Terased (0)

Terased 
 
Terastes on rauda vähemat 50%. Kui igasugu muid elemente on rohkem ja rauda juba alla 
50%, siis me ei räägi enam  terasest . 
 
Terased on metalsetest  materjalidest  põhimaterjal ehk umbes 90 protsenti 
konstruktsioonimaterjalidest. Teras on raua-süsiniku sulam  süsinikusisaldusega kuni 2,14%. 
Süsinik ei ole lisand terases, vaid teeb rauast terase. 
Eutektoidteras C-sisaldusega 0,8 % ja struktuur 100%-liselt  perliit  (ferriidi-tsementiidi segu). 
Alaeutektoidterased C-sisaldusega kuni 0,8%, struktuuriga ferriit -perliit. Terased hakkavad C-
sisaldusest 0,05%. Alla selle ei ole teras, vaid puhas raud. Sest väiksema C-sisaldusega ei 
kasutata. 
Üleeutektoidsed terased – C-sisaldus üle 0,8% kuni 2,14%. struktuur perliit- tsementiit  
(perliidi terade vahel on sekundaarse tsementiidi võrk). 
Terase struktuur ja omadused (kõvadus, tugevus,  plastsus , sitkus) sõltuvad eelkõige terase C-
sisaldusest ehk põhilisandist.  
 
TUGEVUS (määratakse tõmbeteimiga) 
Mida rohkem terases on süsinikku, seda suurem on kõvadus – kuni 0,8%ni. Kui C-d on üle 
0,8%, tuleb struktuuri habras faas tsementiit, mille tõmbetugevus on väike. Sellest tulenevalt 
tasakaaluolekus (me ei räägi termotöödeldud terasest) üle 0,8% C ehk üleeutektoidsete teraste 
tugevusomadused hakkavad vähenema. 
Rm – tugevuspiir 
Rp0,2  tinglik   voolavuspiir ; 
ReL – alumine voolavuspiir; 
ReH –ülemine voolavuspiir. 
 
PLASTSUSNÄITAJAD (määratakse tõmbeteimiga) 
A –  katkevenivus  % 
Z- katkeahenemine % 
Nendega on vastupidi. Mida rohkem süsinikku, seda madalamad plastsusnäitajad on. Kui 
puhtal rahual on A kuskil 30-40%, siis terases 1,5% süsnikusisaldusega, siis A on ainult paar 
%. Samamoodi katkeahenemine. 
 
SITKUSNÄITAJAD 
Käituvad samamoodi. Puhtal raual 60-70-100 J; aga kui võtta suure süsinikusisaldusega 
terase, siis see purustustöö on väike. 
KU – purustustöö määratuna u- kujulise sisselõikega katsekehaga 
KV – purustustöö määratuna v-kujulise sisselõikega katsekehaga 
 
Teraste markeerimise üks põhimõte on ka purustustöö järgi. Normaalseks loetakse terastel 27J 
toatemperatuuril vähemalt purustustöö. 
 
Lisandid terastes 
 
C kõrval on ka teisi lisandeid terastes. Lisandid võime jagada kahte suurde gruppi: 
 
TAVALISANDID, mis on kõikides terastes juba nende saamisest peale. Terase 
valmistusprotsess on rauasulatus, raua taandamine , hapniku eemaldamine. Neid taandatakse 
põhiliselt kahe elemendiga: räni ja mangaan . Need kuuluvad gruppi, mida nimetatakse 
kasulikeks lisanditeks, kuna tõstavad terase tugevusomadusi, alandades plastsusnäitajaid. 
Neid viiakse sisse taandamise eesmärgil. Nende sisaldus on kuskil 0,5% räni ja kuni 1% 
mangaani .  
Räni tõstab oluliselt terase voolavuspiiri. St halvendab terase survetöödeldavust või 
deformeeritavust. Tähendab, räni teeb terase hapraks. 
Mangaaniga tõuseb tugevuspiir, kuid oluliselt ei tõuse voolavuspiir ehk teras jääb plastseks. 
Kui on vaja survetöötlusoperatsioonidega valmistada terasdetaili, siis sobib selleks 
mangaanteras. 
 
KAHJULIKUD LISANDID. Nendeks on Väävel (S) ja fosfor (P). Nende protsent terastes on 
soovitavalt minimaalne. Malmide juures võib see olla ligi 10 korda kõrgem, sest fosfor 
parandab vedelvoolavust ja malm  täidab nii paremini vorme. Aga igal juhul on ta kahjulikuks 
lisandiks, mistõttu eesmärk on viia nende sisaldus miinimumini – kuni 0,05%. Tavaterastes 
lubatakse rohkem, kvaliteetterastes see alampiir  on ainult 0,015 vms. 
S põhjustab terases nähtust, mida nimetatakse punahapruseks ehk teras muutub hapraks 
punase hõõgumise temperatuuril, kuskil alates 900 kraadist. (Muidu terase hõõgutusvärvused 
on erinevad.) Punahaprus seisneb selles, et umbes 1000 kraadi juures (988 kraadi)  tekib meil 
väävlis ühend raudsulfiid, mis koos rauaga moodustab eutektikumi ( eutektikum  oli madala 
sulamistemperatuuriga). Terases austeniidi terade vahel (1000 kraadi juures oli meil austeniit ) 
tekib austeniidi piiril raudsulfiid koos rauaga, moodustub eutektikum ja tekib sulafaas 
austeniidi terade vahel - FeS +A(sel temperatuuril on austeniit). Kui sellist terast sepistada, 
siis seal, kus on sulafaas, seal terastruktuur  rikutakse . Ei pruugi plastselt deformeeruda, vaid 
te lööte vedela faasi sealt vahelt välja, tekivad praod ja tekib kehva kvaliteediga teras. 
 
P põhjustab terase haprust madalatel  temperatuuridel ehk me rääkisime teraste löögisitkuse 
sõltuvus temperatuurist. Miinuskraadidel meil läksid terased hapraks ehk purustustöö läheb 
väikeseks, nad purunevad – 50 kraadi juures. Kui võtta tavateras, kus on palju P-d, siis ta ei 
kannata koormust. TKHL on külmhapruslävi. Meil oleks vaja, et külmahapruslävi oleks 
võimalikult madal ehk teras töötaks temperatuuril külmahapruslävest kõrgemal (seal kus 
löögisitkus järsult vähendab). Nii et ta tõstab 20-30 kraadi külmhapruslävi. Kui muidu on see 
-20 kraadi juures kuskil, siis fosfor tõstab teda, tähendab teras muutub hapraks plusskraadidel. 
Seda nähtust nimetatakse külmahapruseks või sinihapruseks. 
 
Samas on teraseid, mille väävlisisaldus on suhteliselt kõrge. On teraseid, kuhu viiakse 
spetsiaalselt väävlit sisse lisandina, et parandada teraste lõiketöödeldavust. Kui te puhast 
rauda või väikse C-sisaldusega terast treite, tekib pikk voolav  laast ( pusa ), mida on raske 
eemaldada lõikeprotsessis. Ongi üks spetsiaalne grupp teraseid – varem kasutati mõistet 
automaaditerased (kasutamiseks automaatpinkidel, kus on kõik automatiseeritud , ka laastu  
eemaldamise protsess – ja kui on pikk veniv laast, siis te ei saa seda kuidagi sealt tsoonist 
kätte). Aga väävel tekitab murduva laastu – nagu malmi treimisel, puru. Ja see kukub maha ja 
viiakse lõiketsoonist ära. Muidugi terase omadused on kehvemad, sest nii S kui P alandavad 
terase tugevus- ja plastsusomadusi, aga kasutatakse mittevastutusrikaste detailide korral. 
 
Vähemolulised on juhulisandid, mis on kolmas grupp, aga need on vähemolulised. 
 
Legeerivad  elemendid terastes 
Ka tavalisand (Mn, Si) muutub legeerivaks  elemendiks , kui teda on üle jämedalt üle 1%. 
Legeeriv  element on spetsiaalne lisand, mis viiakse terasesse sisse omaduste ja struktuuri 
parendamise eesmärgil.  Legeerimine  on keemilise koostise muutmine spetsiaalsete elementide 
abil.  
Mangaan, räni, kroom , nikkel. Need on põhilised legeerivad elemendid. 
Kui me räägime tööriistaterastest, siis W (wolfram), Mo (molipteen) tuleb mängu. 
Võiks öelda, et kõik – ka S, P. kui me spetsiaalselt viime sisse lõiketöödeldavuse 
parandamiseks, siis me nimetame teda juba legeerivaks elemendiks ja räägime siis juba 
täiendava väävliga legeeritud terasest.  
Kui me räägime, et süsinikteraste tõmbetugevus on mitte üle 800, siis kui me räägime 
legeeritud terasest + veel termotöötlus sinna juurde, siis me võime saada tugevusomadused 
kuni 1500. 
Meil on niisugune jäme skaala:  
üks legeeriv element – tõmbetugevus kuni 900 Rm 
kaks legeerivat elementi – tõmbetugevus kuni 1200 Rm 
kolm legeerivat elementi – tõmbetugevus kuni 1500 Rm 
Kui me veel enam tahame saada, siis on juba  spetsiaalsed termotöötluse meetmed abiks ja 
survetöötluse meetmed. Siis me räägime juba kõrgtugevatest terastest, mille tugevus on üle 
1500. 
Legeerivad elemendid – nagu ka C - ei ole terastes puhtalt. C on terastes ferriidis, austeniidis, 
tsementiidis. Samuti on legeerivate  elementidega – nende mõju ei ole mitte puhta wolframi, 
molipteeni vms, vaid läbi muutuste. Nad lahustuvad rauas  – ferridis, austeniidis; moodustavad 
keemilisi ühendeid; mõjutavad temperatuure  eutektoidse ja eutektse muutuse temperatuure 
jne. 
 
Legeerivate elementide mõju terastes 
Põhilised legeerivad elemendid: Mn, Si, W, Cr, Ni jt. 
 
Esimene on  legeeriva elemendi mõju raua polümorfismile. Meil on faasidiagrammil alumine 
polümorfse muutuse temp, mida me tähistasime A3-ga ja ülemine polümorfse muutuse 
temperatuur, mida tähistasime A4-ga. Süsinik alandas alumist ja tõstis ülemist temperatuuri. 
Samamoodi avaldavad mõjud legeerivad elemendid polümorfse muutuse temperatuurile. See 
mõju on järgmine: 
Kõigepealt me võiksime jagada legeerivad elemendid 2 gruppi. 
 
Esimene grupp – vasakpoolne diagramm – need on siis eelkõige Si ja Cr. Need tõstavad 
alumist polümorfse muutuse temperatuuri ja alandavad ülemise polümorfse muutuse 
temperatuur, mille tulemusena meil sulgub austeniidi ala, kus oli meil muidu gammaraud 
(ilma süsinikuta) ja austeniit (süsinikuga). Seega kõrgemal legeeriva elemendi sisaldusel 
puudub meil polümofrne faasimuutus gammaraud alfarauaks. St raud on alfaraua struktuuriga 
sulamistemperatuurist kuni toatemperatuurini. Kui mängu tuleb veel C, siis on meil tegu 
ferriidiga. Nii et need terased on koguaeg ferriitse struktuuriga. 
 
Teine grupp legeerivaid elemente (Mn ja Ni) on samasuguse mõjuga nagu C – alandades A3 ja 
tstes A4. Seega nad laiendavad gammaraua esinemise ala. Muidu oli see vahemikus 1392 ja 
911 kraadi, aga kui sealt tulla nüüd edasi, siis võib samuti juhtuda, et terases puudub 
faasimuutus ehk siis saadakse toatemperatuuril austeniitse struktuuriga teras. Muidu austeniit 
lagunes 727 kraadil. Seega Mn ja Ni soodustavad austeniitse struktuuri teket ja võimaldavad 
saada austeniitteraseid. Näiteks roostevaba  teras on kroomnikkelteras, mis on austeniitteras – 
tasakaaoluolek tal, kuna ta on väga kõrgelt legeeritud – 18% kroomi ja 10%  nikli koosmõjus 
annavad nad austeniitse struktuuri. C-d on seal suhteliselt vähe. Ja muidugi ka veel teised 
elemendid. 
 
Legeerivate elementide mõju eutektoidi C-sisaldusele. Muidu räägime, et  eutektoid on 0,8% 
C-sisaldusega. See on õige, kui me räägime süsinikterastest. Niipea, kui tulevad mängu 
legeerivad elemendid, eutektoidi C-sisaldus alaneb . Ühed alandavad rohkem –  vanaadium , 
titaanium, molipteen – väga järsult alandavad. Ni, Cr, Mn vähem. 
 
Eutektoidmuutuse temperatuur on 727 kraadi süsinikterastes. Kui vaadata legeerivate 
elementide mõju, Ni ja Mn alandavad eutektoidmuutuse temperatuuri ehk ta nihkub ehk see 
nihkub allapoole – austeniit ei lagune mitte 727 kraadi juures, vaid hoopis 627 kraadi juures. 
 
Kui võtta ülejäänud legeerivad elemendid titaanist kroomini, siis need tõstavad 
eutektoidmuutuse temperatuuri ehk see nihkub kõrgemale ehk austeniit hakkab tekkima alles 
kuumutamisel 900 kraadi juures.  
See on oluline  just terase termotöötluse juures. Seal räägitakse kuumutamisest  üle selle joone 
– ja nüüd ongi küsimus, et kus see joon on. See määrab ära terase karastustemeratuuri. 
 
Mõju teraste omadustele. 
C-st me juba rääkisime, aga kõik legeerivad elemendid tõstavad terase kõvadust ja tugevust, 
sest legeerivad elemendid reeglina (nagu Cgi) lahustuvad rauas. Ja kui nad lahustuvad rauas, 
kui ta aatom on teise suurusega, suurem kui rauas, siis ta deformeerib kristallivõret ja 
soodustab tugevuse kasvu. Seda võime vaadata ferriidi kõvaduse näitel. Ferrit on praktiliselt 
toatemperatuuril kõikide teraste struktuuriosa. Legeerivad elemendid rohkem ferriidi kõvadust 
tõstavad Si ja Mn, vähem W ja Cr. Asi on selles, et ega terase tugevus ei ole üksinda määratud 
ferriidi tugevusega, mängu tuleb ju veel  karbiidid  ja muud ühendid, mis meil terase 
struktuuris on. Aga kui me räägime puhtast  ferriidist, mis C-d ei sisalda, siis kõik legeerivad 
elemendid tõstavad ferriidi kõvadust ja läbi selle ka terase tugevust. 
 
Mõju karbiidsele faasile  
Nii nagu raud moodustab C-ga keemilisi ühendeid karbiide (kõik terased toatemperatuuril 
koosnesid ju ferriidist-tsementiidist; ferriit oli pehme faas ja tsementiit oli kõva faas), nii ka 
legeerivad elemendid võime jagada kahte gruppi:  
 
ühed (jätame meelde malmi juurest) olid lisandid, mis soodustasid vaba grafiidi teket ehk 
need on siis grafitiseerivad elemendid – Si, Ni, Cu, Al. 
 
 
teised, mis moodustavad C-ga karbiide (suurem grupp): 
aktiivsuse rida karbiidide moodustumise suhtes: 
Fe ->Mn->Cr->Mo->W->Nb->V->Zr->Ti 
Mida paremal pool, seda aktiivsemd karbiidide moodustajad nad on. Tähendab, et kui 
legeeriva elemendidna viite terasesse titaani, siis kõigepealt moodustub titaankarbiid, siis alles 
võime rääkida kroom- või vanaadiumkarbiidist, kui seal on piisavalt C-d. Hiljem me näeme, 
et legeeriva elemendina titaani viiakse mõningatesse terastesse, et vältida karbiidide teket 
teiste elementidega. 
 
Karbiide võib olla mitut tüüp: 
M4C–tüüpi karbiidid (kus M tähendab metalli ja C süsinikku), need võivad mitmesuguse 
valemiga avalduda. Need on niisuguste elementidega, mis lahustuvad paremini austeniidis 
ehk mille kristallivõre on K12 
 
MC-tüüpi – need ei ole K12 kristallivõrega ja ei lahustu austeniidis, näiteks K8. MC-tüüpi 
karbiid on kõige tavalisem wolframkarbiid WC, mida kasutatakse näiteks kõvasulamite 
valmistamisel. WC ja TiC on põhilised tööriistateraste materjal, kõvasulam. 
Põhikomponendiks on seda tüüpi karbiidid. 
 
Kui terase kõvadus oli eelkõige määratud C-sisaldusega terases, siis teraste kulumiskindlus 
(kui me räägime tööriistaterastest) on määratud karbiidide protsendiga. Karbiidid olid väga 
kõvad. Näiteks Fe3C – kõvadus ligikaudu 900. Võtame WC – 1400. TiC 2000 Vickersi 
kõvadus. Ehk mida kõvem ta on, seda kulumiskindlam on teras. Mida rohkem teda on, seda 
kulumiskindlam ta on. Teine küsimus on, kuidas teda sinna palju sisse viia. 
 
Mõju termotöötlusele. 
Termotöötluse viise on väga mitmeid. Kui aeglaselt terast jahutada, siis seda nimetatakse 
lõõmutamiseks (ahjus). Jahutate õhu käes maha, nimetame normaliseerimiseks. Jahutate vees 
maha või soolavannis maha, siis me nimetame seda karastamiseks. Karastamisele järgnevat 
termotöötlust nimetame noolutamiseks. Legeerivad elemendid eelkõige avaldavad mõju 
karastamisele. Aga esllest siis räägime järgmisel korral. Legeerivate elementide mõju 
martensiitmuutuse temperatuurile ehk martensiidi tekke termperatuurile, ärme täna räägi. 
Martensiit on faas, mille poole me püüdleme karastamisel. Me tahame saada 100% 
martensiiti, et saada suurt kõvadust ja kulumiskindlust. 
 
Siinkohal võiks ikkagi vaadelda legeerivate elementide mõju kuumutamisele. Igasugune 
termotöötlus eeldab (võtame faasidiagrammi ette), et me kuumutame üle mingisuguste 
temperatuuride. Eesmärk on tavaliselt see, et me püüdleme austeniidi alasse, tahaksime, et 
lähtestruktuur oleks austeniit ja seda siis jahutame aeglaselt või kiirelt ja saame erinevad 
struktuurid . Kuna me kuumutame austeniidi alasse ja austeniit on samuti teralise struktuuriga 
– austeniit võib olla jämedateralisem (mida suurem temperatuur, seda suurem  tera ) või 
peeneteralisem. Sellest tulenevalt, kuidas nad mõjutavad austeniidi  tera suurust, jagatakse 
legeerivad elemendid või lisandid kahte gruppi: 
 
Ühed legeerivad elemendid, mis soodustavad austeniidi tera kasvu. Kui siin on temperatuur 
A1 (joonis 2), toatemperatuuril terased koosnevad terased perliidist, väga väikese 
süsinikusisaldusega terastes lisandub ferriit ja suure süsinikusisaldusega terastes lisandub 
tsementiit. Olgu perliidi tera läbimõõt dp. Kuumutades üle 727 kraadi, tekib perliidist 
austeniit peeneteralisena algselt (da) ehk siis austeniiditera sisse tekib meil mitu 
austeniiditera.  
dA joonisel on austeniiditera läbimõõt.  
Olenevalt legeerivatest elementidest võib teras käituda mitmeti. On teraseid, milles tera 
hakkab kasvama vahetult kuumutades üle 727 kraadi. Sellisteks legeerivaks elemendiks on 
Mn. Teised legeerivad elemendid reeglina ei  soodusta austeniiditera kasvu, vaid austeniiditera 
kuumutamisel esialgu ei kasva (muidugi te hiljem võite jõuda siia, kus see tera on ühesuurune 
kõrgemal temperatuuril). Ühesõnaga, teised legeerivad elemendid peale Mn takistavad 
austeniiditera kasvu. Ehk kui teil tekib kuumutades jämedateraline austeniit, siis hiljem, kui 
me karastame (meie eesmärk oli martensiit saada), siis martensiidi liistak tekib ka 
jämedastruktuurne. Järelikult saate terase haprama. Kui on peeneteraline austeniit, siis on ka 
tekkiv martensiit peenelibleline. Sellega me mõjutame martensiidi sitkust. 
 
Terased me liigitame kahte suurde gruppi: 
Süsinikterased ehk terased, mis sisaldavad ainult tavalisandeid Mn ja Si. Juhulisanditena 
võivad sisaldada ka neid, mis legeerivate elementidena muidu on – Cr, Ni, Ti jne. Kui neid on 
kuni 0,3%, loetakse neid juhulisanditeks. 
 
Legeerivaks elemendiks said Cr ja Ni alates 0,5%. Kui võtta Ti ja V, siis need saavad 
legeerivaks elemendiks 0,1% alates. Jämedalt Si ja Mn on 1 %-ni juhulisandid, aga hiljem me 
näeme, et on siin teatud erandeid . Näiteks Mn-ga legeeritud terased  ( vedruterased näiteks) on 
toodud süsinikteraste alla. Tegelikult need võiks olla  legeerterased , aga see tähendab, et alates 
1,8% on Mn-ga on teras legeerteraste alla paigutatud. See on nüüd liigitus keemilise koostise 
järgi. 
 
On olemas mittelegeerteras=süsinikteras ja legeerteras.  
Mõlemad liigitatakse 3 gruppi koostise järgi. 
 
MITTELEGEERTERASED E. SÜSINIKTERASED liigitame koostise järgi: 
Madalsüsinikterased – kuni 0,05-0,25% 
Kesksüsinikterased – 0,3-0,6% 
Kõrgsüsinikterased – üle 0,6% 
 
LEGEERTERASEID liigitatakse tavaliselt legeerivate elementide sisalduse järgi. 
Kuni  2,5% on madallegeerterased; 
Kuni 5% on kesklegeerterased; 
Üle 5% on kõrglegeerterased 
Ka markeerimise juures on erimarkeerimine madal- ja kesklegeerterastel ja kõrglegeerterastel. 
 
Süsinikteraseid markeeritakse tähega C margi ees ehk siis see  viitab , et meil on süsinikteras. 
Margis tuleb arv, mis näitab süsinikusisaldust sajandikes protsentides – teras C45 on 0,45% 
süsinikku. See on kõige tüüpilisem masinaehitusteras. 
 
Kui me räägime legeerterastest, kõrglegeerterastele viitab X margi ees ehk legeerivate 
elementide sisaldus üksinuna on üle 5%. Edasi tuleb süsinikusisaldus sajandikes protsentides, 
näiteks 0,12 süsinikuprotsent. Edasi tulevad legeerivad elemendid täisarvprotsentides ja 
kahanemisjärjekorras, näiteks Cr ja Ni 18 ja 10 protsenti: 
X12CrNi18-10 
 
Kui võtta madal- ja kesklegeerteras, siis nendega on asi keerukam  natuke. Kõigepealt tuleb 
süsinikusisaldus, näiteks 28 ehk 0,28% süsinikku. Siis näiteks legeeriv element Mn ja selle 
järel tuleb arv, mis näitab sisaldust – näiteks 8. Ainukese vahega, et legeerivat elementi ei ole 
mitte 8%, sest siis ta oleks kõrglegeerteras, vaid see on 2% mangaani ehk kasutatakse 
kordajaid legeerivate elementide juures. Cr-l ja Ni-l on see kordaja 4 (st, et 4 korda suuremat 
arvu on näidatud margis). Ti ja Al kordaja on 10. Kordaja on vajalik selleks, et saaks eristada 
väga väikese legeeriva elemendiga teraseid (kuna esitatakse alati täisarvudes) 
28Mn8 (nagu öeldud, Mn sisaldus 2%) 
 
Koostise järgi legeerterased liigitatakse veel ka legeerivatest elementidest lähtudest. Kui on 
Cr, siis nimetatakse kroomterasteks; kui on Ni, siis nikkelterasteks; kui Cr ja Mn, siis 
kroommangaanterased, jne. Tavaliselt üle kolme nimetuse ei tooda. 
 
Omakorda liigitatakse nii süsinik- kui legeerterased kvaliteedi järgi. 
Kvaliteedi määrab eelkõige väävel ja fosfor. 
Süsinikterased: 
Kuni 0,05% - tavakvaliteediga terased; 
0,035% - kvaliteetne teras 
00025% - kõrgekvaliteetne ehk vääristeras. 
 
Legeerteraseid on üks liigitus vähem, kuna ei ole mõtet kehva kvaliteediga legeerterast teha. 
Seega liigitus on: 
Kvaliteetterased – mitte üle 0,035% 
Kõrgkvaliteetterased – mitte üle 0,025% väävli- ja fosforisisaldust. 
 
Süsinikterased liigitatakse lähtuvalt taandamis- ehk desoksüdatsiooniastmest. Terasesse 
viiakse taandamise eesmärgil Si ja Mn.  
Ainult Mn-ga taandatud terased ehk ühekordselt taandatud terased – 1x(Mn)  
Selline teras ei ole lõpuni taandatud,  metall veel  keeb ja hapnikku on seal veel sees, aga 
selliseid teraseid kasutatakse, kui kvaliteet ei ole oluline. Neid teraseid nimetatakse keevateks 
terasteks. Mn sisaldus umbes 0,3-0,4% 
 
Kahekordselt taandatud terased ehk Mn ja Si-ga taandatud terased - 2xMn,Si 
Kui Si % on mitte rohkem kui 0,2, siis neid nimetatakse poolrahulikeks terasteks. See on 
terase käitumine vedelas olekus.  
Kui Si % on kuni 0,5 (tavaliselt 0,37-0,4), siis sellist terast nimetatakse rahulikuks teraseks. 
Terase markeeringutes see tuuakse ära. 
 
Legeeritud terased liigitatakse veel struktuuri järgi. 
Sõltuvalt olekust – struktuuri järgi  
lõõmutatud olekus (kas ferriitsed, perliitsed) 
normaliseeritud olekus – nii et teil võib olla ferriit-perliit, martensiit, võib olla austeniit. 
Sõltuvalt sellest, milline oli terase keemiline koostis. Kroomteras on ferriit sajaprotsendiliselt, 
nikkelteras on austeniitteras. 
 
Üks suur liigitus on veel kasutusotstarbe järgi. Mis otstarbeks kasutatakse. 
Kaks suurt gruppi. 
 
Süsinikteraste puhul on piiriks 0,7% C-sisadust. 0,7% C-d on konstruktsiooniterased ja üle 0,7 
on tööriistaterased. 
 
 Legeeritud teraste puhul on see piir natuke ebamäärasem. Legeerterastel 
konstruktsiooniterased jäävad põhimõtteliselt samasse  -0,7%. 
Tööriistaterased sõltuvad sellest, kus seda tööriista kasutatakse. Kui kasutatakse 
löökinstrumente (nt vasar ), siis suur süsinikusisaldus teeb terase hapraks. Tähendab, ei tohi 
kasutada suurt süsinikusisaldust, et oleks suurem sitkus. Siin on piiriks kuskil 0,4% 
 
Viimane legeerteraste liigitus on eriomadustega terased. 
Korrosioonikindlad ehk roostevabad terased. Selleks, et teras oleks roostevaba, on 
kroomisisaldus üle 13%. See on see sama sulgumise ala polümorfismi juures. Kui meil sulgub 
asuteniidi ala ja seesama 13% kroomi korral on teras ühefaasiline ferriitstruktuuriga. 
 
Veel üks suur liigitus teraste korral on lähtudes termotöötlusest. 
Liigitatakse 2 gruppi ehk milline on terase tüüpiline termotöötlus. Tegelikult võite terast 
termotöödelda, kuidas iganes  soovite . 
Kuni 0,25% C-d – neid teraseid võib karastada, aga kui terases on vähe süsinikku, siis saab 
väikse kõvaduse ehk karastus  ei anna efekti. Selleks, et ikkagi väikse süsinikusisaldusega 
terasele saada suurt kõvadust ja kulumiskindlust, nagu masinaosal tarvis on, aga et oleks ka 
samal ajal sitke (mille väike süsinikusisaldus tagab), siis neid teraseid pinnakihi 
kulumiskindluse saavutamiseks termokeemiliselt  töödeldakse, pinnakihti rikastatakse C-ga. 
Seda protsessi nimetatakse tsementiitimiseks. Nii et need on tsementiiditavad terased ja 
nende tüüpiline termotöötlus on tsementiitimine (kuskil 900-1000 kraadi juures pinnakihti 
rikastades süsinikuga saate pinnakihis süsinikusisalduse kuni 1%. Seega pinnakihis saate 
tööriistaterase struktuuri, aga südamikus jääb 0,2 edasi). Tsementiitimisele järgneb 
karastamine . Pind on üleeutektoid, südamik on alaeutektoid . Saate hea  kombinatsiooni  – väga 
kõva ja kulumiskindel pinnakiht ja sitke südamik. Tavaliselt käib siia juurde ka 
madalnoolutus. See on tüüpiline termotöötlus tsementiiditavatele terastele. Ts+K+MN 
Teine grupp on 0,3-0,6% C-d, mille tüüpiline termotöötlus on karastamine. Kohe vahetult – 
teete detaili valmis ja kohe karastate. Kuid sinna karastamisele käib otsa veel kõrgnoolutus. 
Seda protsessi karastamine+kõrgnoolutus nimetatakse parendamiseks. Neid teraseid 
nimetatakse parendatavateks terasteks, sest see on nende puhul tüüpiline. Esiteks 
karastamine, et saada suur tugevus ja siis suhteliselt kõrge  noolutus  550 kraadi juures, et 
saada sitkust. K+Kõ. 
 
On veel kolmas grupp - nitriiditavad terased. Nitriitimine on pinnakihi  rikastamine  
lämmastikuga. Nitriiditavad terased langevad kokku parendatavate terastega C-sisalduse 
poolest, ainult seal tuleb mängu spetsiaalsed legeerivad elemendid, et saada keemilisi 
ühendeid kõvu nitriide.  
On ka veel võimalus kombineerida – süsiniku ja lämmastikuga rikastamine, mida nimetatakse 
nitrotsementiitimiseks. Need terased langevad kokku tsementiiditavate terastega 
süsinikusisalduse poolest.  
 
Legeeritud terased on mõeldud kasutamiseks eelkõige termotöödelduna. Vastasel korral on 
legeerimine raiskamine, sest te ei kasuta legeeriva elemendi potentsiaali ära.