Anoreksia ja buliimia (2)

Vana-Vigala Tehnika- ja Teeninduskool

ANOREKSIA JA BULIIMIA

Bioloogia referaat
Autor: Kai Reigo
2008
Anoreksia
Anoreksia (teaduslik nimetus neurogeenne isutus, ladina keeles anorexia nervosa) on psüühikahäire, mille tunnuseks on teadlik ja tahtlik kehakaalu alandamine alla tervisliku piiri. Kliinilise diagnoosi püstitamiseks peab kehamassiindeks olema 17,5 või väiksem.
Kaalu kaotus (või madalal püsimine) saavutatakse teatud toitude vältimise, oksendamise , kõhulahtisuse esilekutsumise, ülemäärase treeninguga.
Anoreksiale iseloomulik on kehataju häire, mille tõttu haigel on hirm paksuks minemise (paks olemise) ees ning ta seab oma kehakaalule ranged piirid.
Eelpoolkirjeldatuga kaasnevad häired hormonaalse süsteemi töös, häiritud saab organismi normaalne areng ning paljud esmased funktsioonid. Seetõttu loetakse anoreksiat ohtlikuks haiguseks, mis keerulisel kujul vajab hospitaliseerimist.
Buliimia
Buliimia ( bulimia nervosa) on sündroom, mille iseloomulikuks tunnuseks on õgimissööstud ja ülemäärane kehakaalu kontroll, mille tulemusena üritatakse toidu paksukstegevat mõju kaotada - oksendamise, lahtistite söömise, või muul moel.
Buliimiaga patsientide mõtted keerlevad pidevalt söömise ümber, ning viivad impulsiivsete söömishoogudeni. Hiljem neid kahetsetakse, ning püütakse kuidagi toidu paksukstegevast mõjust vabaneda . Levinuim võte selleks on oksendamine , aga tarvitatakse ka lahtisteid, erinevaid ravimeid, mis ei lase toidul imenduda, nälgitakse jne.
Tavaliselt on buliimikud, erinevalt anorektikutest, suhteliselt normaalse kehakaaluga. See ei vasta aga patsiendi enda seatud (sageli ülikriitilistele ja ebatervetele) normidele.
Korduv oksendamine või ravimite tarvitamine, millega kaasneb toitainete puudus organismis, võib põhjustada organismis füsioloogilisi muutusi (elektrolüütide tasakaalu häired, krambid , lihastõmblused, südamerütmihäired jne.)
Ülevaade
Söömishäired on viimastel aastakümnetel muutunud enim levinud noorte naiste vaimse tervise häireteks. Meestel on need häired haruldased. Häire algab tavaliselt nooruses, kõige sagedamini 14-18-aastaselt. Tavalisim on anoreksia avaldumine nendel, kelle elukutse või harrastus nõuab kõhnust, nagu modellid , baleriinid, iluuisutajad ja võimlejad.
Umbes 50%-dil anorektikutest esineb ülesöömisperioode, mis on iseloomulikud buliimikutele. Need kaks diagnoosi ei välista teineteist, buliimiat diagnoositakse sageli neil, kelle kehakaal on normis või üle selle. Paljud buliimia all kannatavad inimesed on eelnevalt kannatanud anoreksia all.
Kõhnumine ja ägedad liigsöömisperioodid on kestnud tavaliselt aastaid enne ravile pöördumist. Vaid murdosa sedalaadi häiretega inimestest otsib oma sümptomitele abi.
Tekkepõhjused ja mehhanismid
Nagu buliimia nii ka anoreksia tekkes on teatud osa kultuurilistel ja perekonna ning isiksuse arenguga seonduvatel teguritel.
Soodustavad tegurid
Nii liigsööjad kui haiguslikud nälgijad kannatavad sageli puuduliku eneseväärikustunde, depressiooni või muu ebastabiilsust põhjustava teguri all.
Turvatunde puudumine lapsepõlves, seksuaalne ärakasutamine ja teised psühhiaatriliste häirete teket soodustavad tegurid, on söömishäirega inimeste elus sagedamini ette tulevad kui tervetel.
Anoreksiasse haigestunud noorukid on sageli kasvanud tulemustele orienteeritud ja suuri nõudmisi esitavas keskkonnas. Nad on hea käitumisega, usinad ja tublid tüdrukud, kes ümbritsejate ootustele vastu tulles varjavad oma negatiivseid tundeid ja mässumeelt. Ka enne haigestumist väljendub nende isiksustes täiuslikkusele püüdlemine, rohkem sissepoole elamine ja teatav jäikus.
Buliimia all kannatajad on rohkem väljapoole suunatud, avalikult viha ja impulsiivsust väljanäitavad kui anorektikud.
Nii anoreksia kui buliimia esinevad sageli ka lähisugulaste hulgas. Arvatakse, et üheks põhjuseks on perekonniti edasikanduvad toitumiskombed ja -seisukohad. Kaksikute uuringud aga viitavad ka teatavale pärilikule soodumusele.
Vallandavad tegurid
Vallandavaks teguriks anoreksia korral on sageli teiste poolt tehtud märkused välimuse või kaalu kohta või mingid muutusi kaasatoovad elusituatsioonid, nagu näiteks kooli lõpetamine.
Buliimiat vallandavaks faktoriks on tugev kõhnumiskatse. Kõhnudes hakkab enesevalitsus alt vedama ja inimene annab järele tahtmisele süüa
Häiret säilitavad tegurid
Ülesöömishood, mida esineb kõigil buliimia all kannatajatel ja 50% anoreksia häirega inimestel, on tekkinud äärmuslike dieedipiirangute tulemusel. Ületähtsustatud arusaamad figuuri ja kehakaalu olulisusest, sunnivad häire all kannatajaid kehtestama jäiku dieedireegleid.
Söömishäirete all kannatajad otsustavad oma väärtuse üle peaaegu eranditult figuuri ja kehakaalu põhjal. Osad anoreksia tunnused on ilmselt nälgimise otsene tulemus, nagu näiteks mõtete keskendumine toidule, ülesöömisperioodid, masendusmeeleolu, ärrituvus, keskendumisraskused, ühiskondlik tagasitõmbumine jne.
Sümptomid ehk avaldumine
Anoreksia tunnusteks on kehakaalu hoidmine antud vanusele ja pikkusele ettenähtud minimaalsest normkaalust 15% alla normi.
Tugev hirm kaalus juurde võtta, isegi kui ollakse alakaaluline. Häire all kannataja tunneb end paksuna isegi siis, kui on nälginud.
Inimene harjutab end sööma äärmiselt vähe ja lahjat toitu.
Mõtlemine, meeleolu ja sotsiaalne elu muutuvad piiratuks, sagenevad meeleolu vaheldumised.
Naiste puhul on oluline sümptom vähemalt 3 järjestikkuse menstruaaltsükli puudumine.
Keelitamine, preemiad ja ähvardused ei aita, isegi kui isik lubab nälgimise lõpetada.
Buliimia tunnusteks on liigsöömishood- suure toidukoguse kiire söömine lühikese aja jooksul.
Liigselt manustatud kaloritest püütakse lahti saada tahlikult oksendades, lahtisteid või organismist vett väljaviivaid ravimeid tarvitades, rangeid dieete, nälgimist või ülemäärast füüsilist liikumist kasutades.
Liigsöömisele järgneb tavaliselt masendus ja enesehalvustamine. Buliimiahaiged on tavaliselt normkaalulised. Diagnoosimine ehk milliseid uuringuid võidakse teha ja miks. Tüüpiline haiguspilt ei põhjusta spetsialistile diagnostilisi raskusi.
Esmaskohtumisel püüab arst vestluse abil väljaselgitada söömishäire iseloomu, raskusastet, iseloomulike käitumisilmingute esinemist ja inimese kehalist seisundit .
Söömishäirete puhul võib vajalikuks osutuda EKG (südame uuring) ja vereproov , mis annavad esmase ülevaate selle kohta kas ja kui palju on haigus kehalist seisundit mõjutanud.
Häire paremaks jälgimiseks kasutatakse söömishäirete küsimustikke ja toidupäeviku pidamist.
Ravivõimalused
Buliimia all kannatav inimene on tavaliselt raviks paremini motiveeritud kui anoreksia häirega. Seetõttu buliimia korral ei ole haiglaravi enamasti vajalik.
Anoreksia korral on ravi eesmärkideks
-alatoitumusest ülesaamine
-söömiskäitumise normaliseerimine
-inimese ettevalmistamine igapäevaellu tagasipöördumiseks
Ravi õnnestumise eelduseks on inimese ja ravija vaheline usaldus.
Õige toitumiskäitumise sisseviimisel on suur abi psühhoteraapiast, samuti tegeleb psühhoteraapia inimese igakülgse informeerimisega häire kohta. Sageli on raviprogrammide aluseks kognitiiv-käitumuslik psühhoteraapia , kuid noorematele häire all kannatajatele on kasulik ka pereteraapia . Ravimite abil leevenduvad anoreksia põhisümptomid harva, kasu on medikamentidest eelkõige siis, kui lisaks anoreksiale esineb ka depressioon .
Enim kasutatud ja hästi uuritud ravimudel buliimia korral põhineb kognitiiv-käitumuslikul raviviisil.
Kognitiiv-käitumusliku mudeli lähtekohaks on, et kaalu alandamine põhjustab liigsöömist, mis omakorda võimendab käitumisviise, mis on buliimia sümptomiteks.
Hästi teostatud uuringute põhjal on väidetud, et kognitiiv-käitumuslik raviprogramm kõrvaldab sümptomid umbes 70-80%-l inimestest ja paranenud seisund jääb püsima pikaks ajaks umbes pooltel ravitutest. On leitud, et buliimia korral on kasu ka antidepressantidest, kuigi nende efektiivsus ei ole võrreldav kognitiiv-käitumusliku raviga.
Prognoos
Raskelt haigeid anoreksia all kannatavaid inimesi (kes oma haigust eitavad) tuleks ravida haiglas . Inimesed toibuvad sageli hästi alakaalust hoolimata.
Kaua häire all kanntanud inimesed vajavad pikka ja toetavat ravisuhet. Kunagi ei tohiks kaotada lootust, sest paranemisi on toimunud isegi 12 aastat kestnud raske häire puhul.
Vastavat ravi saanud buliimiahaige vahetu prognoos on üldiselt hea. 5-10 aasta jälgimisuuringute põhjal on tõdetud, et ligikaudu pooled korralikult ravitud inimestest vabanevad sümptomitest püsivalt, 30%-il jätkub häire perioodiliselt ja 20%-il pidevalt.
Alkoholi ja ravimite kuritarvitamine viivad halvale prognoosile.
Ravile pöördumata jäänute haiguse prognoosi kohta ei ole andmeid.
Ennetamine
Vanemad peaks väga suurt tähelepanu osutama laste väärtushinnangute kujunemisele ja tagama lastele eluterve keskkonna, normaalsed peresuhted.
Et vähendada haiguse kordumise tõenäosust tuleks jätkata ravi ning jälgimist vahetult peale paranemist. Inimene peab endale kohe teadmiseks võtma, et sümptomite kordumise korral, tuleb raviperioodi korrata.