Tervislik toitumine (0)

Toitumine on meie eksistensi , kasvu ja paljunemise esmatingimusi. Individuaalsed toitumisharjumused tekivad varajases lapseeas ning muutuvad aastatega üha jäigemaks ja raskemini muudetavaks. Toiduvalikul on määravad toiduainete kättesaadavus, perekonna ja rahvuse toitumisharjumused ning migratsiooni ulatusest ja kiirusest Lähtuvalt ka teiste rahvaste toitumistavad. Lisaks eeltoodule sõltuvad toitumisviis ja toiduvalik ka inimese isiksusest, intellektist ja haridustasemest. Puudujäägid või liialdused toitumises põhjustavad varem või hiljem häireid organismi töös.

Valgud :

Valkude kogus toidus peab olema piisavalt suur, et oleks tagatud lämmastiku tasakaal organismis. Teoreetiliselt on minimaalse valgu vajaduse piiriks niisugune valgu hulk, mis tagab veel organismi lämmastiku saamise ja eritumise tasakaalu rahulolekus. Optimaalne valgu vajadus on siiski ligi poolteist korda suurem, kuna võtab arvesse kudede uuenemise, kasvu, lihastöö ja muud tingimused.
Hea aminohappelise koostisega on loomsed valgud: liha-, kala-, piima- ja munavalgud. Kahjuks on paljude kõrgkvaliteetset valku sisaldavate toiduainete rasvasisaldus suur.
Rasvad :
Rasvad on süsivesikute kõrval organismi tähtsad energia allikad. Rasvad sisaldavad ka rasvas lahustavaid vitamiine ning on vajalikud nende imendumiseks.
Loomsed rasvad sisaldavad palju kolesterooli, mis on rakumembraanide koostisosa ning vajalik mitmete hormoonide sünteesiks. Inimorganism on võimeline ka ise kolesterooli sünteesima. Kui toiduga saadakse pikka aega liigselt kolesterooli, ladestub see veresoonte seintele, põhjustades kõrget vererõhku ja teisi südame-vereringekahjustusi. Päevane toidu kolesteroolisisaldus ei tohiks ületada 300 mg. Palju kolesterooli sisaldavad loomsed rasvad, mistõttu tuleks piirata rasvase liha, juustu, munakollase, subproduktide tarbimist.

Süsivesikud:

Süsivesikud on organismi põhiliseks energiaallikana. Süsivesikuid leidub põhiliselt taimses toidus. Toidus esinevad süsivesikud monosahhariididena: glükoos, fruktoos; disahhariididena: sahharoos, laktoos , maltoos ja polüsahhariididena: tärklis, kiudaine .
Mono- ja disahhariidid põhjustavad hambakaariest, seepärast on eriti tähtis suuõõne hügieen, ületarbimine põhjustab liigset kehakaalu.
Kiudainerikas toit:
-tekitab täiskõhu tunde andmata liiga palju toiduenergiat
-aitab vältida kõhukinnisust ja mõnda vähivormi
-soodustab kolesterooli väljutamist organismist
-tõstab glükoosi tolerantsust
Päevas peaks inimene saama 20-30 g kiudainet, ületarbimine-üle 30-40 g päevas, eriti nisukliide kujul, on ebasoovitav, kuna tekib oht, et mõned organismile vajalikud mineraalained seotakse raskestilahustuvatesse ühenditesse. Organism ei ole neid võimeline omastama ja see põhjustab nende mineraalainete vaegusega seotud haigusi.

Vitamiinid ja mineraalid:

Vitamiine vajab inimene väga väikestes kogustes – mikrogrammidest kuni milligrammide. Terve ja segatoitu tarbiv tervisliku eluviisiga inimene ei vaja täiendavaid vitamiinipreparaate. Mõningaid vitamiine sünteesib inimese seedekanali mikrofloora piisavalt (näiteks K - ja B3 - vitamiini).
Vitamiinid tõstavad organismi kaitsevõimet.
Vitamiinid jagunevad vees ja rasvas lahustavateks. Mõlemaid peab organism saama iga päev. Toiduga ei ole vitamiinide ületarbimise ohtu, küll aga vitamiinipreparaatidega liialdamisel.
Inimene vajab toiduga üle 20 mineraalaine. Mineraalained jagunevad makro- ja mikroelementideks. Mineraalainete vajadus kaetakse segatoidu puhul meie tingimuste enam-vähem. Taimetoitlastel võib tekkida puudujääke kaltsiumi , raua ja tsingi osas.
- Kaltsiumi leidub palju piimatoodetes, munades, suure karedusega joogivees. Kaltsium ja fosfor on eriti vajalikud luude ja hammaste normaalseks ainevahetuseks .
- Magneesium on vajalik südamelihaste tööks, vereringe reguleerimiseks.
- Kaalium koos naatriumiga reguleerib osmootset rõhku ja happe- leelise tasakaalu, on vajalik ka südamelihase ning närvisüsteemi tööks. Vaegus kahjustab südamelihaseid, põhjustab vererõhu langust, soolte peristaltika nõrgenemist.
Naatrium on keedusoola koostises. Piisad kui tarbida päevas 2-3 g keedusoola, üle 5 g keedusoola päevas on tervisele kahjulik, kuna sellega kaasneb vererõhu tõus ja muud ebasoovitavad nähud.
- Raua vajadus on väike (1 mg ),kuid halva imenduvuse tõttu peaks toit sisaldama meestel 10 ja naistel 18 mg rauda. Raud , olles hemoglobiini koostises, on seotud organismi hapnikuga varustamisega.
Tsink aktiveerib ensüüme, ta osaleb valgu sünteesis ja hormoonide /näiteks insuliini/ ning vitamiinide ainevahetuses. Võtab osa vereloomeprotsessist, on seotud kasvu ja paljunemisega.
- Jood osaleb kilpnäärme hormoonide sünteesis ja energiavahetuses.
- Seleen on tähtis antioksüdant, ta kaitseb rakumembraane. Eesti pinnas on seleeni poolest rikkas. Üledoseerimisel on seleen mürgine.
Mineraalained on küll stabiilsemad kui vitamiinid, kuid ebaõigel toidu valmistamisel on mineraalainete kaod märgatavad.
Toidupüramiid:
Iga päev peab sööma mõnda toiduainet igast järgnevast rühmast:

• Tärkliserikkad toiduained – kartul , leib, sai, makaronid , müsli, teraviljahelbed

• Köögivili, puuvili , marjad
  

• Liha ja lihatooted, kala, munad

• Piim ja piimatooted – kohupiim , jogurt, keefir , juust.
  

Ükski toiduaine ei sisalda kõiki vajalikke toitaineid ja seetõttu peab toituma mitmekülgselt.
ANOREKSIA …
...on psüühikahaigus ja sellega kaasnevad tõsised tervisehäired. Anoreksia on põhiliselt noorte neidude haigus ja seotud tavaliselt stressi, vähese tunnustamise, elumuutustega - olgu see siis murdeiga, koolimured vms. Kehakaalu suure languse korral, kui kaal näitab juba 15% normaalkaalust vähem, võib kahtlustada anoreksiat. Kriitiliseks loetakse kehakaalu 47-49 kg. Anorektiku meelest tuleb kaaluda võimalikult vähe. Ja enda meelest ei kaalu ta kunagi piisavalt vähe... Ta on menüüst välja jätnud kõik kaloririkkad toidud, et mõne aja pärast teha seda sama ka dieettoitudega. Kuid normaalse kehakaalu ja õige toitumisega on otseselt seotud ka tervis. Kui anorektiku keha ei saa eluks vajalikku kätte toidust, hakkab tema organism hankima rasvu, valke ja süsivesikuid ta enda lihastest, südamest, maksast ja isegi ajust... Tüdrukutel jääb ära menstruatsioon ja see takistab luude normaalset arengut.

Anoreksia tavalisemad sümptomid:

• suur kaalukaotus
  
• toidukoguste vähendamine
  
• rasvasisaldusega toiduainetest loobumine, kuni üldse toidust keeldumiseni
  
• kujutlus endast kui ülekaalulisest, ehkki peegel näitab muud
  
• suur füüsiline koormus
  
• pidev isupuuduse kurtmine
  
• enda pidev kaalumine
  
• üksindus
  
• probleemi eitamine
  
• juuste õhenemine ja väljalangemine
  
• kuiv ja kollane nahk
  
• kuivad, murduvad juuksed ja küüned
  

Anoreksiat põdedes hävitab inimene ise järk-järgult oma organismi ja iseennast . See on raske haigus, mille kõrvaldamine nõuab rohket keskendumist ja aega . Anoreksiahaige ei saa ise aru, et tal see haigus on.
Ravi:
Anorektiku ravi algab haiguse teadvustamisest. Et inimesel tekiks üldse motivatsioon midagi enda heaks teha. Kui on tekkinud pööre, ta saab haigusest aru ja soovib midagi muuta, tuleb juba süstemaatiline psühhoteraapia - osaliselt kognitiivne , aga rohkem ikkagi pereteraapia . Raviprotsessi peaks olema haaratud kogu perekond või vähemalt üks liige, kes soovib aidata. Ainult arstid ja psühhoterapeudid sellega toime ei tule.
Anoreksia korral on ravi eesmärkideks:

• alatoitumusest ülesaamine
  
• söömiskäitumise normaliseerimine
  

• inimese ettevalmistamine igapäevaellu tagasipöördumiseks
  

Ravi õnnestumise eelduseks on inimese ja ravija vaheline usaldus.
Anoreksia ravi on keerulisem kui buliimia ning võtab aega isegi üle aasta. Paranemise aga teebki raskeks seesama väärastunud kehataju .
Kui seda õigel ajal ravima ei hakata (ravimid, psühhiaatria, vajadusel haiglaravi ), võib asi lõppeda halvimaga. Kui söömishäireid on korralikult ravitud, siis need edaspidi enam ei kordu. Võibolla jääb kuidagi eriline suhe söömisse, aga see ei tähenda häiret. Psühhiaatri poole pöördumine pole häbiasi. See näitab inimese tugevamat, mitte nõrgemat külge.
Anoreksia ravi ühel etapil võib haige muutuda agressiivseks, sõimata oma vanemaid, käituda täiesti vastupidiselt oma senisele käitumismustrile. See on normaalne etapp, mis tuleb läbi elada, enne kui noor inimene leiab oma mina. Haigus segab nende igapäeva elu. Neil on tihti depressioon ja ärevuse sümptomeid, halb keskendumisvõime.
Dieedi asemel peaks sööma päevas kolm – neli korda. Söögiajal peaks mõtlema ainult söömisele ja sööma kindlatel aegadel . Söömisrütmi tuleks arvestada ka muid plaane koostades. Söögikordade vaheajad peaks olema kolm – neli tundi.
BULIIMIA
Buliimia on psüühikahäire , mis on tingitud liialdatud murest figuuri ja kehakaalu pärast. Buliimia all kannatajad on rohkem väljapoole suunatud, avalikult viha ja impulsiivsust väljanäitavad kui anorektikud. Buliimia tunnusteks on liigsöömishood – suure toidukoguse kiire söömine lühikese aja jooksul. Liigselt manustatud kaloritest püütakse lahti saada tahtlikult oksendades , lahtisteid või organismist vett väljaviivaid ravimeid tarvitades, rangeid dieete, nälgimist, või ülemäärast füüsilist liikumist kasutades. Liigsöömisele järgneb tavaliselt masendus ja enesehalvustamine. Buliimiahaiged on tavaliselt normaalkaalus.
Buliimiat vallandavaks faktoriks on tugev kõhnumiskatse. Kõhnudes hakkab enesevalitsus alt vedama ja inimene annab järele tahtmisele süüa.
Söömishäirete all kannatajad otsustavad oma väärtuse üle peaaegu eranditult figuuri ja kehakaalu põhjal.
Ravivõimalused:
Buliimia all kannatav inimene on tavaliselt raviks paremini motiveeritud kui anoreksia häirega. Seetõttu buliimia korral ei ole haiglaravi enamasti vajalik.
Õige toitumiskäitumise sisseviimisel on suur abi psühhoteraapiast, samuti tegeleb psühhoteraapia inimese igakülgse informeerimisega häire kohta. Sageli on raviprogrammide aluseks kognitiiv-käitumuslik psühhoteraapia , kuid noorematele häire all kannatajatele on kasulik ka pereteraapia. Enim kasutatud ja hästi uuritud ravimudel buliimia korral põhineb kognitiiv-käitumuslikul raviviisil.
Kognitiiv-käitumusliku mudeli lähtekohaks on, et kaalu alandamine põhjustab liigsöömist, mis omakorda võimendab käitumisviise, mis on buliimia sümptomiteks.
Hästi teostatud uuringute põhjal on väidetud, et kognitiiv-käitumuslik raviprogramm kõrvaldab sümptomid umbes 70-80%-l inimestest ja paranenud seisund jääb püsima pikaks ajaks umbes pooltel ravitutest. On leitud, et buliimia korral on kasu ka antidepressantidest, kuigi nende efektiivsus ei ole võrreldav kognitiiv-käitumusliku raviga.
Kaua häire all kanntanud inimesed vajavad pikka ja toetavat ravisuhet.