Tööstuslik pööre (1)

Indrustrialiseerimine on suurtööstuse arendamine, mis tõi kaasa põhjalikud muudatused tootmises, põllumajanduses, olmes, vaimuelus, moraalis. Tööstuslik pööre algas 17. sajandil Inglismaal, mis tõi kaasa urbaniseerumide ehk linnastumise. Euroopa riikidesse ja Ameerika Ühendriikidesse jõudis see alles 19. sajandil. See tähendab manufaktuuride asendumist masinatootmise ja vabrikutega. Positiivsed tagajärjed olid, et võeti kasutusele masinad, linnad suurenesid, alanes kaupade hind, kvaliteet paranes , toodeti rohkem tarbekaupu, paranesid elu ja töö tingimused, kuid negatiivsed tagajärjed olid, et paljud jäid töötuks, palgad olid kehvad, kasutati naiste ja laste odavat tööjõudu ning töö -ohutus puudus.
Vabrikutööstuse juhtivaks haruks esimesel arenguetapil oli puuvillatööstus, mis tõi kaasa puuvillase riide laia leviku. Tähtasmad uuendajad olid Hargreavesi mehhaaniline vokk ja Cartwrighti mehhaanilised kangasteljed. Leiutised , mis veel muuutsid ühiskonda, olid, aurik ( Robert Fulton ), vedur ( George Stephemson), patarei ( A. Volta), elektrigeneraator ( Michael Faraday ), elektripirn( T. A. Edison ),röntgenitoru( W. Röntgen) , telefon( G. Bell).
Metallurgia kujunemisel mängis tähtsat rolli kivisöe kasutuselevõtt puusöe asemel. Masinate peamiseks jõuallikaks oli Newcomeni aurumasin, mida hiljem täiustas Watt.
Euroopa juhtiv riik 19. sajandil oli endiselt Inglismaa, kuid keskset osa etendasid ka Prantsusmaa, Venemaa, Preisimaa ja Austria. Majandusliku võimsuse kasvuga tugevnes suurriikide omavaheline konkurents . Suurriigid hakkasid end pidama maailma peremeesteks ja väikerahvaste valitsejateks. Lisaks tugevdas riikide majanduslik edenemine ja tehniline progress ka rahvuslust ehk natsionalismi . Enamik riike püüdis endale kolooniaid vallutada ja võimaluse korral oma territooriumi naabrite arvel laiendada. Väiksemad ja nõrgemad riigid muudeti majanduslikult sõltuvaks, pakkudes suurriikidele odavat toorainet ning tööjõudu. Seda poliitikat nimetatakse imperialismiks, mis on suurriikide soov oma territooriumi naabrite arvel laiendada ja endale kolooniaid hõivata.
Tööstusühiskonnast võime rääkida, kui tööstuses töötava rahva osakaal on jõudnud võrreldavasse suurusjärku põllumajanduses töötava rahvastiku osakaaluga ning linnarahvastiku osatähtsus on jõudnud võrreldavasse suurusjärku maarahvastikuga. Tööstustoodang on sel ajal domineeriv ning rahakäive suurem. Nagu põllumajanduspööregi, oli tööstuspööre ühiskonnaliikmetele raske katsumus. 1840. aastal naiste ja laste tööpäeva pikkust lühendati 12 tunnilt 10 tunnile. Tööstustööliste palgad olid ühed madalaimad . Seda võimaldas suur töösoovijate hulk. Elati barakkides. Kõigile perekonnaliikmetele tööd ei jätkunud. Linnarahvas erinevalt maarahvast elas ühe põlvkonna kaupa, puudus vanemate toetus. Tööstuspöördega kaasnes linnastumine ( urbaniseerumine ). Lagunema hakkasid senine traditsiooniline külaelu ja põlvest põlve edasi kandunud elulaad . Mida enam ühiskond linnastus , seda kiiremini vähenesid piirkondlikud ja rahvuslikud eripärad.
Arenevat vabrikutööstust iseloomustas töösturite suur kasumijanu. Riigivõim ja omavalitsused ei sekkunud tööandja ja töövõtja suhetesse. Töölised hakkasid koonduma ametiühingutesse ning oldi valmis jõuga tänavale minema. Riigil tuli anarhia ärahoidmiseks hakata sekkuma sotsiaalellu. Hakati asutama kindlustuskassasid, tekkisid igasugused ühistud, jõuti töölisparteide asutamiseni, asuti piirama tööpäeva ja -nädala pikkust, naiste ja laste tööd, ületunnitööd, reguleerima puhkuse saamist. Ametisse seati tööinspektorid ja tööandjaid sunniti hüvitama tööõnnetustes tekkinud kahjusid ning haigusrahasid. II maailmasõja järel jõuti arenenud riikides vanaduspensionini, kuid kolmekümnendatel aastatel oli pension tagatud ainult pensionikassa liikmetele .
Põllumajanduse peamine ülesanne industriaalühiskonnas oli ära toita suurtesse tööstuslinnadesse koondunud inimesi. Ka põllumajanduses tegi masin järjest rohkem inimese eest ära, suurendades tunduvalt põllumajanduse tootlikkust. Päevakorrale tõusis toiduainete pikaajalise säilitamise vajadus. Sellest tekkis konserveeritud toit, mida oli ka lihtsam transportida.
Industrialiseerimise märksõnaks oli maavarade kasutuselevõtt. Uus tehnoloogia lubas vanu leiukohti rohkem ekspluateerida. Rahvastikutihedus, maavarade kasutuselevõtt ja riigi industrialiseerimise tase on omavahel seotud.
19. sajandi keskpaigani oli Suurbritannia tööstusriik number üks. 19. sajandi teisel poolel möödus temast majandusliku kogutoodangu poolest ühe elaniku kohta USA. Euroopas säilitas Suurbritannia siiski veel esimese positsiooni, kuigi paljudes olulistes harudes lasi mööda Saksamaa (näiteks terasetootmine). Ida-Euroopas toimus industrialiseerimine valdavalt 20. sajandil. Eriti kiire oli see pärast II maailmasõda. Industrialiseerimine seal toimus mitte tänu sotsialistlikule mudelile, vaid sotsialistlikust mudelist hoolimata. Ehitati üles tööstus, mida vajas Vene impeerium . Aastal 1900 oli Ida-Euroopa madalaima industrialiseeritustasemega piirkonnaks, prioriteetne oli seal põllumajandus. 1925-1929 algas Venemaal tõeline ehk pärisindustrialiseerimine, mille eesmärgiks oli tööstuse tõstmine prioriteediks number üks. Enne seda oli industrialiseerimine toimunud piirkonniti, see oli majanduslikus mõttes hädavajalik olnud, et Venemaa suudaks kaitsta oma huve.
Toimusid muutused ka ühiskonnastruktuuris. Kadusid seisuslikud eesõigused ja võib hakata rääkima klassiühiskonnast. Kujunesid välja: Ülemklass. Selle moodustasid aadlikud . Pääs aadliseisusse muutus vabamaks , tavaliseks muutus aadlitiitli ostmine , segaabielud. Keskklass . Sünonüümiks võib pidada kodanlust. Isikud, kes elatuvad kapitalist või õpitud ametist. Haritlaskond . Jõukam ülemklassist, puudusid poliitilised õigused. Alamklass . Selle klassi moodustasid inimesed, kes elatusid füüsilisest tööst nii maal kui linnas. Pärast II maailmasõda räägitakse kihiühiskonnast, kus positsiooni määrab varanduslik seisus. Olulise osa arenenud maade rahvastikust moodustasid nüüd vabrikutöölised, kelle kohta hakati kasutama Vana-Roomast pärit mõistet proletariaat. Vahed näiteks keskkihiks loetava teenistujaskonna ning madalamaks kihiks loetava tööliskonna vahel on oluliselt muutunud. Tavaline ametnik või õpetaja teenib sageli vähem kui oskustööline. Olulist rolli klassiühiskonna muutumisel kihiühiskonnaks on mänginud konveieriseerimine ja teaduslik-tehniline pööre.
Uueks etapiks tööstusühiskonna arengus sai fordism . Nii nimetati tootmiskorraldust ja majanduspoliitikat, millele pani 20. sajandi esimesel kümnendil aluse USA tööstur Henry Ford . Fordismi iseloomustab pidev töö liikuval töölindil ehk konveieril. 1903. a. rajatud autotööstuses (Ford Motor Company) jagati sõidukite tootmine konveiereil üksikuiks lihtsaiks töövõteteks. See tõstis oluliselt tööviljakust. Konveieriseerimise abil mitmekordistunud kasumit kasutati tootmise järjest efektiivsemaks muutmiseks, tootehinna alandamiseks ja palkade tõstmiseks. Ford lähtus põhimõttest, et mida laiem on turg , seda suurem on kasum. Odavamad hinnad ja kõrgemad palgad suurendavad rahva ostuvõimet. USA tööliskond liikus fordismi mõjul elanikkonna vaesemast osast keskmise jõukusega rahvakihtide suunas. Tänu sellele muutus ameeriklaste eluolu maailmasõdadevahelisel perioodil tundmatuseni. Varem ainult jõukatele kihtidele kättesaadavad luksuskaubad (autod, raadiod , pesumasinad, külmkapid jne) muutusid igapäevasteks tarbeesemeteks. Lääne-Euroopa maad ja Jaapan jõudsid taolisele tasemele alles 1950.aastail. Pärst tööstuspööret hakkas 19.sajandil välja kujunema maailmakaubandus, mis aegamööda kõik rahvad oma ringvoolu tõmbas.
Seega mõjutas tööstuspööre inimeste igapäevaelu tugevasti, sest muutusid senised tavad ja kombed, inimesed pidid kohanema sootuks uute eluviisidega. Tööolud muutusid, maalt koliti linna. Kõik see põhjustas inimeste seas kindlasti suurt segadust .