Teismelisus referaat (2)

TEISMELISUS
Teismeiga e. murdeiga algab umbes 11-12 aastaselt ning lõpeb tavaliselt 18-21-aastaselt Varajane murdeiga e. mürsikuiga algab 11-12 aastaselt ja kestab kuni 16-nda eluaastani. Murdeea algus on lapsepõlve lõpp. Hilisem teismeiga e. noorukiiga toimub aastatel 16-22. Mürsikuea ja noorukiea piir pole eriti selge. Vahepeal nähaksegi neid kahte ühe suure tervikuna . Selle perioodi lõpuks peab inimene saavutama iseseisvuse
Teismeiga on aeg kus iga laps tahab ennast leida. Tema mõtteid ja tegusid juhib soov olla täiskasvanud ja iseseisev. Kui suhted vanematega on head ja laps tunneb end kodus mugavalt, siis suudab ta end kodus leida. Selles vanuses otsitakse aktiivselt ideaali , matkimise eeskuju. Heas peres on selliseks eeskujuks poisile isa ja tütrele ema isiksus. Väga harva tuleb ette, kui ebaterved suhted peres ei lase lapsel oma vanematest eeskuju võtta, sellisel juhul võib eeskujuks saada vanaema või vanaisa, treener , õpetaja – vanem ja autoriteetne juhendaja . Kuid sagedamini toimub eneseleidmine tänaval, kampades, klassis, see on aga väga ohtlik, sest pole teada, kes lapsele autoriteediks saab.
Teismeiga on keeruline eelkõige lapsele endale, kuid suured muutused toimuvad ka suhetes vanemate ja sõpradega. Muutub suhtumine oma kehasse. Suhted eakaaslastega saavad hoopis tähtsamaks kui suhted vanematega.
Selleks et teismeline saaks täiskasvanuks, peabki ta läbi tegema kriitilise perioodi, kus ta ütleb endale: ma tean, mis ma tahan. Ja et iseteadvust jagub , annab ta sellest teada ka teistele. Iseenesest pole teismeiga mingi eriline aeg, pigem üks paljudest arenguetappidest. Julgustuseks emadele – ei tasu muretseda, et teie omavaheline kontakt pole just kõige parem ja soojem. Need on tavalised lapse mõtted. Julgus vastanduda ja analüüsida ema käitumist näitab ühtaegu tugevat seotust temaga. Pealegi, kui tüdrukud oleksid ema vastu tõeliselt ükskõiksed, ei näeks me ka igatsust ema läheduse järele, nagu neis intervjuudes. Samas, ükskõik kui mõistvad me ka poleks – kui teismeline ajab ikka jäärapäiselt oma rida, ongi seda väga raske mõista. Ehkki pealtnäha suur, võib ta käituda väga vastuokslikult. Ja kuigi meil on mugavam suhelda suure lapsega, ei maksa unustada, et hoolimata jonnakast käitumisest on ta nagu väike laps, kes ootab tähelepanu ja kallistusi. Kui vanemad on ülehoolitsevad tekitab see murdeealises lapses protesti . Ja isegi heades peredes on võimalik olukord, kui vanemate liigne hoolitsus sunnib poega või tütart iga hinna eest iseseisvust saavutama. Psühholoogi sõnul võib hind sellisel juhul aga tõepoolest väga kallis olla. Seepärast tuleb lasta lapsel minna, et ta tagasi tuleks.
MIDA TEISMELINE ÜTLEKS OMA VANEMATELE?
• Näidake, et te armastate mind. Kallistage mind sageli.
• Viibige rohkem kodus. Ärge unustage, et ma olen teiega koos vaid 18. eluaastani.
• Ärge rääkige edasi mu saladusi, mis ma olen teile usaldanud.
• Näidake üles huvi mu tegemiste ja mõtete vastu, kuid ärge üritage välja nuhkida seda, millest ma rääkida ei taha.
• Usaldage mind. Ärge helistage mu sõbrale, et kontrollida, kas ma ikka olen seal.
• Võtke minu muresid ja südamevalu tõsiselt. Mind ei lohuta, kui te ütlete: “Ära nuta, sul on ju veel terve elu ees.”
• Tuletage meelde, millised te ise noorena olite.
Elus on palju väljakutseid, millega noor peab toime tulema . Teismeline peab suhtlema väga paljude erinevate suundumustega seotud inimestega. Täiskasvanuna määratleme teadlikult oma karjääri ja suhtlusringkonna. Aga teismeline, oma kiiresti muutuvas, hämmingusse ajavas ja pingelises emotsionaalses ning füüsilises muutumises, peab igas suunas, kõikidega suhtlema. Suhted vastassugupoolega, suhted vanematega ja perekonnast „väljatõukumine“; õpetajad, pinged koolis – elukutsevalik : mis saab edasi? Tohutu omaealiste surve, grupi tähendus ja tunnustuse otsimine, mis on kõige kriitilisem just teismelise eas. Mõned tahaksid, et nad oleksid veel kui lapsed, teised ootavad neilt täiskasvanulikku küpsust ja mitte keegi ei taha, et nad oleksid teismelised. See iga on kui vaheperiood , kus kõik neid kardavad ja nad isegi kardavad iseennast . Pole ju reegleid, kuidas olla teismeline, vaid need tuleb sammhaaval ise üles leida. Lisaks suunatakse põhiline turu, meedia, meelelahutuse ja hobide reklaam jõhkralt otse noortele, arvestamata nende ebaküpsust ja oskamatust end kaitsta. Nii otsides oma kohta, oma välimust ja oma mina – on noortel endil, aga ka kõikidel teistel teismeliste suhtes kõrged ootused. Ja enamasti kogetakse end läbikukkujatena, sest neile ootustele ei suudeta vastata.
Teismelised ja seksuaalsus
Teismeeas leiavad organismis aset hormonaalsed muutused ja teismeea lõpuks kujunevad füüsiliselt küpsed suguelundid. Samal ajal omandab laps sotsiaalseid suhtlemisoskusi. Varases lapseeas läbielatu seostub oleviku kogemustega. Kõik see peegeldub nii üldises kui ka seksuaalkäitumises. Teismelised hakkavad jälle rohkem masturbeerima. Kui varases lapsepõlves oli selle eesmärgiks pingelangus, siis nüüd kaasnevad ka fantaasiad . Samas võivad pubekaeas poisil tekkida iseeneslikud erektsioonid, mis teda ootamatult seltskonnast lahkuma sunnivad. Vahel võib teismeline oma tundeid eitada või kanda need üle mõnda teise eluvaldkonda, näiteks kunsti, muusikasse või sõprussuhetesse. Võib minna ka nii, et laps tõmbub vastassoo esindajatest hoopis eemale. Põhjuseks võib olla kehv suhtlemisoskus, aga ka hirm vastassoo ees, mida tingib sõltuvussuhe emaga. Kas ma olen normaalne? Nooruki käitumine on tihti ebajärjekindel ja vastuoluline. Ta võib hakata ropendama, sest ei oska tulla toime muutunud keha ja seksuaalsusega. Teismeiga on partnerite kaotuste ja leidmiste aeg, kust ei puudu ka tundepuhangud samasooliste vastu. Lapsed võivad käituda homoseksuaalselt, mis ei tähenda väljakujunenud seksuaalset eelistust. Sinna ikka mahuvad ka kahtlused: kas ma olen normaalne? Olen ma heteroseksuaalne või äkki hoopis homoseksuaalne? Kas sellised tunded ja mõtted pole keelatud? See on valikute aeg, mille lõppedes tuleb noormehel või neiul toime tulla oma keha ja soorolli nõuetega.

Teismelised ja narkootikumid

Tänapäeval aina suureneb teismeliste narkoprobleem. Narkootikume tarvitatakse mitmel põhjusel. Noortele inimestele on omane riskikäitumine. Otsitakse seiklusi ja ekstaasi vastandina igapäevaelu väärtustele, nagu kindlusetunne, rutiin jne. Eriti otsivad seiklusi (ja seega ka narkokogemust) kõrgema tundlikkusega isikud. Teise olulise põhjusena peab nimetama sotsiaalset survet . Amfetamiini ja ecstasy 't peetakse Eestis praegu moedroogideks, noortele on oluline kuuluda konkreetsesse gruppi, olla sarnane selle grupi liikmetega. Teismeliste uimastitarbimine on tugevasti seotud omaealiste rühmadesse kuulumisega ja nende uimastitarbimisega. Noorukid , kes ületähtsustavad eakaaslaste tõestusi narkootikumide toime kohta ja kelle sõpruskonnas on palju narkomaane, hakkavad ka ise suurema tõenäosusega uimastitarbijateks. Eestis on arenenud klubikultuur, milles uimastil on mängida tähtis osa – seda võetakse lõõgastusvahendina peol, olles argielus uimastivaba. Samas võib ka grupist eraldumine põhjustada narkoteele pöördumist, nii näiteks kasutavad üksildasemad õpilased meelsamini marihuaanat. Kui mujal maailmas on suurem osa tarbijaskonnast hästi kindlustatud elanikkonna hulgas, kes protesteerivad ühiskonnakorralduse vastu, siis Eestis on suuremaks riskigrupiks marginaalsetesse gruppidesse kuulujad, kes ei tule oma igapäevaeluga toime. Sel juhul püütakse narkootikumi abil oma hädad unustada ja elada teises, kujutluste maailmas. Olles kord seda tarvitama hakanud ja saanud sellest positiivse elamuse, otsitakse tunde kordumist ja jätkatakse hiljem harjumuse sunnil.
Teismeliste viimase aja moetegevus on vesipiibu suitsetamine . Argumentideks, miks vanemad selle agregaadi peaksid soetama, toovad lapsed vesipiibu väidetava ohutuse ja eakaaslased, kel see juba olemas on. Noorte endi seas on levinud suhtumine, et vesipiibu suitsetamine on okei, sest see ei ole uimasti ja nad võtavad seda kui mõnusat meelelahutust. Nii vesipiipu suitsetavate laste kui ka neil seda teha lubavate vanemate usk vesipiibu kahjutusse põhineb vesipiipe reklaamival infol, et vee kaudu filtreerub ligikaudu 90 protsenti kahjulikest kemikaali-dest ning vesipiibu tubakaga satub organismi 0,5 protsenti nikotiini ning null protsenti tõrva.

Vesipiibu ohud

• Maailma terviseorganisatsiooni raporti järgi puudub tõestus, et vesipiibu suitsetamisel kasutatavad lisavahendid muudavad selle tervisele ohutumaks.
• Vaatamata veefiltrile sisaldab suits süsinikoksiide, raskeid metalle ja vähki tekitavaid kemikaale.
• Vesipiibu huuliku jagamisega kaasneb tõsine risk nakkushaiguste, sealhulgas tuberkuloosi ja hepatiidi levikuks.
• Ameerika hambaarstid hoiatavad, et sarnaselt sigarettide suitsetamisega soodustab ka vesipiibu suitsetamine igemehaiguse parodontiidi teket.
• Tubakaseaduse järgi on kõik tubakatooted kahjulikud ning seadus keelab tubakatoote tarbimise alaealiste poolt.

Teismelised ja alkohol

Teismeliste joomine on palju tõenäolisem surma põhjustaja kui kõik illegaalsed narkootikumid kokku, kirjutab S.F. Young 2002.a. ilmunud teaduslikus artiklis. Alkoholi liigtarvitamisest tulenevad probleemid on aktuaalsed kogu maailmas.
Mingis eas proovivad alkoholi ära kõik, kuid mitmest asjaolust sõltub, kas laps jääb seda ka edaspidi pruukima või mitte.
Joomist soodustavad:
• pinged ja tülid peres
• lapse üle- või alahooldamine
• alkoholi tarvitavad pereliikmed
• pere salliv suhtumine alkoholi
• käitumis- ja õpiraskused
• õppimine sobimatus või agressiivses klassis
• kehvad sotsiaalsed oskused
• vanemate nõrk seotus kooliga
• alustamine varases eas
Last kaitsevad:
• tugevad hingelised sidemed pereliikmete vahel, traditsioonid
• selge rollijaotus peres
• vanemate huvi lapse käekäigu vastu
• religioosne mõjustatus
• sotsiaalsete oskuste arendamine
• väärtushinnangute ja adekvaatse minapildi kujundamine
• positiivne suhtumine kooli
Teismeliste enesetapud
Ajakirjanduses on palju juttu olnud koolilaste enesetappudest
Miks siis ikkagi? Eesti-Rootsi Suitsidoloogia Instituudi nooremteadur Merike Sisask pakub välja rea põhjuseid: sotsiaalsed probleemid, konfliktid perekonnas, iseenda leidmise vaevad. Lisaks Eestimaa päikesenappus ja meie kultuuriline taust – soomeugrilaste kurvameelsus. “Uurimused kinnitavad, et juba teismelised tunnevad muret, kuidas sobituda ühiskonda või pärast kõrgkooli lõppu tööd leida ja karjääri teha,” räägib Sisask.
“Asi on ka praeguses elufilosoofias – kas aidata kõrvalolijat või arvata, et temasugusel polegi kohta. Kas arvata, et nemad on nemad, või näha, et ta on üks meie seast,” selgitab psühhoterapeut Salli Põldvere. “Et ellu jääda, vajame kõik kaaslasi ja suhteid. Sageli on just edukad lapsed õnnetud. Küsimus pole selles, kui hästi keegi oskab matemaatikat või keeli – väga tubli võib olla sisimas väga kurb.”
Ahistavaid aegu on olnud varemgi, kuid murduti harvem. “Vene ajal süüdistati luhtunud unistustes riiki. Praegu arvatakse, et ise oled saamatu, kui pole edukas ja rikas,” räägib Sisask ning lisab, et vanemad on hõivatud oma muredest ja lastele napib hoolt.
Järjest enam mõjutab 14–24aastaste enesetapuriski ka narko- või alkoholisõltuvus. Ehkki tagantjärele on raske kindlaks teha, kas doseeriti valesti või oligi kavas lahkuda. Statistika on selle koha pealt puudulik: pärast maoloputust või haavaõmblemist ei uuri keegi, mis tegelikult juhtus.
Tavaliselt saab elujaks otsa hilissügisel, jõulude paiku ning kevadel. Ehk siis: kui ühed rõõmustavad, tunnevad teised end veelgi üksildasemalt.
OHUMÄRGID
• Tüüpilised väljendid: ma tahaksin olla surnud; kõigil on ükskõik, kas ma olen elus või surnud; kõigil oleks parem, kui mind ei oleks.
• Alkoholi ja narkootikumide tarvitamine, varasemad suitsiidikatsed, oma asjade äraandmine, äkiline käitumise ja meeleolu muutus, õpitulemuste järsk langus, koolivägivald.
• Tõsise suhte lõppemine, vanemate surm või lahutus , pere majandusraskused, kolimine.
• Eraldumine sõpradest, depressioon , pidev rahulolematus .
• Muutused une- ja söömisharjumustes.
• Keskendumisraskused.
• Ebatavaline tundlikkus ja vihapursked, madal enesehinnang .
• Märgatav kaalu kasv või vähenemine.
• Kaob huvi oma välimuse vastu.
Eriti tähelepanelik tasub olla, kui lapsel ilmneb mitu viidatud märki üheaegselt.
MIDA TEHA?
• Kuula ja kuule . Kui inimese enesetapumõtteid tõsiselt ei võeta, tajub ta seda hoolimatusena.
• Ole toetav ja mõistev, ära moraliseeri. Väldi valesid julgustusi: küll kõik saab korda.
• Usalda oma vaistu. Kui tunned , et inimene on ohus, käitu otsustavalt – räägi
sellest nõustaja või mõne professionaaliga. Ära muretse usalduse kaotamise pärast.
• Kui inimene on tõsises kriisis , ära jäta teda üksi. Ära püüa ise lahendust leida, vaid otsi abi nõustajalt.
• Kui inimene on varem enesetapukatse teinud, võib ta seda korrata.
Kasutatud kirjandus:
1. Ajakiri Pere & Kodu, artiklid:
Kuidas kujuneb seksuaalsus
S.O.S.
Põhjani
2. Ajakiri Kristlik kasvatus
Varateismelised elurännakul
3. www. perio .org