läikiv-mustjate marjadega (luuviljadega) ning puu jääb võrdlemisi märkamatuks. Toominga marjad on nagu väikesed ploomid, millel on viljaliha söödav, kuid keskel kõva kivi puudub. Viljad on hapukad ja muu toime kõrval ka head vitamiin C allikad. Toominga peamine kahjur on toominga. Ta võib terve puu mähkida oma valgetesse niitidesse, nende sees valmivad aga vastsed, kes hakkavad sööma toominga lehti. Nii võib mõnikord näha suvel üleni valget toomingat, mis mõne aja pärast on täiesti raagus puu. Kuid toominga elujõud on nii suur, et ka kõikide lehtede ärasöömine puud ei hävita. Seepärast peavad toomingalehed mõnel aastal kaks korda puhkema. Ta kasvatab endale uued lehed, mõnikord juba samal sügisel. Toominga lehed võivad kollaseks
Saadud teed juuakse kaks või kolm korda päevas pool klaasi korraga kõhulahtisuse ja ka paljude teiste seedehäirete korral. Ka toominga lehtedest ja õitest valmistatud tee on ravim, see aitab leevendada palavikku. Vähem on kasutatud toominga puitu, peamiselt lihtsate põllutööriistade valmistamiseks ja puidutöömeistrite töölaual. Toomingavitsad sobisid nõuvitsteks, korvivõrudeks ja sidumisväätideks. Toominga koort on kasutatud riide kollaseks või pruuniks värvimisel. Toomingat ründavad kahjurid võivad levida ka viljapuudele. Seepärast ei soovitata toomingaid viljapuuaedade läheduses kasvatada. Üks sagedamini kohatav toominga kahjur on võrgendikoi. Ta võib terve puu mähkida oma valgetesse niitidesse, nende sees valmivad aga vastsed, kes hakkavad sööma toominga lehti. Nii võib mõnikord näha suvel üleni valget toomingat, mis mõne aja pärast on täiesti raagus puu. Kuid toominga elujõud on nii suur, et ka kõikide lehtede ärasöömine puud ei hävita
· Puit kollakaspruun, pehme, sitke, kasutatakse põllumajanduses ja tisleritöödes. Toomingavitsad sobisid nõuvitsteks, korvivõrudeks ja sidumisväätideks. Toominga koort on kasutatud riide kollaseks või pruuniks värvimisel. · Toomingal esineb kahjuritest näiteks toominga-võrgendikoi. Ta võib terve puu mähkida oma valgetesse niitidesse, nende sees valmivad aga vastsed, kes hakkavad sööma toominga lehti. Nii võib mõnikord näha suvel üleni valget toomingat, mis mõne aja pärast on täiesti raagus puu. Kuid toominga elujõud on nii suur, et ka kõikide lehtede ärasöömine puud ei hävita. Seepärast peavad toomingalehed mõnel aastal kaks korda puhkema. · Toomingate õitsemise aeg on parim kartuli panekuks. · Marju kasutatakse ravimina. Marjadest tehtud teed juuakse eelkõige kõhulahtisuse korral. Lehtedest ja õitest tehtud tee on palavikuvastase toimega. Rahvameditsiinis on kasutatud ka koort.
Harilik toomingas (Padus avium) Toomingas on meie metsaservade kaunitar. Kuidas toomingat ära tunda kui tal õiekobaraid pole. Olgu suvi, sügis või talv, alati piisab vaid ühest liigutusest: murda katki toominga oks ja nuusutada. Proovige see ära ja vänge lõhn ei lähe kunagi meelest. Luuvili on läikivmust ja mõrkja maitsega, aeg-ajalt mõnus suhu pista. Viljad on head C-vitamiini allikad. Toomingal on võime inimese haigusi enda kanda võtta. Vanasti oli toomingas kõige tähtsam ravimtaimena. Toomingaõite tee auru sissehingamisel saab leevendust peavalule
Puhmarinne puudub, kuid see eest on rohurinne liigirikas erinevat liiki sõnajalad (nt harilik metssõnajalg, maarjasõnajalg, harilik naistesõnajalg), tarnad (tupp, lodu), harilik heinputk, samblad mätastel ning tüvedel. Angervaksa kasvukohatüübiks- põhjavee kõõikuv tase- üleujutused kuni perioodiline kuivus. Domineerivaks puuks on sanglepp + kuusk, kask, alusmetsas kasvab harilik saar. Põõsarindes kohtab harilikku vaarikat, toomingat, paakspuud, pihlakat. Puhmarinne puudub või võib esineda kidurat harilikku mustikat. Rohurindest kasvab seal harilik angervaks, siis näiteks veel villohakas ja maamõõl. Sinihelmika kasvukohatüübiks- sooniitude- ja puisniitude metsastumine. Domineerivateks puudeks on sookask ja harilik mänd, lisaks kasvab seal veel sanglepp, haab, kuusk. Põõsarindest esineb harilik paakspuu, pajud, kadakas ja lodjapuu
teinud. Kuid alati ei olegi sellise puu imetlemine päris ohutu. Toominga tugev lõhn on uimastava toimega ning seepärast ei maksa ka tema õitsvaid oksi tuppa tuua. Uimastav on see lõhn seepärast, et õitest lenduvad ühendid on mürgised, suures koguses võivad nad ka peavalu tekitada. Ta ei ole kasulik ainult ilupuuna, vaid ka ravimtaimena. Toominga marjad on nagu väikesed ploomid, millel on viljaliha söödav, kuid keskel kõva kivi puudu. Toomingat ründavad kahjurid võivad levida ka vilja puudele. Seepärast ei soovitata toomingaid viljapuuaedade läheduses kasvatada. Olgu suvi, sügis või talv, alati piisab vaid ühest liigutusest: murda katki toominga oks ja nuusutada. Proovige see ükskord ära ja teil ei lähe ta vänge lõhn kunagi meelest. Ilma oksa lõhkumata tunneb toomingapuu ära valgete kriipsukeste järgi noorel võrsel või talvel hele- ja tumepruunides toonides triibuliste teravate pungade järgi. · Sarapuu
ümbritsevad alad. 3 PUISTU KIRJELDUS ARUMETSAS 3.1 Puistu taimkate Puistu on hõre, puud on kohati kõveratüvelised ja okslikud. Võimalik on eristada kahte rinnet, seega on tegemist liitpuistuga. I rinne: Ks, Ku, Ma. II rinne: Lv, Va. Järelkasv on mitmekesine, kõige rohkem esineb hall-leppa, kaske, vahtrat, haaba, kuuske. Vähem saart ja tamme. Põõsarinne on kohati tihe ja liigirikas. Lausaliselt esineb põldmurakat ja toomingat. Laiguti esineb harilikku tuhkpuud, lodjapuud, pihlakat, magedat sõstart, paakspuud, türnpuud ja kadakat. Puhmarinne puudub. Rohurinne on kohati tihe. Lausaliselt esineb maikellukest ja sinilille. Laiguti esineb metsmaasikas, metskurereha, jänesesalat, ussilakk, külmamailane ja sookastik. Kohati esineb kinkkannike, hunditubakas ja ojamõõl. Samblarinne on varjulistes kohtades pidev. Kogu proovitüki ulatuses esineb lausaliselt metsakäharik
6. Saare soon. Tasasel maastikul ei voola jõed alati kindlas sängis, vaid võivad oma voolusuunda muuta. 1798.a. trükitud Mellini atlases võib näha, et Penijõgi oli sellal Suitsu jõe lisajõgi. Järgmisel kaardil aastast 1844 on näha, et Penijõgi voolab juba iseseisvalt merre. Endisest Penijõe voolusängist on alles aeglase vooluga ning mitmete laienditega ojake - saare soon. 7. Võpsik. Enamuses kasvavad liigid on hall lepp, palju on ka saart ja toomingat. SOOMAA RAHVUSPARK Soomaa rahvuspark on Vahe-Eesti edelaosa soode, lamminiitude ja metsade kaitseks moodustatud rahvuspark. See loodi 8. detsembril 1993, selle pindala (370 km²) moodustub neljast soost. Kuigi rahvuspark paikneb Madal- ja Kõrg-Eesti piiril - Sakala kõrgustiku läänenõlval ja Pärnu madalikul - Navesti, Halliste ja Raudna jõe vesikonnas, jääb Soomaa siiski Madal-Eestisse. Soomaa üheks tuntumaks
Sisaldab sorbitooli. Harilik sarapuu Sarapuu vili on sarapuupähkel (rahvasuus ka metspähkel). Süüakse maiustusena ning kasutatakse laialdaselt kondiitriäris, näiteks kompvekkide, halvaa, pralinee ja sarapuupähklivõi valmistamiseks. Toomingas Toomingal on luuvili nagu kirsil ja ploomilgi, aga nii väike, et rahvasuus nimetatakse seda toomingamarjaks. Marjade korjamisel tuleb olla tähelepanelik, et toomingat mitte segi ajada paakspuuga. Harilik vaher Varakevadel, enne õitsemist ja pungade puhkemist, annab vaher magusat mahla. Tema heleda värvusega ning hea maitse ja õrna aroomiga mett peetakse väga väärtuslikuks. Mets-õunapuu Eestis leidub teda vähesel määral peamiselt Saare-, Muhu- ja Hiiumaal ning mandri lääneosas PärnuTallinna jooneni. Vilja läbimõõt on 22,5 cm, maitselt on see hapu või isegi kibe.
kooslustele iseloomulikke taimi. Mullad on soostunud niitudel sageli lubjarikkad ja suviti kuivad, kuna sel ajal põhjavee tase alaneb tublisti. Need niidud on tekkinud peamiselt aruniitude soostumisel või soostunud metsadest. Nad on levinud üle kogu Eesti, eriti aga Lääne-Eestis. Paljud soostunud niidud on üles haritud või võsastunud, nende pindala on Eestis tunduvalt vähenenud. Puurindes esineb sookaske, haaba, sangleppa, saart, harilikku toomingat. Põõsarinne koosneb peamiselt paakspuust, pajudest, lodjapuust. Rohurinne on üsna liigirikas: tarnad, luht-kastevars, sookastik, soopihl, ahtalehine villpea, sootulikas, lubikas, kullerkupp, pääsusilm. Samblarinde moodustavad harilik teravtipp, sirbikud, kähar sulgsammal, kohati turbasamblad. Niidud tänapäeval
ning väike-lehelind, salu-lehelind ja mets-lehelind. Ja hulgulindudeks on suur-kirjurähn ja puukoristaja. Salumetsa kõige tavalisemad imetajad on siis taimtoidulistest: metskits, punahirv, põder, valgejänes. Sega toidulistest: siil, kährik, metssiga, mäger, orav. Loomatoidulistest: mets- karihiir, metsnugis, mutt, hunt. Osadest liikidest lähemalt: Toominga võrgendikoi: Ei ohusta teisi puuliike ainult toomingat, lapsed munetakse valmis juba suvel juuni kuus, sügisel nad kooruvad, varakevadel hakkavad need lapsed pungi sööma ja juuni kuuks pole enam ühtegi lehte puul, kus nad pesitsevad. Jätavad süües endast maha siidniidi, millega annavad teistele märku, et on olnud seal. Väänkael: Eestis on üldlevinud. Arvukus on kuskil 10 kuni 20 tuhat paari. Tavaliselt tegutseb maapinnal, puutüvel liikuda ei saa. On väheliikuv. Talvitub Põhja- Aafrikas. Eestisse saabub aprilli lõpul või mai algul
Reljeef oli laineline. I rindes kask ja II rindes kuusk ja sanglepp. Järelkasvuks haab ja pihlakas. Alustaimestikus sõnajalg, sammal, metshein. Leitud mullaprofiil: AO-CG-G. Põhjavesi alates 70 cm. Määratud muld: G(0) ehk küllastunud gleimuld, sest pH on >5,6 ning tegemist on alaliselt liigniiske alaga. Kasvukohatüüp on tarna- angervaksa. Huumusprofiil on märg metsamull. Maksustamine: 1827 ja 3209 vahepeal EEK hektari kohta. Alusmetsas võib veel leidapaakspuud, vaarikat, toomingat, mage sõstart. Alustaimestikus võib lisaks leida angervaksa, jänesekapsast, ojamõõlu, metsvitsa, soomadarit, ussilille, tarnasid. (Lõhmus, E. 2004). Maa-ameti kaardilt asub selles piirkonnas G0 ehk leostunud gleimuld. (Eesti Maa-amet 2011). Neljas kaeve Neljanda kaeve tegime Tartu maakonnas, Meeksi vallas, Järvselja Õppe- ja Katsemetskonnas kvartalil number 228. Kõlvik on mets, raielank.Asub reljeefi kõrgemas osas. Arvatavasti kasvas peal kuusk ja mänd
Salumets. (http://www.zbi.ee/puhtu/looduslugu/ylaste_valjad.jpg ) 10 Taimestik salumetsas Laialehelist salumetsa, kus kasvavad peamiselt tamm, saar, vaher ja pärn, võib Eestis näha üsna vähestes paikades. Seepärast on meil salumetsas sagedamini peamiseks puuliigiks kuusk või kask. Põõsarinne on salumetsades väga lopsakas, seal võime kohata sarapuud, näsiniint, toomingat jt. Ka rohurinne on salumetsades liigirikas, tavaliselt on naat, sinilill, ülane ja maikelluke. Palju on ka sõnajalgu. Salumets jaotub kaheks naadi kasvukohatüüpi metsaks ja sõnajala kasvukohatüüpi metsaks. Naadi kasvukohatüüpis kasvavad enamuselt head kuusikud, kaasikud ja haavikud.seal on alusmets hõre ning kasvavad magesõstrad, näsiniin, sarapuu, toomingas, lodjapuu jt. Alustaimestik on tavaliselt
Salumetsad levivad kõige viljakamatel ning seejuures aasta läbi veega hästi varustatud kasvukohtadel. Enamik salumetsi on ammu põllustatud või asendunud kuuse-segametsadega. Puurindes on rohkesti kuuske ja kaske, rohkemal või vähemal hulgal leidub laialehiseid liike: tamm, saar, vaher, pärn, jalakas jt. (nn. kõvad puuliigid). Põõsarinne võib sõltuvalt puurinde liituvusest olla kuni tihe, sagedamini leidub sarapuud, kuslapuud, türnpuud, näsiniint, toomingat jt. Iseloomulik on puhmarinde puudumine. Rohurinne on liigirikas, paremates valgustingimustes ka lopsakas. Rohurindes võivad domineerida püsik-seljarohi, naat, saluhein, koldnõges, sinilill, karulauk. Eristatakse sinilille, naadi ja kuukressi kasvukohatüüpi, viimast on käsitletud omaette tüübina - pangametsadena (levivad Põhja-Eesti paekalda jalamil). Lammimetsad (uhtlammimetsad) on jõgede üleujutusala metsad. Suurem osa on
12 11 Tarang, L. Rahvatarkusi puiduvarumisest. Voorema, 2006. Eletrooniliselt kättesaadav: http://www.eramets.ee/info/trukised 7 Kui puitu sooviti treida, pandi see enne kuivatamist kuuks ajaks vette või sõnniku sisse. Lisaks arvati, et puu kuivab paremini, kui latv on alla suunatud.13 Korvmööbli juures on enim kasutatud korvipaju, lõhestatud paju, toomingat ja kuusejuurt. Seda valmistati ka muust kättesaadavast materjalist nagu elupuu, sirel ja kadakas.14 Puitesemete vanimaks kaunistamisviisiks olid noaga lõigatud kirjad. Küüskirju ja sälgukesi lõigati peitliga. 18. Sajandist pärinevad esimesed andmed kirjaraudadega ilustuste põletamise kohta Eestis. Peamiselt kasutati seda Mandri-Eestis. Põletusornament kujundati motiividest nagu kapsaraud, ring, täpp, kassikäpp jms.15 12 Tarang, L. Rahvatarkusi puiduvarumisest. 13 Tarang, L
sarapuu kasvukohatüüpi. Salumetsad levivad kõige viljakamatel ning seejuures aasta läbi veega hästi varustatud kasvukohtadel. Enamik salumetsi on ammu põllustatud või asendunud kuuse-segametsadega. Puurindes on rohkesti kuuske ja kaske, rohkemal või vähemal hulgal leidub laialehiseid liike: tamm, saar, vaher, pärn, jalakas jt. (nn. kõvad puuliigid). Põõsarinne võib sõltuvalt puurinde liituvusest olla kuni tihe, sagedamini leidub sarapuud, kuslapuud, türnpuud, näsiniint, toomingat jt. Iseloomulik on puhmarinde puudumine. Rohurinne on liigirikas, paremates valgustingimustes ka lopsakas. Rohurindes võivad domineerida püsik-seljarohi, naat, saluhein, koldnõges, sinilill, karulauk. Eristatakse sinilille, naadi ja kuukressi kkt, viimast on käsitletud omaette tüübina - pangametsadena (levivad Põhja-Eesti paekalda jalamil). Lammimetsad (uhtlammimetsad) on jõgede üleujutusala metsad. Suurem osa on neist ammugi hävitatud (kultuuristatud põldudeks ja heinamaadeks)
Salumetsad levivad kõige viljakamatel ning seejuures aasta läbi veega hästi varustatud kasvukohtadel. Enamik salumetsi on ammu põllustatud või asendunud kuuse-segametsadega. Puurindes on rohkesti kuuske ja kaske, rohkemal või vähemal hulgal leidub laialehiseid liike: tamm, saar, vaher, pärn, jalakas jt. (nn. kõvadpuuliigid). Põõsarinne võib sõltuvalt puurindeliituvusest olla kuni tihe, sagedamini leidub sarapuud, kuslapuud, türnpuud, näsiniint, toomingat jt. Iseloomuli on puhmarinde puudumine. Rohurinne on liigirikas, paremates valgustingimustes ka lopsakas. Rohurindes võivad domineerida püsik-seljarohi, naat, saluhein, koldnõges, sinilill, karulauk. Eristatakse sinilille, naadi ja kuukressi kasvukohatüüpi, viimast on käsitletud omaette tüübina- pangametsadena (levivad Põhja-Eesti paekaldaj alamil). Lammimetsad (uhtlammimetsad) on jõgede üleujutusala metsad. Suurem osa on neist ammugi hävitatud
Viljad on hapukad ja muu toime kõrval ka head vitamiin C allikad. Kui terved marjad kokku korjata ja ära kuivatada, siis ei pea neilt kive välja võtma. Nii saame hea teematerjali. Vähem on kasutatud toominga puitu, peamiselt lihtsate põllutööriistade valmistamiseks ja puidutöömeistrite töölaual. Toomingavitsad sobisid nõuvitsteks, korvivõrudeks ja sidumisväätideks. Toominga koort on kasutatud riide kollaseks või pruuniks värvimisel. Toomingat ründavad kahjurid võivad levida ka viljapuudele. Seepärast ei soovitata toomingaid viljapuuaedade läheduses kasvatada. Üks sagedamini kohatav toominga kahjur on võrgendikoi. Ta võib terve puu mähkida oma valgetesse niitidesse, nende sees valmivad aga vastsed, kes hakkavad sööma toominga lehti. Nii võib mõnikord näha suvel üleni valget toomingat, mis mõne aja pärast on täiesti raagus puu. Kuid toominga elujõud on nii suur, et ka kõikide lehtede ärasöömine puud ei hävita
(Linkrus 1998) Klindi jalamile moodustunud paetükkidest rusunõlvadele, mida niisutavad lubjarikkad allikaveed, on omapärane laialeheline pangamets (Arold 2005). Paekaldal asuvate hõreda taimestikuga loopealsetega võrreldes on pangametsad väga lopsaka taimestikuga (Aaloe, Miidel 1967). Tegemist on haruldase lopsaka salumetsa kooslusega, kus leidub pärna, vahtrat, saart, jalakat, sangleppa, haaba, remmelgat, toomingat, pihlakat ning vahel ka kuuske ja tamme. Kallaku pinnal kasvavatele puudele on iseloomulikud omapärased tõusvad tüved ning lopsakas ja liigirohke alustaimestik, kus kasvab palju sõnajalgu (Linkrus 1998). Linkrus tõstab haruldasematest liikidest esile mets-kuukressi (Lunaria rediviva), täpilise iminõgese (Lamium maculatum), karulaugu (Allium ursinum), hammasjuure (Cardamine bulbifera) ja mets-jürilille (C. impatiens). Kõige esinduslikum on pangamets põhjaranniku kirdeosas
Karvastiku värvus on suvel roostepruun, talvel hallikaspruun. Noortel on kasukas valgetäpiline. Saba ümber on valge laik nn "sabapeegel". Elupaigana eelistavad nad rikka alusmetsa ja lagendikega segametsi, milles on lagedaid kohti. Nad on paikse ja reeglina peidulise eluviisiga. Isasloomad elavad üksikult, emasloomad moodustavad koos järglastega väikeseid salku. Hirve toiduks on peamiselt rohttaimed ja puhmad, lehtpuude ning -põõsaste võrsed, eelistab paakspuud, toomingat, pihlakat, kadakat, paju jt. Koorib ka kuuskede ja mändide tüvesid. Hirve toidulaud on mitmekesisem kui põdral ja metskitsel, see annab talle nende ees teatud eelised võimaldades kesise toidubaasi korral kauem vastu pidada. Kahjustab ka põllukultuure. Põdrakahjustuste vältimiseks kasutatakse peamiselt metsanduslikke võtteid, kaitseaedade rajamist ja peleteid ehk repellente, kusjuures metsanduslikud võtted on kõige lihtsamad ja tõhusamad ning enamasti ka odavamad.
abil. (Studioviridis.ee) Elutingimused Kasvab võsastikes, kuuse-lehtpuu segametsades, jõe- ja ojakallastel, metsaservades, eelkõige salu- ja lodumetsades, puisniitudel. Toomingas kasvab harilikult alumises puurindes või põõsarindes. Eelistab niiskemaid, kuid liikuva põhjaveega viljakate muldadega kasvukohti. Toomingas on külmakindel, võrdlemiselt aeglase kasvuga puu. Noorelt varjutaluv, vanemas eas muutub valguselembeseks. (Studioviridis.ee) Kärpimine Toomingat ründavad kahjurid võivad levida ka viljapuudele. Seepärast ei soovitata toomingaid viljapuuaedade läheduses kasvatada. Üks sagedamini kohatav toominga kahjur on võrgendikoi. Ta võib terve puu mähkida oma valgetesse niitidesse, nende sees valmivad aga vastsed, kes hakkavad sööma toominga lehti. Nii võib mõnikord näha suvel üleni valget toomingat, mis mõne aja pärast on täiesti raagus puu. Kuid toominga elujõud on nii suur, et ka kõikide lehtede ärasöömine puud ei hävita
Kasvab võsastikes, kuuse-lehtpuu segametsades, jõe- ja ojakallastel, metsaservades, eelkõige salu- ja lodumetsades, puisniitudel. Toomingas kasvab harilikult alumises puurindes või 75 põõsarindes. Eelistab niiskemaid, kuid liikuva põhjaveega viljakate muldadega kasvukohti. Toomingas on külmakindel, võrdlemiselt aeglase kasvuga puu. Noorelt varjutaluv, vanemas eas muutub valguselembeseks. (studioviridis.ee) Kahjurid Toomingat ründavad kahjurid võivad levida ka viljapuudele. Seepärast ei soovitata toomingaid viljapuuaedade läheduses kasvatada. Üks sagedamini kohatav toominga kahjur on võrgendikoi. Ta võib terve puu mähkida oma valgetesse niitidesse, nende sees valmivad aga vastsed, kes hakkavad sööma toominga lehti. Nii võib mõnikord näha suvel üleni valget toomingat, mis mõne aja pärast on täiesti raagus puu. Kuid toominga elujõud on nii suur, et ka kõikide lehtede ärasöömine puud ei hävita
juurevõsudega. Seemned levivad lindude abil. Kasvab võsastikes, kuuse-lehtpuu segametsades, jõe- ja ojakallastel, metsaservades, eelkõige salu- ja lodumetsades, puisniitudel. Toomingas kasvab harilikult alumises puurindes või põõsarindes. Eelistab niiskemaid, kuid liikuva põhjaveega viljakate muldadega kasvukohti. Toomingas on külmakindel, võrdlemiselt aeglase kasvuga puu. Noorelt varjutaluv, vanemas eas muutub valguselembeseks. 5.2 Kahjurid Toomingat ründavad kahjurid võivad levida ka viljapuudele. Seepärast ei soovitata toomingaid viljapuuaedade läheduses kasvatada. Üks sagedamini kohatav toominga kahjur on võrgendikoi. Ta võib terve puu mähkida oma valgetesse niitidesse, nende sees valmivad aga vastsed, kes hakkavad sööma toominga lehti. Nii võib mõnikord näha suvel üleni valget toomingat, mis mõne aja pärast on täiesti raagus puu. Kuid toominga elujõud on nii suur, et ka kõikide lehtede ärasöömine puud ei
Toominga õitsemise põhjal on ilmatargad ka mitmeid ennustusi teinud. Kuid alati ei olegi sellise ilusa puu imetlemine päris ohutu. Toominga tugev lõhn on uimastava toimega ning seepärast ei maksa ka tema õitsvaid oksi tuppa tuua. Uimastav on see lõhn seepärast, et õitest lenduvad ühendid on mürgised, suures koguses võivad nad ka peavalu tekitada. Kuid ilus pargipuu on toomingas siiski. Mõnel pool võib näha ka täidisõielisi või roosade õitega vorme. Toomingat ründavad kahjurid võivad levida ka viljapuudele. Seepärast ei soovitata toomingaid viljapuuaedade läheduses kasvatada. Üks sagedamini kohatav toominga kahjur on võrgendikoi. Ta võib terve puu mähkida oma valgetesse niitidesse, nende sees valmivad aga vastsed, kes hakkavad sööma toominga lehti. Nii võib mõnikord näha suvel üleni valget toomingat, mis mõne aja pärast on täiesti raagus puu. Kuid toominga elujõud on nii suur, et ka kõikide lehtede ärasöömine puud ei hävita
seemnetega, kuid uueneb ka kännu-ja juurevõsudega. Seemned levivad lindude abil. Kasvab võsastikes, kuuse-lehtpuu segametsades, jõe- ja ojakallastel, metsaservades, eelkõige salu- ja lodumetsades, puisniitudel. Toomingas kasvab harilikult alumises puurindes või põõsarindes. Eelistab niiskemaid, kuid liikuva põhjaveega viljakate muldadega kasvukohti. Toomingas on külmakindel, võrdlemiselt aeglase kasvuga puu. Noorelt varjutaluv, vanemas eas muutub valguselembeseks. Kahjurid Toomingat ründavad kahjurid võivad levida ka viljapuudele. Seepärast ei soovitata toomingaid viljapuuaedade läheduses kasvatada. Üks sagedamini kohatav toominga kahjur on võrgendikoi. Ta võib terve puu mähkida oma valgetesse niitidesse, nende sees valmivad aga vastsed, kes hakkavad sööma toominga lehti. Nii võib mõnikord näha suvel üleni valget toomingat, mis mõne aja pärast on täiesti raagus puu. Kuid toominga elujõud on nii suur, et ka kõikide lehtede ärasöömine puud ei hävita
Pähkliõli on väga hinnatud paljude toidumeistrite juures, kuid seda kasutatakse ka kaunite värvide ning ilusa läikega lakkide segamiseks. 4.6. Toominga (Prunus padus) marjade kasutamine. Toomingal on luuvili nagu kirsil ja ploomilgi, aga nii väike, et rahvasuus nimetatakse seda toomingamarjaks. Need valmivad augustis-septembris. Luukõva kestaga seemet ümbritseb rohekas viljaliha, mis on läikivmusta viljakesta sees. Toominga marjade korjamisel tuleb olla tähelepanelik, et toomingat mitte segi ajada paakspuuga, mille luuviljad muutuvad samuti mustaks ning on mürgised. Toominga viljaliha sisaldab süsivesikuid, sealhulgas sahharoosi, ja palju süsivesikulisi kiudaineid (kuni 15% tselluloosi). Vähem sisaldab ta pektiini, sidrun- ja õunhapet, askorbiinhapet ehk C-vitamiini ja glükosiide. Vähesel määral sisaldab ta valke ja mineraalaineid, eriti kaaliumi sooli ja antotsüaane, mis muudavad viljade värvi ilusaks.
milles nukkuvad. Kesksuvel ilmuvad nukkudest väikesed valged mustade täpikestega liblikad, kes liiguvad vähe ja munevad sama puu peale. Suve lõpul kooruvad munadest vastsed ja jäävad ootama kevadet. Varakevadised pungadest puhkenud lehed sobivad röövikutele hästi toiduks ja ring algab otsast peale. Võrgendikoid tõrjutakse kemikaalidega, kuid on oht, et nii hävitatakse ka need putukad, kes on tema looduslikud vaenlased. Tavaliselt võrgendikoide rüüste toomingat ei tapa ja puu kasvatab endale suve lõpuks uued lehed. Küll aga kurnab see puud ning ega hall toomingas ole ka kuigi kena vaatepilt. * Kirjelda töövihikusse toominga võrgendikoi eluring. * Kas toominga võrgendikoi areneb täis- või vaegmoondega? * Arutlege, miks võib mõnel aastal olla koide rüüste eriti ulatuslik. * Miks ei soovitata võrgendikoi ohjamiseks kasutada keemilist tõrjet? Pilt: Võrgendikoi. Pilt: Lehtedest toituvad röövikud.
kooslustele iseloomulikke taimi. Mullad on soostunud niitudel sageli lubjarikkad ja suviti kuivad, kuna sel ajal põhjavee tase alaneb tublisti. Need niidud on tekkinud peamiselt aruniitude soostumisel või soostunud metsadest. Nad on levinud üle kogu Eesti, eriti aga Lääne-Eestis. Paljud soostunud niidud on üles haritud või võsastunud, nende pindala on Eestis tunduvalt vähenenud. Puurindes esineb sookaske, haaba, sangleppa, saart, harilikku toomingat. Põõsarinne koosneb peamiselt paakspuust, pajudest, lodjapuust. Rohurinne on üsna liigirikas: tarnad, luht-kastevars, sookastik, soopihl, ahtalehine villpea, sootulikas, lubikas, kullerkupp, pääsusilm. Samblarinde moodustavad harilik teravtipp, sirbikud, kähar sulgsammal, kohati turbasamblad. Sood Mis on soo? Soo on liigniiske ala, kus turbakihi paksus on üle 30 sentimeetri. Liigniiskuse tõttu on
rahvusvahelise hinnangu, mis osutub ootamatult positiivseks – H. Speeki hinnatakse tasemelt võrdseks tema Ameerika kolleegidega, tõeliseks talendiks tituleeritakse B. Kuum, tugevate džässimeestena leiavad märkimist ülejäänud artiklis nimetatud muusikud. Sama ajakirja järgmise aasta jaanuarinumbris ilmus artikkel pealkirjaga “Jaakko Vuormaa moodustas oma bändi”, kus sai hea hinnangu Boris Kuum nii viiuldaja kui seadete autorina, samuti mainiti Henno Toomingat – mõlemad esinesid koos Jaakko Vuormaa ansambliga.271 Veebruari-märtsinumbris oli leheküljepikkune artikkel, pealkirja järgi küll Jaakko Vuormaa bändi džässikontserdist (Jaakko Vuormaa’s DEBUT-JAZZKONSERT), kuid suur osa artiklist oli pühendatud Boris Kuumale ja Henno Toomingale,272 kes leidsid erilist esiletõstmist. Artikkel on põhjalik, analüüsides kogu kava ja kõiki muusikuid üksipulgi, ning on kirjutatud
annaabi.ee 
