Tõde ja õigus (49)

Ilusaid mõttekäik ja ütlemisi “Tõest ja õigusest”

Kui lõpuks kogu protsessist ei ühte- ega teistpidi midagi välja ei tulnud ja kui Andres kõige üle üsna rahulikus ja nukras meeleolus järele mõtles, siis pidi ta paratamatule otsusele tulema : tema jäi oma õigusest ilma ainult selle pärast, et oli teda nõudnud tõe põhjal. Oleks tema ühes Jussi ja Matuga algusest peale kohtu ees kohe tunnistanud, et nemad leidsid surnud koera oma maa pealt, liiatigi veel piirist eemal, siis oleks kohtus asjast hoopis teine mulje saanud ja Pearu oleks pidanud temale koera välja maksma. Nüüd aga arvas kohus Andrese koera ja Pearu tedrepojad, keda koer hävitanud, umbes üheväärseks. Andres oli löödud: ta ei suutnud tõde jalule seada ega saanud ka oma õigust kätte. Kaotas mõlemad.

“Aga mis on see inimese elu- nagu rohi vikati ees”

Seda ütles Oru Pearu Mäe Marile ühel oma viinastel “selgushetkedel”. See on lause, mis sobib väga hästi iseloomustama kogu romaani.
Viinaklaasi juures sobis jutt üldse kuidagi paremini, kui kohtukulli ees, sest polnud vaja vastaspoolt kuulata, võis korraga karjuda, niipalju kui kurgust häält tuli. Nõnda oli asi mõlemale poolele kohe palju selgem, sest igaüks kuulis ainult ühte arvamust.
Iseloomustab suurepäraselt Andrese ja Pearu suhtumist üksteisesse üldse. Mõlemale tundus kogu aeg, et just naabrimees on asjas natuke rohkem süüdi. Tegelikult oli nii, et mida lõpu poole, seda rohkem tundus, et tegelikult on nad mõlemad täiesti võrdsed tegelased.

“Siis oled sina sama loll , kui minagi !”

Pearu tõeotsingud jõudsid lõpule. See oli siis, kui Andres talle esialgu ei tahtnud talle öelda, kuidas magav Pearu sai oma vankriga Andrese rukkipõllule sõita. Kuigi ta oma sõnades kahtles… See oli esimene kord selles raamatus, kui Andres kasutas otsesest valetamist ja pettust selleks, et Pearut kohtus võita.
“Kõrtsmik ja kõrtsilised, mina seda Pearu raha ei tahagi” //” jooge ennast kasvõi käpuli maha, kui aga sellest rahast jätkub“ // Need sõnad tõid asjasse selguse. Varsti mõistsid kõik ühes kõrtsmikuga, et Andresel oli õigus. Andres oli kaubast kinni pidanud.
See tekst tuli natukene pärast eelmist. Andres ja Pearu leppisid kokku, et Andres ütleb talle kõigi ees, kuidas Pearu sinna rukkipõllule ikkagi sattus. Kokkuleppe kaotaja pidi teisele 30 rubla andma. Andres ütles küll kõigi ees, et ta olevat Pearu hobuse ise rukkisse viinud, aga ta ütles seda talle vaikselt kõrva sisse.
See, et varsti kõik ühes kõrtsmikuga mõistsid, et Andresel oli õigus, näitas ainult Andrese võidu suurust. Kõrtsmik oli ikkagi olnud tõe või kohtukulli võrdkuju, kõige neutraalsem kommenteerija. Tema suust on ka pärit romaaniläbivad mõtteterad, et “ Kanged mehed need Vargamäe omad” või “Litsid mehed need Vargamäe omad”.
Mari ise polnud oma sõnadega päris rahul. Ta oli küll puhtast südamest rääkinud, kuid ta polnud oma südant puhtaks rääkinud.
Mari oli selline tegelane, et pärast seda kui Juss ennast Andrese ja Mari imeliku suhte tõttu üles poos, tema süda päris puhas ei olnud. Selle pärast pidi ta kannatama elu lõpuni, kuigi tema selles süüdi ei olnud. Autor polnud temale jätnud mitte mingit teist teed, kui see mis tal oli.
Rätsep Taar oli nimelt arvamusel, et seni, kui inimene pole varanduslikult kindlustatud, ei või temal tõsist arusaamist isamaaarmastusest olla… Nõnda oli siis tema tuhanderublane ideaal ühtlasi ka isamaaline ideaal.
Ja
”Mis teeb vaene mees tõe ja õigusega” arvas Rava Kustas lõõpivalt “Seda on rikastele vaja”
Üldiselt selles raamatus viiteid poliitikale ei ole. Siin on ka välja öeldud miks. Pärast Andrese avastust , et tõe ja õiguse vahel on väiksem seos, kui arvatud, on sellega tõenäoliselt tahetud öelda, et tõde ja õigus on kasulikud ainult väljenditena. Neid on võib-olla advokaadil hea kasutada; töömehe jaoks on nad kasutud.
“Igaühel oma patud” arvas Mari “ Kes teise hinge näeb; igaüks tunneb ainult iseenda südant”
Ta luges silmist etteheidet iseendale - tema ei suuda nii elada, et temaga oleks võidud rõõmus olla.
Andrese avastus, kui ta märkas et ka Mari on temaga koos elades kurvaks muutunud. See probleem on kindlasti paljudel. Igaüks ise rumal, kui end sellega vaevab.

“Ei, Roosit armastan rohkem kui pilli,” seletas poiss, “Roosit armastan üle kõige”

“Tema on ilusam, kui pill?” pilkas Leena .
“Tema on kõige ilusam,” kinnitas Jaagup .
“Pill mängib nõnda ilusalt ainult sinuga, aga Roosi mängib ka teistega . Põle sind, siis on teised”
“See on teine asi. Pill põle inime, tema põle nii ilus kui Roosi”
“Ikka see vana: põle nii ilus, põle nii ilus! Nagu saaks seda ilu patta panna või pannil küpsetada!” hüüdis tüdruk vihaselt ja nagu meeleheitel.
Armumise ja armastuskolmnurga ilu ja valu.
Tammsaare sarnasus Shakespeare ’iga: Ka tema võrdles inimest pilliga. Shakespeare’il oli flööt, Tammsaarel polnudki öeldud, mis pilliga tegemist oli.
Vanad inimesed uskusid Vargamäel ja ka mujal ümberringi, et ilmas valitseb mingi jumalik tasakaal. On talv külm, siis tuleb vastukaaluks palav suvi // Sellepärast hoiatati alati lapsi suure naerulagina eest.
Seda viimast aga ei uskunud noored vargamäelased, ämmasoolased, hundipalulased, ega ka üldse noored. Sellevastu tundsid nad paratamatult, et kui vanade näod aasta-aastalt murelikumaks muutuvad, siis nende näod peavad samal määral rõõmsamaks muutuma , sest muidu kaob ilmast vanade eneste poolt tähelepandud jumalik tasakaal. Rõõmul ja õnnel on maailmas oma osa, ja kui nad kaotavad pesapaiga ühes kohas, peavad nad ulualust leidma teises. Rõõm ja õnn on kui rändajad linnud , kes kardavad sügist ja tõttavad kevadele vastu.
“Hirmus kaval, sinder” kiidab Ants ja küsib siis: “Kas kala looma ka kardab ?”
“Ei karda ,” arvab Indrek.
“Miks ta looma ei karda?” pärib Ants
“Mis ta temast kardab, ega loom inime ole,” seletab Indrek.
Ants ja Indrek, silmusega haugi püüdes.
“Kalameheks? Miks mitte,” vastab Indrek. “Kui mind kord tööle pannakse, siis lähen iga pühapäev kalale , aga kiriku mitte ilmaski. Ainult seisan jõe ääres ja tõstan särgi ja ahvenaid välja- päevad otsa, hommikul vara tulen, õhtul hilja tulen. Enne päevatõusu olen jõe ääres ja kukun neid sealt välja loopima. Lähen mööda jõe äärt kaugele-kaugele, seal on palju kala. Matu rääkis, kus neid hästi on, põle muud, kui ainult vinna, ainult hoia, et õngeritv ei ripata, siis on õng läind ühes kalapatakaga. Matu käind kord seal kaugel, toond hobuse peakoti täie, kõik tublid unnaneelud või veel suuremad, puha ahvenad.”
“Aga kui kuuse ladvale paneks veel laua, laua peale tooli ja tooli peale reiaaluse suure redeli, kas siis ulataks?”
“ Redel ei seisa ju tooli peal püsti, kukub maha,” ütles Ants
“Aga kui seisaks ja kui reiealuse redeli otsa seaks toaredeli ja toaredeli otsa laudaredeli ja kui laudaredeli otsa aidavahe -redeli, kas siis ulataks?”
“Taeva ei ulata, taeva ei ulata miski, taevas on kõigist kõrgem, muidu ta polekski taevas ja muidu läheks inimesed kõik taeva ja maa jääks tühjaks,” seletas Ants
“Nojah, ega jumala vastu ei saa” oli ka isa nõus, sest see oli see põhjatu tõrs, kuhu võis kallata kogu maailma mure ja kurbuse, ilma et see täis saaks. Oli suur meistritöö see murede ja nukruste suurtõrs ja Vargamäe vana Andres aina imetles seda.
“Tee tööd ja näe vaeva, siis tuleb ka armastus,” ütles isa.
Sina oled teind ja minu ema tegi teda ka, ega muidu nii vara surnud; aga armastus ei tulnd, teda pole tänini Vargamäel.” // Aga mis siis on? Küsib Andres endalt, ega tea vastust.