Nikolai Judenitsi juhitud Loodearmeega. Novembris tungis aga Punaarmee uuesti Eesti piiridele ning 1919. a novembris-detsembris toimusid Narva rindel Vabadussõja ägedaimad lahingud. Nõukogude väejuhatus saatis Eesti vastu kaks armeed kokku kuni 60 000 mehega. Eesti pani välja umbes 20 000 meest. Nõukogude Venemaa ei suutnud eestlaste kaitsest läbi murda ning 1919. a lõpuks oli sunnitud vaherahuga leppima. Tartus alanud rahuläbirääkimistel juhtis Eesti delegatsiooni Jaan Poska, Nõukogude Venemaa poolt Adolf Joffe. Piiriküsimustes puhkesid ägedad vaidlused, kuna Nõukogude esindajad nõudsid enestele kogu Petserimaad ja poolt Virumaad. Alles Punaarmee pealetungikatsete nurjumine Narva rindel sundis Vene diplomaate järeleandlikkusele ning 31. detsembril kirjutati alla vaharahulepingule, mis jõustus 3. jaanuaril 1920 kell 10.30 hommikul. Rahukonverents jätkus uuel aastal. Eesti kohustused Venemaa võlgade
millesse Eesti pool suhtus kui sõjalisse propagandasse. Kuigi Eesti valitsus nõustus hiljem läbirääkimiste pidamisega Pihkvas, ei andnud need tulemusi. Uus rahuläbirääkimiste ajajärk algas uue, Jaan Tõnissoni poolt juhitava valitsuse moodustamise järel. 16. novembril 1919 tuli Nõukogude Liidu esindaja Litvinov Irboska all läbi rinde Eestisse ja 19. novembril sõlmiti Tartus leping pantvangide vahetamise küsimuses ning lepiti kokku vaherahu üle, mis pidi algama 24. novembril 1919. Et aga enamlastel õnnestus lüüa hävitavalt Loodearmeed, siis suure ohu möödudes ununes ka Tartus antud aumehelik kokkulepe. A. Joffe kirjutas 31. detsembril 1919 alla vaherahu kokkuleppele, mis jõustus 3. jaanuaril 1920. a. Seejärel asuti arutama rahulepingu tingimusi ja 2. veebruaril 1920 kirjutasid Eesti ja Nõukogude Liidu esindajad rahulepingule alla. Tagajärg: Sõlmitud rahulepinguga Venemaa Sotsialistlik Föderatiivne Nõukogude Vabariik
Tartu rahu - piiri kujunemine Olles läbi tunginud eesti vabadusvõitlejaid toetanud vene valgekaartlastest koosnevast Judenitsi juhitud Loodearmee rindest, oli enamlastel Eesti vastu kogunenud ülekaalukas vägi- nimelt kaks armeed ligi 160 000 mehega. 1919. aastal marssis see vägi Narva, kus novembris ja detsembris toimusid Vabadussõja ägedaimad lahingud. Pärast septembris Pihkvas toimunud esimeste Eesti-Vene rahukõneluste luhtumist üritasid enamlased nüüd uue pealetungiga sundida Eestit vastu võtma halvemaid rahutingimusi. Pealetung aga luhtus ning Nõukogude Venemaa nõustus 1919 aasta lõpus asuma uutesse rahuläbirääkimistesse
Leping ratifitseeriti Ülevenemaalise Kesktäitevkomitee poolt 4. veebruaril ja Eesti Asutava Kogu poolt 13. veebruaril 1920. Ratifitseerimiskirjad vahetati Moskvas 30. märtsil 1920 ja sellest päevast hakkas leping kehtima. Leping koosneb 20 artiklist ja sisaldab peale sõjaseisukorra lõpetamise ka Eesti riigi tunnustamise artikleid, mis käsitlevad piiri-, julgeoleku-, majandus-, sotsiaal- ja liikluspoliitikat. Läbirääkimiste osapooled Eesti esindajad läbirääkimistel olid Jaan Poska ja kindral Jaan Soots. Eesti esindajate juures olid eksperdid kindralstaabi polkovnik Victor Mutt,majandusteadlane Aleksander Oinas ja insener Karl Ast. Delegatsiooni asjadevalitseja oli vandeadvokaat Rein Eliaser ning sideametnik Vene saatkonna juures välisministri erasekretär leitnant William Tomingas. Venemaa esindajad olid Kesktäidesaatva komitee liige Adolf Joffe, Vene SFNV posti- ja telegraafi rahvakomissar Leonid Krassin, Vene SFNV Välisasjade
ametnikud eestlastega. Asjaajamiskeeleks kuulutati eesti keel. Valmistuti üleminekuks emakeelsele kooliharidusele. Siit tekkis esimene konfliktiallikas: tagandatud vene ametnikud esinesid valitsse ees hulgaliste kaebustega eestlaste separatismi aadressil, nõudes oma senise valitseva seisundi taastamist. · Teiseks ülesandeks sai olukorra võimalikult kiire realiseerimine kohtadel. Pinget lisas Maapäeva valimiste väljakuulutamine Poska poolt, mis nõukogude arvates sündis ülepeakaela ning oli seetõttu sunnitud Tallinnast lahkuma. · Kolmandaks pingeallikaks muutusid vene soldatid. Eestlased soovisid rahvusväeosade loomist. Venemaa Ajutise Valitsuse toel suudeti luua Rakveres 1. Eesti Polk, mis kujunes oma rahvusliku meelsuse ja tugeva distsipliinitundega tõsiseks toeks eesti poliitikutele järgnevatel ettevõtmistel. Järk-järgult läks korda rahvusväeosade arvu
jõukudeks, kes röövisid ja tapsid kohalikke elanikke. Vene ametkonnad hakkasid Eestist välja vedama toiduaineid ja evakueerima muid varasid. Nüüd hakkas maanõukogu nõudma endale õigusi kaasa rääkida ka sõjalistes küsimustes Eestis. Maanõukogu võttis vastu protesti Vene vägede laastava tegevuse kohta ja esitas selle nii Vene võimule kui Briti, Prantsuse, USA ja Belgia saatkonnale Petrogradis. See oli Eesti esimene iseseisev välispoliitiline samm, mille astus Ants Piip 16.oktoobril 1917.aastal. 12.oktoobril valiti maanõukogu juhatus. Paralleelselt maanõukoguga tegutsesid ka tööliste ja soldatite nõukogud ning nende juurde moodustatud sõjarevolutsioonikomiteed. Nende eesotsas oli käputäis kohalikke eesti enamlasi, kes toetusid laostunud sõjaväemassile. Maanõukogu oli neile pinnuks silmas. Eesti kõrgeima võimu kandjaks kuulutatakse Maapäev ja selle laiali peksmine 15.novembril tuli Maapäev erakorraliselt kokku,kus puudusid vaid enamlastest
maakogud, seejärel Eesti- ja Liivimaa ning Riia maanõukogu (see otsustas luua Balti hertsogiriigi personaalunioonis Saksamaaga- ametisse pandi valitsus ja sõjajõude formeeriti). Välisdelegatsioon sai aga iseseisvusele toetust Suurbritanniast ja Prantsusmaalt. 1918 vajusid Keskriigid kokku ja Saksa liitlased alistusid. Nov. puhkes Saksas revolutsioon, kuulutati välja vabariik 11.nov. sõlmiti Antantiga Compiegne'i vaherahu, alustas uuesti tegevust Eesti Ajutine Valitsus (PA oli aga samal ajal alustanud pealtungi läände). 21.nov. võim sakslastelt üle võetud. Vabadussõda : Maa oli laostatud, riigiaparaati, sõjaväge, relva- ja moonavarusid polnud. Siiski otsustati Nõukogude Venemaale vastu hakata. Enamlased olid koondanud oma jõud Narva jõe taha, kuid õnneks ei asetsenud Eesti PA pealöögi suunal ning maal viibisid Saksa
1918. aasta detsembri keskpaigaks kavandatud mässukatse Tallinnas, mis pidi soodustama pealinna langemist Punaarmee kätte, suudeti küll eos likvideerida, kuid vastuhakkude õhutamine jätkus. Traagilisimaks kujunes Saaremaa mäss 1919. aasta veebruaris. Saarlased, olles pikemat aega äralõigatud mandrist ja vaeveldes majandusraskuste küüsis, olid vastuvõtlikud enamlaste propagandale, mille kohaselt valitsus olevat vaid baltisaksa mõisnike tööriistaks. Enamlastel õnnestus provotseerida mäss mobiliseerivate hulgas. Valitsuse poolt kohale saadetud karistussalk suutis olukorra normaliseerida, kuid üksnes ulatuslike repressioonide hinnaga. Peale võite enamlaste üle kutsuti kokku Asutav Kogu, mis pidi lahendama Eesti tuleviku probleemid. Valimistel saatis edu pahempoolseid erakondi: suurima esinduse sai Eesti Sotsiaaldemokraatlik Tööliste Partei; sellele järgnes pahempoolse suunitlusega Tööerakond
· Väideti, et sakslased olid seda lubanud, kuid tegelikkuses oli tõendusmaterjal võltsitud. · Rahu sõlmimiseks tingimustega nõustuti ja leping ratifitseeriti, kuid summatVenemaale ei tasutud. Tähtsamad sündmused: · Sigalei juhitud rüüsteretk Lõuna-Eestisse (22. jaanuar 1558) sõja algus · Narva vallutamine (mai 1558) · Tartu vallutamine (juuli 1558) · aprill oktoober 1559, vaherahu pooleks aastaks o ordu annab end Poola-Leedu kaitse alla (august 1559) o Saare-Lääne piiskop müüb oma valdused Taanile(september 1559) · Oomuli lahing Härgmäel (2. august 1560) Liivimaa ordu viimane välilahing (ordu sai hävitavalt lüüa) · eesti talupoegade ülestõus Lääne- ja Harjumaal (1560. a sügis) suruti veriselt maha. · juuni 1561 Tallinna linn ning Harju, Viru ja Järva rüütelkond alistusid Rootsi kuningale (Erik XIV) · 28
massimiiting kasvas üle korrarikkumisteks. Rüüstati politseijaoskondi ja kohtumaju, tapeti vihatumaid ohvitsere, murti lahti (tollal vanglana kasutatud) Paksu Margareeta uksed, lasti sealt välja nii poliitilised kui kriminaalkurja tegijad ja pandi vangla põlema. Ajutine Valitsus suutis olukorra riigis esialgu stabiliseerida ja uued ametimehed kohtadele määrata. Kuberneri asemel hakkas Eestimaal keskvõimu esindama komissar, ja selleks sai Tallinna linnapea, vandeadvokaat Jaan Poska. Poska oli õigeusklik, liikus peamiselt vene seltskonnas ja nõudis oma alluvailt vene keele kasutamist (seni, kuni seda nõudis seadus), kuid ometi sai algav iseseisvusliikumine endale Poska näol tugeva liitlase ja eestkõneleja. Autonoomiataotlus Eesti rahvuslikud ringkonnad võtsid suuna Eesti autonoomiale demokraatliku Venemaa raames, mis eeldas muu hulgas eesti alade ühendamist üheks, autonoomseks kubermanguks. Ajutisele Valitsusele esitatigi vastav eelnõu,
toimumist teadvustas rahva enamik alles 10. märtsil, mil tähistati üleüldist vabanduse ja revolutsiooniohvrite mälestuspüha. Korratused linnades likvideeriti suhteliselt kiiresti. Venemaa ajutine Valitsus tagandas senised kubernerid ning määras nende asemele kubermangukomissarid. Eestimaa kubermangu 8 komissariks sai Tallinn linnapea, eestlasest advokaat Jaan Poska (1866-1920) (Vt. Lisa 3). Kohtadel seati ametisse maakonnakomissarid, tegevust alustas miilits. Revolutsioonipäevil olid mitmel pool tekkinud stiihiliselt Tööliste ja Soldatite Saadikute Nõukogud, milles domineeris pahempoolne element ning mis pidas end omaalgatuslikeks revolutsioonilisteks parlamentideks. Nõukogud säilisid ka pärast kubermangukomissari ametisse astumist, ent esialgu ei vastandanud nad end veel valitsuse esindajatele. Näiliselt olid meeleolud rahunenud.(T
ning paljud lahkusid või saadeti välja, asusid Eesti aladele. Alexander Burlandt, töötas Tallinnas ning mingil moel tekkisid tal kontaktid kohalike Eesti inimestega: Jaak Järv, Eduard Vilde, Mihkel Martma. Said esimese äratuse Burlandtilt. Mihkel Martma oli sündinud Läänemaal, kehv haridus, kõik elus saavutas tänu iseõppimisele. Sattus Läänemaalt Tallinnasse, omandas seal saksa keele ja omandas tööoskused. Sõites Tallinnast Tartusse temast sai maalermeister ehk tänapäevase mõttes sisekujundaja. Ta võis pühenduda sotsiaaldemokraatia arendamisse. Tegutses Tartus, peamisteks kaasamõtlejateks said TÜ tudengid. Käidi koos, arutleti, diskuteeriti ning loeti kirjandust marksismist kuni põrandaaluse kirjanduseni. Hakati kõnelema Darwini evolutsiooni teooriast, sotsiaalsetest probleemidest. Hakati väljaandma ajalehte nimega "Rahvalõbu", mis tutvustas teadust rahvale. Aastal 1903 hakkas ilmuma
Kubermangud jaotati osadeks, kuhu saadeti väiksemad salgad. Põhimõte oli, et üleliigse karmuse eest ei karistata, küll aga leebuse eest. Eriti jõudsalt tegutsesid salgas 1905 dets ja 1906 jaanuar. Lasti maha palju inimesi, sh ka süütuid ja alaealisi. Karistusaktsioonist võttis osa ka palju sakslasi, kes olid kindralid jms. 19. jaanuaril 1906 arreteeriti revolutsioonisündmustega seoses Vene Riigiduuma valimiste kandidaat Jaan Poska, kuid vabanes endise Eestimaa kuberneri Bellegarde eestkostel juba paarikümne päeva pärast. Pätsist ja Teemantist said tagaotsitavad, nad mõisteti tagantjärgi surma. Piirkondades kust sõdurid olid lahkunud hukkasid revolutsionäärid sõdureid abistanud isikuid. Pärast riigiduuma kokkutulekut 1906 repsressioonid mõnvõrra leebusid, nt ei lastud enam massiliselt maha ilma kohtuta. Kokku hukkus rahutustes kuni 18. veebruarini 1906 Eestimaa kubermangus 50 inimest, kes
Magnuse juhtimisel Vene väed vallutavad kogu Liivimaa, kuid ei suuda vallutada Tallinnat 1570 ja 1577.a. (vt. filmi “Viimne reliikvia”) 1577 kogu Liivimaa Venemaa valduses va. Tallinn ja Hiiumaa Liivi sõda on julm põhjusel et iga riik sõdib Eestis enda eest, alles sõja lõpu poole kujunevad liitlasteks Rootsi ja Poola, kes 1579-1581 tõrjuvad Vene väed Liivimaalt välja. Venemaa kaotab Liivi sõja. Sõda lõpeb: 1582 – Jam Zapolski rahu Poola ja Venemaa vahel. 1583 – Pljussa vaherahu Rootsi ja Venemaa vahel. Eesti jagatakse Liivi sõja järel Taani, Rootsi ja Poola vahel Venemaa loobus esimest korda „igaveseks ajaks Eestimaast“. Liivi sõda Eestimaa jaoks katastroof – valdav osa rahvastikust hukkus. Linnad ja kaubandus käisid alla ja ei saavutanud enam kunagi endist tähtsust Eestimaa kolme kuningriigi võimu all („kolme lõvi võimu all“) (1583-1629/1645) Põhja-Eestis oli Rootsi võim – loodakse Eestimaa hertsogkond, maa jaotati linnuseläänideks.
Neist igaühel oli oma märk. 1208 - 1212. Muistse vabadus sõja esimene periood. Algas sakslaste tungimisega Ugandisse kevadel. Sügisel läksid nad tagasi. Sellele järgnesid eestlaste vastu sõjakäigud. Eesti-Vene suhted olid halvad. Vene-saksa suhted head, sest Vladimiri tütar oli abielus Alberti vennaga. Lõppes Turaida (Toreida) rahuga. 1215 - sõja tegevus algas uuesti. Vabadusvõitluse teine periood. Algas sakslaste tungimisega läänemaale paar kuud enne vaherahu lõppu. 1222 - eestlase said kogu eesti ala oma valdusesse tagasi. 1223 - 1227. Muistse vabadus sõja kolmas periood. Vallutati kogu eestimaa. Viimasena Saaremaa. LAHINGUD: 1210 Ümera lahing. Võnnu piiramiselt tagasi tulnud eestlased jäid Ümera jõele järgi tulevaid sakslasi ja liivlasi varitsema. Need võideti ootamatu rünnakuga. Innustas eestlasi. 1210 - Novgorodi vürst Mstislav Uljas ja Pihkva vürst Vladimir piirasid Otepääd. Linn ostis ennast vabaks
tõusis väikeriikide rahvuslik meelsus majanduse range kontrolliga kaasnes riigirolli suurenemine USA majanduslik kasu, andis Antante’i poolele laene Sõja lõpp Idarindel 1917. a toimunud veebruari revulutsiooniga kukutati tsaarivõim, sõjavastaste meeleolude kasv, deserteerimine rindelt(joosti minema?) 1917.a uue sakslaste pealetungiga, vallutati Põhja-Läti ja Eesti saared, sõlmiti Bresti vaherahu 1918.a Saksamaa katkestas vaherahu , uue pealetungiga vallutati Eesti ja Lääne-Venemaa alad 3.märts 1918. a Bresti separaatrahu, millega lõppes sõda Idarindel Sõja lõpp Läänerindel 1917. a astus sõta USA keskrrigid suurte pealetungidega edu ei saavutanud 1918.a toimus Saksamaal novembrirevulutsioon, millega kukutati võimult kei30ser ning kuulutati välja vabariik
Miilitsate hulka kuulusid alguses ka hulk vanglatest lahti lastud. Väljaspool Tallinnat polnud võimalik tööliste ja soldatite nõukogu moodustada, sest neid oli liiga vähe, selleks kaasati sinna ka seltsid, Tartus ka üliõpilased. Paljudes linnades ei moodustunud need nõukogud nii vasakpoolseteks ja revolutsiooniliseks. AV hakkas tagandama seniseid kõrgemaid ametnikke. Sama toimus ka Eestis - 5. märstil nimetas AV Eesti kubermangu esimeheks Jaan Poska ja Liivimaa kubermangu komissariks Riia linnapea Anders Krasnaks. Võimu eestistamine - enamik juhtivatest ametikohtadeks läks eestlaste kätte. Poska korralduseks määrati Põhja-Eestis maakondadesse maakondade komissarid ja miilitsat, kes olid kõik eesti rahvusest. Otsest määramist Lõuna-Eestis ei toiminud, seltsid saatsid oma esindajad Ajutistesse Maanõukogusse, kus valiti enda esindajad. Kõik vene rahvusest ametnikud asendati eestlastega, ainult kohtunike leidmisel tekkis probleeme
1) #Sakslaste sissetung Eestisse (1208), Latgalide ja Sakslaste rüüsteretk Ugundisse. Ugundi- sihipärase vallutuse esimene ohver. Otepää-Ugandi tähtsaim keskus. #Võnnu linnuse (Césis) piiramine eestlaste poolt (sügis, 1210) #Ümera lahing (1210)(järgmisel päeval pärast Võnnu piiramise lõpetamist)eestlased Saavutasid võidu #Viljandi piiramine sakslaste poolt (1211), piirajatega sõlmiti rahu. #Eestlaste retked (1211), Toreida vaherahu (1212) #Suhted venelastega. 1210-Novgorodi vürst Mstislav Uljase ja Pihkva vürsti Vladimiri väed piiravad 8 päeva Otepää linnust. 1212 Mstislav Uljas uuesti Eestis. 2) #Sakslaste rüüsteretked 1215 a. algul Põhja-Läänemaale ja kevadel Sakalasse. #Ugandi ja Sakala alistuvad (1215) #Võit Sakslaste üle Otepää all. Võit saavutati koos vanelastega #Madisepäeva lahing (21. sept. 1217). Langes Lembitu. Suri Kaupo.
Soontaganasse. 1210–11 Esimene teadaolev katk Eestis. Eestlaste retked Lätisse; sakslaste, lätlaste ja liivlaste retked Eestisse, Viljandi linnuse piiramine ja alistamine, eestlaste ristimine Sakalas; eestlased piirasid Turaida 1211 linnust ja said Koiva lahingus lüüa; venelaste retk Varbola alla; Lembitu retk Pihkvasse. 1212 Turaidas sõlmisid eestlased ja sakslased kolmeks aastaks vaherahu. 1213 Leedulaste rüüsteretk Sakalasse. Talvel sakslaste, lätlaste ja liivlaste rüüsteretked Ridalasse ja Sakalasse (Leole linnuse vallutamine); kevadel eestlaste kolme maleva sõjakäik; suvel lätlaste 9 1215 rüüsteretke Ugandisse ja Vaigasse; Uue sadama lahing Saaremaa rannikul; Ugandi ja Sakala maakonna ristimine. Talvel sakslaste, lätlaste ja liivlaste retked Soontaganasse ja Saaremaale; kevadel
Märtson) 1904 dets Tallinn otsustati baltisakslastega võitlusse astuda; eestlased sõlmisid liidu venelastega; liidu jõuline propaganda tõi edu; 5 linnajaos kuuest võitis eesti-vene liit. Mitte keegi eestlastest ei olnud siiski nõus linnapea ametikohale astuma. Tallinna linapeaks sai 1 nendest 5 venelasest, kes valitud olid (Erast Hiatsintov) Konstantin Päts ja Jaan Teemant said linnanõunikeks. Mihkel Pung linnasekretäriks. Linnavolikogu koosolekuid hakkas juhatama Jaan Poska. Voldemar Lender vahetas õige pea Jaan Teemanti välja. Teataja ringkonnad olid saavutanud väga silmapaista võidu. 5 20. sajandi alguseks tekkis liberaalsete Postimehe ja Teataja kõrvale sotsialistlik... Aleksander Burlandt 1882 tekkisid Burlandtil kontaktid eestlastega (Jaak Järv, Eduard Vilde, Mihkel Martna) eesti sotsiaaldemokraatliku liikumise algus. Mihkel Martnat on nimetatud
Linnustesse lubati vaid preestreid. 1211 Eestlased alustasid vastu pealetungi- valmis isegi sõjaplaan. Toreda alla koondus Eestlased proovisid merd pidi põgeneda, kuid olid lõpuks sunnitud seda jalgis mandrieestlaste maavägi ja saarlaste laevastik- linnu piirati sisse. tegema. 1212 Sõlmiti vaherahu 3 aastaks- Toreida vaherahu 1210 Pihkva vürst M. Ulja ja Vladimiri väed piirasid 8 päeva Otepäe linnust. Eestlased olid vee ja toidumoona puuduse tõttu sunnitud rahutaotlema. 1212 M. Uljas tuli suure väega Eestisse, suundus Jõgevamaale ja sealt Varbola linnusesse. Varbolas pakuti neile 700 hõberaha ja venelased pöördusid koduteele. 1215 Rüüsteretk Ridalasse ja Sakalasse
eestlased vasturetke liivlaste Toreida linnuse alla. Kuigi edu ei saavutatud, olid mõlema poole kaotused suured. Kuna vastastikused röövretked olid maa välja kurnanud, katk oli maale tulnud ja lisaks käis sõjategevus venelastega, sõlmiti 1212.a vaherahu kolmeks aastaks. 7 VABADUSVÕITLUSE II PERIOOD 1215 - 1220 Ootamata ära Toreida vaherahu lõppu 1215.a kevadel korraldasid sakslased sõjakäigu Läänemaale, üllatusmomenti ära kasutades rüüstati paljud külad. Kohe peale vaherahu ametlikku lõppu järgnes sõjaretk Sakalasse, eestlaste tähtsaima vanema Lembitu linnuse Leole (tänapäeval Lõhavere) alla.
keskpaik (Taani valdus) Linnade tekkimine (9), Hansa Liit (4) Orduriik (jagunes komtuur- Liivi sõda 1558-1583, ja foogtkondadeks) Vana-Liivimaa poliitilise süsteemi 1202-1236 Mõõgavendade kokkuvarisemine, sõjas osalejad: Venemaa, Rootsi, ordu Poola, Taani, 1237 Liivi ordu Saksa ordu 1582 Jam Zapolski vaherahu (Poola-Venemaa), Liivimaa haruna 1583 Pljussa vaherahu (Rootsi-Venemaa), Sõja tulemusena kolme kuninga võimu algus b) alates 1346. aastast kolm Eestis riiki: Tartu piiskopkond (1558 venelased vallutasid) Saare-Lääne piiskopkond (1558-61 liideti Taani aladega)
apr teele dipl noodi, kinnitades, et Vm jääb liitlaskohustustele ustavaks, ei alusta separaatseid rahuläbirääkimisi keskriikidega ja lõpetab sõja koos Antante riikidega. Tema noot tekitas siseriigis tohutult pahameelt Revol demokr hulgas. Paar päeva pärast selle teele saatmist, 20.apr tulid Petr tänavatele suured rahvahulgad loosungite all: „Maha sõda, maha Miljukov, maha AV!“. Põhiosa rahvast oli ilmselgelt sõjast tüdinud ja rahu ihkav mass, mingi osa oli ka kindlasti enamlastel. Enamlased olid häälestunud AV vastu, igatsesid kukutamist. Valitsusmeelsed korraldasid vastudemonstratsiooni 21.apr, avaldasid toetust AV-le jne. Valitsusvastaste kätte olid sattunud relvad, Petrogradis pandi jälle relvad mängu ja voolas veri, ilmselt paarkümmend ohvrit. Aprillikriisil oli ka teine pool, seotud Gutškoviga. Petrogradi nõukogu oli 1.märtsil andnud välja nn käskkirja nr 1, mis oli suunatud Petr garnisoni väeosadele, järgnevalt levis üle kogu Vm, sellega
1.loeng eksam suuline. Läti piirid: Põhjas on Eesti 348 km. Lõunas on Leedu. Kõige pikem piir 576 km Idas on Vene 282 km Kagus on (150) Valgevene 167 km merepiir on 531 km Pindala 64.589 km2 Rahvaarv 1897 1,93 milj 1935 1,91 milj 1989 NSVL okupatsioon. Lõpus max 2,67 milj 2000 2,38 milj 2009 2,27 milj(hinnanguline)(ülehinnatud) ülehinnatud rahvaloendus. 2011 2,07 milj (2,067,887) positiivset iivet pole suudetud saavutada(vananemine + väljaränne) Rahvastiku koosseis % 1935 1989 2009 2011 lätlased 77,00% 52,00% 59,00% 60,20% venelased 10,30% 41,90% 33,90% 32,50% sakslased 3,30% 0,10% 0,20% Alla 1% poolakad 2,90% 2,50% 2,40% 2,40% juudid 1,70% 0,90%
annaabi.ee 
Sisene Facebook'ga
Sisene Google'ga
Sisene LinkedIn'ga
