Rasketele tulirelvadele mõeldud ümartorni läbimõõt on 17 meetrit, tema praegune kõrgus 49,4 meetrit ja seina paksus 4 meetrit. Kuuekordne kuppelvõlvidega torn tegi auga läbi Liivi sõja (1558- 1583) katsumused. Torni väliskülg purustati osaliselt, ehitis aga ei varisenud ja säilitab tänini. Foto nr 2. Kiek in de Kök Kiek in de Kök oli 16. sajandil Põhja-Euroopa võimsaim suurtükitorn. Kroonikad väidavad, et Kiek in de Kök oli omal ajal võimsaim suurtükitorn kogu Läänemere kaldal. Legendi järgi sai Kiek in de Kök ("kiika kööki") nime oma kõrguse tõttu. Kuuekorruseline torn oli nii kõrge, et sõdalased, kes olid selle tipus, said vaadata kuidas koduperenaised ja teenijad mantelahjuga köökides süüa tegid. 6
. Tallinna Raekoda on Põhja-Euroopa kõige paremini säilinud keskaegne raekoda. / Linnamüür , , XVI . Linnamüür koos kaitsetornidega oli 16. sajandiks muutunud Põhja - Euroopa üheks võimsamaks ja tugevamaks kaitsesüsteemiks. --- , ---, XV , Kroonikad väidavad, et Kiek in de Kök oli omal ajal võimsaim suurtükitorn kogu Läänemere kaldal. /Toompea loss on . 48- . Toompea loss on Eesti üks vanemaid ja suurejoonelisemaid arhitektuurilisi komplekse. 48-meetrise Pika Hermanni torni tipus lehvib Eesti lipp. / Aleksander Nevski katedraal . . Aleksander Nevski
Kolga mõis Kolga mõis asub siis Harjumaal, Kuusalu vallas. Taani kuningas andis Kolga ümbruse 1230 tel aastatel Ojamaal asuvale Roma kloostrile. Siis rajatigi Kolga mõis selle valduse keskusena. See on ehitatud linnusena kivist, millel oli kaitseks ümar suurtükitorn. Linnus lammutati 17.saj Liivi sõjas uuemate mõisahoonete ehitamiseks. 1581. aastal kinkis Rootsi kuningas Johan III Kolga ja selle ümbruse kuulsale Rootsi väejuhile Pontus de la Gardie'le. 77aastat hiljem läks mõis von Stenbockide suguvõsa omandusse. 282aastat pärast Stenbockide võimule tulekut mõis natsionaliseeriti. Klassitsistlikuks paleeks ehitati hoone ümber alles 1820tel aastatel, enne oli see barokkstiilis. Keskosa kaunistab kuus kõrget sammast, millel on kolmnurkfrontoon
Hellemani torn, Kiek in de Kök, Kitsetorn, Kuldjala torn, Köismäe torn, Landskrone, Loewenschede torn, Munkadetagune torn, Neitsitorn, Nunnatorn, Paks Margareeta, Pika jala väravatorn, Pilsticker, Plate torn, Saunatorn, Seegitagune torn, Stoltingi torn, Stür den Kerl, Tallitorn, Viru värava eesvärav...[6] 2.1 Linnamüüri tornidest ja nende legendid 1) Kiek in de Kök Kiek in de Kök oli 16. sajandil Põhja-Euroopa võimsaim suurtükitorn. Kahuritorn on ehitatud 15. sajandi teisel poolel nin torni läbimõõt oli 17 meetrit, kõrgus umbes 38 meetrit ja seina paksus 4 meetrit.[3] 1577. aastal sai torn kannatada, kui Moskva tsaaririigi väed Tallinna piirasid. Liivi sõja mälestuseks müüriti tornipaigale suured suurtükikuulid sisse. Tõenäoliselt taastati torn aastatel 16011602.1963-1967 aastal ehitati torn ümber. See toimus seoses kaitsebastionide ehitamisega. Tornii jalam jäi Ingeri bastioni kehandi sisse
Paks Margareta Algselt oli torni nimeks Roosikrantsi, et aga torn oli linna kõige kogukam, hakkas rahvas seda kutsuma nimega ,,Paks Margareeta". Linnamüüriga samaaegselt ehitatud Suur Rannavärava asub vanalinna põhjaosas sadama läheduses. Värav oli linna merepoolse külje kaitseks ja ka üle mere Tallinnasse saabuvatele külalistele mulje avaldamiseks.16. sajandi algul värava rekonstrueerimise käigus ehitati lähedusse suurtükitorn Paks Margareeta. 155 laskeavaga ümar torn, mille läbimõõduks oli 25 m ning kõrguseks umbes 20 m, seinte paksus ulatub 4,7 - 5,1 meetrini. Algselt kutsuti seda ümmarguseks torniks, siis Uueks torniks Roosiaias, alates 17. sajandist kandus sellele Roosikrantsi nimetus Toompea vallivärava samanimelise suurtükitorni järgi, mis Rootsi bastioni muldkehasse maeti. Oma nime sai Paks Margareeta tõenäoliselt selle järgi, et oli kõige tüsedam torn linnamüüris. Ajaloo vältel
Linnamüür oli siis 3 meetrit paks ja 16 meetrit kõrge ning moodustas koos 46 kaitsetorniga 4 km pikkuse ringi ümber linna. Algsest müürist on tänapäevani säilinud 2 km ja tornidest 26. Click to edit Master text styles Second level Third level Fourth level Fifth level Kiek in de Kök Kiek in de Kök oli 16. sajandil Põhja-Euroopa võimsaim suurtükitorn. Kroonikad väidavad, et Kiek in de Kök oli omal ajal võimsaim suurtükitorn kogu Läänemere kaldal. Kahuritorn on ehitatud 15. sajandi teisel poolel. Ümmarguse torni läbimõõt oli 17 meetrit, kõrgus ca 38 m ja seina paksus 4m. Torn oli parasjagu nii kõrge, et vahimeestel avanes torni akendest vaade lähedal asuvate hoonete köökidesse, kuid eelkõige ilmselt vaenlase tagalasse. Siit ka torni nimi "Kiika kööki". Torni on korduvalt ümber ehitatud, kuid kuni 20
Samuti ei asu Vastseliina linnus enam kaasaegsel piiril. Praegune Eesti-Vene piir kulgeb Liivimaa idapiirist kümnekonna kilomeetri jagu ida pool, hõlmates setude asualasid. Vastseliina piiskopilinnus 6 LINNUSE LEGEND Vastseliina linnusel on palju legende. Tuntuim neist on Valge Risti legend. Üks kirdetorni huvitav detail on linnuse kabelile viitavad süvendristid. Hiljem lisandus põhjakülge suurtükitorn, mille kahel ülemisel korrusel olid Liivimaa ehituspraktikas Vastseliina linnuse kabeli siseõuepoolsele seinale oli kahe raudnaelaga kinnitatud altaririst. Kord toimus selles kabelis väidetavalt suur ime. Nähti kahte valges rüüs inimkuju risti seinalt altarile ümber asetamas. Selle juhtumi tõesust kinnitas mitu inimest, ühe kirjelduse järgi kostnud kabelist aeg-ajalt ka kütkestavat meloodiat ning riivistatud ukse taga säranud imeline valgus
kaitserajatis, mille kinnitusjälgi on praegu võimalik näha Pika Hermanni torni loodeküljel. 14. sajandi lõpust kuni 15. sajandi alguseni rajati lisaks 13. sajandist pärinevale ringmüürile uus, võimas 625 meetri pikkune ja 7 meetri kõrgune eelringmüür. Müüri osad on hilisemate vallide ja bastionide kavas säilinud tänaseni. Sajandi keskel kõrgendati müüri ja rajati suurtükitornid. Võimsaim neist, põhjabastionil paiknev 1971.1972. aastal restaureeritud suurtükitorn pärineb 1470. aastaist. 17. sajandi algul mindi keskaegseilt kivilinnuseilt üle uut tüüpi kaitseehitistele, mida võib nimetada juba kindlusteks. Vana eelringimüüri ära kasutades rajati paksude muldvallide ja bastionide (nurgakindlustuste) süsteem, mis ümbritseti umbes 30 meetri laiuse mereveest täituva vallikraaviga. 20. sajandi algul restaureeriti linnus Saaremaa rüütelkonna residentsiks. Piret Spitsõn 11a
XIV saj. lõpust kuni XV saj. alguseni rajati lisaks XIII saj. pärinevale ringmüürile uus, võimas 625 meetri pikkune ja 7 meetri kõrgune eelringmüür. Seda tingis vajadus tugevdada linnuse kaitsevõimet seoses tulirelvade kasutuseletulekuga. Müüri osad on hilisemate vallide ja bastionide kavas säilinud tänaseni. Sajandi keskel kõrgendati müüri ja rajati suurtükitornid. Võimsaim neist, põhjabastionil paiknev 1971. 1972. a. restaureeritud suurtükitorn pärineb 1470. aastaist. Suurtükitorn Keskaja lõpus (1559. a.) müüs jõuetuks muutunud piiskop Johannes V Münchhausen oma valduse Saare- ja Kuramaal (s.h. ka linnuse) taanlastele. Keskaegsed kivilinnused hakkasid sõjalist tähtsust tänu üha võimsamatele suurtükkide purustavale jõule kaotama . XVII saj. alul mindi keskaegseilt kivilinnuseilt üle uut tüüpi kaitseehitistele, mida võib nimetada juba kindlusteks
vaated, abstraktsed vormid F.charuncho- Hipaania aiakunstnik, viljapõllud- parterid, kivideks pügatud pukspuud J. Wirtz- belgia aiakunstnik, peegelduv veepind, pügatud hekid skulptruuidena, kõrrelised Ron Herman- Ameerika maastikuarhitekt, Jaapaniaed, lihtne selge vorm T. Delaney- Amerrika aiakunstnik, julged värvid ja materjalid, väike rõhk taimedel M.Scwartz- ameerika aiakunstnik, installatsioonid Rondeel on ümmarguse või poolringikujulise põhiplaaniga lai suurtükitorn Boskett- lõigatud puudest või põõsastest kujundatud iseseisvat ruumi moodustav tervik, oma olemuselt geomeetriline või ebareeglipärane. Ekseeder- aedades üldiselt poolkaarekujuline väljak, poolkaarekujuline või hulknurkne seinasüvis või -nišš. Arboreetum- puude kollektsioon teaduslikeks eesmärkideks.
Praegu kasutatakse monoliitse müürikivina paasi siiski väga vähe - peamiselt vundamentide ja dekoratiivsete müüride rajamisel, samuti vanade hoonete restaureerimisel. Paremaid paesorte suurtes kogustes kasutatakse ehituskillustiku tootmiseks. [3] PAEKIVI KUI EHITUSMATERJAL Paekivi on olnud Eestis põline ehitusmaterjal. Tänapäevani on säilinud palju vanu paekiviehitisi - kalmeid, kiviaedu, linnuse- ja linnamüüre ning elumaju ja tööstushooneid. Suurtükitorn Paks Margareeta (Pilt 3) ehitati Suure Rannavärava uuendamise käigus aastatel 1518-1529. [6] Pilt 3 Suurtükitorn "Paks Margareta" Tallinnas [6] Väga hästi on ka säilinud sepikoda Oluva talus Kahala külas Kuusalu kihelkonnas (Pilt 4) . Antud sepikoda on ehitatud 18.sajandi alguses. Antud sepikoda on Eesti Vabaõhumuuseumis aastast 1964. Pilt 4 Paekivist sepikoda Kahala külas [6] HUVITAVAT LUBJAKIVI KOHTA
Kolmas korrus oli kaitsekorrus ning ehitati lõplikult välja alles 18. sajandil. Säilinud on kitsas ja järsk tellistest müüritrepp konvendihoone tornis. Kogu ringmüüri sisekülg on olnud hoonetega ääristatud. 15. sajandil kõrgendati ringmüüri, rajati uus kitsekäik umbes meetrit vanast kõrgemale. Müüris olid suured laskeavad ning müüri nurki tugevndasid tornid, mille välismüür oli kivist, sisesein puust. 16. saj. algupoolel ehitati kaguküljele suurtükitorn. Kogu Põltsamaa lossi endise maaala kinkis Peeter I 1720. aastal riigi majandusnõunik Heinrich von Fick`ile. Kunagine Peeter I kaaslane, riiginõunik Heinrich Fick, kelle teeneid Venemaa finantsasjanduses oli monarh vääriliselt hinnata osanud, suri 1750. a.. Pärast Ficki surma jaotasid pärijad tema mõisad omavahel. Väimees Johann Woldemar von Lauw sai lossi, väimees Heinrich Jacob von Lilienfeld UuePõltsamaa jõe teisel kaldal lossi vastas, tütar Sophia Elisabeth von
Menvedi fortifikatsioonieksperdi Jens Kanne initsiatiivil rajama Tallinna linna ümber uut müüri. Selle üks osa hõlmas ka tsistertslaste Püha Miikaeli nunnakloostri hooned ja osa maaala, nn Nunnakopli. Uuele müürilõigule rajas raehärra Winant Louenschede Tallinna esimese neljakorruselise ringmüüritorn. Köismäe, plate, epping, grusbeke tagune torn Paks Margareta Suurtükitorn Paks Margareeta ehitati Hollandi bastionidesüsteemi järgi Suure Rannavärava eesvärava kolmanda uuendamise käigus 15181529. Praeguse nime sai torn 1842. aastal, enne seda nimetati lihtsalt "uueks torniks". Paksu Margareeta ehitamisega lõpeb Tallinna linnamüüri ehitamise ajalugu. Allikad http://et.wikipedia.org/wiki/Tallinna_linnam%C3%BC%C3%BCr http://maps
Paul Raud, kellele on Neitsitorni kõrval asuvas Taani Kuninga aias püstitatud kivist mälestustahvel. Praegusel ajal on torn avatud muuseumkohvikuna, kus saab külastada kolmel korrusel asuvat kohvikut, nautida vanalinna vaadet linnamüüril jalutades ning vaadata vahetuvaid näitusi hoone keldris. 4.6 Paks Margareeta Eesti Meremuuseum Suur Rannavärav on ehitatud Tallinna linnamüüriga samal ajal, 14.sajandil. Paarsada aastat hiljem, 1529. aastal, püstitati värava kõrvale suurtükitorn Paks Margareeta, üks varasemaid rannakaitse ehitisi Eestis. Selle omapärase ümara ehitise seintes on 155 laskeava ning läbimõõt on linnamüüri torni kohta suur, nimelt 25 meetrit. Oma nime on Paks Margareeta saanud tõenäoliselt oma kuju järgi - on ta ju kõige tüsedam torn linnamüüris. Torn on olnud kasutusel laskemoona- ja relvalaona ning vanglana. Paksu Margareeta kohta räägitakse mitmeid toredaid lugusid. Tallinna rae dokumentidest leiab kinnitust üks lausa uskumatuna
Jüriöö ülestõusu (1343–1345) puhkemisel. 14. sajandi lõpust kuni 15. sajandi alguseni rajati lisaks 13. sajandist pärinevale ringmüürile uus, võimas 625 meetri pikkune ja 7 meetri kõrgune eelringmüür, sest tulirelvad arenesid ja Kuressaare linnus vajas tugevdamist, sajandi keskel ehitati müür kõrgmeaks ja rajati suurtükitornid. Hilisemad vallid ja bastionid on säilinud tänaseni, võimsaim neist on põhjabastionil paiknev 1971.–1972. aastal restaureeritud suurtükitorn 1470. aastaist. 1980. aastate 1. poolel taastati 37 meetri kõrgusel olev välismüüride peal asuv sakmelise rinnatisega umbes meetri laiune katustamata kaitsekäik. Seda mööda oli hea liikuda linnuse ühest 43 meetrisest küljest teise, nii vahiteenistust pidades kui ka vaenlast tőrjudes. Kaitsetorni kőrval on kahekorruseline nooltekoda e. ärkel, see asub linnuse värava juures, sest sissepääs vajas just kõige tugevamat kaitset. Langevärava tőstemehhanism paikneb
väravhoone tornide vahelt. 1898. aastal tehti väike juurdeehitus lõunapoolsemale tornile. 1960-62 lammutati kõik linna müüriga külgnevad hooned. Kaitsekäik restaureeritud 100 m pikkusel lõigul. KIEK IN DE KÖK Seoses tulirelvade arenguga tuli 15. sajandi teisel poolel Tallinna linnamüüri kaitsevõime tõstmisele mõtelda. Selle töö käigus ehitati müüri lõunaküljele meie kõige võimsam suurtükitorn Kiek in de Kök. Torn valmis esialgsel kujul 1475. aastal, 16. sajandi alguses aga ehitati ümber. Rasketele tulirelvadele mõeldud ümartorni läbimõõt on 17 meetrit, tema praegune kõrgus 49,4 meetrit ja seina paksus 4 meetrit. Kuuekordne kuppelvõlvidega torn tegi auga läbi Liivi sõja (1558-1583) katsumused. Torni väliskülg purustati osaliselt, ehitis aga ei varisenud ja säilitab tänini oma seintes Vene tsaari Ivan IV kivi- ja malmkuule.
alles 18. sajandil. Säilinud on kitsas ja järsk tellistest müüritrepp konvendihoone tornis. Kogu ringmüüri sisekülg on olnud hoonetega ääristatud: teenijate ja käsitööliste eluruumid, aidad, tallid ja tõllakuurid. 15. sajandil kõrgendati ringmüüri, rajati uus kaitsekäik umbes kolm meetrit vanast kõrgemale. Müüris olid suured laskeavad ning müüri nurki tugevdasid tornid, mille välismüür oli kivist, sisesein puust. 16. saj. algupoolel ehitati kaguküljele suurtükitorn. Kogu Põltsamaa lossi endise maa-ala kinkis Peeter I 1720. aastal riigi majandusnõunik Heinrich von Fick`ile. Kunagine Peeter I kaaslane, riiginõunik Heinrich Fick, kelle teeneid Venemaa finantsasjanduses oli monarh vääriliselt hinnata osanud, suri 1750. a.. Pärast Ficki surma jaotasid pärijad tema mõisad omavahel. Väimees Johann Woldemar von Lauw sai lossi, väimees Heinrich Jacob von Lilienfeld Uue-Põltsamaa jõe teisel kaldal lossi vastas, tütar
suurtükiväeohvitseridega. Eestlased andsid skeemid et soomlased saks ehitada oma suurtüki tornid. Suurtüki torn oli täesti iseseisev üksus muust maailmast erladatud. Suurtüki torn pöörles 360 kraadi ümber oma telje. Tuulekattega ligi pooletonniste mürskude ülesandeks oli Soome-eesti ühisjõududega upudada ka kõige vastupidavamad Nliidu sõjalaevad Soome lahel . Tulistamiseks 43 km kaugusel vajati 150 kg püssirohtu. Aegna saare Suurtükitorn oli ühenduses soomega läbi veealuse kaabli. Eesti hakkas tegelema allveelaevadega ja sai arvestavaks mereriigiks võrraldes väiksete riikidega. Soomel oli 5 allveelaeva ja eestil 3 mis moodustasid ühise laevastiku, mis oleks paigutatud Hanko neeme ja Osmussaare liinile ahelikku. See laevastik oli Soome alluvuses ja ususti et see takistab viimsegi Nõukogude aluse pääsemise Läänemere oõhjaossa. Eestlaste
Seoses tulirelvade arenguga vajas ka Kuressaare linnus tugevdamist. 14. sajandi lõpust kuni 15. sajandi alguseni rajati lisaks 13. sajandist pärinevale ringmüürile uus, võimas 625 meetri pikkune ja 7 meetri kõrgune eelringmüür. Müüri osad on hilisemate vallide ja bastionide kavas säilinud tänaseni. Sajandi keskel kõrgendati müüri ja rajati suurtükitornid. Võimsaim neist, põhjabastionil paiknev 1971.1972. aastal restaureeritud suurtükitorn pärineb 1470. aastaist. Kuressaare linnus jäi Saare-Lääne piiskoppide residentsiks Liivi sõja alguseni. Keskaja lõpus (1559. aastal) müüs piiskop Johannes V Münchhausen oma valduse Saare- ja Kuramaal (sealhulgas ka linnuse) taanlastele. Keskaegsed kivilinnused hakkasid sõjalist tähtsust tänu üha võimsamatele suurtükkide purustavale jõule kaotama. 17. sajandi alul mindi keskaegseilt kivilinnuseilt üle uut tüüpi kaitseehitistele, mida võib nimetada juba kindlusteks
värav. 6välisväravat Harju,Karja,Viru,Väike-ranna, Ranna ja Nunnevärav. Viimast säilind aint Viru ja Rannavärv eeltornid. Peavärav tornid lamut 19.saj kesk. 14.saj algas kindlusearhit uus ajajärk,tulirelvade täiustamise pärast-kahurikuul vastu ehit müürid paksemax ja varjat muldvallide taha. Vähen seni valit vertik kaitsesuund olulisemax muut horisontaal, erit tulistamine piki müürijalamit. Hakat ehit müürijoon eenduvaid (flankeerivaid) torne, erilised suurtükitorn, ligi 38m kõrgun silinderjas Kiek in de Kök(15) ja 25m läbimõõdug kohat üle 6m paksuste müürid kolmveerandmür Paks Margareeta (16.saj alg)
aastal, kusjuures merepoolne edelaraveliin jäi ehitamata. Põhiliselt ehitati kindlus välja praeguseni säilinud kujul just Rootsi ajal. 15. sept. 1710 andis katkust laastatud Rootsi garnison kindluse vastupanuta Vene vägedele üle (IBID). 7 1.4. Vene aeg (17211918) 1711. a. kevadel Vene garnison lahkus.Kartuses, et rootslased taasvallutavad kindluse, õhiti bastionide tiivad, suurtükitorn, osa konvendihoone võlve ja kaitsetorni sisemus. Seejärel jäi konvendihoone umbes pooleks sajandiks saatuse hooleks. 1721 aastal sõlmiti Uusikaupunki rahuleping, nüüd hakkas juriidiliselt kehtima Vene võim (Püüa, Nurk, Sepp, 2016). 1762. a. katustati uuesti edela- ja loodetiib, 1806. a. remonditööde käigus kirde- ja kagutiib ning rajati uued võlvid peakorruse ristikäigus. 1791. a. lammutati kaitsetorni lagunenud ülemised korrused (vaata joonis 1)
värav. Jüriöö ülestõusu järel läks Toompea Liivi ordu valdusesse. 13501360 rajas ordu kastelli asemele konvendihoone. Selle kõrgus ulatus 20 meetrini, seinte paksus oli kuni 2,6 m. 1370. aastatel täiendati linnust lõunapoolse eeshooviga, mille nurkades kaks torni: edelasse sihvakas Pikk Hermann (14201430, nüüd 45,6 meetrit kõrge) ja kagus alt nelinurkne, ülevalt kaheksatahuline Stür den Kerl (tõrju vaenlast). Linnuse kirdenurka ehitati ümar suurtükitorn Pilsticher (Nooleteritaja) ja nüüdseks oma ülakorrused kaotanud Landskrone (Maakroon). Täiustati ka ida- ja lõunasuunalisi kaitserajatisi. Kaevati vallikraav. Väikest ja suurt linnust ühendav värav varustati tõstesillaga. Vastu kastelli läänemüüri paiknes väikest sisehoovi ümbritsevate ristikäikudega konvendihoone, mille kompaktsest mahust eendus läänes dansker ning kagunurka kroonis võimas nelinurkne kaitsetorn. Algselt oli kastellil kolm väravat
Euroopa üks ainulaadsemaid, sisaldades 25 m kõrguse Toompea künka sellel leiduvate hoonete ning tornidega. All-linnast annavad siluetile tooni kirikute ning linnamüüri tornid, eelkõige aga Oleviste kiriku 123 meetrine sihvakas torn, mis oli keskajal aga praegusest veel 36 m kõrgem, küündides 159 meetrini. Vaade vanalinnale linnulennult lõunast. Paremal all Niguliste kirik ja suurtükitorn Kiek in de Kök, keskel Oleviste kirik, vasakul linnamüüri tornid ja taga meri Vaade vanalinnale linnulennult põhjast, mere kohalt. Esiplaanil Suur Rannavärav ja keskel Oleviste kirik oma kõrge torniga Vaade vanalinnale linnulennult idast. Vasakult: suurtükitorn Kiek in de
Millal Tallinna linnale kuulunud kuningaaia-alune territoorium erakätesse siirdus, pole täpselt teada. Arvatavasti sai see teoks 18. sajandil, mil Neitsitorni kahte korrust hakati kasutama elamukorteritena. Veel 1939. aastal kastutati maa-ala eraaiana, misjärel natsionaliseeriti. Kiek in de Kök Sõjatehnika areng tekitas 15 saj. vajaduse Tallinna kaitseehitiste moderniseerimise järele ja nii rajati Tallinna kõrgeim suurtükitorn oma esialgsel kujul aastatel 1475-1483. Nimede variante oli mitmeid, 1696. aastal esines aga torni tänapäeval kasutusel olev nimevariant Kiek in de Kök , mis alamsaksa keeles tähendab "vaata kööki". Sellest 36-37m (45m) kõrgusest kuue korruselise ümartorni kõrgusest ehitisest võis ehk tõepoolest läbi avarate, alt laienevate mantelko- rstnate vaadata lähedal asetsetud majade köökidesse. Tollal oli see baltikumi võimsaim kahuritorn
lammutati. 1935.-36. aasta korrastustööde käigus kaeti torn kivikatusega. Torn restaureeriti 2005. aastaks ja seda on kasutatud ajutiste näituste ja muude kultuuriürituste tarbeks. 8 · Paks Margareeta on Tallinna linnamüüri välisehitiste hulka kuulunud torn Tallinnas Pika tänavaotsas. Suurtükitorn Paks Margareeta ehitati Suure Rannavärava eelvärava kolmanda uuendamise käigus15181529. Praeguse nime sai torn 1842. aastal, enne seda nimetati lihtsalt "uueks torniks". Torn kohaldati 1830. aastatel vanglaks. Juurdeehitis tehti 18841885 (esimene algselt vanglaks mõeldud hoone Tallinnas; praegu on seal Eesti Meremuuseumi bürookorpus). Märtsis 1917 vangla süüdati. Tühjalt seisvasse torni kavandati 1930. aastatel linna ajaloo
Seoses tulirelvade arenguga vajas ka Kuressaare linnus tugevdamist. 14. sajandi lõpust kuni 15. sajandi alguseni rajati lisaks 13. sajandist pärinevale ringmüürile uus, võimas 625 meetri pikkune ja 7 meetri kõrgune eelringmüür. Müüri osad on hilisemate vallide ja bastionide kavas säilinud tänaseni. Sajandi keskel kõrgendati müüri ja rajati suurtükitornid. Võimsaim neist, põhjabastionil paiknev suurtükitorn pärineb 1470. aastaist (restaureeritud aastatel 1971.–1972). Kuressaare linnus jäi Saare-Lääne piiskoppide residentsiks Liivi sõja alguseni. Keskaja lõpus (1559. aastal) müüs piiskop Johannes V Münchhausen oma valduse Saare- ja Kuramaal (sealhulgas ka linnuse) taanlastele. Keskaegsed kivilinnused hakkasid kaotama sõjalist tähtsust tänu üha võimsamate suurtükkide purustavale jõule. 17. sajandi alul mindi kivilinnuseilt üle uut tüüpi kaitseehitistele. Taanlased
ehitise rahastamiseks ära. Lagunenud torni hakati korrastama 1958. aastal, osaliselt restaureeritud ning osaliselt ümber ehitatud ja juurdeehitistega täiendatud tornis avati 1968. aastal Tallinna linnamuuseum. Praegu ehitatakse torni uutele abiruumidele juurdeehitisi ja torn ühendatakse tulevikus Ingeri ja Rootsi bastioni kasematikäikudega. Paks Margareeta on Tallinna linnamüüri välisehitiste hulka kuulunud torn Tallinnas Pika tänava otsas. Suurtükitorn Paks Margareeta ehitati Suure Rannavärava eelvärava kolmanda uuendamise käigus 15181529. Praeguse nime sai torn 1842. aastal, enne seda nimetati lihtsalt "uueks torniks". Naljaka alatooni tõttu on nimi "Paks Margareeta" kasutusel siiani. Torn kohaldati 1830. aastatel vanglaks. Juurde-ehitis tehti 1884-1885. Märtsis 1917 vangla süüdati. Tühjalt seisvasse torni kavandati 1930. aastatel linna ajaloo muuseumi. Praegu on torn korrastatud ning tehtud ümber- ja juurdeehitisi
kunsti- ja antiigigaleriid. Talvise lumesaju eest on mõnus kaminavalgele teed jooma peituda, suvel pakuvad toidu- ja joogielamusi rohked väliterrassid. Kindlasti tasub ette võtta jalutuskäik Tallinna linnamüüri ääres mitmed kaitsetornid on külastajatele avatud ja pakuvad suurepäraseid vaateid. Harju mäe nõlval asuvas tornis Kiek in die Kök on alati mõni põnev näitus, suurtükitorn Paks Margareeta tutvustab Eesti merenduse ajalugu. Kaitsemüüri ennast näed kõige ehedamal kujul Müürivahe tänavas. Raekoda ise on ainus gooti stiilis raehoone Põhja-Euroopas, meenutades Hansalinna staatusest ja linna hiilgeajast, 15.16. sajandist, pajatavad endised soola-, jahu- jm väärtusliku kauba hoidlad. Pööra pilk üles ja pea igast tänavast leiad mõne hansakaupmehele kuulunud maja, kus tänaseni jahukottide vinnamiseks mõeldud veokonksud pööninguluuke ehivad.
täidetud kraav, mille ületamiseks oli vaja tõsta üles sild; ● Kindlusest väljaspool oli vähe aknaid ja needki väikesed, paiknesid kõrgel; ● Hoovipool olid aknad märksa avaramad. Tallinna linnamüür Toompea linnuse läänekülg Tornid Kiek in de kök Värav Suurtükitorn Paks Margareeta Tallinna raekoda Raeapteek Kaupmeeste majad Toompead ja all-linna ühendav lühikese jala trepp Tallinna vanalinn ● Iseloomulikud punased põletatud savist katusekivid Rakvere ordulinnus RAHVALAULUD, RAHVAPILLID Rahvalaul jaguneb: ● Vanem rahvalaul e regilaul (kuni 19.sajandini); ● uuem rahvalaul (19.saj.). Regilaul:
Gootikast annab aimu akna- jm avade kujundamisel kasutatud teravkaarmotiiv. Linnus asus ülespaisutatud Liivi jõe saarel, millele oli kaitsevõime suurendamiseks lisaks kaevatud vallikraavid. Soisele pinnasele ehitatud linnusehoonete vundamendiks olid palkidest parved. 1496. aastal mainiti dokumentides esmakordselt Koluvere mõisa. Pärast 1541. aastat ehitati värava kaitseks Liivi jõe poolsesse nurka ümmargune 14,5-meetrise läbimõõduga suurtükitorn. Koluvere linnus oli üks neist linnustest, kus asusid piiskopi sõjasulased ehk palgasõdurid. Edasi vallutati ja taasvallutati linnust eri võimude ja jõudude poolt korduvalt, kuni 17. sajandini, kus linnus kaotas sõjalise tähtsuse ja kustutati kindluste nimekirjast. Vürst G. Orlovi ajal 1771-1783 aastatel sai linnus muuhulgas rokokoo stiilis interjööri. Pärast 1840. aasta tulekahju taastati linnus neogooti stiilis, muuhulgas muudeti tornide katusekonstruktsioone ja tõenäoliselt ka
Kompleks loodi eelkõige kaitsmaks sadamat ning see pidi juba oma välispidise ilmega mõjuma imposantselt. Suurtükitorni ehituse kavandas tõenäoliselt Clemens Pale, 1520.aastaist juhtis töid meister Gert Koningk Münsterist, kes oli ametis olnud ka Oleviste kiriku juures. Rekonstrueerimistööd lõpetati täielikult 1531.aastal, põhiliste tööde lõppu (1529) märgib dolomiidist leekestiilis vapitahvel värava esiküljel. Suurtükitorn Paks Margareeta on kolmveerandringikujuline, läbimõõduga 25 m ning seinte paksusega 5.5 - 2.25 m, kusjuures seinte paksus kahaneb astmeliselt ülespoole. Torni laed olid puidust tugevad talalaed ning toetusid võimsale kivist keskpostile. Torni kõrgus oli maapinna looduslikust langusest tingituna lääneküljel 16 m, idaküljel aga 22 m. Paksu Margareetaga koos rajati ka 3 m paksune ja 6.8 m kõrgune suurtükiavadega külgkaitsevall Paksust Margareetast Stoltingi tornini.
Kompleks loodi eelkõige kaitsmaks sadamat ning see pidi juba oma välispidise ilmega mõjuma imposantselt. Suurtükitorni ehituse kavandas tõenäoliselt Clemens Pale, 1520.aastaist juhtis töid meister Gert Koningk Münsterist, kes oli ametis olnud ka Oleviste kiriku juures. Rekonstrueerimistööd lõpetati täielikult 1531.aastal, põhiliste tööde lõppu (1529) märgib dolomiidist leekestiilis vapitahvel värava esiküljel. Suurtükitorn Paks Margareeta on kolmveerandringikujuline, läbimõõduga 25 m ning seinte paksusega 5.5 - 2.25 m, kusjuures seinte paksus kahaneb astmeliselt ülespoole. Torni laed olid puidust tugevad talalaed ning toetusid võimsale kivist keskpostile. Torni kõrgus oli maapinna looduslikust langusest tingituna lääneküljel 16 m, idaküljel aga 22 m. Paksu Margareetaga koos rajati ka 3 m paksune ja 6.8 m kõrgune suurtükiavadega külgkaitsevall Paksust Margareetast Stoltingi tornini.
annaabi.ee 
