Tartu rahu - piiri kujunemine (0)

Tartu rahu - piiri kujunemine
Olles läbi tunginud eesti vabadusvõitlejaid toetanud vene valgekaartlastest koosnevast Judenitši juhitud Loodearmee rindest, oli enamlastel Eesti vastu kogunenud ülekaalukas vägi- nimelt kaks armeed ligi 160 000 mehega. 1919. aastal marssis see vägi Narva, kus novembris ja detsembris toimusid Vabadussõja ägedaimad lahingud. Pärast septembris Pihkvas toimunud esimeste Eesti-Vene rahukõneluste luhtumist üritasid enamlased nüüd uue pealetungiga sundida Eestit vastu võtma halvemaid rahutingimusi. Pealetung aga luhtus ning Nõukogude Venemaa nõustus 1919 aasta lõpus asuma uutesse rahuläbirääkimistesse. (EA VI: 44; Laamann 143-144)
Septembris 1919 koos Eestiga rahukõnelustesse lubada asunud Läti ja Leedu tõmbusid hiljem aga oma lubadusest tagasi – nimelt oli kiiresti rahu vaja sõlmida ainult Eestil, et vältida edasisi sõjapurustusi. Läti tahtis enne rahukõnelustesse asumist puhastada enamlastest Latgale alad, Leedul seevastu ei olnud üldse rahust huvitatud, kuna tal puudus rinne Punaarmee vastu. Seetõttu astus Eesti separaatläbirääkimistesse ning kuigi teised Balti riigid moraalselt Eestit toetasid, jäid nad ootama, mis rahukõnelusest enamlastega saab. Diplomaatiliselt toetasid Eesti-Vene rahukõnelusi ka Ameerika Ühendriikide president Woodrow Wilson ning Inglismaa peaminister Lloyd George. Nende taotluseks oli näha, kas enamlastega on võimalik rahu sõlmida. Läbirääkimistel oli suur tähtsus ka enamlaste jaoks: nimelt oli see peaproov läbirääkimisteks liitlastega . Rahukõnelused liitlastega täitnuks Venemaa jaoks nii poliitilisi, majanduslikke kui sõjalisi eesmärke: nimelt oli Venemaa majandus põhja langenud ning tähtis oli avada majanduslik aken läände, samuti oli oluline vabaks saada piiririikide lähedal olevad väed, et need vajadusel Vene valgete vastu saata. Nii olid loodud rahvusvahelised eeldused rahukõneluste alustamiseks. (EA VI: 44; Laamann 143-144)
Rahukonverents avati Tartus 5. detsembril 1919. Sellest võtsid osa Eesti rahudelegatsiooni koosseisu kuuluvad esimees Jaan Poska ning liikmed Jaan Soots , Mait Püüman, Ants Piip ja Julius Seljamaa ; Vene poolt esindas Leonid Krassin, keda aga detsembris asendas Adolf Joffe, ning Isidor Gukovski . Samuti kuulus mõlemasse delegatsiooni hulk kindraleid, eksperte ja tehnilisi töötajaid. Rahukõnelused jagunesid suures osas kahte etappi . Esimeses neist - detsembris 1919 - oli peamiseks eesmärgiks vastastikune sõjategevuse lõpetamine, vaherahu sõlmimine ja diskussioon Eesti iseseisvuse tunnustamise, riigipiiride määramise ning sõjaliste tagatiste üle. Kõneluste teine pool, mis leidis aset jaanuaris 1920, koosnes peamiselt majanduslikest küsimustest. Küsimuse all oli Eestist välja veetud varade ja Vene riigi varade jaotamine ning Eesti-Vene tulevased majanduslikud suhted. (EA VI: 44-46)
Tartu vaherahulepinguga tunnistas Venemaa 200 aastat oma valduses olnud Eesti iseseisvaks riigiks – see on üks suuremaid akte iseseisva Eesti ajaloos. Venemaa oli niisiis esimene riik, kes tunnustas Eesti iseseisvust, kuid samuti oli Eesti esimene, kes tunnustas Nõukogude Venemaa legitiimsust riigina – Tartus sõlmitud vaherahu oli mõlema riigi jaoks esimeseks rahvusvaheliseks lepinguks. Vastastikune tunnustamine kulges suuremate probleemideta, sama ei saa aga öelda riigipiiride määramise kohta. Mõlemad pooled esitasid alguses üsnagi ambitsioonikaid nõudmisi: Eesti kohaselt pidanuks riigipiir külgema sügaval Venemaa pinnal, hõlmates ka Setumaast ida poole jäävaid territooriume, mida asustas vene rahvastik ; Venemaa tahtis aga riigipiiri tõmmata läbi Virumaa, mispuhul oleks tema territooriumile jäänud põlevkivimaardlad ja Narva linn. Samuti soovis ta endale jätta Peipsi saared ja Setumaa . (EA VI: 45; Laamann 148-149)
Läbirääkimised toimusid samaaegselt Narva all toimuvate lahingutega. Pärast enamlaste rünnakute luhtumist tõmbasid nad ka poliitiliselt oma ambitsioonikatest piirinõudmistest tagasi. Ka Eesti oli sunnitud järeleandmisi tegema. Lõplikult rahulepingus fikseeritud riigipiir oli Eestile siiski igati soodne. Narva jõgi ja Irboska kõrgustik moodustasid väga hea sõjalise kaitsejoone, kui oleks pidanud ida poolt ka edaspidi rünnakuid ootama. Tähtis oli ka rahvuslik aspekt: Eestiga liidetud Setumaad ja Narva linna nähti eestlaste igipõliste asualadena. Täpsemalt läks uus piir alates “Narva lahest rööbiti Narva jõega, sellest 7-12 km ida pool. Edasi läks see mööda Peipsi ja Pihkva järve ida poolt Piirissaart, Kolpina, Kolontsõ, Kamenka ja Semski saart kuni Vidovitši külani Pihkva järve lõunakaldal (Poddubje külast lääne pool). Sealt suundus piir lõunasse üldjoonel: Grajadištše, Šahintsõi ja Novaja küla, Poganovo järv, Babina ja Võmorski küla vahelt, Šprehtitši küla ja Läti piirini” ( Mattisen : 59). Nii oli riigipiiride küsimus lahendatud . Sõjaliste tagatistena lubasid mõlemad riigid ära tuua teises riigis asuvad väed ning likvideerima igasugused organisatsioonid , mis teise riigi territooriumil vaenu õhutaksid või riigi julgeolekut ohustaksid. Need kokkulepped parafeeritud, allkirjastati vaherahuleping 31. detsembril kell 19.45 ning see hakkas kehtima 3. jaanuaril. (EA VI: 45-46; Laamann 148-149)
Ülejäänud kuu aega kulus majanduslike küsimuste arutamiseks, mille järel allkirjastasid Eesti ja Venemaa delegatsioonide juhid Tartu rahulepingu 2. veebruaril 1920. Eesti sai iseseisvaks riigiks koos seto -vene segarahvastikuga kagunurgaga. Ka Setumaa enese jaoks oli Eesti Vabariigi osaks saamine määrava tähtsusega sündmus. Eesti ja Vene-vaheline sõjategevus lõpetati ning Eestisse opteerus Vene aladelt ligi 40 000 inimest. (EA VI: 46)
Kirjandus
EA VI = Eestia ajalugu VI. Vabadussõjast taasiseseisvumiseni. 2005, Tartu.
Laaman, E. 2007. Eesti Vabadussõja poliitiline ajalugu. Neljas trükk.
Mattisen, E. 1993 Eesti-Vene piir. Tallinn.
Kokkuvõte
1919. aastal Narva alla tunginud ja seal Eesti vabadusvõitlejate poolt peatatud enamlased olid sunnitud astuma rahuläbirääkimistesse. Rahukonverents, mis laias laastus jagunes kahte etappi, avati 5. detsembril 1919. Delegatsioonide juhid olid Jaan Poska Eesti poolt ning Venemaa esindaja Adolf Joffe. Konverentsi esimesel etapil arutati riikide vastastikkuse sõjategevuse lõpetamise, Eesti iseseisvuse tunnustamise, riigipiiride jagunemise ja sõjaliste tagatiste üle. Konverentsi teine etapp puudutas majanduslikke küsimusi. 2. veebruaril 1920 allkirjastatud Tartu rahulepingu tulemuseks oli Eesti riigi iseseisvumine , kindla riigipiiri kujunemine (mis sisaldas sellest hetkest ametlikult ka segarahvastikuga Setumaad ning Narva linna) ning Eesti ja Nõukogude Venemaa vahelise sõjategevuse lõpetamine.