Suur Prantsuse Revolutsioon- uusaegse riigi verine algus (1)

TALLINNA PEDAGOOGILINE SEMINAR
Noorsootöö- ja täiendõppe osakond
Suur Prantsuse Revolutsioon -
uusaegse riigi verine algus
Referaat
Anna- Christi -Karita Aruksaar
NT-1
Tallinn 2008

Sisukord

Sisukord 2
Sissejuhatus 3
Kriisi põhjused 4
Revolutsiooni käik 5
Jakobiinide diktatuur 8
Tagajärjed 9
Kokkuvõte 10
Kasutatud kirjandus: 11

Sissejuhatus

Suur Prantsuse revolutsioon ehk Prantsuse kodanlik revolutsioon toimus 1789–1799 Prantsusmaal. Selle käigus kukutati Prantsusmaal kuningavõim ning feodaalkord. Tegemist on maailma tuntuima revolutsiooniga, millest võtsid eeskuju nii 19. sajandi revolutsionäärid kui ka 20. sajandi totalitaarsed režiimid.
Ühiskond jagunes kolmeks seisuseks. Eelistatud seisusteks olid vaimulikud ja aadlikud , kes ei pidanud makse maksma. Kõik maksud pidi maksma III seisus ehk talupojad, käsitöölised ja kaupmehed . Inimeste sissetulekust läks üle 60% erinevatele maksudele ning seetõttu halvenes rahva majanduslik olukord. Selle kõrval levis kolmanda seisuse rikkamate seas kodanlus ning nad tahtsid esimese seisuse vaimulike ja teise seisuse aadlikega võrdseid poliitilisi õigusi. Lisaks ei olnud talupojad vaatamata oma isiklikule vabadusele rahul oma suurte koormistega.
Tänu kõrgetele maksudele ja suurele vaesusele, mis riigis levis tekkis rahva seas suur rahulolematus . See omakorda tõi kaasa teisitimõtlejate ehk kuningavõimu mitte pooldajate liikumised ning idee kuningavõimu kukutamisest ning demokraatlikust riigivõimust.

Kriisi põhjused

Revolutsiooni tekkimise peamisi põhjuseid ja eelduseid võikski leida kolm: esiteks valgustusest tingitud despootia ja riigi juhtimisega halvasti hakkama saava absoluutse monarhia kriitika, mis sai veelgi enam innustust Ameerika iseseisvussõjast, kus teatavasti osalesid ka Prantsuse väed; teiseks sõjaline ebaedu ning sellega kaasnevad kaotused ja kulutused ning kolmandaks majanduskriisi, mis oli tingitud nii iganenud majanduspoliitikast, sõdadest kui ka toretsevast õukonnaelust. Prantsusmaa ja eriti selle eliit elas 18. sajandi teisel poolel kahtlemata üle oma võimete, sest ta polnud enam Euroopa suurvõim, nagu Louis XIV ajal, mil polnud ei kriitikat Jumala armust valitseva absoluutse monarhi kohta ega ka niivõrd suurt nappust sissetulekute osas. Kuid Louis XIV aegsed edukad ajad olid möödas ning järgmised kaks kuningat, Louis XV ja Louis XVI, ei hoolinud kuigivõrd riigivalitsemisest ega suutnud reaalselt sellega ka toime tulla.
Ühe põhjusena, miks revolutsioon radikaliseerus ning valitsev kiht üha ebapopulaarsemaks muutus, võib välja tuua just valitseva kuningapaari saamatust riigi ja enese maine kujundamisel ning nende täielikku ükskõiksust selles suhtes. Kuningas Louis XVI oli lihtsalt valitsemiseks sobimatu, huvitudes vaid puusepatööst ning hobiarhitekti ametist, kuninganna Marie Antoinette 'i süüdistati aga priiskamises ning armukeste pidamises. Suurt kahju tõi kuningannale eriti kaelakee afäär, milles ta oli tegelikult süütu, kuid millest jäi mulje, nagu oleks tema raisanud riigi raha ülimalt kalli kaelakee peale ning püüdnud seda siis kinni mätsida.

Revolutsiooni käik

Riigisisesed ühiskondlikud, poliitilised, rahanduslikud ja majanduslikud pinged viisid väljapääsmatu rahandusliku olukorrani ning 1789. aasta 5. mail kogunesid Versailles’sse üle 175 aasta kokku generaalstaadid . Kuid ka nende seas olid suured vastuolud, sest kolmas seisus nõudis uut hääletussüsteemi. Vastuolude pärast lahkusid kolmanda seisuse saadikud generaalstaatide hulgast ning moodustasid Rahvuskogu . See pidi olema kogu rahva vaieldamatu esindusorgan.
Peale seda ühinesid Rahvuskoguga mõned aadlikud ja vaimulikud, kes koos Rahvuskoguga moodustasid Asutava Kogu. Selle ülesanne oli koostada põhiseadus, mis pidi olema uue riigikorra aluseks. Koos asutava kogu moodustamisega kasvas kogu riigis poliitiline aktiivsus.
Prantsusmaa rahva seas tekitas esialgu suurt rahulolu arusaam, et kuningas on otsustanud toetada liberaalsete reformide teed. Kuid peagi tekkis nende seas viha, kui Louis XVI vallandas 1789. aasta juuli alguses eelmisel aastal taas majandusjuhiks saanud Neckeri ning püüdis luua tagurlikuks peetavat valitsust. 12. juulil algasid nii Pariisis kui ka mitmel pool mujal rahvarahutused ning selle kulminatsiooniks kujunes Bastille ' kindlusvangla vallutamine kaks päeva hiljem. Seda peeti despootia sümboliks, ehkki reaalselt oli vangla juba ammu oma tähtsuse minetanud ning seal hoiti selle vallutmise ajal vaid seitset vangi. Ka vangla ülem oli suhteliselt rahumeelne ning heatahtlik mees, kuid rahvamasside stiihiline viha pöördus just tema kui vihatud vägivallavõimu esindaja vastu. Rahvamass suutis vangla värava avada ning peagi pidi kindlus alistuma. Vanglaülem tapeti kohapeal ning tema pea aeti teiba otsa, rahvahulk marssis sellega aga mööda Pariisi tänavaid. Oli alanud stiihilise rahvaterrori ajastu, ühtlasi aga ka Prantsuse revolutsioon. Bastille lammutati ning selle asemele tekkinud tühi plats muudeti tantsimiskohaks. Bastille'st alguse ja hoo saanud rahvavägivald levis üle maa, kõikjal põletati losse , lõhuti maju ja kauplusi ning tapeti ka inimesi. See vägivald avas aga ka tee reformidele, sest ärahirmutatud kuningavõim andis end nüüd Asutava Kogu ja selle vastmoodustatud relvajõu, Rahvuskaardi voli alla. Rahvuskaardi juhiks sai markii La Fayette. Järgnevalt hakati läbi viima mitmeid reforme ning koostama põhiseadust, mis pidi kuninga võimu oluliselt piirama.
Monarhiavastased ideed hakkasid levima üle Prantsusmaa ning kuningat sunniti kinnitama Asutava Kogu õigust anda välja seadusi ja lasta kodanikukaitsel tegutseda. Seejärel kaotati seisuslikud eesõigused ja talupojad vabastati teotööst. Paljud aadlikud lahkusid Prantsusmaalt ning kirikumaade ja lahkunud aadlike maade müümisega üritati riigi võlakoormat vähendada. Vähe sellest, et seisuslikud eesõigused kaotati, hävitati varsti ka aadliseisus. See võrdsustas ühiskonda veelgi.
Asutav Kogu võttis vastu „Inimese ja kodaniku õiguste deklaratsiooni”, mis koostati Ameerika Iseseisvusdeklaratsiooni eeskujul. Ka esimene põhiseadus sisaldas palju võrdõiguslikke ja valgustatud põhimõtteid. Sellega kehtestati võimude lahusus , kus kuningale kuulus täidesaatev võim ja kohtule kohtuvõim. Kuna põhiseaduse vastuvõtuga lõpetas Asutav Kogu oma tegevuse, sai uueks keskseks riigivõimuorganiks seadusandliku võimu eeskostja Seadusandlik Korpus, kuhu valiti 745 saadikut. Nende seas olid 2 aktiivset ning äärmuslikku poliitilist jõudu. Ühed nendest , jakobiinid, pooldasid revolutsiooni jätku. Teised seevastu olid monarhia pooldajad . Nende vahele mahtus veel määratlemata osa – soo. Nad olid kord ühe kord teise äärmuse toetajad.
Kuningas Louis XVI, vaatamata oma huvipuudusele ja suutmatusele valitseda , ei soovinud taanduda pelgalt konstitutsiooniliseks monarhiks, riigi esindusfiguuriks. Ta lootis aja jooksul üha enam emigrantidele, kes kogunesid Koblenzis ning koondasid seal oma vägesid. Samuti ärgitasid nad austerlasi ja preislasi sõtta astuma . Kuid nad ei soovinud alustada sõda revolutsioonilise Prantsusmaaga enne, kui kuninga turvalisus oli tagatud. Seetõttu otsustasid nad mõjutada kuningad salaja Pariisist põgenema ning emigreeruma. 20. juunilil algaski kuninga põgenemiskatse, mis on tuntud Varennes'i kriisi nime all. Kuningas jõudis peaaegu Austria Madalmaade piirini, kuid tunti siis ühe postiametniku poolt ära ja toodi Pariisi tagasi. Tullieres'i loss võeti tunduvalt rangema järelevalve alla, seda osaliselt ka sellepärast, et kuninga tegevusest nördinud rahvas võis korraldada tema kallal omakohtu.
Asutav Kogu oli samuti kuninga käitumisest solvunud, kuid sellele vaatamata ei soovinud keegi veel toona otseselt vabariigi väljakuulutamist. Arvati, et piisab sellest, kui võtta kuningalt kogu reaalne poliitiline võim ning hoida teda lossis sisuliselt vangina. Nõnda ka tehti.
Kuid radikaalid läksid tunduvalt kaugemale, nõudes kohtuprotsessi kuninga kui riigireeturi üle ning seejärel tema hukkamist. Kuninga tagandamiseks hakati Pariisis Marsi väljakul koguma ka allkirju, kuid ootamatult puhkes seal segadus , rahvahulk võttis kinni kaks noorukit, süüdistades neid vandenõus lasta õhku allkirjade kogumiskoht, nn. "Vabaduse altar ", ning hukkas nad ilmselt süütuina. Sellest jahmunud Asutav Kogu ja Pariisi linnavalitsus lasid Marsi väljakule tuua Rahvuskaardi väeosad, kuid tapjad olid selleks ajaks sealt juba lahkunud. Ülejäänud rahvahulka ärritas aga sõdurite ilmumine ning peagi puhkes rüselus, mis päädis tulistamise ning ilmselt kümnete inimeste hukkumisega. Valitsevad ringkonnad mõistsid toimunu hukka, kuid pigem rahva poolt korraldatud mässu, mida enda vägede tegevuse. See sündmus tekitas palju paksu verd lihtrahva ning Asutava Kogu vahel.

Jakobiinide diktatuur

Jakobiinide diktatuur on ilmselt üks Prantsuse revolutsiooni kõige vastuolulisemaid osasid. Ühelt poolt on tegu "revolutsiooni tipuga", selle radikaalseima osaga, mil viidi läbi kõige äärmuslikemaid reforme ning efektiviseeriti riigivalitsemine . Samas aga on see ka revolutsiooni veriseim, julmeim periood, mil elu kaotas mitukümmend tuhat inimest, seda peamiselt poliitilistel motiividel. Vanglatesse suleti sadu tuhandeid "kahtlaseid", kelle ainsaks süüks võis olla see, et nad olid kas "valesti" riides või tundusid kuidagi teisiti olevat "revolutsiooni vaenlased". Just jakobiinide terrorit ongi hilisemad revolutsionäärid-radikaalid ning ka terrorirühmitused imetlenud (eelkõige rakendasid analoogsetel printsiipidel terrorit Lenin ja Stalin). Terror tagas jakobiinidele esialgu suhteliselt stabiilse võimutäiuse, kuid kui hirmuvalitsuspoliitikat hakati liialt venitama ning ka parteisiseselt laiaulatuslikult rakendama , siis oli terroriharrastajate hukk paratamatu, kuna neil ei olnud kujunenud Stalini stiilis tsentraliseeritud parteiaparaati, millesiseselt üks juht võinuks kitsa kildkonna toel enam-vähem kõike määrata.
Et terrorit efektiivistada, loodi 1793. aasta teisel poolel mitmeid uusi institutsioone, neist olulisemad olid Üldise Julgeoleku Komitee, mis muutus julgeoleku(ehk repressiiv)organiks, ning Rahvapäästekomitee, millest sai tegelik valitsus. Robespierre sai viimase etteotsa, esimeses tegi aga veriseid kangelastegusid Joseph Fouché, hilisem Napoleoni siseminister.
Alates 1793. aasta lõpust muutus terror juba päris valimatuks, tapeti enam-vähem kõiki, kes olid silma paistnud enne jakobiinide võimuletulekut: kuninganna Marie Antoinette, Pariisi endine linnapea Bailly , 1794. aastal ka keemik Lavoisier ja paljud teised. Märtsis- aprillis otsustas Robespierre õiendada arved ka partei siseopositsiooniga: kõigepealt hukati "Pöörased", siis nende aatekaaslased hebertistid. Aprillis oli kord aga ka terrori lõpetamist pooldavate dantonistide käes. Giljotineeriti ka Robespierre'i endine sõber Danton . 1793–1794 suudeti aga saavutada ka suurt sõjalist edu: okupeeriti kogu Belgia ning Preisi ja Austria väed pidid taganema Reini taha. Rahva seas suurenes nõnda küll toetus valitsusele, kuid samas sugenes ka üha enam protesti üha mõttetumaks muutuva terrori vastu.

Tagajärjed

Vaieldamatult oli see revolutsioon suurim maailma ajaloos. Selle väga vägivaldse, terrorirohke ja ohvriterohke käiguga suudeti muuta palju:
* Prantsusmaa absoluutne monarhia hävis
* Vana feodaalsüsteem kaotati
* Ühiskond võrdsustus aadli- ja vaimulikuseisuse kaotamise arvelt
* Levisid valgustusideed ja rahvustunne tõusis (võrdsus, vabadus, vendlus)
* Kehtestati kodanikuvabadused - eraomandi puutumatus ( talupoeg sai maaomanikuks)
* Tiitleid ei kasutatud enam, tähtsamaks muutusid sõnad „sina” ja „kodanik”
* Kiriku mõju ühiskonnas vähenes
* Uus ajaarvamine revolutsioonikalendri alusel
* Võeti kasutusele kümnendsüsteem ja meetermõõdustik
Revolutsiooni ajal oli terve Euroopa revolutsioonihirmu all, sest valitsejad kartsid, et revolutsioon laieneb nende riikidesse. Seetõttu moodustati Prantsusmaa vastu liite ja alustasid koalitsioonisõdadega, sest nad olid huvitatud rohkem revolutsiooni mahasurumisest, kui selle laienemisest. Alguses saatis revolutsioonilist Prantsusmaad ebaedu, sest samal ajal toimusid rojalistide mässud ja revolutsioonilised sõjad. Nende suurenemise käigus suutis Prantsusmaa enda alla haarata Madalmaad, Saksamaa ja Itaalia. Vallutuste ajal sõdis Prantsusmaa lisaks selliste suurte riikidega nagu Venemaa, Türgi, Inglismaa ja Preisimaa . Edu tuli sõdades eelkõige võimekate väejuhtide ja rahvustunde arvelt. Kuna suured Euroopa osad langesid Prantsusmaa kätte annab see tõestust, et revolutsioonilised sõjad olid arenenud vallutussõdadeks.

Kokkuvõte

Revolutsiooni käigus suudeti muuta palju alates inimeste õigustest ning lõpetades kiriku funktsioonidega. Muutused olid positiivsed ning tõid kaasa palju head. Majandus hakkas tänu turumajandusele jõudsalt arenema, riik tuli võlgadest välja ja rahvas hakkas hindama rahvuslikku ühtsust. Riik arenes edaspidi tõusvas joones. Läbi verise sõja sai maailm tunduvalt rikkamaks nii poliitilises kui ka haridus valdkonnas. Võidule pääses demokraatia, mille poole püüeldakse kõikjal maailmas ning pandi alus võrdsusele. Tänu Suurele Prantsuse Revolutsioonile pandi alus inimõigustele.

Kasutatud kirjandus:

• http://www.miksike.ee/docs/referaadid2005/suur_prantsuse_revolutsioon_siim.ht m
  
• http://et.wikipedia.org/wiki/Suur_Prantsuse_revolutsioon
  
• http://www.hot.ee/voydmayne/referaadid/ref/revolutsioon.html
  
• http://www.miksike.ee/documents/main/referaadid/prantsuse.ht m