olulisemaid töövaldkondi. Veelgi olulisem ja aeganõudvam on tunnuste varieeruvuse uurimine eksemplari, populatsiooni, liigi või ka kõrgema taksoni piires. Selle uurimistöö käigus uuritakse reeglina tuhandeid eksemplare, mille tulemusena tekivad mahukad andmebaasid. Milleks see vajalik on? Kõigepealt muidugi taksonite eristamiseks ja kirjeldamiseks. Korrektsed kirjeldused omakorda võimaldavad teistel teadlastel neid taksoneid edukalt määrata või määrata nende tunnuste abil taksonite vahelist sugulust. Mis on molekulaar- ja morfoloogiline süstemaatika? Kas molekulaarsed ja morfoloogilised tunnused on kuidagi vastuolus? Organismi tasemel ilmselt mitte, sest fenotüüp baseerub genotüübil. Identse genotüübi korral on organismid ka morfoloogiliselt identsed. Vastuolud võivad tekkida kui me hakkame organisme rühmitama.
puuna, on süstemaatikute kokkuleppe küsimus, millise harunemisjärgu "oksa" pidada perekonnaks, millist sugukonnaks jne. Olulisem on siin teatud üht- luse taotlus. Koos ikka uute liikide kirjeldamisega on näit. perekonna maht käesoleva sajandi jooksul muutunud ikka väiksemaks ja väiksemaks. Et sel- lega koos on vähenenud süsteemi ülevaatlikkus, on praegu täheldatav mõnin- gane vastupidine tendents. Vaadeldes liike (ja teisi taksoneid) mitte nende ajaloolise kujunemise produktidena, vaid kui klassifitseerimist vajavaid sõltumatuid objekte, saame nende suhteid modelleerida kui punkte hulgamõõtmelises tunnusruumis (sellest tuleb juttu ühes edasises peatükis). Sobiva mudeli puhul võime näha, et need mudeli punktid (mitte liigid ise!) esineva parvedena, mis omakorda moodustavad suuremaid parvesid. Sellise käsituse puhul on liigist suuremail süstemaatika ühikuil mudeli kontekstis ka teatud "reaalsus". 3
Evolutsioon on Maa elusa looduse poordumatu ajalooline areng. Evolutsiooni valtel torjuvad uhed organismid teisi valja,osa sureb valja kliima jm.keskkonnamuutuste tagajarjel,asemele tekib uusi organisme (taksoneid). Organismide taandumist mojutavad valik ja msg.juhuslikud protsessid ,uute ilmumist mutatsioonid ,geneetilise ainese rekombineerumine,kandumine uhelt polvkonnalt teisele ning sumbiontsete organismide (nt eukaruootide)moodustumine.Organismide (nende elundite ja elundkondade )arengut otseste jarglaste reas nimetatakse fulogeneesiks.Liigisiseste uksuste evolutsiooni nimetatakse mikroevolutsiooniks,liigist korgemate uksuste (perekondade,
TUNNUSTE TÜÜBID Kvantitatiivsed - tunnused, mille väärtust saab mõõta või loendada * meetrilised (nt pikkus sentimeetrites) * meristilised e. klassifitseerivad (väljendatakse täisarvuliselt või intervalliga) Kvalitatiivsed – tunnused, mida teisendamata arvudes ei saa väljendada (nt kuju) * ordineeritud e. järjestatud – kerajas-ellipsoidne- piklik * ordineerimata e. järjestamata – valge, kollane, punane Tunnuste informatiivsus ja kaalumine Mingeid taksoneid iseloomustavate tunnuste informatiivsus oleneb tunnuse (seisundite) jaotusest uuritud objektidel. Tunnuse informatiivsus on null, kui see on kõigil uuritavatel objektidel sama väärtusega. Kui igal objektil on tunnuse seisund erineva väärtusega, on see väga informatiivne tunnus. Juba intuitiivselt saab väita, et kõik tunnused pole võrdse tähtsusega - bioloogiliselt olulisematele tunnustele tuleks anda suurem kaal Tunnuse kasutamine või ignoreerimine – radikaalseim kaalumisviis
Reaktsiooninorm modifikatsiooniliste muutuste sõltuvus isendi genotüübist; määrab antud genotüübiga indiviidi modifikatsioonide kvalitatiivsed ja kvantitatiivsed piirid, st. selle, millist laadi ja missuguse ulatusega (amplituudiga) tunnusemuutused võivad mingite keskkonnamuutuste (või isendi aktiivsuse muutuste) korral aset leida. 46. Linne klassifikatsioon hierarhiline süsteem, kus ühesuguste tunnustega organismid moodustavad järjest suuremaid rühmitusi ehk taksoneid. Süstemaatika põhiühikuks on liik . Linné võttis arvesse organismide reaalse ehitusplaani ja süstematiseeris sarnaste tunnuste järgi. Linne süsteem baseerub organismide sarnasusel: pani sarnased organismid ühte perekonda, sarnased sugukonnad ühte seltsi jne. Kasutatakse tänapäevani loomade, taimede korral ning modifitseeritult ka seente ja mikroorganismide klassifitseerimisel. 47. populatsiooni ,,lained" popilatsiooni arvukuse muutused periooditi 48
d. Ketasseened lehtereoslaga seened (tiksikulaadsed, liudikulaadsed, Hirvepähklilaadsed, enamus samblikke) Teisseened seened, kellel pole leitud sugulist paljunemist, kes paljunevad ainult sugutult, lülieostega. Seeneniitide ehituse põhjal saab määrata nende hõimkonna, vahel ka seltsi, Täpsem süstemaatiline kuuluvus jääb aga sageli neil määramata. Vegetatiivsete tunnuste põhjal kirjeldatud seente taksoneid nimetatakse teisliikideks. Sageli on tõelistel liikidel suguline protsess väga haruldane, nende määramiseks piisab vegetatiivsetest tunnustest selliste liikide puhul on üldlevinud kunagise teisliigi nime traditsiooniline edasikasutamine. Teisliigi rahvusvaheline keelevaste on "anamorf". Kottseente hulgas on väga palju taimehaigusi (...-täpilisus, ...-laiksus, puuviljamädanik). Nende hulgas on väga olulised puidu lagundajad metsas (peenim puit eriti tungalseened: nt punane
Enamasti peetakse elurikkuse all silmas liigiliste mitmekesisust. Kõige liigirikkamateks kooslusteks peetakse troopilisi laialehiseid metsi, korallriffe, süvaookeani ja suuri troopilisi järvi. Biodiversiteet jaguneb kolmeks: · Geneetiline · Taksonoomiline liigiline mitmekesisus enamasti · Funktsionaalne Geneetiline ja taksonoomiline mitmekesisus ning taksonoomiline ja funktsionaalne mitmekesisus on omavahel seotud. Kui taksoneid on koos palju, siis on ka geneetiline mitmekesisus suurem. Süsteemid koosnevad väga erinevatest algosadest, milleks ökosüsteemi puhul on mingi populatsioon või isend, kõik nad täidavad mingit tähtsat rolli. 29. Liikide ligikaudne arv maakeral tähtsamates organismirühmades praeguseks kirjeldatud liikide arv ja arvatav tegelik liikide arv; Globaalne liikide arv 1,8 miljonit oletatavalt 8 milj Prokarüoodid 30 k oletatavalt 30 k 3 milj
d. Ketasseened lehtereoslaga seened (tiksikulaadsed, liudikulaadsed, Hirvepähklilaadsed, enamus samblikke) Teisseened seened, kellel pole leitud sugulist paljunemist, kes paljunevad ainult sugutult, lülieostega. Seeneniitide ehituse põhjal saab määrata nende hõimkonna, vahel ka seltsi, Täpsem süstemaatiline kuuluvus jääb aga sageli neil määramata. Vegetatiivsete tunnuste põhjal kirjeldatud seente taksoneid nimetatakse teisliikideks. Sageli on tõelistel liikidel suguline protsess väga haruldane, nende määramiseks piisab vegetatiivsetest tunnustest selliste liikide puhul on üldlevinud kunagise teisliigi nime traditsiooniline edasikasutamine. Teisliigi rahvusvaheline keelevaste on "anamorf". Kottseente hulgas on väga palju taimehaigusi (...-täpilisus, ...-laiksus, puuviljamädanik). Nende hulgas on väga olulised puidu lagundajad metsas (peenim puit eriti tungalseened: nt punane
ristumistõkesiis on sündinud uued liigid). 31. Mis oli viga mitšuurinlikul bioloogial, evolutsiooni vaatenurgast? 32. Kunstlik süsteem, evolutsiooniline süsteem, fülogeneetiline süsteem. Kunstlik süsteemvõimalikult lihtne, väheste välistunnuste alusel (näiteks kroonlehtede ja tolmukate arv taimedel) Evolutsiooniline süsteemklassikaline, põhineb eelkõige morfoloogial ja intuitsioonil. Mahutab kõik taksonid “kastidese”. Ei põlga ka parafüleetilisi taksoneid. Ülevaatlik, stabiilne ja sobib registrisse. Fülogeneetiline süsteem põhineb klaadidel, tunnistab vaid monofüleetilisi taksoneid. Peegeldab paremini looduslikke protsesse, aga on suhteliselt ebatäielik ja muutuv.Tegelikkuses püütakse klaade ikkagi rühmitada klassikaliste taksonite ja nimede alla, aga see ei õnnestu alati, ja viib järjekindlal rakendamisel absurdini (näiteks kõhrkalade sõsarklaadi „luukalad“ kuuluksid ka neljajalgsed, muidu oleksid luukalad ja
murenemise, murenemissaaduste kandumise tuule ja veega veekogudesse ning settimise, tihenemise ja kivistumise settekivimeiks, mis hiljem geoloogiliste välisjõudude mõjul uuesti murenevad 86. Evolutsioon aa elusa looduse pöördumatu ajalooline areng. E-i vältel tõrjuvad ühed organismid teisi välja, osa sureb välja kliima- jm. keskkonnamuutuste tagajärjel, asemele tekib uusi organisme (taksoneid). Keskne evolutsiooniprotsess on liigiteke. 87. Suktsessioon e. koosluste vahetus ökosüsteemide muutumine sadade kuni tuhandete aastate jooksul. Autogeense s-i puhul põhjustavad muutusi ökosüsteemi sisetegurid. Autogeenne s. algab esimeste organismide saabumisega asustamata elupaika ja kestab mitme järgkoosluse vahetudes suhteliselt püsiva oleku kliimaksi kujunemiseni. See on
proportsioonis saare pindalaga. Saareks peetakse ka vett, mis on aja jooksul maaga ümbritsetud saadud. Lokaalsed ja regionaalsed mustrid Mõnes regioonis on rohkem taksoneid kui teises. Neotroopikas on ühe maismaa pindala ühiku kohta rohkem taimeliike, kui teistes troopilistes piirkondades. Liikide arvu määrab asend (suuruse kõrval). Lokaalne ja regionaalne mitmekesisus on tugevalt positiivses korrelatsioonis. Bioomid, ookeanid ja provintsid Bioom (ehk makroökosüsteem) on geograafiliselt piiritletav ala, mingi taimkate, samuti ka kliimavööndi piires
Organismi integratiivne süsteem. Koordineerib kogu organismi talitlust. Mõjutab erinevate elundkondade tööd, kooskõlastab seda. Jaguneb peaajuks ja seljaajuks. Närvid paiknevad väljaspool kesknärvisüsteemi. Närvid varustavad kudesid. Koosneb närvirakkudest. Närvirakul (neuronil) eristatakse raku keha ja jätkeid. Jätkeid on kahte liiku: taksonid ja dendriinid. Aksoni funktsioon on juhtida erutust närviraku kehast innerveeritava elundi/rakuni ... Osa taksoneid on sensoorse (tundlikust juhtiva) iseloomuga. Erutust juhitakse erifeeriast närviraku kehani. Nt naha puutetundlikkus, nägemine. Erifeerias on retseptor, mis reageerib mingile ärritusele. Võtab vastu ja saadab taksonit mööda edasi. Dendriitide funktsioon on seostada erinevaid närvirakke omavahel. Dendriidid hargnevad. Need on kontaktis teise neuroniga. Kontaktid erinevate neuronite vahel toimuvad sünapsite kaudu
erines teistest, iseseisva taksoni - liigi või perekonna - staatus. Varasem antropogeneesialane kirjandus kubiseb inimlaste perekondadest ja liikidest (Australopithecus, Paranthropus, Telanthropus, Meganthropus, Pithecanthropus, Sinanthropus, Homo heidelbergensis, H. neanderthalensis, H. rhodesiensis, H. soloensis jt.) ning nende fülogeneetiliste seoste mitmesugustest tõlgendustest. Enamik tänapäeva paleoantropolooge käsitab inimlaste fossiilseid taksoneid märksa laiemalt, arvestades taksonisisest mitmekesisust. 1.3. Inimlaste stadiaalne evolutsioon. Selle seisukoha järgi läbis inimese evolutsioon rea selgepiirilisi staadiume (protantropus, arhantropus, paleoantropus, neoantropus), mida iseloomustab evolutsioonilise arengutaseme ja eksisteerimisaja range järgnevus. Kõik hominiidid, kes eksisteerisid ühel ja samal ajal, suruti ühte arengustaadiumi ja seoti taksonoomilise ühtsusega. Näiteks kõiki keskpaleoliitikumi (ca 120...40*103 a
ökosüsteemi puhul on mingi populatsioon või isend, kõik nad täidavad mingit rolli. 30.Liikide ligikaudne arv maakeral tähtsamates organismirühmades (praeguseks kirjeldatud liikide arv ja arvatav tegelik liikide arv; konspekt); Taksonoomiline mitmekesisus: Globaalselt on praegu kirjeldatud u 1,8 mln bioloogilist liiki (u 13% kogu elurikkusest maakeral) Eubacteria, Archeae nende hulgas leitakse praegu järjest enam taksoneid. Teadaolevaid liike, mis vastavad enam-vähem liigi tasemele on u 30 000. [Ennustatakse, et neid on tegelikult u 300 000 3 mln] Protistid - 80 000. Maismaataimed (plantae) - 270 000, (Eestis u 1500) [300 000] Seemnetaimed (spermatophyta) - 240 000 paljasseemne ja katteseemnetaimed Seened (Fungi) - 80 000 [200 000 270 mln] Loomad (Animalia) - 1,32 mln. Nt ümarloomad (Nematoda). Neid on teada u 25 000 liiki [1 mln]
puud on kasvanud ja metsaalune on pimedam. Rohttaimed on sunnitud süsteemist lahkuma, toimub diversiteedi vähenemine. Puud kasvavad suureks, hakkavad surema, nende arvelt tekivad valguslaigud. Diversiteet hakkab jälle suurenema, kuni saavutab kliimaksi ca 100 aastat. 38. Tähtsamate organismirühmade liikide (ja kõrgemate taksonite) arvu muutused evolutsioonilises ajas. Liikide väljasuremise dünaamika, massekstinktsioonid; Loomariigis on kasv eksponentsiaalne, uusi taksoneid tuleb juurde kiirenevalt. Suured evolutsioonilised läbimurded ei ole mõjutanud vanu olijaid, areng on kiirenev. Taimeriigis surub moodsama rühma teke alla vanema olija, kuna taimed tarbivad täpselt samu ressursse, vähesed on spetsialiseerunud. Massekstinktsioonid liikide väljasuremine ajas on alanev, st taksonite eluiga keskmiselt pikeneb. Kiiresti tekkinud taksonid surevad ka kiiremini välja, kuna tõenäoliselt tekivad uued effektiivsemad liigid, kes tõrjuvad teied välja. 39
Eurütoop - Eurütoopne elupaika vähevaliv (organism). Vastand on stenotoopne. Eutroofne - rohketoiteline (veekogu). E-sed järved on harilikult elustikult rikkalikud ja mitmekesised ning väga produktiivsed. Kalastikus ei ole hapnikunõudlikke liike. Evolutsioon Maa elusa looduse pöördumatu ajalooline areng. E-i vältel tõrjuvad ühed organismid teisi välja, osa sureb välja kliima- jm. keskkonnamuutuste tagajärjel, asemele tekib uusi organisme (taksoneid). Keskne evolutsiooniprotsess on liigiteke. Fluktuatsioonid lühiajalised pöörduvad muutused, mis ei ületa 10 aastat. Fundamentaalne põhiniss tarvilike abiootiliste tingimuste kompleks ellujäämiseks ja sigimiseks Fütomass taimne b. Zoomass loomne b. Mikrobimass mikroobide b. Biomassi muutumise järgiaja ühikuis hinnatakse elukoosluse produktiivsust. Gaasiline tsükkel - biokeemiline tsükkel
morfoloogiliste tunnustega. Eelised: DNA ja valgu järjestused on rangelt pärilikud Tunnuste ja tunnuse seisundite kirjeldus on üheselt mõistetav Tunnused on sõltumatud Saab kasutada matemaatilisi mudeleid Saab võrrelda väga erinevaid organisme Informatsiooni suur hulk Puudused: Tunnuse seisundite väike hulk tekitab homoplaasiate probleemi Proovide võtmise probleem Fossiilseid taksoneid ei saa üldjuhul kaasata 18. Geenipuu ja liigipuu? Mis võib põhjustada erinevusi geenipuu ja liigipuu vahel? Liigipuu kujutab liikide evolutsioonilist arengukäiku. Sisemised sõlmed kujutavad liigitekke sündmusi. Geenipuu kujutab geenide evolutsioonilist arengukäiku. Sisemised sõlmed kujutavad geeniduplikatsioone ja/või liigitekke sündmusi. Geenipuu ei ole identne liigipuuga, ühele liigipuule võib vastata palju geenipuid.
3) Perek. ebaküpress - Chamaecyparis 4) Perek. hiibapuu - Thujopsis 5) Perek. mikrobioota - Microbiota c) Jugapuulised Taxaceae 1) Perek. jugapuu - Taxus Eesti looduslikus flooras on esindatud 3 okaspuude sugukonda: männilised 2 liigiga (harilik kuusk ja harilik mänd), küpressilised i liigiga (harilik kadakas) ning jugapuulised 1 liigiga (harilik jugapuu). Seega esineb meil looduses vaid 4 okaspuuliiki, kuid võõrpuuliikidena kasutatakse haljastuses ometi sadu erinevaid taksoneid. Okaspuuperekondade ja liikide määramine erinevate tunnuste järgi on esitatud käesoleva õppematerjali lisades olevail joonistel. 2. Okaspuude tähtsus ja kasutamine haljastuses Okaspuudel on haljastuses väga suur tähtsus: rohelus talvel rahulik taust soolotaimedele heki- ja piirdetaimedeks vormi- ja värvikompositsioonideks, seda tänu oma vormi- ja sordirohkusele Okaspuuliikide, nii nagu ka kõigi teiste puittaimede valikul tuleb silmas pidada kohta, kuhu
enne kliimaksini jõudmist stabiliseerunud ökosüsteem), plagiok. ja disk. (pidevas häirituses kujunenud k-d, näit. heina- ja karjamaad). F. Clements väidab, et mingis klimaatilises regioonis kujuneb ainult üks kliimaks, kuhu koonduvad kõik suktsessioonide seeriad. Evolutsioon Maa elusa looduse pöördumatu ajalooline areng. E-i vältel tõrjuvad ühed organismid teisi välja, osa sureb välja kliima- jm. keskkonnamuutuste tagajärjel, asemele tekib uusi organisme (taksoneid). Keskne evolutsiooniprotsess on liigiteke. 43. Populatsioon asurkond, rühm ühe liigi isendeid, kes elavad koos samal ajal samas paigas. Funktsionaalsest aspektist on liigi eksisteerimise elementaarvorm, isendite rühm, mis suudab pidevalt muutuvais keskkonnatingimustes pikka aega (põlvkondade rea vältel) säilitada oma arvukust. Geneetilis- evolutsioonilisest aspektist moodustab populatsiooni omavahel vabalt ristuvate isendite kogum, mis on
), elundi või elundkonna evolutsioon. Liigi fülogenees moodustub ontogeneeside (areng viljastumisest surmani) reast paljude põlvkondade jooksul. 12. Klassifitseerimine Taksonoomia on organismide ühendamine rühmadesse ühiste tunnuste alusel. Organismid paigutatakse süsteemi, milles väiksemad taksonoomilised kategooriad ehk taksonoomilised üksused ehk taksonid ühendatakse järjest suuremateks. Põhilisi astmeid, nn. taksoneid on 7. Kõige suurem üksus on riik. Peale põhikategooriate kasutatakse sageli veel lisakategooriaid. Riik Regnum Hõimkond Phylum Klass Classis Selts Ordo Sugukond Familia Perekond Genus Liik Species Süstemaatika ühikuks on liik. Liik on omavahel sarnaste, ühise päritoluga, omavahel vabalt ristuvate ja viljakaid järglasi andvate isendite kogum. 13. Zooloogiline nomenklatuur Karl Linné (18 saj
Süstemaatika on teadusharu, mis tegeleb elusolendite rühmitamispõhimõtete ja - meetodite põhjendamisega ning arendamisega. Takson süstemaatika ühik, mis ühendab organisme mingite sarnaste omaduste alusel ühte gruppi. Klassifitseerimise mõte on võimaldada järelduste ja ennustuste tegemist organismide ehituse ja funktsioneerimise kohta. Bioloogilise süstemaatika ülesanne on luua süsteem, mis võimaldaks taolisi järeldusi teha võimalikult palju ja täpsel. Taksoneid ehk süstemaatilisi ühikuid on mitut järku. Neist peamised on, kõrgemast madalamale loetledes: RIIK HÕIMKOND KLASS SELTS SUGUKOND PEREKOND LIIK. MLB 6001 Üldbioloogia 31 Peale põhiühikute kasutatakse ka vahepealseid taksonite järke, eesliitega ülem- ja alam-, näiteks ülemsugukond, alamperekond jne.Tihti eristatakse ka liigisiseseid ühikuid näiteks alamliik, teisend ehk varieteet jt.
dae. Perekonnal on vormiliseks etaloniks tüüpliik, liigil tüüpisend. 6. Monofüleetiline rühm - see on liikide või teiste taksonite rühm, kuhu kuulub nende ühine esivanem ja kõik sellest kujunenud taksonid. Sellisesse rühma kuulumine ei sõltu sellest, kas liigid on omavahel rohkem või vähem sarnased, ainsaks tingimuseks on ühine päritolu. Parafüleetiline rühm - see on selline ühisest eellassest kujunenud liikide või teiste taksonite rühm, kust osa liike (taksoneid) on välja jäänud. Võiks öelda, et parafüleetiline rühm on puudulik monofüleetiline rühm Polüfüleetiline rühm - see on liikide või teiste taksonite rühm, kuhu on ühendatud erinevatest esivanematest pärit taksonid. Näiteks põlvnevad luukaladest kahepaiksed, kahepaiksetest roomajad, roomajatest imetajad ning linnud. Vaid viimased on monofüleetilised, aga kõiki käsitleme praktikas omaette klassidena. 7. ARHAIKUM EHK ÜRGEOON Ilmusid üherakulised organismid
2) tõsised erinevused, mis võivad anda järglasi – hübriidid, kes pole elujõulised, st viljatud tavaliselt. Sümpatriline – ühel ja samal territooriumil asuvate populatsioonidega seoses olev. Nähtus, mil ühel territooriumil mitu alamliiki, populatsiooni, liiki – pole vaja geograafilist isolatsiooni. Kindlasti kaasnenud geenivoo piirang, näiteks kopulatsiooniorgan muutunud tundmatuseni. Magevees on suuri taksoneid vähem kui merevees, kuid mitte liigi seisukohalt. Näiteks teleskoopkaladest 41% elab magevees. Kinnistes veekogudes, näiteks Aafrika suurjärved – välja arenenud mitusada liiki tsihliide, kes spetsialiseerunud eri toidulelõuad eri kujuga. 2 Pangea manner jagunes kunagi ammu Gondwanaks ja Lauraasiaks ja need omakorda mitmeks. Need piirkonnad on taime- ja loomaprovintsid
Mitootiliste ja meiootiliste järkude vaheldumine on ilmselt primitiivne tunnus. Suguta paljunevad enamik üherakulisi organisme, nagu arhed, bakterid ja protistid, samuti paljud taimed ja seened, kes on hulkraksed. Suguta paljunemist esineb ka üksikutel algelisematel hulkraksetel loomadel, näiteks käsnadel. 5. Milline taksonoomiline jaotus iseloomustab sootuid liike ja miks see nii on? Enamasti paikneb üksiku liigi või perekonnana keset muidu seksuaalselt paljunevaid taksoneid, harva leitud terve ühtse fülogeneetilise grupina. Seletatud sellega, et aseksuaalsed rühmad surevad kergemini välja ehk ei kesta piisavalt kaua, et saaks moodustuda üks ühtne fülogeneetiline rühm. 6. Millised on eukarüootide seas neli põhilist aseksuaalsusele viivat põhimehhanismi? Spontaansed mutatsioonid (rikuvad meioosi toimumise), aseksuaalsed geenid levivad kiiresti, bakteriaalne nakkus (feminiseerivad, partenogeneesi soosivad sümbiondid), hübridisatsioon eri
produktiivsed. Kalastikus ei ole hapnikunõudlikke liike. Evapotranspiratsioon taimkattega maapinna üldaurumine. Evasioon loomade ebakorrapärane massiline liikumine mingilt alalt välja. Vastand on invasioon. Evolutsioon Maa elusa looduse pöördumatu ajalooline areng. E-i vältel tõrjuvad ühed organismid teisi välja, osa sureb välja kliima- jm. keskkonnamuutuste tagajärjel, asemele tekib uusi organisme (taksoneid). Keskne evolutsiooniprotsess on liigiteke. FAR fotosünteetiliselt aktiivne radiatsioon (kiirgus), lainepikkus 0,380,71 mikromeetrit. Farmireostus õhu, mulla ja vee reostamine loomafarmide juures. Põhjustajateks on väljaheited, tehnoloogiline reovesi, silomahl ja matmata jäetud lõpnud loomad. Fekaalid inimese väljaheited. BHT5 on keskmiselt 17 g/d (sellest 2/3 roojal). Fenotüüp fenoom, organismi ehituslike ja talituslike omaduste summa
isoleerunud - normaalsetes looduslikes oludes ei segune (kuigi sigimisbioloogilist barjääri nende vahel veel ei ole). EVOLUTSIOONILINE BIOGEOGRAAFIA BG, sealjuures EBG - nende eesmärgiks on anda ratsionaalne seletus liikide ja kõrgemate taksonite levikust Maakeral. BG on kirjeldava bioloogia üks kõige vanemaid suundi, mis jõudis täiusele juba möödunud sajandil: defineeriti kosmopoliitsed organismid jne. jms. Üldjuhul - mida kõrgem takson, sed laiem leviala. Muidugi on ka kõrgemaid taksoneid, kelle leviala on kitsas. Ja siin tuleb mängu evolutsiooniline aspekt: kas see leviala on alati olnud kitsas, kas on mingeid muid ajaloolisi põhjusi. Maa jaguneb kuueks klassikaliseks biogeograafiliseks regiooniks (joonis 1) - seda eelkõige imetajate ja lindude leviku alusel. Botaanikud eelistavad Nearktilist ja Palearktilist regiooni kirjeldada koos kui Boreaalset ehk Holarktilist. Et kvantitatiivselt hinnata geograafiliste piirkondade biogeografilist kattumust, on võimalik
Eelnevast järeldub, et ühtedes tingimustes jääb organism ellu, teistes mitte. Kuna ühed isendid jätavad rohkem järglasi kui teised, võivad populatsiooni päritavad omadused ajapikku muutuda. Sel juhul öeldakse, et toimub evolutsioon loodusliku valiku teel. Evolutsioon so. Maa elusa looduse pöördumatu ajalooline areng. Evolutsiooni vältel tõrjuvad ühed organismid teisi välja, osa sureb välja kliima jm. keskkonnamuutuste tagajärjel, asemele tekib uusi organisme (taksoneid). Seega, ühelt poolt toimub organismide (liikide) taandumine ja teiselt poolt uute organismide (liikide) ilmumine. Miks on olemas erinevad liigid? 1) Ühte tüüpi organismid (nt. mõni õistaim) saaksid levida vaid teatud tingimustega piiratud aladel. Aineringe puudumisel kujuneks varem või hiljem olukord, kus millestki tuleb puudu ja midagi jääb üle. Selle näiteks on kivisüsi osa kivisöeajastul kasvanud sõnajalgtaimedest jäi mikroorganismide poolt lagundamata.
annaabi.ee 
