Rabapistrik Kaitse Eestis. I kategooria (I kaitsekategooriasse kuuluvad valdavalt vähenenud arvukuse ning kriitiliselt halvas seisus elupaikadega, suures hävimisohus olevad liigid, kelle edasine säilimine Eesti looduses ohutegurite toime jätkumisel on kaheldav) Millal võib Eestis kohata... Rabapistrik saabub Eestisse märtsis ja lahkub septembis. Harva ka talvitub meil. Välimus. Rabapistrik on tugevate lihaste ning või jõulise kehaehitusega. Sulestik on voolujooneline ning vastu keha liibuv. Saba ja jalad on suhteliselt lühikesed, pikad varbad lõppevad tugevate teravate küünistega. Tiivad on pikad ning teravad. Rabapistriku sulestiku ülapool on hallikaspruun ning tumepruun, alapool aga valkjas ja roostekarva triipude või laikudega. Emaslind on umbes kolmandiku võrra kogukam kui isane. Segamini võib ajada... Sarnane teiste pistrikulistega. Väikepistrik on palju väiksem, tal on vähem märgatav 'vunts' ja rohkem vöödiline saba
Linnu rind lehtmetsades, ja kõht on puhasvalged. Ülapool on okasmetsades kuuse- maheroheline, enamikul on segametsades *Mets-lehelind hoosulgedest ereroheline ääris. *Metskiur Värvulised Laul on tal kiiretempoline ja lühike Emaslind on rohekaspruun, alapool Parkides, metsas, samuti rohekashall. Isaslinnu eesselg on linnas. kastanpruun, pea sinihall, põsed ja alapool punakad. Nokk on lühike ja *Metsvint kooniline. Must-kärbsenäpp
Liigid, keda peaks tundma: 1Teder Tetrao tetrix Teder on priske kodukana suurune hästi väljaarenenud välise sugulise erisusega kanaline. Tedrekukk on must, tema saba on lüürakujuline ja kulmudel on tal lai näsa, mis on eriti kevadel eredalt värvunud. Isaslind on ka emaslinnust suurem. Tedrekana põhivärvuseks on ookerpruun, saba nõrga väljalõikega. Poegade sulestik sarnaneb emaslinnu omaga. Tedre nokk on must ja varbad tumepruunid. Isaslind kaalub keskmiselt 1,5 ja emaslind 1 kilogrammi. Mänguplatsil on tetredel igal linnul vastavalt oma võimetele kindel koht. Kõige "paremad" kuked on alati mänguplatsi keskel ja "nigelamad" äärtel. Tedrekanad eelistavad keskel paiknevaid kukki. Pesitsema hakkavad tedred aprilli teisel poolel. Pesa paikneb maapinnal, see koosneb valdavalt heinast ja samblast ja sinna muneb emaslind aprilli lõpul 8...9 kreemikat tumepruunide täppidega muna. Kui esimene kurn juhtub hävima, muneb kana järgmise, kuid väiksema kurna
Selgroogsed loomad Linnud Linnud on soojaverelised kahel jala kõndivad selgroogsed loomad, keda iseloomustavad tiibadeks arenenud esijäsemed (esijalad), sulgede olemasolu, ilma hammasteta nokk ja järglaste saamine munemise teel. Enamus linnud suudavad lennata, mis eristab neid teistest selgroogsetest loomadest. Linde võib leida pea igal pool maailmas, ka kõige külmemates ja soojemates paikades. Linnud elavad peamiselt maismaal. On küll liike, kes on kohandunud ka vees suurepäraselt hakkma saamiseks, näiteks pingviinid, kuid sigima tulevad nad ikka maale. Linnud elavad kõikidel kontinentidel, kaasa arvatud Antarktikas. Kõige rohkem linnuliike leiab Lõuna-Ameerikast, Aasiast ja Aafrikast. Euroopas võib kohata ca 1000 linnuliiki. Kõige linnuvaesem on Antarktika, kus elab 'vaid' 65 liiki. Lindudel on
Musträstas Saabub meile märtsi keskelt aprilli alguseni. Vähesed musträstad ka talvituvad Eestis. Sügisene ränne algab neil septembris ja kestab novembrini. Musträstas pesitseb Euroopas, Aasias ja PõhjaAafrikas, ta on inimese poolt viidud ka Austraaliasse ja UusMeremaale. Talvituvad Inglismaal ja mujal LääneEuroopa maades, Aasia kesk ja lõunaosas ning Põhja Aafrikas. Isaslinnul on kollane nokk, sulestik on must ilma läiketa. Emaslinnu nokk on pruunikasmust, sulestik on seljalt tumepruun ja kõhualune on laiguline. Maapinnal kulgeb ta hüpates või kiiresti joostes, tihti peatub ja ajab saba püsti. Tegutseb põõsastes ja maas. Lend on musträstal madal ja lühike. Erutuse korral lendab lõikava kisaga varju. Linnades on ta julge. Mängul, territooriumi kaitsmisel ja paaride moodustamisel esineb musträstal palju rituaalseid käitumisviise
Lõuna-Aafrikas ning Kagu- ja Lõuna-Aasias • Saabuvad Eestisse aprilli teisel poolel ja lahkuvad juuni alguses. • Sügisränne algab juuli lõpul ja viimased isendid lahkuvad septembris • Kevadisest saabumisest alates kuni juuni keskkpaigani hulguvad isaslinnud ringi ja peavad kõrgematel kühmudel või kraavide kallastel võitlusmänge ja kaklusi, võtmata osa pesade ehitamisest ja paaritades iga ettetuleva emaslinnuga Poegi haub ja kasvatab ainult emaslind ning pesas on maikuu teisel poolel 4 rohkeka- või pruunitaolist tumepruunide laikudega muna. • Kaklevatel isaslinudel hakkavad kuklasulestiku hundsuled välja langema 20. juuni paiku ja juuli alguses on enamik isaslinde juba ümber sulginud ja kaklemast lahkunud. • Samal perioodil lennuvõimestuvad esimesed noored linnud ja algab ka emaslinude sulgimine ning peale seda algab salkade moodustamine ja sügisene hulgaelu, mis kestab kuni lahkumiseni.
Maapinnal rukkirääk jookseb, seda isegi ohu korral. Lendu tõusta ta ei armasta. Jookseb väga kiiresti. Elutsevad üksikult. Paare moodustavad vaid sigimise ajaks, muul ajal elavad eraklikult. · Pereelu. Pesa teeb rohu sisse ja puhmaste vahele. Pesa on kõrtega ja samblaga ääristatud lohuke. Rukkirääk kasvatab suve jooksul üles 2 pesakonda. Munema hakkab siis, kui pesa on valmis (tavaliselt 7 12 muna). Haudumine kestab 15 17 päeva. Peale koorumist viib emaslind pojad pesast eemale, kus ta neid eemalt jälgib ja valvab.Nädala vanuselt lahkuvad pojad pesast. · Toidulaud. Toitub seemnetest, viljast, putukatest, konnadest, tigudest. · Arvukus. Eestis pesitseb 15 000 25 000 tuhat paari, Euroopas 1,3 - 2 miljonitpaari. · Iseärasused. Lendab haruharva, enamasti ainult rändamise ajal. Vajab 20 cm kõrgust või kõrgemat heina, et jääda nähtamatuks. Hallpea-rähn e. Hallrähn · Eluviis
Sisukord Sissejuhatus Rääkides värvulistest räägime maailma kõige levinumast linnuriigist. Värvulistel on 4 alamseltsi: lainokalised, türannilised, lüürasabalised ja laululised ning värvuliste alla kuulub 49 sugukonda. Värvuliste välimus on seinast seina, ent sulestik on neil kõigil enamasti mustriline. Selts: Värvulised (Passeriformes) Värvuliste selts hõlmab väga palju liike ja suure arvu sugukondi. Värvulised on liigirohkeim linnuselts; u. 5100 liiki, Eestis üle 100 liigi. Suurim värvuline on ronk, väikseimad on pöialpoisid ja nektarilinnud. Värvuliste hulka kuuluvad meie kõige tavalisemad suvelinnud (kuldnokk, metsvint, pääsuke et al ) ja talvelinnud (varblane, tihane, käbilind, musträstas et al)
Eestis elavad kotkad MERIKOTKAS Välitunnused Merikotkas on meie suurim röövlind, kelle tiibade siruulatus ulatub 200245 cm ja kehakaal kuni 6 kg. Vanalinnu üla- ja alapool on (tume)pruun, pea ja kael kahkjaspruun tumedate triipudega, kogu saba on valge, nokk kahkjaskollane ja jalad kollased. Noorlindude sulestik on tumepruun ning seetõttu on nad kergesti segiaetavad konnakotkastega, seda eriti põgusa kohtamise puhul. Merikotkas on siiski oluliselt rohmakam ja lendab aeglasemate tiivalöökidega. Piltlikult meenutab ta lendavat vaipa. Toitumine Merikotka saagialaks on madalaveeline rannikumeri ja sisemaa suuremad veekogud. Mõni paar on kohastunud kalatiikidel tegutsema, kus näiteks tavatseb kalakotkaste saaki ,,üle lüüa".
Must- toonekurg Valgest-toonekurest pisut väiksem. Tiiva pikkus keskmiselt 54 cm. Hea kontrasti loovad tema metalse läikega must sulestik, valge kõhupool ja erkpunased nokk ning jalad. Vanalind on rinnast sabaaluseni valge, kogu muu sulestik must tugeva purpurrohelise metalliläikega, nokk ja jalad on punased. Noorlinnul asendab sulestiku musta värvust tumepruun, jalad ja nokk on oliivrohelised kuni hallikasroosad. Miks on looduskaitse all? Toitumiskohtades ja pesitsusajal häirimist peetakse must-toonekure eduka pesitsemise põhiliseks ohuks. Metsade järjest intensiivsem kasutus sunnib paljusid linde oma pesa maha jätma. Laialdaste metsatööde tõttu on must-toonekurgedel väga raske leida sobiva
punarinna eest, soor olenemata. Punarinna uudishimulikus ja lapselik välimus on kindlasti selle linnu populaarsuse peamisi põhjusi. Tore vaadata, kui väike lind keksib võpsikust välja ja vaatav inimesi oma säravete silmadega. Teiseks tuntuse põhjuseks on kindlasti tema vulisev ja trillerdav laul. Punarind Pesa: Punarind ehitab oma pesa maapinnale kännujuurte vahele. Pesa koosneb lehtedest, samblast, kõrtest ja juureniitidest. Emaslind muneb aprillis-mais 6-7 kallaks valget laigulist muna. Pesitsemine: Punarind pesitseb kogu Eestis rikkaliku alustaimestikuga metsades, puisniitudel, parkides ja aedades. Kokku võib pesitsejaid olla 700 000- 1 200 000 paari. Ta saabub oma pesitsuskohtadesse kevadel varakult, umbes märtsi keskpaigast alates, aprilli alguses on ta juba kõikjal päris tavaline. Sügisene läbiränne algab augustis lõpus ja venib novembrini välja. Pehmematel talvedel jääb kuni 100 lindu meile paigale.
Pealkiri: Valge-toonekurg Ladina keelne nimetus on Ciconia ciconia .Sisukord: 1. Välimus 2. Rahvapärased nimetused 3. Sümboline tähendus 4. Levik ja arvukus 5. Elupaigad 6. Pesad 7. Kasvamine 8. Toitumine 9. Vaenlased 10. Uskumused ja muistendid 11. Mõiste kaart toitumise kohta 12. Välimuse joonised 13. Enesehinnang 1. Välimus: Valge-toonekurg on suur, pikkade jalgade, pika kaela ja pika nokaga lind. Sulestik on valge, vaid hoosuled on mustad, jalad ja nokk on punased. Lennul kael sirge, jalad taha sirutatud. vanalinnud ei häälitse, ainult plagistavad nokka.Noored vinguvad kähisevalt.Täiskasvanud lind kaalub umbes 34 kg. Kehapikkus on 100115 cm, tiiva siruulatus 200215 cm. Ta kaalub 3,5...4kg, tiiva pikkus on 58...61cm. 2. Rahvapäraseid nimetused: toonakurg, toonikurg, lastetooja, titekurg, pikk-koib, pikknokk, valge kurg, toona, pugu pugukurg 3. Sümboline tähendus Valge-toonekurg sümboliseerib kodu ja kodupaika, per
· Musttihane · Rohevint · Vesipapp · Ööbik · Urvalind · Pöialpoiss · Nurmkana 2 Header and footer ; nimi Leevike Leevike on varblasest suurem, musta lagipea ja kurgualusega jässakas värvuline. Isaslind hiilgab oma kauni sulestikuga. Tema helepunane rind on nii silmatorkav, et looduses teda tähele panna ja ära tunda ei ole raske. Emaslind roosakashalli värvusega on tagasihoidlikum. Leevike on levinud kogu Euraasias. Eestis on ta tavaline, kuid ta levik on hajus. Leevikest võib kohata kuusikutes, parkides, elamute ümbruses. Põhitoiduks on seemned, võrsed ja pungad. Putukate ja röövikutega toidetakse vaid poegi. Põnev on tema käitumist jälgida lindude talvisel toidulaual, kus ta "esineb" tõelise ainuvalitsejana. Emaslinde isaslinnud ei puutu, kuid ülejäänud liigiesindajad peletatakse järjekindlalt eemale
ookeanisaare. Eestis võib kohata kahteteist teada olevat kaklaste sugukonda kuuluvat liiki. Nendeks on: habekakk, händkakk, karvasjalg-kakk e. laanekakk, kassikakk, kivikakk, kodukakk, kõrvukräts, lumekakks, sooräts, värbkakk, värbrats, vöötkakk. Võrdleme nende arvukust Eesti ja Rootsi vahel ning selgitame välja, mis on põhjustanud nende liikide arvukuse muutumist. Kaklastest üldiselt Kaklasi iseloomustab pehme ja kohev sulestik. Neljas varvas on alati väänisvarvas. Jalad on sulistunud kuni küünisteni. Sugupooled on sulestikuvärvuselt sarnased, kuid emaslind on alati suurem. Suuremalt osalt on kaklased öölinnud. Haub emalind, poegi toidavad mõlemad vanemad. (T.Randala 1976) Elupaik: Enamik elupaiku, alates lagetundrast ja rabadest kuni metsalaamadeni. Toit: Kõik on kiskjad, püüdes laias valikus loomi, eriti pisiimetajaid ja linde. Kõige enam näib nende toidu hulgas olevat uruhiiri
..8 2 SISSEJUHATUS Käesoleva uurimistöö eesmärk on anda lühike ülevaade röövlinnust hiireviu. 3 HIIREVIU VÄLIMUS Hiireviu on hallvaresest suurem,tumepruun kull.Ta pikkus on 46-57 cm, tiibade sirulaius 100-120 cm ja kaal 0,6-1,2 kg. Emaslind on märksa suurem kui isaslind. Lindude suurus sõltub ka nende elupaigast. Kõhupool on heledam seljapoolest, seal on pruune ja heledaid sulgi enamvähem võrdselt.Hiireviu pea on samuti pruun ning nokk tüviku poolt kollane, ninasõõrmetest alates aga must.Hiireviu värvus muutub tema elu jooksul palju. Teisel eluaastal on linnu üldtoon ülapoolel pruunikas. Toonid võivad ulatuda tumepruunist roostepruunini. Alapool on ookerjas või pruun tumeda ja heleda põikmustriga
Lindude puhul pole aga mingit küsimust - kes ette jääb, see maha murtakse. Kassikaku eest võivad end muretult tunda ehk vaid meri- ja kaljukotkas, ka suur-konnakotkas. Aga näiteks kalakotkas peab juba tema eest taanduma; kassikaku menüü "ülejääke" uurinud ornitoloogid on teinud kindlaks vähemalt ühe kalakotka murdmise. Et kassikakk toidu valikuga pead murdma ei pea, võib ta endale lubada ka sellist luksust, et valib, keda murda, keda ellu jätta. Näiteks eelistavad mõned linnud kanalisi, teised on aga rahul ainult varesega, kolmandad ründavad vaid närilisi - aga kui nälg kallal ja parasjagu seda "lemmikut" ei leia, ründab ta taas esimest ettejuhtuvat. Kui kõht täis, võib taas delikatessidele mõtlema hakata. Pesitsemine Kassikakk on avaspesitseja, kes pesitseb maas, mägedes kaljuastangutel ja vahetevahel ka suurte röövlindude risupesades. Eesti kassikakud pesitsevad reeglina valgusrikastes männikutes ja suuremate soode ümbruses. Viimastel
lõunapiir metsapiiriga. Puhast okasmetsa ta Aasias väldib, aga Euroopas eelistab. Euroopas arvatakse elavat 82 tuhat paari händkakke, neist Venemaal 65 tuhat ja Kesk-Euroopas 1000. Mandri-Eestis on händkakk üldlevinud väikesearvuline haudelind. Mõnel aastal on ta põhjast tulnud isendite arvel ka arvukas talikülaline. 1.2. Välimus Händkaku kehapikkus on 5060 cm, tiiva pikkus 3238 cm, tiibade siruulatus 115125 cm, kaal 7001000 g. Emased linnud on suuremad. Vanalinnu ülapool on hele, ookrivärvi pruunide triibukeste ja vähemärgatavate ristipidiste märgistega. Tiiva väikesed kattesuled on pruunid, hoo- ja tüürsuled on ookerpruunid tumepruunide vöötidega. Alapool on valge, pruunide pikimärgistega. Karpaatides esineb tumepruune isendeid. Vikerkest on tumepruun, nokk on kollane ja küünised mustad. Näoketas on hästi arenenud. Kõrvad asetsevad ebasümmeetriliselt. Saba on pikk ja kiiljas
.." või kilkavalt üksikhüüdena kõlavalt "kiak". Kanakull on levinud Euraasia ja Põhja-Ameerika metsastel ja avamaastikel. Ka Madagaskaril on see liik levinud. Ladinas on ta väheneva arvukusega ent siiski veel üldlevinud haudelind. Elab suuremates metsades, eelistades kuuse-segametsi. Saagijahile läheb sageli ka avamaastikele. Kanakull ei toitu ainult kanadest, nagu seda nime järgi arvata võiks. Kanakulli saagiks langevad harilikult pisinärilised, väiksemad linnud ja üldse kõik, kellest jõud üle käib. Pesa ehitab kanakull enamasti kuuse, harvem männi, kase või haava otsa. Kurnas on tavaliselt 3...4, harva 2 või 5 muna ja see on täis mai esimesel poolel. Pojad lennuvõimestuvad juuli esimesel poolel. Meie kanakullid harilikult talve saabudes minema ei rända ning see on veel üheks tõendiks selle kohta, et kana on tema menüüs vaid harvaesinev hõrgutis - talvel ju kanu õues ei kohta.
Sissejuhatus Metsa taga soos, põõsas, pilliroos väike linnupesa. Linnu ema, isa Sulle ehitanud, kõrred kokku kandnud, munad sisse pannud. Kogu loomariigis on just linnud need, kes inimese tähelepanu kõige enam köidavad. Lindude kaunis laul, värvilised sulekuued, lendamine ja nobe tegutsemine elustavad loodust. Paljude lindude elupaigaks on metsad, pargid ja aiad. Tihaselised Tihaste suguseltslastel on palju ühiseid jooni. Kõik liigid häälitsevad peenikest ja puhast "sii-sii-sii'd" või "tii-tii-tii'd". Neile kõigile meeldib nii liha kui taimetoit
Kirjeldus Merikotkas ladinakeelse nimega Haliaeëtus albicilla on tumepruun valge sabaga suur haugaslane. Merikotkas on Eestis suurim röövlind, kelle tiibade siruulatus ulatub 200245 cm ja kehakaal kuni 6 kg. Vanalinnu üla- ja alapool on (tume)pruun, pea ja kael kahkjaspruun tumedate triipudega, kogu saba on valge, nokk kahkjaskollane ja jalad kollased. Merikotkal on tõeliselt hirmuäratav nokk, mille ainus hoop võib otsustada kahevõitluse suvalise saakloomaga. Noorlindude sulestik on tumepruun ning seetõttu on nad kergesti segiaetavad konnakotkastega, seda eriti põgusa kohtamise puhul. Merikotkas on siiski oluliselt rohmakam ja lendab aeglasemate tiivalöökidega. Lennul on näha pisut heledam kael, helepruun kõhualune, helepruunid tiivad tumedate hoosulgedega. Lennul hoiab lind oma kaela ja saba keha keskjoonest madalamal. Lend on enamasti planeeriv, üksikute tiivalöökidega. Toitumine
Merilyn Mõttus LAUK (ruiklase tüüp) Välimus - värvus ja sulestik Lind on pontsakas ja pigimusta sulestikuga, tal on valge laubakilp. Noorlinnud on tuhmhallid ning ka vanalinnud muutuvad suvise sulgimise käigus tuhmimaks. Ümber varvaste on sõudepinda suurendavad nahalaiendid. Äsjakoorunud pojad on tumedate udusulgedega kaetud poegadel on punane laup ja kurgualune ning ümber kaela kollastest udusulgedest krae. Suurus Keskmise pardi suurune. Pikkus 36-38 cm, kaal 700-1000 g. Keha kuju Vutti meenutava kehaehitusega, küllaltki ümmargune.
Kui eemalt laulmine ei ole piisavalt mõjukas, siis tullakse maapinnal tiirutades esinema konkreetsele emaslinnule. Sealjuures ajab isane suled puhevile ja tõstes saba ning sirutades pead välja. (Peksar, 2014) Kõige tüüpilisem häälitsus hänilasel on siutsuv „vitsi“ või „pslie“. Laul on kutsehüüdude jada, mida esitatakse mängupoosis, rind puhevil (Jonsson, 1992) . Kui isane on emasele ennast küllalt tõestanud, hakkab emaslind munema, enamasti mai keskel (Laurits, 2014) . Pesa rajab hänilane maapinnale väikesse pinnalohku tiheda rohu sisse või siis mättale paksu rohtkatte varju. Pesa tehakse kuivadest kõrtest, niidutaimede juurtest ja lehtedest. Kurnas on 4-6 hallikasrohelist muna, mida emaslind haub üksi. Isaslind valvab sel ajal hoolega territooriumi. 13-14 päeva pärast kooruvad pojad, keda toidetakse pesas veel sama pika perioodi vältel. Poegi toidavad mõlemad vanema, kuid emaslind näeb rohkem vaeva
Kirjanduses leidub tihti viiteid sootihaste suurele ühtekuuluvustundele. Sageli tegutsevad nad kahe- või kolmekaupa, mis jätab mulje, nagu hoiduksid paarid kokku aastaringi. Sootihase laul on ühetooniline hele "dip-dip-dip...". Sootihaseid võib meil kohata nii suvel kui ka talvel. Sügisel rändab osa sootihaseid (arvatavasti peamiselt samasuvised noorlinnud) meilt ära, kuid on teadmata, kui kaugele nad siirduvad. Paarilise leidmisel annab isaslind emaslinnule seemnekese või mõne muu toiduiva. Kui emaslind selle vastu võtab, tähendab see nõusolekut ja siit peale jäävad linnud kokku. Pesamaterjali kannab kohale ja pesa ehitab emaslind üksi. Pesa ehitatakse puuõõnsusesse ja selle kõrgus oleneb sobiva puuõõne kõrgusest. Pesa koosneb peamiselt samblast ja rohukõrtest, pesalohk on vooderdatud taimevilla ja karvadega. Pesas olevad munad on valged, roostepruunide pisilaikudega
veebiallikaid. Valisin antud teema, sellepärast, et mulle meeldivad väga Eesti metsalinnud. Metsvint on nendest kõige kaunima häälega ning metsvindist tahaksin ma ka kõige rohkem teada saada. 3 1. Metsvindi üldiseloomustus 1.1 Välimus Metsvint on mõõtudelt varblasest natuke väiksem. Metsvindi keha on umbes 15 cm pikk ja kaalub 19-26 grammi. Tema ühe tiiva pikkus on 8,3-9,2cm, tiibade siruulatus, aga umbes 26 cm. Isaslind on sulestiku järgi kergesti äratuntav. Isaslinnu rind ja põsed on punakaspruunikad, selg pruunikashall ja pea sinakashall, tiival on valge triip. Ainus vahe isaslinnu ja emaslinnu värvuse vahel on see, et emaslinnu sulestik on tagasihoidlikum. Linnu pea on pruun, kõht helepruun ja tema tiiva peal on valge triip. Mõlema nokk on musta värvusega, lühike, kooniline ja kõver. Metsvindi võib segi ajada põhjavindiga, kellel on
Viimaseks oleksid mardikad, sipelgad ja teised selgrootud. Talvel toitub lehtpuude pungadest, suvel rohttaimede lehtedest, seemnetest, selgrootutest ja marjadest. Pesitsemine: Laanepüü on monogaamne liik, paarid moodustuvad kas kevadel või sügisel. Mängud toimuvad kevadel ja sügisel, valdab aga ikka kevadine. Paarid püsivad koos kogu haudeperioodi, haub vaid emaslind. Pesa asub maapinnal lohus või puu otsas vanades viupesades. Muneb aprilli keskpaigas ja pesas on kuni 15 muna. Ohustatus ja kaitse: Kuulub looduskaitse alla, III kategooriase. Kanakull Levik: Levinud on Euraasia ja Põhja-Ameerika metsades ja avamaastikes. Ka Madagaskaril. Eestis ühtlaselt levinud harilik haudelind.
Tuttpütt on tuntud iseloomulike "sarvede" poolest. Nimelt on tema põhitunnusteks kaks kõrvumeenutavat suletutti peas ja kastanpruun kohev sulestik kaela ümber - "krae". Lind on varese suurune, ülapool erinevates tumedates toonides, alapool valge, tiival on vöödid, nokk punane. Tuttpütt on hästi kohastunud vee-eluks. Et oleks hea ujuda, on tal jalad keha tagaosas. Ujudes istub ta sügaval vee sees ja lendugi tõustes tuleb esmalt kaua mööda vett joosta, enne kui piisav kiirus õhkutõusmiseks käes on. Püttide perekonnas on ta suurim liik.
tiibade siruulatus 17,5 - 20 cm ja kaalub ta umbes täpselt 10 - 13 g. Elab ta keskmiselt 3 aastat ning tema arvukus Eestis on 100 000 - 150 000 paari. TUTT-TIHANE Tutt-tihane (Lophopbanes (Parus) cristatus) pesitseb nagu musttihanegi okasmetsades, aga tema eelistab vanemat sambla- ja samblikurohket kuusikaut ja kivist männikut. Tutt-tihane on oma nime saanud ära silma paistva musta-valge kirju tuti pärast. Tutt-tihase isas- ja emaslind on vägagi sarnased. Eestis võib tutt-tihast kohata aastaringselt ainult väga väike osa nendest lendab talvel soojema paika otsima. Kellegi teisega on tutt-tihast pea võimatu segamini ajada kuna tema tutti on raske mitte märgata. Tutt-tihane on 10,5 - 12 cm pikk, tiibade siruulatus on 17 - 20 cm pikk ja kaalub ta 10 - 14 g. Arvukus Eestis on 80 000-140 000 paari. SALUTIHANE Salu- e sootihane (Poecile (Parus) palustris) eelistab segametsasid
KOTKAD MERIKOTKAS Eesti suurim röövlind; tiibade siruulatus ulatub 200-245 cm ja kehakaal kuni 6 kg; vana lind: üla- ja alapool on (tume)pruun, pea ja kael kahkjaspruun tumedate triipudega, kogu saba valge, nokk kahkjaskollane ja jalad kollased; Noorlind: sulestik on tumepruun; Toitumine: põhiliseks toiduks veelinnud (pardid, pütid, kajakad) ja kalad, talvel ka raipeid; Pesitsemine: pesapaigad asuvad enamasti täisküpses rannamännikus, segametsas või rabasaarel. Pesa tavaliselt männi või haava ladvaosas, kohendama hakkavad pesa juba kesktalvel; Tavaliselt munevad 1-3 muna, märtsi teisel poolel. MADUKOTKAS Tiibade siruulatus 170-185 cm, kaal 1,8-2,3 kg; Linnu allpool on hele, enamasti tumeda tähnitusega(muster võib olla
Haudelind, 3 kategooria. Hallhaigur Siru 175-195cm. Hall, pealagi must, tore tutt pealaes. Kaardus kael lennul, pesitseb kolooniates, 3-5 muna. Kalad kahepaiksed, maod, närilised ja putukad. Varitseb toitu madalas vees. Pikima rändega lind, edela ja lääne aafrika. Must-toonekurg Kaalub 3kg, siru 185-205cm. Valdavalt musta roheka läikega, jalad ja nokk punased, pugu valge. Kõrgele haralise puuotsas pesa. Vajab vanu metsi. Toitub käänulistel ojadel, põlismetsades. Inimpelglikud linnud. Loomtoiduline, kalad ja kahepaiksed. 1 kaitsekategooria. Kühmnokk-luik 9-12kg. Siru 200-240cm. Valged, iseloomulik punane nokk ja must kühm. Sumbunud kärina sarnane heli. Toitub veekogu põhjataimedest. Ei kuulu looduskaitse alla. Jäälind Koduvarblase suurune. Siru 24-26cm. Väga eredavärviline, selg, neoonsinine, kõht oranz. Iseloomulikuks tunnuseks pikk nokk. Toitub kaladest, kiirevooluliste ojade ääres. Kaldajärsakutes pesitsev. Haudeaeg 21-päeva. Talvitub Eestis
Lumepüü Lumepüü on suurepäraselt kohastunud eluks äärmiselt ebasoodsates tingimustes. Teda esineb põhjapoolkeral tundras ja kõrgmägedes ning isegi Arktikas. Ta elab tavaliselt 4-5 aastat. Kaal:450-550 g, pikkus:34-38 cm, tiiva pikkus:54-60 cm. Lumepüü sulestik on kevadel ja sügisel täiesti erinev. Talvel on lind valget värvi ning sulab lumega kaetud maapinnaga ühte. Suvel , kui lund maas pole, on lumepüü kaljusel maastikul märkamatu tänu oma hallikaspruunile sulestikule. Suurte, sulgedega kaetud labajalgade abil on lumepüü võimeline vaevate sügavas lumes sumpama. Mõlemast soost lindudel on silmade kohal tähelepandavad nahast "roosid" . Lumepüü pesitseb kõrgete mägede kuivadel, kaljustel külgedel, harilikult
paigustada. Kakuliste nägu on sellise kujuga, et koondab saabuvad helilained koljus asuvatesse kõrvaavaustesse. Kakulistel asetsevad kõrvad tavaliselt sümmeetriliselt, tänu millele suudavad need linnud ülitäpselt lokaliseerida iga heliallika. Nende suured silmad vaatavad vaid otse enda ette (üldiselt paiknevad lindudel silmad pea külgedel). Kakk ei saa küll silmi pöörata, kuid tal on väga liikuv kael ja ta saab pead pöörates vaadata otse seljataha, 180o. Öine rünnak
Suitsupääsuke Liiginimi eesti keeles: Suitsupääsuke Liiginimi ladina keeles: Hirundo rustica Rahvapäraseid nimesid: Harkhänd, harkpääsuke, harkpäästlane, majasõber, õnnelind, Jeesuse lind, jumala kanake, kodu-, küla-, hoone-, laka-, pööningu-, katuse-, lauda-, hobu-, suigu-, vilu-, külma-, soojapääsuke, siidikeralooja. Suitsupääsuke kaalub umbes 20 grammi ja ta kehapikkus on 17,5 23 cm. Ta elab Euroopas, Põhja-Ameerikas ja Aasias (v.a. Kaug-Põhi ja Araabia ), Põhja- ja Loode-Aafrikas. Suitsupääsuke on Eestis tavaline inimkaasleja. Neid elab 100-200 tuhat paari, kahjuks on nende arvukus viimaste aastakümnetaga vähenenud. Elupaik ja Eluviis Looduslikes tingimustes elab ta kohtades, mis on seotud koobastega: mäestikujõgede orgude kaljukaldail. Viimasel ajal on suitsupääsuke levinud asulates, elades peamiselt hoonetes. Linnadesse nad enamasti ei tule. Nad ründavad vaenlasi ähvardavate sööstudega ja hirmutavad rapsides. Ma
KANAKULL Kanakull on haukaliste seltsi, haugaslaste sugukonda ja haugaste perekonda kuuluv kulliline. Sellel keskmise suurusega röövlinnul on märkimisväärne suguline dimorfism: emaslind on märksa suurem (kaal 8202054 g) kui isaslind (5171170g), ka sulestiku erinevused on sugude vahel olemas, kuid mitte väga silmatorkavad. Kanakull pesitseb hajusalt üksikpaaridena, hõivates selleks pesitsusterritooriumi ala, mida kaitstakse teiste sama liigi isendite eest. Pesitsusterritooriumi olulisimaks osaks on pesapaik väiksem pesaehituseks sobiv piirkond, kus asub üks või mitu pesa. Pesitsusterritoorium ning seda ümbritsevad toitumisalad moodustavad ühe kullipaari kodupiirkonna.