Suur Prantsuse Revolutsioon (0)

Suur Prantsuse Revolutsioon
Revolutsiooni tekkimise peamisi põhjuseid ja eelduseid võiks leida kolm: esiteks valgustusest tingitud despootia ja riigi juhtimisega halvasti hakkama saava absoluutse monarhia kriitika, mis sai veelgi enam innustust Ameerika iseseisvussõjast, kus teatavasti osalesid ka Prantsuse väed; teiseks sõjaline ebaedu ning sellega kaasnevad kaotused ja kulutused ning kolmandaks majanduskriis, mis oli tingitud nii iganenud majanduspoliitikast, sõdadest kui ka toretsevast õukonnaelust.
Generaalstaatidel oli seisuste vahel algusest peale suuri lahkhelisid ning kolmas seisus otsustas selleks, et vältida reformide läbikukkumist ning murda vana kord (ancién regime), end ainsaks rahva esinduseks kuulutada. See otsus sündis peale seda, kui kuningas ja teised seisused olid üpris selgelt mõista andnud, et mingeid suuri muudatusi ei tohiks tulla ning põhiline oleks ikkagi vaid maksude kinnitamine. põhieesmärgiks sai aga kehtestada konstitutsioon, millega Prantsusmaa näis astuvat Inglismaa eeskujul parlamentaarse monarhia radadele. Asutava Kogu liidriteks said abbé Sieyés ja krahv Honoré de Mirabeau, liberaalsete reformide toetajad. Oluliseks tegelaseks oli Asutava Kogu alguspäevil ka Jean-Silvayn Bailly , kellest sai peagi Pariisi  linnapea .
Seadusandlik Kogu oli valitud juba 1791. aasta suvel ning asus 1. oktoobril kohe tegutsema. Seal moodustusid kolm selget poliitilist gruppi:föjaanid ehk parempoolsed , žirondiinid ehk mõõdukad vasakpoolsed ja Mäe rühmitus ehk montanjaarid, kes olid radikaalsed vasakpoolsed. 
1792. aastal oli teovõimetuks muutunud ka senine monarhistlik valitsus ning nii pidi kuningas kokku kutsuma Prantsusmaa esimese kodanliku. Selle juhiks sai Jean-Marie Roland , kes polnud Seadusandliku Kogu liige (võimude lahususe printsiibist lähtuti sel ajal rangelt), sõjaministriks sai aga kindral  Charles François Dumouriez, üks ägedamaid sõjapooldajaid.  Samas puhkes ka sisevõitlus, kui kuningas keeldus mõningaid abinõusid sissetungi peatamiseks kasutusele võtmast. Ta vallandas ka žirondiinidest ministrid ning pani asemele föjaanid. Markii La Fayette püüdis läbi viia riigipööret, kuid et tal puudus nii rahva kui ka kuninga toetus, siis pidi ta sellest plaanist peagi loobuma . Vasakpoolsemad jõud koondasid aga omakorda jõude, et kriitilises situatsioonis kuningast vabaneda ning luua uus võimuorgan, Rahvuskonvent, mis asjad oma kätte võtaks. Esialgu polnud aga ikka veel selge, kas Prantsusmaa jääb kuningriigiks või saab tast vabariik.
Prantsuse vabariik sattus kriisiolukorda seoses lüüasaamisega sõjatandril ning majandusraskuste tõttu.Kriitilises olukorras leiti, et žirondiinidest ministrid ja valitsusasutused on muutunud teovõimetuks. Aprillis 1793 otsustas Konvent luua erakorralise võimuorgani--Päästekomitee, mis koosnes jakobiinidest. Rahva kaasatõmbamiseks viisid jakobiinid läbi olulisi reforme-feodaalkohustuste kaotamine, võttis vastu otsuse kogukonna ühismaade jagamise kohta vastavalt perekonna suurusele jnejne.
Seega Diktatuuri tähtsaim organ oli 12 liikmest koosnev Rahvapäästekomitee.(kõik võrdsed, kuid juhtiv roll siiski Maximilien Robespierre ´il.)
1
Suure Prantsuse revolutsiooni tagajärgedeks on :

• Euroopas laialdlane vastukaja- Oht Eurooopa senisele korrale.
  
• Murranguks Euroopa ajaloos.
  
• Feodaalsüsteemi kadumine.
  
• Monarhia kukutamine .
  
• Prantsusmaast sai vabariik.
  
• Seisuste kaotamine.
  
• Inimesed said seaduse ees võrdseteks.
  

Alates Suurest Prantsuse revolutsioonist hakkasid riigid tunnustama ja hindama oma rahvust ja rahvuslikkust, kõik inimesed muutusid kodanikeks.
Revolutsioon põhjustas palju sõdu, mis omakorda põhjustasid majandusraskusi. Lihtrahva jaoks sai aktuaalseks küsimus, et kas leiba saab ja kui palju see maksab.Revolutsioon püüdis luua uut olustikku, et vabaneda vanast korrast ka selle välistes avaldustes. Üldiseks kõnetusvormiks sai „sina". Kaotati „härra", „proua" ja „preili", aupaklikku kõnetlust hakkas märkima „kodanik". Loobuti aristokraatlikust rõivamoest, tavaliseks sai sankülottide rõivastus. Suurmoeks sai punane früügia müts, mida olid siiani kandnud madrused ja galeeriorjad.
Kaelas kanti lõdvalt sõlme seotud rätikud, hakati kandma pikki pükse.
Uue olustiku keskne probleem oli voorus. Revolutsiooniline moraal pidi olema range, vastand aristokraatlikule armukese pidamisele. Keelati prostituutide ilmumine tänavale.
Vanade mõõtude ja kaalude asemele tuli meetermõõdustik kümnendsüsteemi alusel. Seda rakendati ka kellaaja arvestuses. Päevas oli 10 tundi, tunnis 100 minutit, minutis 100 sekundit. Kristlik kalender asendati revolutsioonikalendriga. Ajaarvamise alguseks võeti 22. september 1792. Aasta jagunes kaheteistkümneks 30-päevaseks kuuks, millele anti nimetused loodusnähtuste järgi.
Prantsuse revolutsioon oli esimene suur revolutsioon, mille ulatus oli laiem ja tähendus sügavam (Inimese ja kodaniku õiguste deklaratsioon ), kui sellele eelnenud Ameerika revolutsioonil. Ainult Venemaa 1917. aasta Oktoobrirevolutsioon , milles sündis tänapäeva kommunism , suudab tähtsuselt võistelda sellega, mis juhtus Prantsusmaal 18. sajandi lõpus.
2