jäävad meil talveunne, näiteks lendlased. Talveuni kestab enamasti oktoobrist aprillini ning sel ajal elavad nahkhiired suvel kehasse kogutud rasva arvel. Talvitumispaikadeks on koopad ja keldrid, kus on stabiilne temperatuur ning kõrge õhuniiskus. Liiga külmas ruumis võivad loomad surra, kuivas õhus aga saavad kahjustada lennused. Nahkhiired talvituvad nii üksikult kui ka gruppidena. Loomad võivad laes rippuda, pragudesse pugeda või lihtsalt lamada. Talvitumise ajal on nahkhiirte kehatemperatuur äärmiselt madal (liginedes ümbritseva keskkonna omale) ning ainevahetus väga aeglane. Talvituvaid loomi ei tohi seetõttu häirida. Une jooksul loomad ärkavad aeg-ajalt ning võivad ka oma asukohta muuta. Järelkasv Nahkhiirte paaritumine toimub talvitumise ajal ning järglased sünnivad suvel, juunis-juulis. Alates mai lõpust moodustavad emased poegimiskolooniaid. Sellistes kolooniates saavad nahkhiired hoida loodetele sobivat kehasoojust
või kivikuhja all, turbasoodes, mis ei valgu vett täis, ja kaljupragudes Nastikud Nastik elab peamiselt niisketel aladel: jõgede, järvede ja tiikide kallastel, niisketes metsades ja lamminiitudel. Oktoobrist märtsi- aprillini talvituvad nastikud talveunes näriliste urgudes või kändude all, kompostihunnikutes, külmumata pinnases või lehekuhjades. Arvan, et usse ei kohta enam metsades enam. Neil hakkab tulema talvitumise aeg ning väljas on jahe temeperatuur. (arvan) Järeldan, et metsas ei leidnud usse, sest nad lähevad juba vaikselt talveunne ning väljas oli madal temperatuur.(?)
Kõik kolm liiki on rändliigid Kääbus-nahkhiired saavad mõnikord kaksikuid. Photo Derek Smith, Surrey Bat Group Pruun-suurkõrv Suurkõrval on väga hea kuulmine. Ta kuuleb isegi liblika tiivasahinat. Suurkõrva toitumiskohtades jäävad põrandale liblikate tiivahunnikud. Suurkõrv pakib oma kõrvad talvitumise ajal kokku. Näha jäävad vaid valged kõrvakaaned e traagused. Põhja-nahkhiir Põhja-nahkhiir on Eesti tavalisim nahkhiir Suvel võib põhja-nahkhiiri kohata lendamas ka asulates majade vahel ja hoovides. Tegemist on paikse liigiga, mis tähendab, et nad jäävad Eestisse T
Lapsed jagasid oma ülesanded ja ametid ära: Kristjanist sai laeva kapten ja ekspeditsioonijuht, Arturist ja erakordsete teadmistega Reinust said tüürimehed. Metsa Tiiust sai kokk ja koristaja. Kõik peale Tiiu tegelesid ka andmete kogumisega. Laste põhiline tegevus oligi andmete kogumine ja ilmavaatlemine. Nende polaarjaam ei olnud siiski päris selline, nagu üks õige polaarjaam on. See asus metsas- õige polaarjaam asub lagedal alal, sest seal ju pole puid! Talvitumise suur probleem oli igavus, sest polaaröö tormide ajal on välja minemine ülimalt ohtlik. Lisaks oli toiduvaheldus väike.Kohalike elanikega probleeme ei olnud, igas peatuspunktis saadi piisavas koguses sööki-jooki. Vostokki pääsemiseks peavad mehed enne tegema läbi katsed barokambris- ruumis, kus on hõrendatud või tihendatud õhku, sest jaam asub merepinnast kolme ja poole kilomeetri kõrgusel! Nii katsetataksegi barokambris, et mehed ei hakkaks põdema kõrgusetõbe.
alla. Nad elutsevad kolooniatena, kuhu võib kuuluda mitmekümneid isendeid. Talvel on lendlased talveunes. Selleks siirduvad nad juba septembris suurematesse inimeste poolt valmistatud või ka looduslikesse koobastesse, mida enam ei kasutata. Oluline on, et koobastes õhutemperatuur kogu talve vältel eriti ei kõiguks ning see peaks püsima 0...7 ° C juures. Mõnikord võivad habelendlased talvituda ka vanades keldrites. Talvitumise ajal on nad enamasti pragudesse pugenud, harvem ripuvad vabalt seintel. Eestis on talvitumas leitud vaid 2 korda. Habelendlased poegivad juuni teisel poolel. Juba mai lõpus koonduvad emased loomad poegimiskolooniatesse, mis tihti asustavad puuõõnsusi. Lendlastel sünnib ainult üks poeg, keda ema 1. nädalal endaga kaasa tassib, hiljem aga varjepaika jätab, kus ta poega aeg-ajalt imetamas käib. Noorte areng on kiire ja pojad õpivad lendama 1 kuu
................................12 Sissejuhatus.................................................................................................................. 13 1. EESTIS TALVITUVAD KÄSITIIVALISED JA NENDE ÜLDISELOOMUSTUS ......................................................................................................................................14 1.1 Nahkhiirte üldiseloomustus................................................................................14 1.2 Nahkhiirte talvitumise bioloogia ja talvituspaikade kirjeldus............................17 1.3 Eestis talvituvad nahkhiired............................................................................... 19 1.3.1 Talvituvate nahkhiirte ülevaade.................................................................. 19 1.3.2 Tiigilendlane (Myotis dasycneme)..............................................................20 1.3.3 Veelendlane (Myotis daubentonii)...................................................
Pikkus on tavaliselt kuni 8 cm (10 cm). Emasloomad on reeglina isasloomadest suuremad. Olenevalt elupaigast on isendite üldvärvus varieeruvalt pruunikas, rohekas või hall. Teistest kärnkonna liikidest on ta kergesti eristatav. Eesti looduskaitseseaduse alusel kuulub kõre I kaitsekategooriasse. Kõre on kaitstud nii rahvusvaheliste kui ka riiklike õigusaktidega. Õigusaktide kohaselt on keelatud: Isendi tahtlik tapmine.Loodusest eemaldamine. Püüdmine ja tahtlik häirimine talvitumise, paljunemise ja rändamise ajal. Tehingud isenditega (ost, müük, muu tegevus kasusaamise eesmärgil). Kõre on sattunud ohustatud liikide nimestusse mitmetel põhjustel. Esimeseks põhjuseks saab tuua elupaikade hävimise, mis on tingitud paljudest erinevatest tingimustest. Oluliselt on vähendanud arvukust põllumajandus, sest intensiivse maaharimise käigus veekogudesse kogunenud väetiste, taimekaitse- ja putukamürkide mõju võib kudu ja kulleste jaoks olla surmav
Ohtralt võib suvel mune leida, kui kergitada pinnast kividelt. See on küllalt hea peidukoht, sest kivid on niisked ka palavaima päevaga. Kõige õrnemad ongi munad, need võivad läbi kuivada, neid hävitavad röövtoidulised putukad, linnud jne. Noortel on ees ohurikas tee ja täiskasvanuikka jõuab neist vaevalt 5%, sageli tunduvalt vähem. Osa hukkub liigse kuivuse tõttu, osa langeb lindude, siilide, nirkide, karihiirte, kärbsevastsete ja jaanimardika vastsete saagiks. Esimese talvitumise järel võib neile saatuslikuks saada talvituspaigast välja meelitanud soojalainele järgnev pakaseline ilm. Need on ainult osa ohtudest, mis tigusid nende teel saadavad. Kui esimesed kõige ohtlikumad aastad on vastu peetud, läheb pisut lihtsamaks. Toitumine Tigude toiduks kõlbavad nii mitmesugused rohelised taimed, paljud põllu- ja aiataimed, seened kui ka kõdunev taimne materjal. Suvel ja sügisel lisanduvad menüüsse mitmesugused mahlased viljad. Talvel teod magavad. Nende
Seoses liigikaitsega on kasutusele võetud ka mõiste püsielupaik. Püsielupaik on kaitsealuse looma sigimisala või koondumispaik. Püsielupaigad on võetud kaitse alla II ja III kaitsekategooria liikide elupaikades, mis pole kaitsealade, hoiualade või püsielupaikadena piiritletud, kehtib isendi kaitse. See tähendab, et kaitsealuste liikide isendeid ei tohi tahtlikult surmata, püüda ega häirida paljunemise, poegade kasvatamise, talvitumise või rände ajal, ilma keskkonnaministri loata loodusest eemaldada, müüa ega tulu saamise eesmärgil kasutada. 13 Isendi kaitse Kuigi isendite surmamine on keelatud, võib seda mõningatel juhtudel lubatud, näiteks: elanikkonna ohutuse huvides lennuohutuse huvides kui see on vajalik oluliste põllumajanduskultuuride või põllumajandusloomade, kalanduse või muu
Tugevad külje - ja sabalihased tõukavad neid edasi. Ka uimed on voolujoonelised. Vesi on külm elupaik, seepärast on vaalalistel paks kehasoojust hoidev rasvakiht. Kui saabub talv, rändab enamik vaalu soojematesse vetesse, osa neist jõuab ekvaatorilähistele. Talvituvad vaalad kas söövad vähe või ei söö üldse. Nad elavad oma rasvade arvel ning seepärast kõhnuvad kõvasti. Pojad sünnivad vaaladel talvitumise ajal ja poegade arv on tavaliselt üks. Vaalapojal pole kuigi palju rasva ning seepärast toimubki poegimine soojades vetes. Vaalapoeg sünnib suurena ja hästi arenenuna. Joodi ja rasvarikas piim tagabki järglase kiire kasvu. Vaalalised on võimelised omavahel teatud määral suhtlema. Nende "jutt" koosneb naksatustest, vilejuppidest, urahtustest ja mitmesugustest kumedatest häälitsustest. Kaaslastele
taimekaitsevahendi ja väetise kasutamine, ehitise, kaasa arvatud ajutise ehitise, püstitamine, jahipidamine ja kalapüük, sõidukiga, maastikusõidukiga või ujuvvahendiga sõitmine, telkimine, lõkketegemine ja rahvaürituse korraldamine selleks ettevalmistamata ja kaitseala valitseja poolt tähistamata kohas ning roo varumine külmumata pinnasel. Kaitsealuse loomaliigi isendi püüdmine ja tahtlik häirimine paljunemise, poegade kasvatamise, talvitumise ning rände ajal on keelatud. Müümine, ostmine ja muud taolised, kasusaamise eesmärgiga tegevused on keelatud. (Kõre ja kivisisaliku püsielupaikade kaitse alla võtmine ja kaitse-eeskiri, § 2, lõige 1; § 4, lõige 5; Looduskaitseseaduse § 31, lõige 2; § 55, lõige 6; § 56, lõige 1) d. Karukold Kuulub III kategooria kaitsealuste liikide hulka. Keelatud on taime hävitamine või loodusest korjamine ulatuses, mis ohustab liigi säilimist selles elupaigas.
Peale himaalaja adiantumi saab siinkohal kirjeldatud teisi liike kasvatada neutraalsel mullal. On oluline, et pinnas oleks õhurikas. Keel-raunjalg (Asplenium scolopendrium) vajab kasvamiseks niiskust ja normaalset aiamulda, veekogu lähedus oleks väga hea. Suhteliselt külmakindel. Oma aeda sobivat liiki valides tasub silmas pidada, et kui varvas-adiantum on täiesti külmakindel ning talub kuni 40° külma, siis himaalaja adiantum elab üle kuni 29° pakasepügalat. Eduka talvitumise tagamiseks on temperatuurist olulisem ühtlane niiskusreziim. Õrnemaid liike tuleb katta talveks lehtedega. Fotod 15.,16.,17. Kaunid kõrrelised. Lühikarvane kastik Laialehine haikhein Siidpööris (Calamagrostis brachytricha) (Chasmantinum latifolium) (Miscanthus oligostachyus) Ilukõrrelisi võib aias kasutada peaaegu kõigis kooslustes. Paljud ilukõrrelised tulevad toime ka suurte puude ja põõsaste varjus kasvamisega
Paljud laululinnud võivad nii looduses kui ka vangistuses helised järele aimata. Selle suhtes tuleb eriti esile tõsta kuldnokka, kes teeb järele mitte ainult teiste lindude hääli--kraaksub, sädistab, siristab, rääksub, kaagutab vaid aimab järelekonnade krooksumist, kaevu kriginat, sae vingumist, varsa hirnumist, inimese vilet, auto signaali, aga teinekord teeb tundmatut halt, mis nähtavasti on meelde jäänud talvitumise ajal kaugel lõunas. Kuldnikad ja papagoid, keda peetakse vangistuses, võivad vilistada muusikalis meeloodiaid ja rääkida üksikuid sõnu. Helide selline järeleaimamise võime näitab lindude peaaju poolkerade kõrget arengut. Mõned asjaarmastajad arvavad, et lindude laul on mõnel määral seotud ümbritseva keskkonna helidega, mis mõjuvad lindudele omapäraste ärritajatena. Toalindudele on sellisteks ärritajateks teiste lindude laul. Et ööbikud "satuksid lauluhoogu", tuleb
rühvelkultuurid või taliviljad, liblikõielised heintaimed või muud liblikõielised kultuurid. Ka ei talu ta iseendale järgnemist. 4. Taliraps ei ole nii talvekindel. Kevadiseja suvise külvi korral leherohket vartmoodustavat talirapsi võib kasutada sügisel haljassöödana söödakapsa asemel. Sügiselseemne tootmiseks külvataval talirapsilon eeldusi heaks talvitumiseks siis, kui varrealge (kasvukuhik) jääb lühikeseks (1 cm) ja juurek aela läbimõõt umbes 8 mm. Talvitumise edukus sõltub suurel määralsordist, külviajast, külvisenormist,kasvutingimustest, sügisese vegetatsioonipikkusest ja soojuse summast sellelperiood il s.o. kõigest sellest, millest oleneb taime kasvu ja arengu seisund ennetalvitumist. Meie talvede looduslike tingimuste mitmekesisus sügisel ja talvel võibpõhjustada ka talirapsi talvitumise ebastabiilsuse. Mitmel aastal hästi talvitunud sortvõib ühel aastal eelmistest erineval talvel hukkuda
leitud seitset liiki nahkhiiri: : tiigilendlane, veelendlane, brandti lendlane, habelendlane, nattereri lendlane, suurkõrv, põhja-nahkhiir. Mitmed neist on kantud Eesti punasesse Raamatusse. Nahkhiired on looduskaitse all alates1958. aastast. neid kaitsevad ka mitmed rahvusvahelised lepped (Berni ja Bonni konventsioon, Euroopa Ühenduse elupaiga direktiiv). 1999. aastal kinnitati Piusa Koobastiku Looduskaitseala kaitse-eeskiri, mis sätestab nende kaitse talvitumise perioodil. 7. Loodus Piusa koopad on tähtis nahkhiirte talvitusala. Piusa koobastikust on leitud seitset liiki nahkhiiri: tiigilendlane, veelendlane , brandti lendlane, habelendlane, nattereri lendlane, suurkõrv, põhja- nahkhiir . Eestis on kindlaks tehtud 11 liigi esinemine. Nahkhiiri tuleb Piusale talvituma kuni 100 km raadiusest, kokku võib nende arv ulatuda 3500 isendini. Nahkhiired kuuluvad käsitiivaliste hulka, kes on imetajatest ainsana võimelised tõeliselt ja
kaitseks piiritletud alasid lõhe ja jõesilmu kutselist kalapüüki jätkata. (Püsielupaigad võtab kaitse alla keskkonnaminister määrusega. Määrusega kinnitatakse püsielupaikade piirid ning kaitsekord.) Isendi kaitse kehtib nendes II ja III kaitsekategooria liikide elupaikades, mis pole kaitsealade, hoiualade või püsielupaikadena piiritletud. See tähendab, et kaitsealuste liikide isendeid ei tohi tahtlikult surmata, püüda ega tahtlikult häirida paljunemise, poegade kasvatamise, talvitumise või rände ajal, ilma keskkonnaministri loata loodusest eemaldada (on lubatud vigastuse ravimiseks), müüa ega tulu saamise eesmärgil kasutada. 4 11. oktoober, 2007
puitraamidele tõmmatud kapronvõrgust. Võrgusilma suurus sõltub kasutusotstarbest ja kala suurusest. Kasvusumpasid kasutati Eestis vaid soojuselektrijaamade soojas heitvees karpkala kasvatamiseks 1980ndatel aastatel. (Martin, R) Talvitustiigid on väikesed, 0,11 ha suurused ja pikliku kujuga (laiuse ja pikkuse suhe 1 : 5 1 : 8), kuid kasvutiikidest sügavamad. Suuremates tiikides saab küll kalu talvitada, kuid veevahetuse reguleerimine ja kalade talvitumise jälgimine on raskendatud. Talvitustiigid peaks olema rajatud mineraalpinnasele. (Martin, R) Karpkalakasvatuse tsükkel algab kevadel, mais-juunis sugukaladelt järglaste saamise ja nende tiikidesse asustamisega. Tsükkel jaguneb kasvuperioodideks ja talvitamisteks. Kasvuperiood, mil kala viibib kasvutiigis, toitub intensiivselt ja võtab kaalus juurde, kestab Eesti oludes 150 180 päeva. Ülejäänud osa aastast, 180210 päeva, on karpkala talvitustiigis või hoidlas, kus ta
kohalike vanemate kaitse all ning talvel kokku osta ja ladustada kaupu. Liivimaa kroonikas on huvitav lõik kaupmeestest Eestis:"1196. aastal liivlaste piiskopp Meynard, pidanud omadega nõu, kavatses reisida Liivimaalt, Ükskülast Eestimaale, et nende kaupmeestega, kes seal olid talvitunud, edasi sõita Gotlandile." Tuleb tõdeda, et see on Eestis talvituvate Hansa kaupmeeste esmamainimine 800 aastat tagasi. Suure tõenäosusega võis kaupmeeste talvitumise kohaks olla Viljandi. Viljandi linnus oli tollal hästi ehitatud ja nii kindlameelsete võitlejatega mehitatud, et suudeti Viljandit kaitsta Mõõgavendade Ordu ja Riia kaupmeeskonna poolt ettevõetud rünnakute ja piiramiste vastu aastatel 1211-1223. 1211. aasta kevadtalvel piirati esimest korda Viljandi muinaslinnust. Liivi, Läti ja Riia ning Mõõgavendade ordu ühendatud väed ei suuda linnust vallutada. Linnusesse lubatakse preestrid läbirääkimisteks, kuid Viljandi ei
Tabel 1. Suur-konnakotka kaitseks vajalikud tegevused (Keskkonnaministeerium. s.a.). Tegevus Prioriteetsus Elupaikade kaitse Seniteadmata pesapaikade otsimine II Suur-konnakotkale vajalike rohumaade säilitamine ja taastamine I, II Seire ja uurimine Riiklik seire II Kodupiirkonna kasutamise, rände ja talvitumise uuring II Hübridiseerumise uuring II Analüüs produktiivsuse suurendamisest kui aktiivsest II kaitsemeetmest Rahvusvaheline koostöö III Edasise kaitse planeerimine, tegevuskava uuendamine II Igale tegevusele on vaja rahastamist. Igale tegevusele määratakse teatud vajalikud
Seetõttu ei ole õige neid tagasi lõigata, vaid painutada talveks maha ning katta. Et elulõngade väädid on väga rabedad ning murduvad kergesti, on mahapainutamine küllalt riskantne. Praktiliseks "nipiks" on siin mingi ümara, umbes poolemeetrise läbimõõduga eseme (nt. puupakk) asetamine taime kõrvale ning järskude murdumisnurkade vältimiseks painutada elulõngaväädid maha ümber selle. Seejärel katta. Sama võtet kasutatakse ka roni- ning tüvirooside talvitumise parandamiseks. III: Elulõngad, mis õitsevad sama aasta võrsetel. Seetõttu jääb õitsemine suve II poolde ning võib kesta kuni sügiseni. Kirjeldatavasse gruppi kuulub nii liike kui sorte. Liikidest parim on tanguutia elulõng. Samasse gruppi kuulub ka Jackmanni elulõng ning hulgaliselt sorte. Selle grupi elulõngade majandamine on väga lihtne: taim lõigatakse sügisel tagasi 20 ... 40 cm peale ning kaetakse. Kevadel hakkavad kasvama noored võrsed, mis puhkevad õide samal suvel.
prahistamisega või ka tahtliku kolooniate hävitamisega. [4] Viimane on õnneks Eestis keelatud ja viimastel aastakümnetel pole ka enam kuulda olnud tahtlikust nahkhiirte hävitamisest. 2.1. Talvituspaikade hävinemine Tõmmulendlane on eriti tundlik talvisele häirimisele, kuid kahjuks on viimastel aastatel tulnud ette mitmeid olukordi, mil on halvendatud talvituspaikade olukorda või häiritud kolooniat talvitumise ajal. Näiteks 2008. aasta alguses suleti Vääna-Posti koobas nr 1 lukustatud väravaga. See raskendas nahkhiirte ligipääsu koopasse. Järgmise aasta alguses seiret teostama läinud teadlased avastasid eest lõhutud paemüüri, millele oli lõhkuja jätnud ka oma allkirja musta värviga. Lisaks musta värviga soditud koopaseintele tõestasid suurenenud inimetegevust koopas ka jalajäljed koopa ümber lumel.
Valgeamuuri söömapiirkonnast annavad märku hanede väljaheidet meenutavad poolseedunud ekskremendid, mis ujuvad massiliselt veepinnal. Valgeamuur ei ole toidu suhtes valiv. Veetaimedele lisaks sööb edukalt maismaalt niidetud heina, mis võib olla ka kuivatatud. Nooremas eas sööb rohkelt niitvetikaid, kuid vanemas eas selle osatähtsus väheneb. Piisava asustustiheduse korral on valgeamuur võimeline 1–2 aasta jooksul hävitama kogu veekogu taimestiku. Talvitumise ajal ei toitu vaid eritab palju lima, mis kandub pärivoolu. Kalurid nimetavad neid limaniite „makaronideks“ ning kasutavad neid kalade leidmiseks jões. Kasvab väga kiiresti. Aastas võtab pikkuses juurde 10 cm. Võib kasvada väga suureks ja kaaluda üle 30 kg. Eestis püüti kõige suurem valgeamuur 2004. aasta lõpus Võrtsjärvest ning ta kaalus 19.9 kg ning oli 112 cm pikk. Kala vanuseks hinnati 20 aastat. See kala on ka kõige suurem Võrtsjärvest püütud kala. Kudemine
Üks osa laotatakse ühtlaselt mulla pinnale ja kaevatakse labida sügavuselt läbi, teine osa visatakse pinnale laiali ja segatakse mullaga 10-20 cm sügavuselt. Eraldatud maatükk jagatakse 5-6 võrdseks osaks, millest 3-4-l kasvab erineva vanusega maasikas ja 2-l juurvili. Maasikaistandikus peaks olema 3 viljakandvat osa erineva vanusega taimedega - esimese, teise ja kolmanda viljakandva aasta omad. See kindlustab saagi saamise ka kehva talvitumise korral, kuna siis kannatavad vanemad istandikud. Vananenud istandikud (peale teist- kolmandat viljakandmist) juuritakse välja ja pannakse juurvilja alla, juurvilja alt vabanenud pinnale istutatakse uued maasikad Istutamine · Maasikaid istutatakse kevadel - mais ja suve teisel poolel -juulis-augustis. Hilineda istutamisega ei ole soovitav, kuna hiljem istutatud taimed satuvad palava ja kuiva ilma mõju alla, juurduvad halvasti ja arenevad edaspidi nõrgalt
tipus moodustub juurealgmetega lehekodarik. Puutudes kokku mullaga, hakkab lehekodarik juurduma. Joonis 3. Maasika paljunemine 3.4 Maasika õied Maasikasaagi kujunemine algab õiealgmete eristumisega (diferentseerumisega)saagile eelneval aastal. Eesti oludes algab maasika õiealgmete diferentseerumine enamasti augusti lõpus, septembri alguses. Õiealgmete eristumise alguseks on vajalik vegetatiivne kasvu aeglustumine. Diferentseerumine algab ladvapungas ning jätkub külgpungades. Talvitumise ajaks on õied jõudnud erinevatesse arenguastmetesse. Uue kasvuperioodi algusega jätkub õiealgmete diferentseerumine, kuni ilmuvad õisikuvarred ja õienupud. Õitsemine algab umbes kaks nädalat pärast õisikute nähtavale ilmumist. Õisikute arv puhmas sõltub sordist ja istandiku vanusest. Õied õisikus puhkevad järk- järgult. Kõigepealt puhkevad esimese järgu õied, siis teise järgu õied jne. Iga õis õitseb soodsates tolmlemistingimustes 1...2 päeva. Mida rohkem on
(Übi, 2000) 10 Mesilaste seedekanal koosneb eessoolest, kesksoolest ning tagasoolest. Suu, neelu ja söögitoru kaudu jõuab nektar meepõide, milles oleva saagi annab korjelt tulnud mesilane tarumesilasele (nooremale õele). Kui mesilane ise on söömata, siis liigub toit meepõiest ventiillehtri kaudu kesksoolde, kus see seedub. Seedejäägid liiguvad peensoolde ja sealt edasi pärasoolde. Talvitumise lõpul võib see moodustada pea pool mesilase kaalust. Organismis elutegevuse tulemusena moodustunud kusihape ja soolad eritatakse kehast Malpighi soonte kaudu. (Übi, 2000) Mesilasi on kolme erineva kehakujuga: · Mesilasema on munemisperioodil 18-25 mm pikk ning kaalub 250-280 mg. Ta suudab ööpäevas muneda maksimaalselt 1500-2000 muna. Hooaja jooksul muneb ema kuni 200 000 muna. Mesilasema on peres ainuke täielikult väljaarenenud emaisend
enda arreteerimisest ja selle põhjustest. Kiri levis kulutulena Euroopa kuningakodades, valmistades suurt peavalu Augustile. Ka Augustile saatis Patkul vähemalt kaks kirja, kuid neile loomulikult ei vastatudki. Siis alustas Karl XII rünnakut Saksimaa vastu. Ja kuna Saksimaa oli sõjaliselt väga nõrk, siis Saksimaa andis kohe alla. Karl XII jäi peatuma Altranstädtis ja esitas rahutingimused: Augusti loobumine Poola troonist, lahtiütlemine lepingust Venemaaga, Rootsi väe talvitumise tagamine, Poola printsi Sobieski ja teiste Rootsi toetajate vabastamine vangist, kõikide Rootsi alamatest ülejooksikute väljaandmine Rootsile, ennekõike aga kindralleitnant J.R. Patkuli väljaandmine. Pfingsten koos teiste õukondlastega arutab asja ja arvavad lahenduse olevat leidnud Patkulil tuleb lasta põgeneda. Seda plaani toetab ka kuningas, kes vahepeal on kohtunud Karl XII-ga, et leebemaid rahutingimusi välja kaubelda - asjata. Põgenemise juures
nagu vanadelgi, emad jändavad lastega ja isasid see kõik ei huvita Poegade kasvatamise eest vastutab ema üksi. Isane põgeneb ammu enne poegade sündi. Pojad väljuvad pesast kolme nädala vanustena ja iseseisvaks saavad kuuenädalalselt. Eksinud pojakesed piiksuvad, ema räägib nendega vile abil. Siil toob suve jooksul ilmale kuni kaks pesakonda poegi. Teise pesakonna pojad, kes sünnivad suve lõpus, veedavad talve koos emaga. Hilissuvel sündinud pojad hukuvad, kui talvitumise alguseks pole nende kehakaal saavutanud vähemalt 400 g. Suvel sündinud pojad toovad aga oma järglased ilmale juba järgmisel kevadel. Eluiga Vabas looduses kuni 5 aastat. Vangistuses on mõned siilid elanud ka 10 aasta vanuseks. Käitumine, suhted inimesega Vaiksel ööl on rohus liikuvat siili kuulda kuni 20 m kaugusele. Konna või suuremat putukat süües matsutab ta kõvasti. Siilide omavahelisel kohtumisel võib täheldada turtsumist ja isegi kaklust
Kogumiskraavid pea- ja külgmised (haru-) kraavid moodustavad võrgustiku, mis peale vee ärajuhtimise aitavad koguda väljavoolule ka kalad. Peakraav asub tavaliselt tiigi keskel ja peaks olema 1 m lai ja 0,30,5 m sügav. Talvitustiigid Talvitustiigid on väikesed, 0,11 ha suurused ja pikliku kujuga (laiuse ja pikkuse suhe1 : 51 : 8), kuid kasvutiikidest sügavamad. *Suuremates tiikides saab küll kalu talvitada, kuid veevahetuse reguleerimine ja kalade talvitumise jälgimine on raskendatud. *Talvitustiigid peaks olema rajatud mineraalpinnasele. Betoonbasseinid Kasutatakse kala müügieelseks ajutiseks hoidmiseks või talvitamiseks. Piisava veevahetuse korral võib asustustihedus talvitamisel olla kuni 200 kg/kuupmeetris. Sumbad Vastsete või suurema asustusmaterjali lühiajaliseks hoidmiseks. Teras või puitraamile tõmmatud kapronvõrgust. Kasvusumpasid kasutati Eestis vaid soojuselektrijaamade soojas heitvees karpkala
Harvest 62 Tühi karpkalatiik sügisel Ilmatsalus 63 64 Sugukarpkalad tühjendatud tiigi väljavoolu ees kevadel - enne valimist paljundamiseks 65 66 Talvitustiigid Talvitustiigid on väikesed, 0,1–1 ha suurused ja pikliku kujuga (laiuse ja pikkuse suhe1 : 5–1 : 8), kuid kasvutiikidest sügavamad. Suuremates tiikides saab küll kalu talvitada, kuid veevahetuse reguleerimine ja kalade talvitumise jälgimine on raskendatud. Talvitustiigid peaks olema rajatud mineraalpinnasele. 67 Karpkala talvitustiik kevadel pärast tühjendamist. Kogumiskraavid – pea- ja külgmised (haru-) kraavid moodustavad võrgustiku, mis peale vee ärajuhtimise aitavad koguda väljavoolule ka kalad. Peakraav asub tavaliselt tiigi keskel ja peaks olema 1 m lai ja 0,3–0,5 m sügav.
). Peale nende vormine on olemas veel kiirekasvuline hiidräim, kes toitub suurematest koorikloomadest ja kaladest. Sügiskuduräime seas on eristunud suure- ja väiksesilmalisi vorme. Räim on pelaagilise eluviisiga kala, kes hoidub parvedesse. Tema jaotumus mere erinevates osades ja mitmesuguste veekihtides on tihedasti seotud toitumise, sigimise ja talvitumisega, olenedes mitmesugustest välisteguritest, esmajoones temperatuurist ja valgusest. Talvitumise ajal koonduvad räimed põhjalähedastesse veekihtidesse, mis sellal on kõige soojemad. Niisugused koondised esinevad mere avaosas, Soome lahes, Riia lahes ja ka sügavamates fjordides. Kevadel siirdub kevadkuduräim kudemiseks rannikulähedastesse madalamatesse vetesse, mis soenevad kõige kiiremini. Ta koeb liivasel, kruusasel või kivisel hõreda taimestikuga kaetud põhjal. Massiline kudemine toimub temperatuuril 8 16 kraadi. Vastavalt ülemiste veekihtide
annaabi.ee 
