Leidsid 20 sarnast õppematerjali, mis on seotud failiga "TOOMA- JA MARDIPÄEV". Need materjalid aitavad sul teemat sügavamalt mõista.
tooma, toomapäev, mardipäev, marti, õlu, jõulu, mardipäeva, hinged, tahma, martini, tähtpäev, patroon, nukk, mardijooks, komme, seostatud, viidud, andide, folklore, berta, muusika, mardilaul, tera, kurjade, haldja, kaltsu, seapea, pimeduse, noormehed, mardid, rooma, kerjus, sandid, tuppa, tavaks, peiu, mardilaulud, jõulud, müts, vitsmaha. 18 Lauritsapäeva ja tule seoseid toetab ehk ka teadmine, et Jeruusalemma tempel on kaks korda 10. augustil süttinud. Püha Laurentsius Sündis ja kasvas Hispaanias ning läks teise sajandi keskel märtrisurma tulerestil koos oma soosija paavst Sixtus II-ga. Laurentsius saadeti kiriku varasid Rooma tooma, kuid ta jagas need vaestele ja pöördus siis viimastega kui oma kiriku varandusega tagasi keisri ette. Vihane valitseja mõistis ta piinarikkasse surma. Laurentsiuse nimega on seotud hulgaliselt legende. Neist ühe järgi tuleb ta igal reedel paradiisist, et päästa üks hing puhastustulest. Augustiöödel langevaid meteoriite on kutsutud Laurentsiuse pisarateks. Autor: ,,Meie peres seda tähtpäeva ei tähistata."
Toomapäev Toomapäev on eesti rahvakalendris ning laiemalt läänekiriku traditsioonidest mõjutatud piirkondades 21. detsember. Eesti rahvakalendris märgib toomapäev jõuluaja algust. Toomapäeval on Eestis olnud kombeks jõulueelne suurpuhastus ja jõuluroogade tarbeks sea tapmine. Lisaks on toomapäev märkinud viimast tähtpäeva aasta jooksul laenatud asjade tagastamiseks või muude aasta jooksul üles jäänud kohustuste täitmiseks. Kuigi päev on nime saanud apostel Tooma järgi, võivad päevaga seotud kombed eesti rahvakalendris olla ristiusueelsed ja seotud pigem tihti toomapäeva lähedale jääva talvise pööripäevaga. TOOMAPÄEV (21. DETSEMBER) EESTI RAHVAKALENDER Koostanud Mall Hiiemäe Toomapäeva uskumuste ja kombestiku omapära määrab päikesekalendri aastalõpp, siia kuuluvad kujutelmad kõige pimedamast ajast ja pöördest valguse suunas, liikvel
Toomapäev langeb enam-vähem talvise pööripäevaga kokku ja on päikeseaasta lõpupäev - see on ülioluline kriitiline pöördepunkt. Skandinaavias algas toomapäeval uus aasta. Asudes skandinaavia ja germaani mõjualal on mõlemast eesti rahvakalendris jälgi. Toomapäev on oluline kurjade jõudude peletamise, valgusele ja päikesele uue jõu kindlustamise poolest. Tähtpäev on säilitanud mitmeid muistseid tavasid ja saanud juurde kristlikke motiive. Toomapäeval on liikvel surnute hinged, Toomast on peetud paganluseajast säilinud surma(haldja)ks. Vähemalt 17. sajandist alates on kirjalikke andmeid sellest, et Toomas on katku ja igasuguste raskete haiguste patroon. Toomapäeval tapeti pühadeks loomi ja soolati liha. Paadid keerati kummuli ja valati neile anniks õlut. Kraasna asunduse eestlastel olid 19. sajandi lõpul säilinud ohvrikombed, uskumused ja loitsud, millega pöörduti maajumal Tooma, karjakaitsja, piksekahju ja põua eest hoidja poole.
................................................................................. 2 4. TOIDUD................................................................................................................ 3 5. KASUTATUD MATERJAL................................................................................. 9 2 1. SISU, MÕTE Toomapäev, 21.detsember, on apostel Tooma surmapäev. Toomas sündis arvatavasti Galileas. Kristuse jüngrina oli ta valmis koos Kristusega surma minema, ent ta ei uskunud ülestõusmise ega taevassemineku võimalikkusesse. Seepärast kutsuti teda ka Uskmatuks Toomaks. Teda peetakse puuseppade, ehitajate, arhitektide ja pimedate kaitsepühakuks, tema tunnuseks on oda. Skandinaavlastel oli see omaette püha - pööripäev ehk uusaasta. Jõulude alguseks
sajandil karjatamishooaeg ja karjaste tööleping karjane sai kooli minna. Samuti lõppesid mihklipäevaga kevadel jüripäeva ajal kaubeldud teenijate ehk suviliste lepingud. Seesugusena on ta olnud pikka aega vastandpäev maarja- ja jüripäevale, millal algasid karjatamised ja hooajatööd. Üldiselt oligi ju tegemist päevaga, millal lõppes valge ja soe suveaeg. Mihklipäevast alustati talviste tähtpäevade arvestamist (mihklist kuus marti, mardist kaks katri, kadrist neli jõulu). Päevale andis ilmet mihklilaat - oluline kokkusaamis- ja meelelahutuspaik, kus joodi liiku, vaadati uusi kaupu ja laadanalju. Mihklilaatu peetakse tänapäevalgi, eriti muuseumide õhutusel, ka koolides ning lasteaedades. Noorrahvas on veel teinud mihklituld ja kogunenud lõkke äärde või mõnda tallu tantsima ja pidutsema. Suurema püha puhul valmistati tunnustoidu ehk lambaliharoogade (kõikvõimalikud lambalihast ja -verest
Liis Tiks Tep09 Mardipäev Sisukord Mardipäev Maskeerimine Mardipere Mardilaulud Mardipidu Marditoidud mardipäev Mardipäev on rahvakalendri tähtpäev mida tähistatakse 10. novembril. Mardipäeva tähistatakse ringijooksmisega. Mardipäeval jooksid ringi nii täiskasvanud kui ka lapsed, kes olid end riietanud tumedasse riietusse. Marti jooksjad tõid pererahvale viljaõnne. Mardipäevast algas töö ja talveaeg. maskeerimine Martidel olid seljas musta või tumedat värvi rõivad või pahupidi pööratud kasukad. Kasutati igasuguseid käepäraseid vahendeid, nagu takkusid, millest tehti habe ja juuksed, rohtu, sammalt, oksi, millest sai valmistada maski või mida sai kasutada kostüümi juures, samuti vatti ja riideribasid. Väga oluline oli end muuta tundmatuks. 20.sajandi keskpaiku maskeeriti end tavaliselt kas loomadeks, ametimeesteks, kuraditeks, nõidadeks, kuulsateks sõdalasteks või muudeks tuntud tegelasteks. Mardipere Enamasti käidi ringi mardiperena, keda juhtisid ma
2. MASKEERIMINE 6 3. KOMBED 7 4. MARDIPERE 8 1 KOKKUVÕTE 9 LISAD 10 1. SISSEJUHATUS Mardipäeva kombestik on eri maades varieeruv, kuid püha ise on kristlikku algupära - 11. november on püha Martini (4. sajandi Tours'i piiskop) surmapäev. Tuntuim legend sellest pühakust räägib, et kord lõikas ta pooleks oma mantli, et jagada seda lumes külmetava kerjusega. Põhjamaades ning ka Eestis on mardipäev nihkunud 10. novembrile - Martin Lutheri sünnipäevale. Mardipäeva seostataksegi Eesti traditsioonis Martin Lutheriga, on levinud ka mitmesuguseid legende ja seletusi Lutherist kerjusena ja tema naisest, kes samuti kerjusena ringi liikunud
Mardipäev Mardipäev on tänini elav rahvakalendri tähtpäev. Eeskätt teame seda mardisantide ehk martide ringijooksmise tõttu. Veel 20. sajandi alguses jooksid marti pigem noormehed ja selletõttu on püha seostatud näiteks noorte meeste initsiatsiooniga ehk vastuvõtuga meeste kogukonda. Tüüpilised olid tumedasse riietatud mardid, kelle tulek tõi kaasa viljaõnne. Varem on see olnud päev, mil tuli mõistatada ja mida peeti hingedeajaga kokkukuuluvaks hinged tulid koju, mardipäev lõpetas hingedeaja. Pika traditsioonis püsimise jooksul on mardikombestik palju muutunud ja sulatanud endasse mitmeid uusi jooni. Hingedeaja tõttu kehtis rida töökeelde - eeskätt lina ja villaga seotud naistetööd, kolistamine, et mitte häirida hingede rahu. Valmistati erilisi pühadetoite. Mardipäevast algasid tubased tööd ja talveaeg. Kalendri-uurija Mall Hiiemäe on pidanud mardipäeva muistseks aastavahetuspühaks. Ka on seostatud seda
on Uue Testamendi tegelane, kelle võim oli nii suur, et ta võis isegi põrgust hingi päästa. Mihklipäev lasteaias Hingedepäev 2. november Hingedeaeg on sügisene periood eesti rahvakalendris, mil austati ja oodati koju surnud esivanemate hingi. Hingedele kaeti tuppa, sauna või toapealsele laud, mille äärde kutsusid peremees ja perenaine hingi nimepidi toitu maitsma. Neil paluti kaitsta põldu ja karja. Hingedeaja lõpul tänati ja saadeti hinged taas ära. Hingedeajal oli keelatud müra tegemine, naljatamine, naermine, kisamine, kärarikkad tööd nagu puude lõhkumine. Samuti olid keelatud villa ja lõngaga seotud tööd. 19. sajandil ja 20. sajandi alguses on Mulgimaal käidud õhtuti valgesse rõivastatult vaikselt või uludes akende taga või perest peresse. Hingesandid olid enamasti lapsed. Andeid nad ei palunud, kuid neile anti igasugust surnute mälestamise juurde kuuluvat toidukraami: käkke, pähkleid, ube, herneid
UNESCO lõi tähtpäeva 1994. aastal selleks, et 24 tunni jooksul oleksid kogu maailma tähelepanu keskpunktis õpetajate töö ja saavutused ning samuti nende prioriteedid ja probleemid. Üllitatakse infoplakat ja saadetakse laiali infomaterjale õpetajate päeva teema kohta, viiakse läbi kampaaniaid. Mardipäev - 10. november Mardipäev on tänini elav rahvakalendri tähtpäev. Eeskätt teame seda mardisantide ehk martide ringijooksmise tõttu. Veel 20. sajandi alguses jooksid marti pigem noormehed ja selletõttu on püha seostatud näiteks noorte meeste initsiatsiooniga ehk vastuvõtuga meeste kogukonda. Tüüpilised olid tumedasse riietatud mardid, kelle tulek tõi kaasa viljaõnne. Varem on see olnud päev, mil tuli mõistatada ja mida peeti hingedeajaga kokkukuuluvaks hinged tulid koju, mardipäev lõpetas hingedeaja. Pika traditsioonis püsimise jooksul on mardikombestik palju muutunud ja sulatanud endasse mitmeid uusi jooni.
Toidud viidi tare peale Söök/Jook: Lihatoidud Puder Mardihani Linnuliha Seapea Naerid Kaalikad Tangu- ja jahuvorstid Karask Kapsas 9. November- mardipäev Kombed: Esivanemate hinged jõudsid koju Kirikule ja kloostrile andide kogumine Riietus tume; pahempidi riided; tundmatuseni muutumine Visatakse teri va soovitakse mardiõnne Tantsiti, lauldi Anti santidele toiduaineid, aga ka viina ja raha Mardijooks lõppes peoga viimases talus või kodutalus 24. november- kadripäev Püha Katariina mälestuspäev Seotud karjakasvatusega
või tantsida, hakkavad sellel aastal kõik luud ja liikmed valutama. Reigis keelati sel päeval lammaste niitmine. Öeldi, et kui sel päeval lammast niita, siis kasvab tal karm vill. (1995 ppsea aasta) MADISEPÄEV – 24. veebruar. Madisepäev oli eestlaste rahvakalendris tuntud tähtpäev. See päev ei olnud tööpüha, kuid selle päevaga oli seotud hulk töökeeldusid. Polnud soovitatav kedrata, kududa ega õmmeldada need tegevused pidavat tooma suveks rohkelt putukaid. (1995 puusea aasta) VASTLAPÄEV – 8. veebruar – 7. veebruar. Vastlapäev kuulub nn.liikuvate pühade hulka. Vastlapäev nõuab noort kuud ja teisipäeva. Osaliselt on selle päeva pühitsemistraditsioonid tänaseni säilinud. Eestlaste vastlakommetes on tähtsal kohal liulaskmine, millega loodeti head lina- ja kanepikasvu. Arvati, et mida pikem liug, seda piem lina. Vastlapäeval küpsetati leiba, mitmesuguseid kukleid ja kakukesi. Karjas
kutseoppes/rahvakalender Rahvakalender Jüripäev 23.aprill Jüripäev märkis eesti rahvakalendris kevade ja kevadtööde algust. Päev on saanud oma nime pühalt Jürilt. Kirikukalendri püha Jüri on tänini oluline kunsti ja kirjanduse inspireerija, lohetapja, keda on peetud kristluse võidu sümboliks paganluse üle. Jüripäev oli karjalaske- ja põllunduspüha ning olulisim päev huntide tõrjumiseks. Uskumuse järgi sidus huntide patroon püha Jüri jüripäeval huntide suu kinni nad ei rünnanud koduloomi. Tänapäeval on jüripäev koristuspäev, paljudes kohtades on see jüripäevajooksu aeg, mida algatavad koolid ja seltsid Kirde-Eestis säilis 20. sajandi alguskümnenditeni eriline naistepüha ehk lüpsikute turrutamine. Abielus külanaised kogunesid kas kõrtsi või kuhugi mujale. Peo huvitavamaid osi oli suures puutünnis võitegemise jäljendamine: segati kujuteldavat võid ja loeti võisõnu.
alles 1930. aastate keskel. Tartu kuusk püstitati 1929 ja pälvis suure tähelepanu, võimalik, et ka kuuse juures toimunud kontsertide tõttu. Toona põlesid elektriküünlad üksnes jõulupühadel ja vana-aastaõhtul. 1936. aastal katsetati Tallinnas suure kuuse püstitamisega uuesti, muudes linnades hakkasid avalikud kuused tekkima veel hiljem (Viljandis 1937, Narvas 1938). Nõukogude ajal komme püsis, kuid kuusepuu püstitati hiljem, enne nääre. Sel ajal hakati suuri kuuski tooma suurematesse linnadesse, alevikesse ja lõpuks ka küladesse. Eks sellele aitas kaasa ka elektrienergia odavnemine. Viimastel aastatel on esitatud mitmesuguseid võrdlevaid andmeid suuremate ja kallimate ilutulestike, tortide ja ka kuuskede kohta. 2001. aastal oli kõrgeim kuusk Võrus (33 m), madalam Põlvas ja Pärnus (23 m), suuremates linnades Tallinnas (17 m) ja Tartus (16 m) veel madalam. Tänapäeval pole kuusk sugugi ainukene valgustatud puu. 1990
Rea lõpus võivad väljahingamisega kaasneda nuuksed. Surnuitkud on seotud usuga hauatagusesse ellu, neis kõneldakse lahkunu hingega. Kesksel kohal on kurbust väljendavad hüüded ja küsimused ("Miks surid?", "Miks läksid?" jne). Arvati, et itkemine aitab lahkunu hinge tema teekonnal uude asupaika. Tähtis oli kinnitada ka lahkunule oma head suhtumist, sest uskumuste kohaselt mõjutasid kadunud sugulaste hinged maapealsete inimeste elu. Mahajääjad said itkemise abil väljendada oma kurbust. Tavaliselt itkesid asjaosalised ise, kuid vajadust mööda tekkisid ka n-ö kutselised itkejad. Kui välja arvata üksikud meeste surnuitkud, siis itkesid üldiselt naised. Surnuitku esitati üksi. Selle värsiehitus ja viisikuju on üsna varieeruvad, sest üksi itkejal oli küllaltki suur vabadus teksti loomisel, ta ei pidanud arvestama kooriga
Eurooplaste põlvnemine Praegu levinud arvamuse kohaselt, mida kinnitavad hulgalised mõõtmised, on kogu nüüdne inimkond pärit mõnest üksikust esiemast, kes elas Aafrikas umbes 70 000 aastat tagasi.Mingil põhjusel rändas see rahvas Aafrikast välja. Aga millist teed mööda? Ja kuidas ta Euroopasse jõudis? Miks üldse Aafrikast lahkuti? Võib-olla sai rahvast liiga palju. Võib-olla muutus kliima ebasoodsamaks.Üks ajaline pidepunkt on Homo sapiens `i ilmumine Euraasiasse umbes 40 000 aastat tagasi.Teine ajaline pidepunkt (vähemalt Põhja-Euroopa rahvaste puhul) on kindlasti viimane jääaeg või õigemini selle lõpp. Eesti aladel peetakse lõplikult jääst vabanemise ajaks 13-11 000 aastat eKr. (A. Mäesalu, T. Lukas, M. Laur, T. Tannberg, 1997:7 ).Aurignaci ( ajastu kuni umbes 28 000 eKr) migratsioon tähendas tänapäeva inimeste saabumist Euroopasse. Eesti geneetikud on pikka aega uurinud, kuidas kõigi maailma rahvaste esivanemad Aafrikast välja
asustuse. Mesopotaamia harrastas vastupidiselt Vana-Egiptusele väliskaubandust. Riigil endal polnud ehitusmaterjaliks sobivat metsa, ei oma siidi kuningate ja vürstide riieteks, maitseaineid rikaste toidule ega kuigi palju väärismetalle templite nõude jaoks. Nende tarbeesemete hankimiseks liikusid kaupmehed eesli- ja kaamelikaravanidega läbi mäekitsuste ja kõrbete, minnes läände Liibanonist seedripuid tooma, põhja hankima Väike-Aasiast kulda, hõbedat, tina või vaske ja itta kuni India ja Hiinani välja ostma siidkangaid, värvaineid, maitseaineid ja kalliskive. Mesopotaamia kaupmees, kes müüs oma põllusaadusi, võis rahulduda oma kauba umbmäärase mõõtmise ja eeslikoorma viisi müümisega, kuid kallimate kaupadega tegelev kaupmees pidi olema täpsem. Niimoodi tulid Mesopotaamias kasutusele kaalukausid ja kaalupommid. Ent kaupmeestel tuli
1 VICTOR HUGO_JUMALAEMA KIRIK PARIISIS ROMAAN Tõlkinud Johannes Semper KIRJASTUS ,,EESTI RAAMAT" TALLINN 1971 T (Prantsuse) H82 Originaali tiitel: Victor Hugo Notre-Dame de Paris Paris, Nelson, i. a. Kunstiliselt kujundanud Jüri Palm Mõni aasta tagasi leidis selle raamatu autor Jumalaema kirikus käies või õigemini seal uurivalt otsides ühe torni hämarast kurust seina sisse kraabitud sõna . ' ANAT KH Need vanadusest tuhmunud, üsna sügavale kivisse kraabitud suured kreeka tähed, mis oma vormi ja asendi poolest meenutasid kuidagi gooti kirja, viidates sellele, et neid võis sinna kirjutanud olla mõne keskaja inimese käsi, kõigepealt aga neisse kätketud sünge ja saatuslik mõte, jätsid autorisse sügava mulje. Ta küsis eneselt ja katsus mõista, milline vaevatud hing see pidi küll olema, kes siit maailmast ei tahtnud lahkuda ilma seda kuriteo või õnnetuse märki vana kiriku seinale jätmata. Hiljem on seda seina (ei mäleta küll täpselt, millist just) üle värvitud
Tasuja JUTUSTUS EESTIMAA VANAST AJAST I Aastasadade kuristik haigutab meie ja selle aja vahel, milles siin räägitavad juhtumused on sündinud. Selle pika aja sees on meie maal, niisama kui mujalgi maailmas, palju vanu asju igaviku rüppe vajunud, kust neid ühegi muinasaegade tagasisoovija õhkamine enam välja ei meelita; uusi olusid, kuigi mitte kõigiti paremaid, on lugemata arvul tekkinud. Üldse on maailma muutlik nägu nooremaks, lahkemaks läinud; kuuesaja aasta eest oli ta, meie ajaga võrreldes, vana ja mõru. Iseäranis meie maal. Luba, lugeja, et ma sulle seda tagasitõukavat nägu paari kerge kriipsuga mõtte ette maalin. On pildil valitsev põhivärv, siis on kergem pildi kujudele karva ja seisuviisi anda. Kolmeteistkümnenda aastasaja hakatusel sattus eestlane isevärki naabrite keskele. Öeldakse, et naabritega üldse olevat raske rahus ja sõpruses elada. Aga eestlase tolleaegsed naabrid olid koguni hullud, üks hullem kui teine. Nad riisusid ta, vaese patuse pagana,
Alexandre Dumas _ «Kolm musketäri» EESSÕNA, milles selgitatakse, et is- ja os-lõpuliste nimedega kangelastel, kelledest meil on au oma lugejatele jutustada, ei ole midagi ühist mütoloogiaga. Umbes aasta tagasi, kogudes kuninglikus raamatukogus materjali «Louis XIV ajaloo» jaoks, sattusin ma juhuslikult «Härra d'Artagnani memuaaridele», mis oli trükitud -- nagu suurem osa selle ajajärgu töid, kus autorid püüdsid kõnelda tõtt nii, et nad ei satuks selle eest pikemaks või lühemaks ajaks Bastille'sse -- Pierre Rouge'i juures Amsterdamis. Pealkiri võlus mind: võtsin memuaarid koju kaasa, muidugi raamatukoguhoidja loal, ja lugesin nad ühe hingetõmbega läbi. Mul ei ole kavatsust hakata analüüsima seda huvitavat teost, piirduksin ainult tema soovitamisega neile lugejatele, kes tahavad saada pilti ajastust. Nad leiavad sealt meistrikäega joonistatud portreid, ja kuigi need visandid on enamuses tehtud kasarmuustele ja kõrtsiseintele, võib neis siiski niisama tõep�
annaabi.ee 
