Kuressaare linnuse arenguetapid (0)

Kuressaare linnuse arenguetapid

Oletatakse, et praeguse Kuressaare linnuse asemel võis varem leiduda 11. sajandil ehitatud puidust kindlusrajatis. Kindlaid tõendeid selle olemasolu kinnituseks aga ei ole õnnestunud leida. Kivilinnuse ehitusloo kohta on liikvel põhiliselt kaks vastakat teooriat. Enamasti lähtutakse 20. sajandi algul linnuse rekonstrueerimistöid juhtinud arhitekti Hermann Seuberlichi seisukohtadest, mille kohaselt esmalt ehitati üles linnuse põhjapoolses nurgas asuv kaitsetorn. Seda täiendati mõni aeg hiljem nelinurkse konvendihoonega. 1970. aastatel tehtud vaatluste põhjal oletas toonaseid ümberehitusi juhendanud arhitekt Kalvi Aluve , et kivilinnuse ehituslugu algab juba 13. sajandist pärit linnuse idanurgas asuvast Pika Hermanni tornist, mis olevat olnud ringmüürkastell tüüpi kindlusrajatise tsentraaltorniks. Hiljem linnuse uurimisega tegelenud Boris Duboviku ja Kaur Alttoaga on pooldanud siiski Seuberlichi teoorit, täiendades seda omalt poolt väitega, et lisaks praeguse kaitsetorni kahele alumisele korrusele moodustab linnuse vanima osa ka osa praeguse konvendihoone loodetiiva alumistest korrustest. Ühel meelel on uurijad siiski selles, et praegune konvendihoone on valminud hiljemalt 1381 . aastaks.
Esimene kirjalik teade Kuressaare piiskopilinnuse olemasolust pärineb 1381. aastast. Kuressaare linnuse konvendihoone on Balti riikides ainuke oluliste ümberehitusteta säilinud keskaegne kindlusehitis. Kuressaare konvendihoone külje pikkus on 43 m, pőhjanurgas kőrguva vőimsa seitsmekorruselise kaitsetorni Sturvolti kőrgus on 37 m. Alles 1980. aastatel rajati ringmüüri peal asuv sakmelise rinnatisega umbes meetri laiune katustamata kaitsekäik tema praegusel kujul, lähtudes Hermann Seuberlichi 20. sajandil teostamata jäänud kavandeist. Seuberlichi kavandite järgi rajati 1980. aastatel ka linnuse värava kohal asuv kahekorruseline eenduv ärkel. Kui praeguse kaitsekäigu osas võib veel oletada sarnase rajatise olemasolu varasematel aegadel , siis nooltekoda selle pregusel kujul pole Kuressaare linnusel varem ilmselt eksisteerinud. Arvatakse, et kahe torni vahel on olnud mingi suurem, massiivne puidust kaitserajatis, mille kinnitusjälgi on praegu võimalik näha Pika Hermanni torni loodeküljel. 14. sajandi lõpust kuni 15. sajandi alguseni rajati lisaks 13. sajandist pärinevale ringmüürile uus, võimas 625 meetri pikkune ja 7 meetri kõrgune eelringmüür. Müüri osad on hilisemate vallide ja bastionide kavas säilinud tänaseni. Sajandi keskel kõrgendati müüri ja rajati suurtükitornid. Võimsaim neist, põhjabastionil paiknev 1971 .–1972. aastal restaureeritud suurtükitorn pärineb 1470. aastaist . 17. sajandi algul mindi keskaegseilt kivilinnuseilt üle uut tüüpi kaitseehitistele, mida võib nimetada juba kindlusteks. Vana eelringimüüri ära kasutades rajati paksude muldvallide ja bastionide (nurgakindlustuste) süsteem, mis ümbritseti umbes 30 meetri laiuse mereveest täituva vallikraaviga. 20. sajandi algul restaureeriti linnus Saaremaa rüütelkonna residentsiks.
Piret Spitsõn 11a