheldus, kujuvahelduseta, III välde) Aasta (2 silpi, astmevahelduseta...
tähtkuju) Erandid:tõusva päikese maa, tuhande järve maa, suur lomp, Emajõe Ateena,Neevalinn, Metsik Lääs,Must Mander,Vana Maailm,Igavene Linn,Roheline Mander, tsaari Venemaa, kodusõja Ameerika, muinas-Eesti,Napoleoni Prantsusmaa, unistuste Pariis Asutuste nimetused: 2.Võõrnimede käänamine Tuleb lähtuda nime hääldusest,mitte kirjapildist.(nt.Chopin(sopään):Chopini(sopääni)) *Kui võõrnime lõpus on nn.tumm vokaal(täish.mida ei hääldata)lisatakse om.käände tüvevokaal ning sellele lisanduvad käändelõpud ülakoma abil.(nt.Cambridge´i ülikool) *Kui nime lõpus on tumm konsonant,siis lisatakse ülakoma abil ainult käändelõpud. (nt.Godot´ ootamine, luges "Isa Goriot´d", A.Dumas´le) 3.Nimetuletiste moodustamine Nimetuletis kirjut.väikese algutähega,muutmata nimekujuga.*Mitmesõnalistest nimedest moodust. tuletised kirjut. kokku üheks sõnaks v loetavuse parandamiseks ühend. sidekriipsuga,nt.juhanliivilik, newyorklane,ferdindand-de-sanssurelik.
rahulikem, kõige töökam e töökaim) Algvõrre väljendab mingit omadust, arvestamata määra. Keskvõrre väljendab olendi, eseme või nähtuse suuremat määra võrreldes teise samasuguse olendi, eseme või nähtusega. Ülivõrre väljendab olendi, eseme või nähtuse omadust kõige suuremal määral. KESKVÕRDE MOODUSTAMINE : Keskvõrde moodustamiseks lisatakse algvõrde ainsuse omastavale tunnus m. Näide: ilusa + m = ilusam; korraliku + m = korralikum Erandlikult muutub tüvevokaal a või u keskvõrde tunnuse ees e-ks mõnedel tüüpsõnadel, näiteks must musta mustem; kõva kõva kõvem; nõder nõdra nõdrem; vana vana vanem. Mõnedel omadussõnadel keskvõrdes sõna tüvi muutub: hea parem, õhuke õhem. ÜLIVÕRDE MOODUSTAMINE: Ülivõrret saab moodustada kahel viisil : 1.määrsõna kõige abil (kõige-ülivõrre), mis pannakse keskvõrde ette: kõige madalam, kõige hoolsam, kõige parem 2
Hääldusalus, veaohtlikud hääikuühendid, võõrsõnade ja nimede hääldamine. Hääldusalus on iga keele eriomane viis häälikuid hääldada. Hääldusalust iseloomustatakse tavaliselt nelja tunnuse abil: keele asend, häälduskoht, hääldusintensiivsus ja huulte asend. Eesti keeles on keele asend hääldamisel suhteliselt madal, häälduskoha poolest on eesti keel suhteliselt eespoolne, hääldusintensiivsuse poolest keskmine. Aktsent võõrkeele kõnelemisel avalduv emakeele hääldusaluse mõju. g,b,d,s häälduvad eesti keeles helitult. Vaid heliliste häälikute vahel on nad poolhelilised. Häälikut f tuleb hääldada vaid sõnades, mille kirjapildis ta esineb. Sõnades süüa, lüüa, müüa, tuleb häälikujärjendit üü hääldada üi. Sõnaalguline jä-on sõnades jätkama, jätkuma, jänn JA jändama. Rõhk, välde, palatalisatsioon. Rõhk on suurenenud hääldusintensiivsus, mis avaldub sõna teatud silpide hääldamisel. Rõhu põhiülessanne on muuta kõne rütmiliseks. Eesti keeles ...
· Astmevaheldusmall on tugeva ja nõrga astme vaheldumise seaduspärasused. · Nõrgeneva tüvega sõnadel on A-tüvi nõrgas astmes. · Tugevneva tüvega sõnadel on A-tüvi tugevas astmes. · Geminaadivaheldus on selline astmevahelduse liik, mille puhul sõna teise silbi piiril asuv geminaatsulghäälik või -s vaheldub üksiksulghääliku või -s- ga. · Vältevaheldus on astmevahelduse liik, mille puhul tugev aste on III vältes ja nõrk aste II vältes (A- ja B- tüves). · Tüvevokaal on vokaal, millega lõpeb sõna A-tüvi. · Vokaalivaheldus on sõna tüvevokaali ebareeglipärane vaheldumine mingi teise vokaaliga · Muuttüübid on sõnade hulgad, mille vormide moodustamiseks kasutatakse samu muutetunnuseid. · Pööramismallid on pöördsõnade muuttüübid. · Käänamismallid on käändsõnade muuttüübid.
· eo: kameeleon, nukleon, panteon · ea: liineal, ookean · ua: donzuan, jaanuar, kaasuar, kakuam, leeguan, veebruar · au: karaul ·üo: barüon VORMISTIKUST · ains part: 4-silbiline lõputa, 3-silbiline t-lõpuline · ains illat: -sse või lõputa · mitmus: 4-silbiline de, 3-silbiline te · mitm part: 4-silbiline lõputa või sid-lõpuline, 3-silbiline i-tunnuseline ja d-lõpuline, tüvevokaal i on muutunud e-ks nt auditooriumeid. III KÄÄNDKOND Astmevahelduseta mitte ne/-s sõnad · 2-silbilised ja I-vältelised nominatiivis e-lõpulised · 2-silbilised II-vältelised · nna-liitelised · Paljud koha- ja isikunimed, nt vere-lõpulised PÕHITÜÜP TUBLI · Tubli, tublit, tublisse, tublide tublisid, tublidesse
Mõnel sõnal tuleb lisaks vaadata ka 14 ainsuse osastavat, kui nimetav ja omastav on ühesilbilised, nt sõnad nagu jõud, pood, roog, nt roog : roo : roogu < *rko : *rgon < *rkoda. Ühesilbilisi tüvesid on väga vähe: puu-ja koi-tüüp ja asesõnade osastava käände tüvi, nt ke/da, mi/da. Tüvevokaal - on sõnatüve lõpul olev vokaal. Enamikul sõnadel avaldub see ainsuse omastavas käändes, st omastava käände lõpuvokaal ongi tüvevokaal. Laadivaheldus toob aga sageli kaasa vokaalimuutusi ja sellisel juhul tuleb vaadata ka osastavat käänet, nt lugu : loo : lugu, mägi : mäe : mäge, jõud : jõu : jõudu. Laadivaheldusliku s-ga sõnad on e- tüvelised, nt lääs : lääne, kaas : kaane. Tüvesisesed muutused - Ennekõike astmevaheldus. Otsustatakse, kas sõna on astmevahelduslik või astme-vahelduseta. Kui sõna on astmevahelduslik, tuleb otsustada, kas
Näiteks: tublisid-kõige tublim, nürisid-kõige nürim, vabasid-kõige vabam Mõningaid näiteid • Mõtle, missugune on nimetav kääne nõdrim, truim, pahim, parim, pühim, kuivim • Mõtle, miks ei saa neist sõnadest i-ülivõrret moodustada roosa, kõrk, kalk, mõru, lahja Vastused • Algvorm on nõder, truu, paha, hea, püha, kuiv, mätlik • Roosa ja mõru - mitm osast lõpp –sid • Kõrk, kalk - keskvõrdes on tüvevokaal juba i, seega saab kasutada kõige-ülivõrret • Lahja-vorm lahjim pole eesti keele pärane Omadussõna võrdlus Eesti keeles on võrdlusel kolm astet: • algvõrre (väljendab omadust selle määra näitamata) • keskvõrre (näitab, et omadus esineb suuremal määral) • ülivõrre (näitab kõige suuremat omaduse määra) Ülivõrdel on kaks kuju: pikk (nt kõige ilusam) ja lühike (nt ilusaim). Lühikest ülivõrret ei saa moodustada kõigist omadussõnadest
9. diskuteerima diskuteeri'n, diskuteeri'da Astmevaheldus (AV) Astmevaheldus on tüve muutus, milles A ja B tüvi häälduvad erinevalt või kirjutatakse erinevalt. 1. Astmevaheldus tüvevaheldus, mille käigus muutub sõnatüvi käänamisel või pööramisel tugeva- või nõrgaastmelisemaks. Siiras, siira, siiras t (hääldus) kämmal, kämbla, kämmal t (kirjapilt) hüppa n, hüpa ta (kirjapilt) 2. Vokaalivaheldus tüvevahldus, milles tüvevokaal asendub teise vokaaliga õnnelikum, õnnelikem silma, silmi pärna, pärni 3. Kujuvaheldus tüvevaheldus, mille käigus sõnade käänamisel ja pööramisel on sõnatüvel nii vokaalkuju kui ka konsonantkuju mida teen, mida teha? akna, aken de (ains om, mitm om) (võrdle : matka, matka de) anna n, an da (võrdle : jahi n, jahti da) Astmevaheldus jaguneb 1. Laadivaheldus 2. Vältevaheldus Laadivaheldus 1
Tegemist on kirjapildi mugavdamisega, mis on lubatud ainult üksikutel juhtudel. Eesmärk on hoida mugandnimede hulk väike ning kasutada algupäraseid kohanimesid. 8. Jaga alltoodud nimed omastava käände (mille?) järgi kolme rühma: 1) nimed, mille omastava käände vorm jääb samaks (nt Marseille sadam); 2) nimed, mille omastava käände vormile lisandub ülakoma (nt Bordeaux' vein); 3) nimed, mille omastava käände vormile lisandub ülakoma ja tüvevokaal (nt Adelaide'i teater). saka, Glasgow, Lausanne, Heathrow, Alsace, New Yersey, Halle, Nashville, Versailles 1 2 3 Osaka Versailles' Lausanne'i Glasgow Nashville'i Heathrow Halle'i New Jersey Alsace'i 8
Morfoloogiline analüüs KÄÄNDSÕNA MORFOLOOGILISED KATEGOORIAD 1. Arvukategooria: ainsus ja mitmus Mitmuse tunnused: -d (mitmuse nimetavas), -de, -te (alates mitmuse omastavast de- mitmuses); -e (jalg/e, rind/e, silm/e); -sid (mitmuse osastavas: tubli/sid, seppa/sid); -i (aglutinatiivne vokaalmitmus alates mitmuse osastavast: sipelga/i/d, hamba/i/d); tüvemitmus (alates mitmuse osastavast – sulandunud tüvevokaal ja mitmuse tunnus: kurté, huulí, pärní, leibú). 2. Käändekategooria (14 käänet) 1) nimetav e nominatiiv (kes? mis?) Lõputa; 2) omastav e genitiiv (kelle? mille?) Lõputa; 3) osastav e partitiiv (keda? mida?) -da (te/da, mõn/da); -d (puu/d, mer/d); -t (soolas/t, hapu/t, peenar/t, kät/t); 0 (pesa, sõpra); 4) sisseütlev e illatiiv (kellesse? millesse? kuhu?) -ha (ma/ha), -he (pä/he); -hu (su/hu); -sse
Morfoloogia ehk vormiõpetus on keeleteaduse osa, mis uurib sõnavorme nende moodustamist, nende sisemist struktuuri ning nende omavahelisi suhteid. 20. Sõnavormi mõiste! Sõnavorm- ühe ja sama sõna erikuju, mis erinevad üksteisest ainult selle poolest, kuidas neid lauses kasutada saab. 21. Võrdlusastmete moodustamine! · Võrdlusastmeid saab moodustada omadussõnadest · Algvõrre- omadussõna niemtav kääne · Keskvõrre- omastav kääne + m (osade sõnade puhul tüvevokaal a või u muutub e- ks) Nt: must- musta- musteim, vana- vanem- vanim, pikk- pika- pikim · Ülivõrre- kõige ülivõrre ja lühike ülivõrre 22. Sõnaliigid! SÕNAD MUUTUMATUD MUUTUVAD SÕNAD SÕNAD PÖÖRDSÕNAD
Hüüdsõnad: Ennäe, kõtt, tsau!, tere!, tohoh jne. 5) Vormiõpetus: tüvi, liited ja tüvevaheldus- Sõnavorme saadakse tüvevahelduse ja aglutinatsiooni teel. Aglutinatsiooniks nimetatakse sõnavormide moodustamisviisi, mille puhul tüvele lisatakse liiteid. Tüvevahelduse puhul muudetakse sõnatüve. Käändsõnade A-tüvi (ainsuse omastav) ja B-tüvi (ainsuse osastav). Tegusõnade A-tüvi (mina vorm) ja B-tüvi (da-tegevusnimi). Tüvevokaal on tüves avalduv vokaal nt. koera. 5 tüvevahelduse liiki Astmevaheldus (tüvevaheldus, mille puhul on sõnatüve üks variant tugevas astmes, teine nõrgas astmes) Jaguneb kaheks: (1) Laadivaheldus Laadivahelduslike sõnade tugevas astmes esineb sulghäälik või s, nõrga astme tüvavariantis see aga puudub või on asendunud teise konsonandiga. Nt: jala jalga, hamba hammast, anda- annan, õmmelda-õmblen
ligikaudu i.e. see tähendab heureka olen leidnud lahenduse sic transit gloria mundi nii möödub maailm noblesse oblige seisus non plus ultra viimane piir par excellence iseäranis, sena otseses mõttes primus inter pares esimene võrdsete seas o sancta simplicitas püha lihtsameelsus know-how oskusteave argumentum ad hominem inimesest lähtuv coup d'etat riigipööre Tüvevokaal, käändelõpud ja tuletusliited eraldatakse tsitaatsõnast ülakoma abil. 16.Kokku- ja lahku kirjutamine(õp lk 80+) Mõistereegli põhjal kirjutatakse sõnad kokku siis, kui tegemist on uue mõistega(auto juht--- autojuht) Kinnistüvi, nimetavaline või lühenenud tüvega sõna kirjutatakse järgneva sõnaga kokku(valitsusvastane, kuigi on samatähenduslik, kui valitsuse vastane)
Võrdled käändsõnade juures ainsuse omastavad ja osastavat vormi. A-tüvi (ainsuse omastav) lamba (tugev aste, sest siin on alles klusiil b). B-tüvi (ainsuse osastav) lammas-t (nõrk aste, sest siin on klusiil b kadunud). Võrdled pöördsõnade juures mina-vormi ja nud-vormi. A-tüvi (mina-vorm) hüppa-n (tugev aste, kaks p-d). B-tüvi (ta-vorm) hüpa-ta (nõrk aste, üks p). sõnadel on kaks kuju: vokaalkuju (nt vaese) ja konsonantkuju (nt vaes-t) b) Vokaalivaheldus tüvevokaal on vokaal, millega lõppeb sõna A-tüvi. Vokaalivahelduse teel moodustatakse mitmuse osastava käände vorme ja võrdlusastmeid. A u, i, e. U e. I e. E i (pesa:pesi) c) Kujuvaheldus sõnadel on kaks kuju: vokaalkuju (nt vaese) ja konsonantkuju (nt vaes-t) d) AV-mall nõrgeneva tüvega sõnad (A-tüvi nõrgas astmes) ja tugevneva tüvega sõnad (A-tüvi tugevas astmes). VÕRDLUSASTMED:
M. Vaher Vaher'ile Erandid · -ne lõpulised perekonnanimed, mida käänatakse kui vastavaid mõiseid A. Raudne > A. Raudsele · -s lõpulised nimed (va. Ühesilbilised) kasutatakse tüvevokaali e M. Saukas > M. Saukas'ele A. Saar > A. Saar'e / A. Saar't / A. Saar'ele Võõrnimede käänamine · Võõrnimede käänamisel lähtutakse hääldusest a) kui nimi lõppeb tummavokaaliga, siis lisatakse kõigepealt tüvevokaal -i ning seejärel käändelõpp b) kui nimi lõppeb tummakonsonaldiga, siis lisatakse üksnes käändelõpp Mõlemal puhul tuleb kasutada ülakoma O. Wilde O.Wilde'ile O. Wilde'i (kelle oma) Bordeaux Bordeaux'sse Bordeaux' inimesed Camus Camus'lt Camus' teos Meursault Meursault'lt (kellelt) Camus'd teost lugenud
õnne`likku/de/na ~ õnnelike/na, õnne`likku/de/ta ~ õnnelike/ta, õnne`likku/de/ga ~ õnnelike/ga. Ka seminar-tüübis ja V käändkonnas (jõuline- ning oluline-tüübis) on tüvemitmus väljaspool osastavat käänet tavalisem kui VI käändkonnas ning pesa-tüübis. 14 Mitmusetüve moodustamiseks tuleb kõigepealt leida sõna tüvevokaal. Õige tüvevokaali saame lõpumuutuslike sõnade korral sõna muutetüvest, nt `lai : laia on a-tüveline, `keel : keele on e-tüveline, `siil : siili on i-tüveline, `laul : laulu on u-tüveline sõna. Klusiili või s-i kaoga laadivahelduslike sõnade korral on otstarbekas võtta aluseks tugevaastmeline muutetüvi (kui sõnal niisugune tüvevariant on), sest nõrgas astmes võivad vokaaliteisendused tüve lõpuvokaali moonutada, nt `pood : `poe : `poodi on i-tüveline sõna.
laiemalt Lääne-Eestis: o konsonantühendi puudumine sõna algul, nt limBiD ‘klimbid’; o v kadu labiaalvokaalide naabrusest, konsonandi järelt i eest ja sõna lõpust, nt sui; o esimese silbi vokaali pikenemine teatud sõnades, nt aavalDama; o aa ja oo diftongistumine i-tüveliste sõnade nominatiivis, nt taet : taadi; Morfoloogia (seotud häälduse lõtvusega) 2-silbiliste AV sõnade pluuralis on kasutusel NA tüvi, nt jalaDe; TA inessiiv, tüvevokaal muutub Q3-s tunnuse ees e-ks, nt aittes ‘aidas’; konsonantide geminatsioon, nt kippe ‘kibe’; kogu Lääne-Eestis: o TA inessiiv, nt jalGas; o TA pluurali 3. pööre, nt tahtvaD; o id-lõpp imperfekti ja konditsionaali pluurali 3. pöördes, nt naD võtsiD; o da-infinitiiviline kaudne kõneviis, nt ta piDaDa minema; o lammuD, lamBoD, lammid – lammu, lambiD – ‘lambad’; Sisemine liigendus
16. Kirjelda laentüvede eesti keelde muganemise malle. Mis iseloomustab nt soome, vene ja inglise laenude eesti keelde muganemist (nt häälikumuutused, sõnade lühendamine, lõpukadu, sisekadu jne). Too näiteid. Vt Erelti vihikut lk 14. Uute laensõnade vormimoodustuses eelistatakse lihtsamaid ja loomulikumaid vorme. Et võõrsõnade käitumine kajastab keele sõnavaras kehtivaid seaduspärasusi, võib oletada, et kogu eesti keele grammatika hakkab lihtsustuma (astmevahelduseta vormid ja tüvevokaal -i üldistuvad ka omasõnavaras). Uued keelde tulevad sõnad ei liitu laadivahelduslike tüüpidega, mis kinnitab, et see eesti keelele eriomane nähtus hakkab kaduma ka vanemast sõnavarast (küüs-tüüpi sõnad, levinud vormid küün : küüne : küünt). Uuemate laensõnade hulgas on rohkesti tarbetuid laene, millel on olemas korrektsed, lihtsama muutmise ja läbipaistvama tähendusega omakeelsed vasted. Sellised laenud on tihti ajutised ja kaovad keelest ajapikku
Võimalik öelda seda, et kuigi me teame, et välted on komplitseeritud nähtus (sõnade lühenemise ja kvantitatiivse muutumise teel), enamasti nimedes tuletatavad silbistruktuurist. Kui teine silp on kinnine, siis välde on enamasti II. KÄÄNAMINE. Aktiivsed ja passiivsed käändtüübid. Ühed on avatud kõigile uutele sõnadele, passiivsed need, mida tänapäeval enam ei laiendata. Võõrnimed kuuluvad aktiivsetesse tüüpidesse. Võõrnimedes tüvevokaal i. Kui lõppeb s-iga ja pole rõhuline silp, siis on se. Kohanimedes võib olla ik arenenud iku. A-tüvevokaaliga käänduvad kohanimed: Jeruusalemm, Petlemm. Kreeka, Poola, Saksa a tuleneb käändeparadigmast. Käänamise erijuht on ka astmevaheldus. Laadivaheldus passiivne, vältevaheldus aktiivne. Vaheldus, mis tekitab küsimusi: New Yorgis ??? kohanimedes võib selliseid mugandusi malle kasutada. selle üle arutletud. Seda ei tohi laialt rakendada
annaabi.ee 
Sisene Facebook'ga
Sisene Google'ga
Sisene LinkedIn'ga
