Söömishäired (0)

Söömishäired
Söömishäired kuuluvad psüühiliste kõrvalekallete hulka, mis võivad lõppeda raskete tervisehädade ja isegi surmaga. Söömishäire all kannatavale inimesele on toit, kaal ja oma keha väljanägemine muutunud kinnisideeks, mis hakkab mõjutama tema elukvaliteeti ja kaugele arenedes ka tervist. Enamik söömishäirega inimesi ei tunnista endale, et neil on probleem, nad püüavad seda varjata ka teiste eest. Söömishäired, millest levinumad on anoreksia , buliimia ja kompulsiivne kõrvalekalle, põhjustavad psüühikahäiretest kõige sagedamini surma.
Anoreksia nervosa
Anoreksia nervosa on söömishäire, mille tunnused on enda vabatahtlik näljutamine ja koormamine raske kehalise treeninguga. Anoreksia põhjus on seotud psühholoogiliste, ühiskondlike ja füsioloogiliste teguritega. Anoreksiat põdeva inimese minapilt ei vasta tegelikkusele - kehakaalust hoolimata tundub talle, et ta on paks; sellist mõistet nagu 'liiga kõhn' anorektik ei tunnista. Väärastunud ettekujutus endast on pideva stressi ja ebakindluse tagajärg, ning ainsaks lahenduseks peab anorektik kaalus alla võtmist ja kontrolli oma söömise üle. Anorektik seab endale vabatahtlikult tohutuid piiranguid ning õiget abi saamata võib ta end lõpuks surnuks näljutada. Ka võivad haigusega kaasneda luude hõrenemine, südame rütmihäired ja neeruhädad. Enamasti põevad anoreksiat 10-25aastased naised. Palju on anorektikuid sportlaste hulgas - nad on harilikult arukad ja auahned täiuslikkuse taotlejad. Haiged võivad tihtigi agaralt tegelda tantsimise, modellinduse või võimlemisega. Kui anoreksiat põdev inimene ei saa õigel ajal psühholoogilist abi, satub ta viimaks kindlasti haiglasse. Kõige rohkem vajab anorektik armastust, mõistvat ja kaasatundvat suhtumist, sest tal jääb puudu turvatundest.
Diagnostilised juhised
Kindlaks diagnoosiks on vajalikud kõik järgmised asjaolud .
(a) Kehakaalu hoitakse vähemalt 15% allpool eeldatavat (kas kaalukaotuse tulemusena või ei ole seda kunagi saavutatudki), Quetelet' kehamassiindeks on 17,5 või väiksem. Puberteedieelses eas patsiendid ei võta kasvuperioodil oodataval määral kaalus juurde.
(b) Kehakaalu kaotus on esile kutsutud "paksuks tegevate toitude " vältimisega ning on seotud ühe või rohkemaga järgnevast: tahtlikult esilekutsutud oksendamine ; tahtlikult esilekutsutud kõhulahtisus ; ülemäärane kehaline aktiivsus; söögiisu vähendavate preparaatide ja/või lahtistite kasutamine.
(c) Spetsiifilise psühhopatoloogilise avaldusena esineb oma keha väärtaju, mille tõttu ülekaaluka mõttena püsib tüseduskartus ja patsient seab oma kehakaalule väga ranged piirid.
(d) Väljendunud endokriinhäired haaravad hüpotalamuse-hüpofüüsi-sugunäärmete süsteemi. Naistel avaldub see amenorröana ning meestel seksuaalse huvi ja potentsi kadumisena. (Olulise erandi moodustavad püsiva vaginaalse verejooksuga anorektilised naised, kes saavad hormonaalset asendusteraapiat, kõige sagedamini kontratseptiivseid vahendeid). Samuti võib esineda kasvuhormooni ja kortisooli taseme tõusu, türeoidhormooni perifeerse metabolismi ja insuliini sekretsiooni muutusi.
(e) Kui algus on prepuberteedieas, siis organismi pubertaalsed muutused hilinevad või isegi peetuvad (kasvu seiskumine, tütarlastel ei arene rinnanäärmed, primaarne amenorröa; poistel
Bulimia nervosa
Buliimiahaige piinab end tihti ülesöömisega ning seejärel kas oksendab, võtab lahtisteid , teeb trenni või paastub, et kaal ei suureneks. Ka buliimiku kinnisidee on olla sale , kuid ta ei suuda oma söömist piirata. Buliimia põhjused on psühholoogilised ja tihti tunneb seda põdev inimene, et tal jääb puudu enesekontrollist. Buliimiahood on erinevad - ülesöömist ja oksendamist võib ette tulla paar korda kuus, raskematel juhtudel aga kuni paar korda päevas. Ka see haigus võib kaasa tuua raskeid tervisehädasid: südame rütmihäireid, hammaste lagunemist, haavandeid söögitorus, kõhus ja kurgus, lahtistisõltuvust jm. Buliimia võib areneda anoreksiaks või vastupidi.
Diagnostilised juhised
Kindlaks diagnoosiks on vajalik kõik järgnev:
(a) Mõtted keerlevad kogu aeg söömise ümber ja esineb vastupandamatu söömishimu; tekivad liigsöömishood, kus lühikese aja vältel süüakse ära suur kogus toitu.
(b) Patsient püüab toidu paksuks tegevale toimele vastu tegutseda ühel või enamal järgneval viisil: tahtlikult esilekutsutud oksendamine; lahtistite kuritarvitamine, vahelduvad nälgimisperioodid; söögiisu pärssivate ravimite, türeoidpreparaatide ja diureetikumide kasutamine. Kui bulimia tekib diabeedihaigetel, võivad nad loobuda insuliini kasutamisest.
(c) Psühhopatoloogia hõlmab haiguslikku tüsenemiskartust ning patsient seab endale väga ranged kehakaalu piirangud, mis on selgelt väiksemad premorbiidsest kehakaalust, mida võiks arsti arvates pidada optimaalseks või tervislikuks. Sageli, kuid mitte alati on varem olnud anorexia nervosa episood ; kahe häire ajaline intervall võib ulatuda mõnest kuust mitme aastani. Sellisel varasemal episoodil võis olla kas täielik kliiniline pilt või oli see väljendunud nõrgalt: mõõduka kehakaalu languse ja/või mööduva amenorröaga.
Kompulsiivne söömishäire
Kompulsiivset söömishäiret esineb kõige sagedamini. Selle häirega inimesel on raske oma söömist kontrolli all hoida ning õgimishood vahelduvad tal dieedipidamisega. Tavaliselt on niisugused inimesed kergelt ülekaalulised. Ülesöömishoogude ajal kugistavad nad toitu väga palju ja kiiremini kui tavaliselt ega lõpeta enne, kui ennast halvasti tundma hakkavad. Pärast õgimishoogu valdavad neid masendus ja süütunne . Sageli vohmivad nad ka siis, kui kõht pole üldse tühi. Nad tunnevad ohtra söömise pärast häbi ja teevad seda tavaliselt üksinda. Kompulsiivse söömishäirega inimesed peavad tihti dieeti ja kerge ülekaal on neil tekkinud noores eas. Pooled neist on lapsepõlves stressi all kannatanud ning sageli ajab neid sööma viha, kurbus, igavus või masendus. Paljud kompulsiivse söömishäirega inimesed tunnevad end ebakindlalt ja võivad avalikke üritusi vältida. Abi saamiseks peaksid nad pöörduma psühhiaatri või psühholoogi poole.
Allikas: SL Õhtuleht 19. august 2004
http://www.koolielu.ee/pages.php/020507,10996
F50.5 Oksendamine koos muu psüühikahäirega
Tahtlikult esilekutsutud oksendamine võib peale bulimia nervosa esineda veel dissotsiatiivsete häirete (F44.-) ja hüpohondria (F45.2) korral ühena mitmest kehalisest sümptomist ning raseduse ajal, kus emotsionaalsed faktorid võivad soodustada iivelduse ja oksendamise kordumist.
http://www.kliinikum.ee/psyhhiaatriakliinik/Programm/ravi/RHK/F5.ht m
ANOREXIA NERVOSA
 
Anorexia nervosale on iseloomulik inimese poolt esilekutsutud ja/ või soodustatud tahtlik kehakaalu langetamine. Kõige sagedamini esineb seda noorukieas tütarlastel, noortel naistel ning väga harva noorukieas poistel ja nooremas eas meestel.
Enamasti on selle häire tunnused ühtemoodi ja klinitsistide poolt hästi ära tuntavad.
Kuigi anorexia tekkepõhjuste seas on palju ebaselget, leidub hulgaliselt tõendeid, et see võiks olla paljude kultuuriliste ja bioloogiliste mõjude tulemus. Oma osa on ka psühholoogilistel mehhanismidel ja isiksuse haavatavusel. Tihti on anorexia haiged väga tundlikud, eriti oma välimuse ja kehakaalu suhtes. Sageli on see suureks eneseväärtuse näitajaks. Nad on tavaliselt pärit perekonnast, kus ollakse heal järjel ja kus on tähtsal kohal olla edukas. Sageli on rohkem tähelepanu pööratud tegude tulemusele, hinnetele, saavutustele. Vähem on tähtsaks peetud seda, kuidas inimene ennast tunneb ja mida üle elab. Oma osa häire kujunemises omab ka ühiskondlik ja kultuuriline taust. Arvamus, et hea välimuse ja madala kehakaaluga inimene on edukas igas elu valdkonnas viibki kehakaalu ja välimuse ületähtsustamisele. Tähtis on ka meedia mõju, kus hinnatakse inimest, kes on kõhn ja hea figuuriga (missi valimised, modelliks olemine). Kõige olulisem on aga siiski perekonna mõju, omavaheline läbisaamine ja usaldus.
Häire avaldub alatoitumises ja sellele lisanduvates hormonaalsetes ja ainevahetuslikes muutustes. Tahtlikult süüakse madala kaloraaziga toitu ja jälgitakse pidevalt oma välimust, kuni see muutub elus põhiliseks tegevuseks. See on tingitud keha väärtajumisest, esilekutsutud oksendamisest ja kõhulahtisusest, suurest kehalisest koormusest, mis on kõik omased nimetatud haigusele. Patsiendid ei pea ennast tavaliselt kõhnaks. Nad näevad ennast küll alakaalulisena, kuid tunnevad end paksuna. Sageli hoiavad nad oma häirest kinni nagu ema lapsest ja neil on väga raske astuda muutuse teele. See asjaolu raskendab neil tihti ravile pöördumast. Kui tekivad muutused erinevates organsüsteemides, siis pöörduvad nad erinevate erialade arstide poole, kes tavaliselt suunavad nad psühhiaatri vastuvõtule. Sageli tekivad menstruatsiooni häired, kuni selle ärajäämiseni. Ei ole harv, kus hakkavad lagunema hambad ja juuksed välja langema . Nahk muutub kuivaks ja neil on pidevalt külm. Lõpuks muutuvad nad väga jõuetuks, tekivad õppimis- ja töötamisraskused, kontsentratsioonihäired, meeleolu langus.
Arstid diagnoosivad anorexiat siis, kui kehakaal on 15 % allpool eeldavat ( kas kaalukaotuse tulemusena või ei ole seda kunagi saavutanudki). Arvutatakse Quetelet kehamassi indeksi järgi, mis on 17,5 või väiksem. (Q. indeks = kehakaal (kg) / I pikkus (m) I ruudus. Kehakaalu kaotus on esile kutsutud paksuks tegevate toitude vältimise, oksendamise esilekutsumise, lahtistite kasutamise, ülemäärase kehalise aktiivsuse, söögiisu vähendavate preparaatide kasutamisega. Kui algus on puberteedieas, siis võib kasv seiskuda, tütarlastel ei arene rinnanäärmed, tekivad menstruatsioonihäired, poistel seiskub suguelundite areng.
Ravile tulemiseks peaks pöörduma psühhiaatri vastuvõtule. Tartus on see võimalus Tartu Ülikooli Kliinikumi Psühhiaatriahaigla ambulatoorse vastuvõtu kaudu (registratuuri telef . 448-741), Tallinnas Psühhiaatriahaigla registratuuri kaudu 2-656-7540.
Ravi on kas ambulatoorne või statsionaarne . Ravi jooksul püütakse suurendada motivatsiooni oma kehakaalu muutmiseks, korrigeeritakse dieet, vähendatakse füüsilist koormust ja tegeldakse psühhoteraapiaga. Püütakse parandada enesehinnangut leida motivatsiooni paranemiseks. Tihti on alguses peatähelepanu pööratud vajaliku kaalu saavutamisele. Selleks sobib hästi käitumisteraapia. Patsiendile on vajalik turvatunde ja usalduse tekitamine. Vajadusel viiakse läbi pereteraapia seansid. Ravi on pikaajaline ja eeldab head kontakti arsti ja patsiendi vahel.
Psühhiaater Anu Järv
 
 
BULIMIA NERVOSA
 
Teine toitumishäirete rühma kuuluv häire anorexia nervosa kõrval on bulimia nervosa. Sellel haigusele on iseloomulikud korduvad liigsöömissööstud ja ülemäärane kehakaalu kontroll, mille tulemusena inimene võtab kasutusele äärmuslikud meetmed toidu paksuks tegeva mõju vähendamiseks.
Isikute ealine ja sooline jagunemine on sarnane anorexia haigetega, kuid algus on mõnevõrra hilisem. Naiste ja meeste vahekord on 3:1. Tekkimise põhjused on tavaliselt samad nagu anorexia nervosa puhul. Küll aga esineb nende seas rohkem füüsilise ja psüühilise vägivalla ohvreid, kes ei ole seda kellelegi rääkinud. Ei ole harvad ka juhtumid, kus anorexia nervosa läheb üle bulimia nervosaks. Mõlemad on toitumisinstinktidega seotud, moodustavad oma sundkäitumisega sarnase kulu sõltuvushaigustega (nagu näiteks alkoholisõltuvus, kus kaotatakse ära normaalse tarbimise piir). Liigsöömishoogudel on teatud tsüklilisus, mille vallandajaks võib olla stressirohke olukord või teatud toiduainete nägemine. Reeglina sööb bulimia haige üksinda ja sageli selliseid toiduaineid, mida ta tavaliselt ei kasuta. Sageli on kodune söömisreziim korrast ära, korralikke toidukordi ei ole. Süüakse telefoni juures, televiisori ees jms. Sooja toitu süüakse vähe, rohkem kasutatakse saiu, kooke, võileibu jne.
Bulimia haiged on kahesugused – ühed, kes oksendavad või kasutavad lahtisteid ja need, kes seda ei tee. Enamusel bulimia ja anorexia haigetel on madal enesehinnang , mida nad ülesöömishoogudega püüavad kompenseerida. See aga tekitab süütunnet ja süvendab madalat enesehinnangut veelgi. Tihti on tahtmine olla kellegi moodi ja nii väärtustatakse oma kehakuju ja välimus ülemääraselt. Tulemusena tekivad raskused toimetulekus, meeleolu alanemine, kontsentratsioonihäired. Mõtted viivad oma kehakaalu ja välimuse otsesesse sõltuvusse edukusega ja teistele meeldimisega. Muud väärtused jäetakse tagaplaanile.
Kehaliste häiretena, mis tekivad bulimia haigetel, kes oksendavad, võib nimetada südame rütmihäireid, söögitoru põletikku, epileptilisi krampe, lihasnõrkust.
Ei ole harv, kui bulimia haiged satuvad kaalujälgijate rühma, paastulaagritesse, suure koormusega treeningrühmadesse, nad korraldavad endale dieete – veepäevi jne. Nad võivad küll olla normaalse kaaluga, kuid neil on sama moodi keha väärtaju, kus nad tunnevad suurt ebamugavust peale sööki. Söömine on nende jaoks kuritegu , mida peaks tegema minimaalselt ja seetõttu nad tavaliselt hommikul ei söö. Õhtuti aga vallanduvad bulimia hood ja järgneb oksendamine.
Ravi toimub psühhiaatri juures. Tartus on selleks võimalus Tartu Ülikooli Kliinikumi Psühhiaatriahaigla ambulatoorse vastuvõtu kaudu (registratuuri telef. 448-741), Tallinnas Psühhiaatriahaigla registratuuri kaudu 2-656-7540.
Ravi on kas ambulatoorne või statsionaarne. Sageli kasutakse ravis antidepressiivseid ravimeid ja psühhoteraapiat. Tähtis on lõpetada dieet, mis viib otseselt ülesöömishoogudeni. Kasulikud on mõõdukad kehalised harjutused, mis aitavad oma keha paremini tajuda. Tähtis on enesehinnangut parandada ja leida edukuseks muid võimalusi. Ravi jooksul korrigeeritakse söömisreziim ja püütakse leida võimalused pingete maandamiseks. Väga edukas on sellise häire ravimisel kognitiivne ja käitumisteraapia, mis tegeleb mõtete ja tunnete omavahelise seose, hoiakute ja uskumustega. Bulimia haigete ravi prognoos on soodne. Vajalik on isiku motivatsioon ja usalduslik suhtumine.
Psühhiaater Anu Järv
http://www.ut.ee/tervis/opetajatele/anorexia_bulimia.html
Anoreksia ja buliimia on psüühikahäired, mis on tingitud liialdatud murest figuuri ja kehakaalu pärast.
Ülevaade
Söömishäired on viimastel aastakümnetel muutunud enim levinud noorte naiste vaimse tervise häireteks. Meestel on need häired haruldased. Häire algab tavaliselt nooruses, kõige sagedamini 14-18-aastaselt. Tavalisim on anoreksia avaldumine nendel, kelle elukutse või harrastus nõuab kõhnust, nagu modellid , baleriinid, iluuisutajad ja võimlejad.
Umbes 50%-dil anorektikutest esineb ülesöömisperioode, mis on iseloomulikud buliimikutele. Need kaks diagnoosi ei välista teineteist, buliimiat diagnoositakse sageli neil, kelle kehakaal on normis või üle selle. Paljud buliimia all kannatavad inimesed on eelnevalt kannatanud anoreksia all.
Kõhnumine ja ägedad liigsöömisperioodid on kestnud tavaliselt aastaid enne ravile pöördumist. Vaid murdosa sedalaadi häiretega inimestest otsib oma sümptomitele abi.
Tekkepõhjused ja mehhanismid
Nagu buliimia nii ka anoreksia tekkes on teatud osa kultuurilistel ja perekonna ning isiksuse arenguga seonduvatel teguritel.
Soodustavad tegurid
Nii liigsööjad kui haiguslikud nälgijad kannatavad sageli puuduliku eneseväärikustunde, depressiooni või muu ebastabiilsust põhjustava teguri all.
Turvatunde puudumine lapsepõlves, seksuaalne ärakasutamine ja teised psühhiaatriliste häirete teket soodustavad tegurid, on söömishäirega inimeste elus sagedamini ette tulevad kui tervetel.
Anoreksiasse haigestunud noorukid on sageli kasvanud tulemustele orienteeritud ja suuri nõudmisi esitavas keskkonnas. Nad on hea käitumisega, usinad ja tublid tüdrukud, kes ümbritsejate ootustele vastu tulles varjavad oma negatiivseid tundeid ja mässumeelt. Ka enne haigestumist väljendub nende isiksustes täiuslikkusele püüdlemine, rohkem sissepoole elamine ja teatav jäikus .
Buliimia all kannatajad on rohkem väljapoole suunatud, avalikult viha ja impulsiivsust väljanäitavad kui anorektikud.
Nii anoreksia kui buliimia esinevad sageli ka lähisugulaste hulgas. Arvatakse, et üheks põhjuseks on perekonniti edasikanduvad toitumiskombed ja -seisukohad. Kaksikute uuringud aga viitavad ka teatavale pärilikule soodumusele.
Kultuuriga seotud tegurid
Läbi infokanalite saame sageli sõnumeid, et sale naine on edukas, veetlev, õnnelik ja armastatud. Naise ideaal on tihti kõhn ja seda rõhutatakse ka edukuse eeldusena. Lääne maailmas ligikaudu 80% noortest tervetest naistest ütleb, et ei ole oma kaaluga rahul ja paljud proovivad seda mingil moel reguleerida.
Vallandavad tegurid
Vallandavaks teguriks anoreksia korral on sageli teiste poolt tehtud märkused välimuse või kaalu kohta või mingid muutusi kaasatoovad elusituatsioonid, nagu näiteks kooli lõpetamine.
Buliimiat vallandavaks faktoriks on tugev kõhnumiskatse. Kõhnudes hakkab enesevalitsus alt vedama ja inimene annab järele tahtmisele süüa.
Häiret säilitavad tegurid
Ülesöömishood, mida esineb kõigil buliimia all kannatajatel ja 50% anoreksia häirega inimestel, on tekkinud äärmuslike dieedipiirangute tulemusel. Ületähtsustatud arusaamad figuuri ja kehakaalu olulisusest, sunnivad häire all kannatajaid kehtestama jäiku dieedireegleid.
Söömishäirete all kannatajad otsustavad oma väärtuse üle peaaegu eranditult figuuri ja kehakaalu põhjal. Osad anoreksia tunnused on ilmselt nälgimise otsene tulemus, nagu näiteks mõtete keskendumine toidule, ülesöömisperioodid, masendusmeeleolu, ärrituvus, keskendumisraskused, ühiskondlik tagasitõmbumine jne.
Sümptomid ehk avaldumine
Anoreksia tunnusteks on kehakaalu hoidmine antud vanusele ja pikkusele ettenähtud minimaalsest normkaalust 15% alla normi.
Tugev hirm kaalus juurde võtta, isegi kui ollakse alakaaluline. Häire all kannataja tunneb end paksuna isegi siis, kui on nälginud.
Inimene harjutab end sööma äärmiselt vähe ja lahjat toitu.
Mõtlemine, meeleolu ja sotsiaalne elu muutuvad piiratuks, sagenevad meeleolu vaheldumised.
Naiste puhul on oluline sümptom vähemalt 3 järjestikkuse menstruaaltsükli puudumine.
Keelitamine, preemiad ja ähvardused ei aita, isegi kui isik lubab nälgimise lõpetada.
Buliimia tunnusteks on liigsöömishood- suure toidukoguse kiire söömine lühikese aja jooksul.
Liigselt manustatud kaloritest püütakse lahti saada tahlikult oksendades, lahtisteid või organismist vett väljaviivaid ravimeid tarvitades, rangeid dieete, nälgimist või ülemäärast füüsilist liikumist kasutades.
Liigsöömisele järgneb tavaliselt masendus ja enesehalvustamine.
Buliimiahaiged on tavaliselt normkaalulised.
Diagnoosimine ehk milliseid uuringuid võidakse teha ja miks
Tüüpiline haiguspilt ei põhjusta spetsialistile diagnostilisi raskusi.
Esmaskohtumisel püüab arst vestluse abil väljaselgitada söömishäire iseloomu, raskusastet, iseloomulike käitumisilmingute esinemist ja inimese kehalist seisundit.
Söömishäirete puhul võib vajalikuks osutuda EKG (südame uuring) ja vereproov, mis annavad esmase ülevaate selle kohta kas ja kui palju on haigus kehalist seisundit mõjutanud.
Häire paremaks jälgimiseks kasutatakse söömishäirete küsimustikke ja toidupäeviku pidamist.
Ravivõimalused
Buliimia all kannatav inimene on tavaliselt raviks paremini motiveeritud kui anoreksia häirega. Seetõttu buliimia korral ei ole haiglaravi enamasti vajalik.
Anoreksia korral on ravi eesmärkideks
-alatoitumusest ülesaamine
-söömiskäitumise normaliseerimine
-inimese ettevalmistamine igapäevaellu tagasipöördumiseks
Ravi õnnestumise eelduseks on inimese ja ravija vaheline usaldus.
Õige toitumiskäitumise sisseviimisel on suur abi psühhoteraapiast, samuti tegeleb psühhoteraapia inimese igakülgse informeerimisega häire kohta. Sageli on raviprogrammide aluseks kognitiiv-käitumuslik psühhoteraapia , kuid noorematele häire all kannatajatele on kasulik ka pereteraapia. Ravimite abil leevenduvad anoreksia põhisümptomid harva, kasu on medikamentidest eelkõige siis, kui lisaks anoreksiale esineb ka depressioon.
Enim kasutatud ja hästi uuritud ravimudel buliimia korral põhineb kognitiiv-käitumuslikul raviviisil.
Kognitiiv-käitumusliku mudeli lähtekohaks on, et kaalu alandamine põhjustab liigsöömist, mis omakorda võimendab käitumisviise, mis on buliimia sümptomiteks.
Hästi teostatud uuringute põhjal on väidetud, et kognitiiv-käitumuslik raviprogramm kõrvaldab sümptomid umbes 70-80%-l inimestest ja paranenud seisund jääb püsima pikaks ajaks umbes pooltel ravitutest. On leitud, et buliimia korral on kasu ka antidepressantidest, kuigi nende efektiivsus ei ole võrreldav kognitiiv-käitumusliku raviga.
Prognoos
Raskelt haigeid anoreksia all kannatavaid inimesi (kes oma haigust eitavad) tuleks ravida haiglas . Inimesed toibuvad sageli hästi alakaalust hoolimata.
Kaua häire all kanntanud inimesed vajavad pikka ja toetavat ravisuhet. Kunagi ei tohiks kaotada lootust, sest paranemisi on toimunud isegi 12 aastat kestnud raske häire puhul.
Vastavat ravi saanud buliimiahaige vahetu prognoos on üldiselt hea. 5-10 aasta jälgimisuuringute põhjal on tõdetud, et ligikaudu pooled korralikult ravitud inimestest vabanevad sümptomitest püsivalt, 30%-il jätkub häire perioodiliselt ja 20%-il pidevalt.
Alkoholi ja ravimite kuritarvitamine viivad halvale prognoosile.
Ravile pöördumata jäänute haiguse prognoosi kohta ei ole andmeid.
Ennetamine
Vanemad peaks väga suurt tähelepanu osutama laste väärtushinnangute kujunemisele ja tagama lastele eluterve keskkonna, normaalsed peresuhted .
Et vähendada haiguse kordumise tõenäosust tuleks jätkata ravi ning jälgimist vahetult peale paranemist. Inimene peab endale kohe teadmiseks võtma, et sümptomite kordumise korral, tuleb raviperioodi korrata
http://fitness.ee/main.php?main=artikkel&com_view=1&textID=1434
http://www.cs.ioc.ee/~haridus/Arhiiv/1999/haridus2/tervis.html
Kehakaaluga rahulolematus - söömishäirete tekkepõhjus
Juba keskaja neidudel olid samad mured... Kehakaalu alandamisega kaasnevatest söömishäiretest anoreksiast ja buliimiast on 1990. aastatel palju rääkima hakatud. Need tervisehäired ei ole uued nähtused. Terminit bulimia kasutas juba 399. a e.m.a. Sokratese õpilane Xsenophon iseloomustamaks isupuudusega koos esinevat minestamist. Rõhuasetus kandus minestamiselt näljatundega seotule 18. sajandil. Psühhogeense söömishäire nimetusena on bulimia kasutusel alles lühikest aega. Anoreksia diagnoosimise ajalugu ulatub samuti keskaega, mil muude haiguste hulgas hakati eristama noortel neidudel menstruatsiooni kadumist, mille põhjuseks mure ja tundeelu keerdkäigud.
Tänapäevased anoreksia ja buliimia diagnoosimisjuhised on esitatud psüühika- ja käitumishäirete klassifikatsioonis RHK-10 (1995). Uurimused on näidanud, et enamasti on tegemist teismeliste tütarlaste või noorte naistega, kelle isu enne söömishäire teket oli täiesti normaalne. Mõned neist on olnud kerges ülekaalus, kuid enamik ei ole kunagi olnud paks. Paljud olid võimekad õpilased/üliõpilased. Mitmed on olnud ilumissid, sportlased, tantsijad, modellid. Sageli iseloomustab anorektikuid ja buliimikuid must-valge suhtumine maailma, püsivus ja täiuslikkuse taotlus – tänu sellistele omadustele saavad nad ka endaga nii rangelt käituda.
Söömishäirete tekkepõhjused on keerukad ja omavahel seotud (12). Anoreksia ja buliimia sagenemise üheks oluliseks põhjuseks peetakse kultuurilist survet – saledus (eeskätt naiste puhul) on atraktiivsem ja pälvib rohkem positiivset tähelepanu. Enamasti ei ole see aga ainus otsustav stiimul, et käivitada arutu nälgimine. Põhjused võivad olla seotud ka perekondlike probleemidega, enesekontrolli ja autonoomiaga, sisekonfliktidega naiselikkuse ja täiskasvanuks saamise küsimustes. Tegemist võib olla ka bioloogilise soodumusega (häired aju ainevahetuses ja hormoonide regulatsioonis).
Tunnused, mis eristavad söömishäiretega kaasnevat nälgimist tervislikust dieedist: kehakaalu alandamine (anoreksia puhul 15% ja rohkem normkaalust vähem); l võib olla tugev hirm kaalu lisandumise ja paksuks minemise ees; l väärastunud kehataju (paks-olemise-tunne sõltumata sellest, et teised väidavad vastupidist); l pidev kehakaalu jälgimine ja enesekriitiline peeglisse vaatamine; l näljatunde eitamine, toidukoguste range vähendamine ja rasvasisaldusega toiduainetest loobumine; l oksendamine ja kõhulahtistite kasutamine toidu väljutamiseks; l mõtted on hõivatud kehakaalu ja toitumisega; l enesepõlgus ja süütunne pärast korralikku kõhutäit; l lootusetuse tunne ja uskumine, et edu, õnn ja ilu on seotud kõhnusega; l vajadus olla omaette, oma söömisharjumuste varjamine; l äge treenimine kehakaalu alandamiseks.
Anoreksia ja buliimia erinevused. Anorektikud on orienteeritud äärmisele saledusele, millega kaasneb range näljutamine ja treenimine, mida psühholoogiliselt seostatakse enesekontrolli vajadusega. Buliimikud ei ole nii äärmuslikud oma kõhnuseihalduses, nende söömishäire väljendub kiusatuses süüa ning süütundes söödud toidu pärast. Sellega kaasnevad söömasööstud, kus nad arutult toitu ahmivad ning seejärel kõik välja oksendavad ja lahtistite abi kasutavad. Anorektikud kipuvad olema äärmuslikult kõhnad, buliimikud on aga enamasti normaalkaalus.
Söömishäiretega võivad kaasneda erinevad tervisehäired: seedimiskorratused, hambavaaba kahjustumine sageda (esilekutsutud) oksendamise tagajärjel, vereringehäired, asteenianähud, menstruatsiooni lakkamine jne. Anoreksia puhul on kahjustused raskemad ja ravi keerulisem, teinekord ei õnnestugi olukorda parandada. Paranemise teeb raskeks just väärastunud kehataju. Kui ka kõverpeegel õnnestub sirgemaks väänata, jääb kehakaaluga seonduv anorektikutele ja buliimikutele õrnaks kohaks elus ka edaspidi.
Stereotüübid suunavad
Puberteedieas toimuvad kehakuju kiired muutused võivad tekitada hirmu ja ebamugavust, liiati kui vormikamaks muutunud kehapilt satub vastuollu meediamaailmas reklaamitava trendika naisfiguuriga. 
Inglismaal E. Buttoni uurimisgrupi läbi viidud koolitüdrukute uurimusest (2) selgus, et ligi pooltel 11–12-aastastest tüdrukutest oli madal enesehinnang seotud välimusega , mille parandamise suunas nad ka tegutsesid. Kordusuuring näitas, et just nendel tüdrukutel oli suurem risk söömishäirete tekkeks. Hirm paksuks minna on ilmselt suuresti seotud sotsiaalsete eelistustega. Seda kinnitas Tiggemanni ja Wilson-Barretti uuring (11), mis tõi esile oluliselt väljendunud paksu lapse negatiivse stereotüübi. Nii poisid kui ka tüdrukud arvasid, et paksud lapsed on laisemad ning arvasid, et nad on vähem sõbralikud, õnnelikud, populaarsed, meeldivad. 
Uuringud on ka näidanud naisüliõpilaste ja keskkoolitüdrukute laialdast rahulolematust oma kehaga ning selle seost söömishäirete sümptomatoloogiaga (8; 9; 10).
Rahulolematus välimusega
Eesti kohta üldised statistilised andmed puuduvad. Toetudes internetist pärinevatele APA Monitori andmetele, võib väita, et rahulolematus oma välimusega on üldlevinud. Nn ohutut rahulolematust oma kehaga, mis ei mõjuta elukvaliteeti, esineb 30–40% ameeriklastel: umbes 45%-l ameeriklastest tekitab rahulolematus oma välimusega ärevust või depressiooni, anoreksia vaevab umbes 1% naistest ja 0,1% meestest, buliimia all kannatavad 4–5% naistest ja 0,5% meestest. 
Samas tuleb arvestada, et anoreksiale ja buliimiale omaseid kalduvusi käitumises ja hoiakutes esineb märksa sagedamini kui diagnoositud juhte.
Kehakaalu ja -suurusega seotud probleemid häirivad sagedamini naisi. Nad peavad end tavaliselt suuremaks kui on ning vastassoole meeldivat kehakaalu väiksemaks kui mehed tegelikult eelistavad. Soolist erinevust oma keha suuruse hindamisel on täheldatud ka 7–12- aastaste laste puhul.
Dieedipidamisest võib saada range näljutamine ning sellest söömishäire. Kui tekib rahulolematus oma kehakaaluga, on püüd seda dieedipidamisega korrigeerida igati loogiline. Kuid on täheldatud, et söömishäired võivadki saada alguse varasemast mõõdukast dieedipidamisest, mis on läinud üle rangeks enese ja oma toiduvaliku jälgimiseks ja/või söömasööstudeks, mida on raske peatada. 
Dieedipidamine ei ole kerge. Kaalus mahavõtmise raskusi on seletatud "fikseeritud" kehakaalu teooriaga, mille kohaselt keha püüab säilitada teatud väljakujunenud kaalu (7). See toimub termostaadi meetodil – kui kehakaal kaldub "fikseeritud" suurusest kõrvale, püüab organism seda füsioloogiliste protsesside (ainevahetuse) muutustega taastada. See teeb kehakaalu kontrolli all hoidmise keerukaks ning õnnestumine nõuab sageli ranget enesekontrolli.
Vähe või ühekülgselt on teadvustatud, et tervislik seisund ja kehakaal on omavahel seotud. Eesti täiskasvanud elanikkonna 1996. a tervisekäitumise uuringust selgus, et vaid 3% küsitletutest pidas liigset kehakaalu võimalikuks haigestumise põhjuseks (4). 
Tavaliselt peetakse alakaalu ülekaalust ohutumaks. Terviseajakirjad ja müügikataloogid on pungil kõikvõimalikke kehakaalu alandamise vahendite ja võimaluste pakkumisi (aeroobikaklubid, trenazöörid, toiduasendajad, seedimise tõhustajad, lahjutustallad, -kõrvaklambrid jne) ning kaalujälgijate liikumine on muutunud massiliseks. Kaalu alandamise põhjendused tunduvad olevat aga suuresti seotud vaid välise atraktiivsuse ja kaasinimeste soosingu saavutamise, mitte tervisega.
On leitud, et stress ja söömishäired on omavahel seotud (1; 3). Kas on ka Eestis laialt levinud keskendumine kehakaalule seotud ühiskonna kiire muutumisega kaasnevate kohanemisraskuste ja ebakindlusega?
Kehakaaluindeks ja rahulolu kehakaaluga
TPÜ terviseuuringute labor viis 1998. a sügisel läbi keskkooliõpilaste küsitluse "Õpilase eluolu", milles olid ka mõned küsimused kehakaalu ja sellega rahulolu kohta.
Küsitlus viidi läbi 60 koolis (ühes 10. klassis) üle Eesti. Kehakaalu küsimustele vastas 1312 õpilast (526 poissi ja 786 tüdrukut), kelle keskmine vanus oli 15,6 aastat. 967 küsitletut (386 p ja 581 t) õppis eesti, 349 (137 p ja 212 t) vene koolis.
Andmeanalüüsil kasutati andmetöötlusprogrammi STATISTICA. Tunnuste vaheliste seoste leidmiseks kasutati korrelatsioonanalüüsi, erinevuste leidmiseks t-testi ja x2 statistikut.
Tulemused
Kehakaaluindeks. Kehakaaluindeksit kasutatakse kehakaalu hindamisel ja see leitakse pikkuse ja kaalu suhtena järgmise valemi abil: KKI = kehakaal(kg)/(kehapikkus (m))2. 
Üldjuhul loetakse normaalkaaluks vahemik 20>=KKI