jätavadki looma sinna. Loomakesel pole seal ju kellegagi olla ja ei oska kuhugile minna. Ta on täiesti üksi ning ei saa ise juua ega süüa. Eriti julm on see kui jäetakse looma välja ja ta peab seal külmas ja märjas olema. Paljud koerad pannakse ka ketti ning nad ei saa ise minna abi otsima. Ketis koeral võib kett soonima hakata ja pärast võib tal kael mädanema minna, kuna igasugused parasiidid on sinna sisse läinud ja nii ta surebki ära või jääb raskelt haigeks. Internetis levib väga palju pilte, videosid ning jutte kus inimesed on looma vast vägivaldsed olnd. Näiteks on looma kaua pekstud kuni ta teadvse kaotab või on loom põlema pandud või hoopiski sillalt alla visatud. Kuigi koer on just see kes armatab oma peremeest üle kõige ja hoolib temast väga ning kui vaja siis isegi kaitseb peremeest. Kõige rohkem kannatavad selle loo juures loomad kellel ei ole kodu ja keda enam ei taheta
Maakoole, -poode ja sidejaoskonde järjest suletakse, sest järjest rohkem inimesi suunduvad linna elama. Maale jäävad vaid vanurid, kes ka ajapikku surevad ja nii mattuvadki maakohad otsekui tuha alla. Aga sellele kõigile aitavad ju kaasa meie poliitikud, meie omad iidolid ja suurkujud, kes tahavad noortele meele järele olla, kas siis häälte ostmiseks või niisama. Alati kui midagi korraldatakse, on sellel võõramaised mõjutused. Aga nii surebki ju meie oma kultuur välja. Kui palju inimesi veel teab, mis on meie rahvuslind, -puu või -kala? Julgen arvata, et vähesed. Ma ei väida, et peaks meie kodanikele meie enda ajalugu ja kultuuri peale suruma, vaid võiks ju kuidagi rohkem seda tutvustama ja mitte liialdama külaliskultuuridega. Kord paari aasta tagant laulu- või tantsupidu korralda ei ole piisav. Ning tänapäeval ei saa ju kuskil lihtsat einetki sööma minna, igalpool menüüs ainult mingid imeasjad sees
Mitte kellelgi pole nii head keelevaistu, et õppimata oskaks puhtalt rääkida. Mis tähendab, et igaüks peaks nii alg-, põhi-, kui ka keskkoolis pöörama tähelepanu oma emakeele oskusele ja selle lihvimisele. Kui seda ei tee meie, ei tee seda ka järgnev põlvkond. Ning nende keeleks ei ole siis enam seesama ilus ja sorav Eestimaa keel, vaid hoopis slang'ide ja võõrkeeltest laenatud sõnade pundar. Lõpuks ei oska keegi enam meie keelt rääkida ega õpetada nii üks keel välja surebki. Mis aga saab siis rahvast ja riigist, kui riigikeel välja sureb? Loomulikult saab otsa ka Eestimaa rahvas. Sest mis meid siis enam ühendab kui mitte meie ainus riigikeel? Me jäime juba ilma oma armsast rahast kroonist. Meile on jäänud ainult nimetus eestlased ja meie oma eesti keel. Oma nimetuse anname ära koos keele kaotusega. Ja ilma rahvata ei eksisteeriks ka riiki. Ma arvan, et iga uus põlvkond noored, on oma riigi hoidjad ja kaitsjad.
Proua Vauquer - pansioniomanikust leskproua Proua Courure - vabariigiaegse sõjaväeleitnandi lesk Victorine Taillefer - nooruke neiu, kelle isa oli hüljanud, eelistades temale tema venda Härra Vautrin - Kõigi poolt armastatud naljatlev härrasmees, kes ostutus lõpuks sunnitöövanglast põgenenud Colliniks ehk "surmanarritajaks". Isa Goriot - vanake, kes on oma elu pühendanud oma kahele tütrele, kes temast enne tema surma põrmugi ei hooli ja ainult endale mõtlevad. Goriot surebki raamatu lõpus südamevalust ja ahastusest oma tütarde pärast. Preili Michonneau - vanatüdrukust vanaproua, kes Vautrini paljastab. Eugene de Rastignac - Auahne noor üliõpilane, kes üritab sulada sisse Pariisi koorekihti ja paneb endasse armuma ühe Goriot` tütardest. Horace Biancon - Eugene´i sõber, noor meditsiinitudeng Cristophe - pansionaadi toapoiss Sylvie - pansionaadi toatüdruk
) Pansioni elanikud on pärit erinevatest ühiskonnakihtidest, vaesunud mõisnikke ja aadlikke, ülalt alla pudenenud kõrgema seltskonna daame, ametnikke, üliõpilasi, endisi kaupmehi. Nad kõik olid vaesed. Nende ühine nimetus võiks olla ,,Üksikud" või siis isegi ,,Elu heidikud" 3. Kes oli Isa Gorito? Tema tõus ja allakäik. Isa Goriot - vanake, kes on oma elu pühendanud oma kahele tütrele, kes temast enne tema surma põrmugi ei hooli ja ainult endale mõtlevad. Goriot surebki raamatu lõpus südamevalust ja ahastusest oma tütarde pärast. Eelkõige oli Isa Goriot vastuolus iseendaga, sest ta ju sai aru, et kui ta annab oma tütardele kogu oma varanduse, ei hakka nood teda ikkagi armastama. Kuid samas ta lootis, et tütred ikkagi hakkavad teda armastama, lisaks sellele tahtis ta veel ka seda, et tema tütardel oleks kõik olemas. Kuid nii ei läinud- tütred ei hoolinud oma osast vähimalgi määral. Nad ei läinud isegi oma isa matustele.
Suurema osa loomingust kirjutab paguluses. Tuntud luulekogu ,,UUS ELU" koosneb 30luuletusest. Kõneleb Alighieri armastusest Beatrice vastu. Kirjutas hingelisest, imetlevast armastusest naise vastu. Kõigepealt kirjeldab, kuidas kohtusid 9- aastasena ning juba siis jättis tüdruk talle kustumatu mulje. Uuesti kohtusid 18- aastasena ja Alighieri armub sügavalt. Kui Beatrice isa sureb, paneb see Alighierit mõtlema, et ükskord võib see ka tüdrukuga juhtuda. Beatrice surebki, Alighieri leinab. Peamine teos ,,JUMALIK KOMÖÖDIA". Komöödia tähendas tol ajal lihtsalt õnneliku lõpuga lugu. Dante on eksinud paksu metsa, kus teda jälitavad panter (reetmine), lõvi (vägivald) ja emahunt (enesearmastus). Abiline Vergilius juhatab mehe metsat välja ja saadab Dantet esimesed 2 osas ,,Põrgu" ja ,,Puhastustuli". 3 osa on ,,Paradiis". ,,Põrgu"- põrgul on eeskoda, sinna pääsevad ilma sihita inimesed. Siis tuleb ületada Acheroni jõgi
Kui Krõõt ootas oma neljandat last, ei vähenenud tema kohustused ning ta jäi aina väetimaks. Kui käes oli aeg sünnitada, kulges see pikalt ja piinarikkalt, kuid kõigi rõõmuks sündis viimaks poeg. See rõõmustas Eespere talurahvast ning tõi ka naeratuse Krõõda näole, kuid naine teadis, et teda enam kauaks pole. Veel enne surma jõudis ta paluda Marilt teene, et see tema lapsed üles kasvataks. Mari kätt hoides Krõõt surebki. Andrese teine abielu oli Mariga. See ei sündinud niivõrd mitte suurest armastusest nagu Krõõda puhul, vaid pigem vajadusest leida oma lastele asendusema. Mari tundis Andrese juures elades end süüdi, sest just tema pärast oli Juss, tema eelmine mees, sooritanud enesetapu. Samuti tundis ta, et teda võrreldakse igal sammul Eespere endise perenaisega. See asetas tema õlgadele koorma, sest Krõõda heledast ,,jaalest" oli saanud omamoodi Vargamäe legend
Koos sõjaväega läheb ka sõjaväearst. Versin peab samuti lahkuma jättes ennast taga nutma Masa, keda ta ka ise armastas. Kusjuures Masa mees Kulõgin teadis nende armusuhtest, kuid annab oma naisele kõik andeks. Olgast on saanud vastu tahtmist direktriss. Irina ja Tusenbach hakkavad abielluma ning hakkavad samuti ära sõitma. Kuid Irina teadmata valmistub Tusenbach minema duellile Soljonõiga (armastab samuti Irinat), kes talle väljakutseks. Irina õnnetuseks Tusenbach surebki. Nii siis lõppebki näidend sellega, et kolm õde jäävad taas õnnetuna oma elu üle järele mõtlema. Nende unistus Moskvast ei läinud täide ning kõik sõbrad on nad ka maha jätnud. Kuid siiski loodavad nad veel jubagi õnne leida.
(I oli talle ju usu andnud, et T käima hkkab) Ime oligi juhtunud Tiina oli käima hakanud. V osas asus Tiina tööle Vargamäele. Tiiinasse on ka teised armunud. Pearu teeb edasi ikka oma rehnutte, aga tema probleem on see, et oma varandust pole kellegile pärandada. Lapselapsele(hulluke) hakkas Tiina meelidma. Pearu käskis hullukesel Tiina ära vägistada, et kellegile oleks pärandada. Teose lõpus hakkab Pearu surema, aga enne surma tahab ta Andrest näha. Andres ei tule. Ja surebki pearu ära. A. V osas hästi palju filosofeerib. Andrese jaoks lõppes lugu õnnelikult: sureb õnnelikult, kuigi ta oli vahepeal usu Vargamäesse kaotanud, siis nüüd tänu indrekule, saab andres usu tagasi. Need kraavid tehakse jõesäng, kuivendatakse maad, sellega täitub A.suur unistus. A jõuab järelduseni et tema elutöö ei ole mõttetu. Siis alles tekib soov pearuga ära leppida, aga on juba hilja. V osa lõppeb: lootuskiirega A
Proua Couture - vabariigiaegse sõjaväeleitnandi lesk, lapsendas Victorine’i. Victorine Taillefer - nooruke neiu, kelle isa oli hüljanud, eelistades temale tema venda. Härra Vautrin - Kõigi poolt armastatud naljatlev härrasmees, kes ostutus lõpuks sunnitöövanglast põgenenud Colliniks ehk “surmanarritajaks”. Isa Goriot - vanake, kes on oma elu pühendanud oma kahele tütrele, kes temast enne tema surma põrmugi ei hooli ja ainult endale mõtlevad. Goriot surebki raamatu lõpus südamevalust ja ahastusest oma tütarde pärast. Preili Michonneau - vanatüdrukust vanaproua, kes Vautrini paljastab. Eugene de Rastignac - Auahne noor üliõpilane, kes üritab sisse sulanduda Pariisi koorekihti ja paneb endasse armuma ühe Goriot` tütardest. Horace Biancon - Eugene´i sõber, noor meditsiinitudeng. Cristophe - pansionaadi tööline. Sylvie - pansionaadi köögitüdruk. Härra Poiret - pansionaadis lõunatamas käinud vanamees,
Bulgaarias käib Vene-Türgi sõda täie hooga. Vahepeal jõuab kätte aprill, Jelena ja Insarov on Veneetsias, ootavad meest kes peaks nad Bulgaariasse viima, naudivad vaatamisväärsusi ja lõbutsevad. "Traviata" vaatamine mõjub mõlemale ja paneb paralleele tõmbama nende enda hetkeolukorraga. Jelena mõistab et Insarov peab surema. Järgmisel hommikul mõlemad magavad, kui Jelena ärkab Insarov hüüatuse peale ("Jelena, ma suren!"). Ja surebki, hetk enne Rendici päralejõudmist. Ta viimane sõna on "kodumaa". Nende edasisest saatusest on teada vaid kaheldavad kuuldused. Tsitaate: Shubin Uvar Ivanovitshile: * "Julgen küsida teilt, lugupeetud vägilane, " alustas ta lipitseva häälega, "Kas te laususite need saladuslikud sõnad oma mõtlemisvõime mingi kaalutluse põhjal või siis äkilise vajaduse sunnil tekitada õhulainetust, mida nimetatakse heliks?"" * ". . . . tore, tore. Andku jumal igaühele
Proua Vauquer - pansioniomanikust leskproua Proua Courure - vabariigiaegse sõjaväeleitnandi lesk Victorine Taillefer - nooruke neiu, kelle isa oli hüljanud, eelistades temale tema venda Härra Vautrin - Kõigi poolt armastatud naljatlev härrasmees, kes ostutus lõpuks sunnitöövanglast põgenenud Colliniks ehk "surmanarritajaks". Isa Goriot - vanake, kes on oma elu pühendanud oma kahele tütrele, kes temast enne tema surma põrmugi ei hooli ja ainult endale mõtlevad. Goriot surebki raamatu lõpus südamevalust ja ahastusest oma tütarde pärast. Preili Michonneau - vanatüdrukust vanaproua, kes Vautrini paljastab. Eugene de Rastignac - Auahne noor üliõpilane, kes üritab sulada sisse Pariisi koorekihti ja paneb endasse armuma ühe Goriot` tütardest. Horace Biancon - Eugene´i sõber, noor meditsiinitudeng Cristophe - pansionaadi toapoiss Sylvie - pansionaadi toatüdruk
loodust, värvid heledad ja kirkad. Tõukejõuks järgmisele suunale. 15. Henri de Foulouse- Lautrec. Pärit aadli perekonnast. Kidura tervisega. Loomingus saab tõuke Decas' loomingust. Inspiratsioon Pariisi ööelust. Väga hea joonistaja. Sai õpetuse kohalikult. (Vrietee). Lemmikkohad olid lõbumajad. Meeldis napsitada ja naised. Kuulsuse sai Moulin Rouge plakateid kujundades. Lemmikteemad artistid ja tegelaskujud bordellidest. Vaevleb alkoholismi ja süüfilise kätte surebki. 16. Neoimpressionism. Impressionismi edasiarendus, kus kunstnikud seostasid teaduse ja kunsti. Neil olid olulised seisukohad loomingus, mida järgiti: 1. Maaliti spektri värvidega, 2. värvi kanti lõuendile väikeste lühikeste pintslitõmmetega. Kutsuti puantelistideks. Teostes puudusid piirjooned. Georges Seurat- lemmiteemadeks sadama- ja merevaated, teatri- ja tsirkusestseenid ja samuti rannad.
abikaasa. Pärast Siegfriedi mõrvamist abiellub Etzeliga, et oma kättemaksuplaane ellu viia. Eepose üks kesksemaid ja elavamaid kujusid. Eepose kujunemise käigus on kõige rohkem muutunud just Kriemhildi kuju: algsest Etzeli hukkajast kättemaksuks vendade eest on saanud Siegfriedi neimaja vendadele. See oli veel eepose kujunemisajalgi germaani (so sugukondlikist korrast pärinevale) mõtteviisile nii võõras, et nõudis omakorda tasumist. Nii surebki Kriemhild Hildebrandi käe läbi oma kättemaksu tipul. Ortwin - Guntheri vasall Metzist, lauaülem Wormsi õukonnas, Hageni ja Dankwarti sugulane, Hageni kõrval peamine Siegfriedi tapmisele õhutaja. Esineb eepose esimeses osas. Rein - jõgi mille ääres asub burgundide riik ja selle pealinn Worms. Piki Reini sõidetakse Brünhildi järele, Reini uputab Hagen varanduse. Burgunde nimetatkse kui Reini-äärseid, Reini sangareid. Gunther on Reini foogt jne. Rumolt -
Proua Vauquer - pansioniomanikust leskproua Proua Courure - vabariigiaegse sõjaväeleitnandi lesk Victorine Taillefer - nooruke neiu, kelle isa oli hüljanud, eelistades temale tema venda Härra Vautrin - Kõigi poolt armastatud naljatlev härrasmees, kes ostutus lõpuks sunnitöövanglast põgenenud Colliniks ehk "surmanarritajaks". Isa Goriot - vanake, kes on oma elu pühendanud oma kahele tütrele, kes temast enne tema surma põrmugi ei hooli ja ainult endale mõtlevad. Goriot surebki raamatu lõpus südamevalust ja ahastusest oma tütarde pärast. Preili Michonneau - vanatüdrukust vanaproua, kes Vautrini paljastab. Eugene de Rastignac - Auahne noor üliõpilane, kes üritab sulada sisse Pariisi koorekihti ja paneb endasse armuma ühe Goriot` tütardest. Horace Biancon - Eugene´i sõber, noor meditsiinitudeng Cristophe - pansionaadi toapoiss Sylvie - pansionaadi toatüdruk Härra Poiret - pansionaadis lõunastamas käinud vanamees, kes üritas võita preili
Proua Vauquer - pansioniomanikust leskproua Proua Courure - vabariigiaegse sõjaväeleitnandi lesk Victorine Taillefer - nooruke neiu, kelle isa oli hüljanud, eelistades temale tema venda Härra Vautrin - Kõigi poolt armastatud naljatlev härrasmees, kes ostutus lõpuks sunnitöövanglast põgenenud Colliniks ehk "surmanarritajaks". Isa Goriot - vanake, kes on oma elu pühendanud oma kahele tütrele, kes temast enne tema surma põrmugi ei hooli ja ainult endale mõtlevad. Goriot surebki raamatu lõpus südamevalust ja ahastusest oma tütarde pärast. Preili Michonneau - vanatüdrukust vanaproua, kes Vautrini paljastab. Eugene de Rastignac - Auahne noor üliõpilane, kes üritab sulada sisse Pariisi koorekihti ja paneb endasse armuma ühe Goriot` tütardest. Horace Biancon - Eugene´i sõber, noor meditsiinitudeng Cristophe - pansionaadi toapoiss Sylvie - pansionaadi toatüdruk Härra Poiret - pansionaadis lõunastamas käinud vanamees, kes üritas võita preili
iseenesestmõistetavalt rase ja väeti. Sünnitus on raske ja pikk, kuid õnneks, laps on poeg. See toob paljudele suurt rõõmu, kuid Krõõt ise teab juba kindlalt, et tema pikaaegne tundmus on tõsi - tema enam nurgavoodist ei tõuse. Enne surma ütleb ta Marile, et talle meeldiks väga, kui Mari jääks tema eest Mäe tallu perenaiseks ja hoolitseks ta laste eest. Andresel käsib ta, laste pärast uus naine võtta ja enda pärast mitte muretseda. Mari kätt hoides ta surebki, jättes Mäe uued suurte akendega, vastehitatud kambrid täis nuttu. Matused on suured, taganutjaid kui palju ja Andresel on tunne kui oleks südame asemel kivi sees, tuim ja tume. Ta nagu ei tunnekski enam midagi, kuni leiab Krõõda viimsel teekonnal kirikusse, üle soosilla, et keegi on hoolikalt teed silunud, nagu oleks kõige tähtsam, et surnul hea sile sõita. Andres vihastab, läbi valu ja nagu kahetsedes, et ise selle peale ei tulnud ja et, naabri peremees, see juurikas, tuli
ilusaim!“ Faust võitleb loodusjõududega. Ta vallutab merelt pinda ja asustab sellel terveid rahvaid. Ta ehitab, sest tahab näha rahvast õnnelikuna, vabana ja ainelises külluses. Nüüd on ta taibanud elu mõtte: see peitub ülesehitavas töös inimkonna heaks, see avaldub võitluses inimkonna parimate aadete eest. Tõde, mida ta nii kaua kannatades ja eksides oli otsinud, on nüüd leitud. Kaunis on see tõde, ja Faust on õnnelik, ta elab läbi oma elu kauneima hetke. Selle mõttega surebki doktor. Kas Mefistofeles saab Fausti hinge? Miks? Mefistofeles ei saa Fausti hinge. Seda kõike sellepärast, et Fausti hing ja mõte elab igavesti. See on surematu nagu elu ise. Inglite koor, mis sümboliseerib igikaunist elu, laulab hümni õnnele ja ülistab kevadet. Õilis humanist Goethe lõpetab oma grandioosse teose, ülistades kõikevallutavat inimmõistust ning inimarmastust.
Sünnitus on raske ja pikk, kuid laps on poeg. See toob paljudele suurt rõõmu, kuid Krõõt ise teab juba kindlalt, et tema pikaaegne lihttundmus on tõsi - tema enam nurgavoodist ei tõuse. Enne surma ütles ta Marile, et talle meeldiks väga, kui tema jääks Eesperesse perenaiseks ja hoolitseks ta laste eest, Andresel käsib laste pärast uus naine võtta ja enda pärast mitte muretseda. Mari kätt hoides ta surebki, jättes Mäe uued suurte akendega, vastehitet kambrid täis nuttu. Matused on suured, taganutjaid kui palju, ja Andresel on tunne kui oleks südame asemel kivi sees, tuim ja tume. Ta nagu ei tunnekski enam midagi, kuni leiab Krõõda viimsel teekonnal kirikusse, üle soosilla et keegi on hoolikalt teed silunud, nagu oleks kõige tähtsam, et surnul hea sile sõita oleks; mees vihastab, läbi valu, nagu kahetsedes, et ise selle peale ei tulnud ja et naabri peremees, see juurikas, tuli
väeti. Sünnitus on raske ja pikk, kuid laps on poeg. See toob paljudele suurt rõõmu, kuid Krõõt ise teab juba kindlalt, et tema pikaaegne lihttundmus on tõsi - tema enam nurgavoodist ei tõuse. Enne surma ütles ta Marile, et talle meeldiks väga, kui tema jääks Eesperesse perenaiseks ja hoolitseks ta laste eest, Andresel käsib laste pärast uus naine võtta ja enda pärast mitte muretseda. Mari kätt hoides ta surebki, jättes Mäe uued suurte akendega, vastehitet kambrid täis nuttu. Matused on suured, taganutjaid kui palju, ja Andresel on tunne kui oleks südame asemel kivi sees, tuim ja tume. Ta nagu ei tunnekski enam midagi, kuni leiab Krõõda viimsel teekonnal kirikusse, üle soosilla et keegi on hoolikalt teed silunud, nagu oleks kõige tähtsam, et surnul hea sile sõita oleks; mees vihastab, läbi valu, nagu kahetsedes, et ise selle peale ei tulnud ja et naabri peremees, see juurikas, tuli
Tegelased Proua Vauquer - pansioniomanikust leskproua Proua Courure - vabariigiaegse sõjaväeleitnandi lesk Victorine Taillefer - nooruke neiu, kelle isa oli hüljanud, eelistades temale tema venda Härra Vautrin - Kõigi poolt armastatud naljatlev härrasmees, kes ostutus lõpuks sunnitöövanglast põgenenud Colliniks ehk "surmanarritajaks". Isa Goriot - vanake, kes on oma elu pühendanud oma kahele tütrele, kes temast enne tema surma põrmugi ei hooli ja ainult endale mõtlevad. Goriot surebki raamatu lõpus südamevalust ja ahastusest oma tütarde pärast. Preili Michonneau - vanatüdrukust vanaproua, kes Vautrini paljastab. Eugene de Rastignac - Auahne noor üliõpilane, kes üritab sulada sisse Pariisi koorekihti ja paneb endasse armuma ühe Goriot` tütardest. Horace Biancon - Eugene´i sõber, noor meditsiinitudeng Cristophe - pansionaadi toapoiss Sylvie - pansionaadi toatüdruk Härra Poiret - pansionaadis lõunastamas käinud vanamees, kes üritas võita preili
Sünnitus on raske ja pikk, kuid laps on poeg. See toob paljudele suurt rõõmu, kuid Krõõt ise teab juba kindlalt, et tema pikaaegne lihttundmus on tõsi - tema enam nurgavoodist ei tõuse. Enne surma ütles ta Marile, et talle meeldiks väga, kui tema jääks Eesperesse perenaiseks ja hoolitseks ta laste eest, Andresel käsib laste pärast uus naine võtta ja enda pärast mitte muretseda. Mari kätt hoides ta surebki, jättes Mäe uued suurte akendega, vastehitet kambrid täis nuttu. Matused on suured, taganutjaid kui palju, ja Andresel on tunne kui oleks südame asemel kivi sees, tuim ja tume. Ta nagu ei tunnekski enam midagi, kuni leiab Krõõda viimsel teekonnal kirikusse, üle soosilla et keegi on hoolikalt teed silunud, nagu oleks kõige tähtsam, et surnul hea sile sõita oleks; mees vihastab, läbi valu, nagu kahetsedes, et ise selle peale ei tulnud ja et naabri peremees, see juurikas, tuli
üsna iseenesestmõistetavalt rase ja väeti. Sünnitus on raske ja pikk, kuid laps on poeg. See toob paljudele suurt rõõmu, kuid Krõõt ise teab juba kindlalt, et tema pikaaegne lihttundmus on tõsi - tema enam nurgavoodist ei tõuse. Enne surma ütles ta Marile, et talle meeldiks väga, kui tema jääks Eesperesse perenaiseks ja hoolitseks ta laste eest, Andresel käsib laste pärast uus naine võtta ja enda pärast mitte muretseda. Mari kätt hoides ta surebki, jättes Mäe uued suurte akendega, vastehitet kambrid täis nuttu. Matused on suured, taganutjaid kui palju, ja Andresel on tunne kui oleks südame asemel kivi sees, tuim ja tume. Ta nagu ei tunnekski enam midagi, kuni leiab Krõõda viimsel teekonnal kirikusse, üle soosilla et keegi on hoolikalt teed silunud, nagu oleks kõige tähtsam, et surnul hea sile sõita oleks; mees vihastab, läbi valu, nagu kahetsedes, et ise selle peale ei tulnud ja et naabri peremees, see juurikas, tuli
ja väeti. Sünnitus on raske ja pikk, kuid laps on poeg. See toob paljudele suurt rõõmu, kuid Krõõt ise teab juba kindlalt, et tema pikaaegne lihttundmus on tõsi - tema enam nurgavoodist ei tõuse. Enne surma ütles ta Marile, et talle meeldiks väga, kui tema jääks Eesperesse perenaiseks ja hoolitseks ta laste eest, Andresel käsib laste pärast uus naine võtta ja enda pärast mitte muretseda. Mari kätt hoides ta surebki, jättes Mäe uued suurte akendega, vastehitet kambrid täis nuttu. Matused on suured, taganutjaid kui palju, ja Andresel on tunne kui oleks südame asemel kivi sees, tuim ja tume. Ta nagu ei tunnekski enam midagi, kuni leiab Krõõda viimsel teekonnal kirikusse, üle soosilla et keegi on hoolikalt teed silunud, nagu oleks kõige tähtsam, et surnul hea sile sõita oleks; mees vihastab, läbi valu, nagu kahetsedes, et ise selle peale ei tulnud ja et naabri peremees, see juurikas, tuli
Proua Vauquer pansioniomanikust leskproua Proua Courure vabariigiaegse sõjaväeleitnandi lesk Victorine Taillefer nooruke neiu, kelle isa oli hüljanud, eelistades temale tema venda Härra Vautrin Kõigi poolt armastatud naljatlev härrasmees, kes ostutus lõpuks sunnitöövanglast põgenenud Colliniks ehk "surmanarritajaks". Isa Goriot vanake, kes on oma elu pühendanud oma kahele tütrele, kes temast enne tema surma põrmugi ei hooli ja ainult endale mõtlevad. Goriot surebki raamatu lõpus südamevalust ja ahastusest oma tütarde pärast. Hea südamega, vaatab probleemidest mööda. Preili Michonneau vanatüdrukust vanaproua, kes Vautrini paljastab. Eugene de Rastignac Auahne noor üliõpilane, kes üritab sulada sisse Pariisi koorekihti ja paneb endasse armuma ühe Goriot` tütardest. Hea südamega, intelligentne, pole pealetükkiv, jahtis kuulsust ja raha. Horace Biancon Eugene´i sõber, noor meditsiinitudeng Cristophe pansionaadi toapoiss
Ahne, kuid võttis inimesi oma katuse alla. Härra Vautrin - Kõigi poolt armastatud härrasmees, hakkas mõjutama Eugene'i->hakkas kasutama inetumaid võtteid oma eesmärkide täitmiseks. Üritas Eugen'i kasutades raha, tahtis et ta abielluks Victorine'iga. Libeda keelega, sujuva jutuga mees. Tegelikult oli ,,surmanarritaja" ja suli. Isa Goriot - vanake, kes on oma elu pühendanud oma kahele tütrele, kes temast enne tema surma põrmugi ei hooli ja ainult endale mõtlevad. Goriot surebki raamatu lõpus südamevalust ja ahastusest oma tütarde pärast, kes isegi tema matuste eest ei maksa, vaid saadavad ainult kaariku. Isa Goriot üritas oma laste armastust osta neile kõige jaoks raha andes-> ärahellitatud lapsed. Eugene de Rastignac Vaene, tahtis paremat elu ja läks juurat õppima. Küsib perekonnalt toetust, et näha välja rikas ja piisavalt sulanduda kõrgklassi. Ta oli noor, meeldiv ja libeda keelega-sujuva jutuga
Kui näen ära, kuidas laps saab lapselapsed, siis olen valmis. Kaubeldakse fataalsusega. 4. Depressioon: See ei ole kliiniline depressioon. Siin on haiguse aktsepteerimisse kuuluv meeleolu langus, ei vaja ravi. Kuid võib muutuda kliiniliseks. Üldjoontes positiivse progressiooniga. Saavad aru, et asjad ei ole enam nii nagu vanasti, valmistuvad suremiseks, on kurvad. 5. Leppimine (aktsepteerimine): Saab aru, et elu ongi jäädavalt muutunud. Et surebki. Hakkab valmistuma suremiseks. Gfelleri ja Assali astmed juurde (kroonilisel haigusel): 1. Algne sokk (kroonilist haigust käsitletakse katastroofina, väga oluline on arsti-patsiendi suhe); 2. Eitamine 3. Mäss: on teadvustanud Miks mina? Noorukieas võib viia emotsionaalse kriisini. 4. Tingimine-kauplemine toimub ennekõike ravi osas. Püüab säilitada kontrolli olukorra üle. 5. Kurbus ja võõrandumine. Nagu depressioon eelevast mudelist. 6. Leppimine.
Allegooria oli poliitiline, kus näeme Eestit kahe võõrvõimu vahel. Komöödia „Rotid“ (1946) kajastab Saksa okupatsiooni. Raudsepp ei saa õiget sotsialistliku realismi nõksu kätte – komöödia tegemine situatsioonis, kus kellelgi pole põhjust naerda, on niigi raske. Raudsepp satub repressioonilainesse, mis paljude jaoks tähendas kirjanike liidust väljaheitmist ja avaldamisõiguse äravõtmist, lisandub talle veel vangiminek ja repressioonilaagris ta surebki. Raudsepp oli külakomöödia žanris top1 autor, aga kui nähakse, et selle žanriga läheb hästi, tuleb autoreid juurde. Visnapuu püüdis kirjutada rahvalikke komöödiaid. Vaigur kirjutas näidendi „Kraavihallid“ (1935), August Mälk aga „Vaese mehe ututalle“ (1932). Vaiguri tähtsus saab uue valguse alles 1970ndatel, kui Vanemuise juht leiab näidendi taas ja töötleb ümber, toob lavale ja sellest saab tähelepanuväärne tükk. Mälk oli Raudseppa vääriline järeltulija
*) Kui super ego domineerib, siis ta on raamidesse paigutatud ning teda juhivad ühiskonna ,,normid". *) Ego ülessanne on saada need asjad tasakaalu. * Pärast selle viimase artikkli ilmumist, avastatakse varsti ta suulaest pahaloomuline kasvaja, millest ta saab küll lõpuks lahti, kuid elulõpuks on talle tehtud 33 operatsiooni, tal on raske kõnelda ja ta kannatab pidevalt tugevate valude käes. Lõpuks freud lihtsalt palub oma ihuarstil üle doseerida tema ravimeid ning nii ta surebki aastal 1939 Inglismaal, kuhu ta enne oma elu lõppu emmigreerub. -) Teda on väga palju kritiseeritud, kuid tema mõju üle ei saa vaielda, sest ta on mõjutanud kogu psühholoogiat, kunsti/kirjandust, kultuuri. *) Freud väitis, et me ei ole iseenda peremehed, vaid meid juhivad emotsioonid jms. Carl Gustav Jung * Elas 1887-1961 elas pika ja viljaka elu, olles elu lõpuni selge mõistusega * Oli üks tuntuim Freudi õpilane. * Freud vs Jung:
Proua Vauquer - pansioniomanikust leskproua Proua Courure - vabariigiaegse sõjaväeleitnandi lesk Victorine Taillefer - nooruke neiu, kelle isa oli hüljanud, eelistades temale tema venda Härra Vautrin - Kõigi poolt armastatud naljatlev härrasmees, kes ostutus lõpuks sunnitöövanglast põgenenud Colliniks ehk "surmanarritajaks". Isa Goriot - vanake, kes on oma elu pühendanud oma kahele tütrele, kes temast enne tema surma põrmugi ei hooli ja ainult endale mõtlevad. Goriot surebki raamatu lõpus südamevalust ja ahastusest oma tütarde pärast. Preili Michonneau - vanatüdrukust vanaproua, kes Vautrini paljastab. Kirjeldatakse proua Vauqueri pansionaati, tema külastajaid ja kostilisi. Vauqueri lesel on plaan Goriot´ga abielluda, kuna arvab, et viimane on rahakas mees, kuid loobub sellest plaanist, avastades, et mees polegi nii jõukas. Räägitakse Isa Goriot´i külastavatest noortest naisterahvastest, kes osutuvad tema tütardeks
Seejärel määras kuberner Abai biide kokkutuleku üheks juhiks. 44 Üks noorukeist märkis Abaile: ära sega Azimbai ja zigitekkide tülile vahele, värsid kannatavad. Abai: las värsid kaovad hoopiski, neile on vaja rahu. Abai ja pereelu. Abai hakkas kasvatama kasulast. Tema kaks poega surevad kopsutuberkuloosi. Abai hakkab kasvatama ka nende lapsi. Surevas ka Abai mõttekaaslased, kelle surma järel tunneb Abai, et tema päevad on loetud. Ning varsti pärast seda ta surebki. Abai ja usk. Abai tutvub linnas mulla Sarmollaga, kes tahab lapsi usuhullustusest vabastada. Teised vaimulikud hakkavad Sarmollat süüdistama vallapuhkenud kooleras, misjärel üks usufanaatik tapab ta. Abai tahtis Sarmolla kaitseks välja astuda, ent enne Sarmolla tapeti. Abaid valdas vastikustunne, et Sarmolla surma käsitati kui katku lakkamiseks vajalikku ohvrit. Teise olulisema usualase sündmusena astus Abai vastu muhameedlaste usuühingule. Ta arvas, et
üsna iseenesestmõistetavalt rase ja väeti. Sünnitus on raske ja pikk, kuid laps on poeg. See toob paljudele suurt rõõmu, kuid Krõõt ise teab juba kindlalt, et tema pikaaegne lihttundmus on tõsi - tema enam nurgavoodist ei tõuse. Enne surma ütles ta Marile, et talle meeldiks väga, kui tema jääks Eesperesse perenaiseks ja hoolitseks ta laste eest, Andresel käsib laste pärast uus naine võtta ja enda pärast mitte muretseda. Mari kätt hoides ta surebki, jättes Mäe uued suurte akendega, vastehitet kambrid täis nuttu. Matused on suured, taganutjaid kui palju, ja Andresel on tunne kui oleks südame asemel kivi sees, tuim ja tume. Ta nagu ei tunnekski enam midagi, kuni leiab Krõõda viimsel teekonnal kirikusse, üle soosilla et keegi on hoolikalt teed silunud, nagu oleks kõige tähtsam, et surnul hea sile sõita oleks; mees vihastab, läbi valu, nagu kahetsedes, et ise selle peale ei tulnud ja et naabri peremees, see juurikas, tuli
iseenesestmõistetavalt rase ja väeti. Sünnitus on raske ja pikk, kuid laps on poeg. See toob paljudele suurt rõõmu, kuid Krõõt ise teab juba kindlalt, et tema pikaaegne lihttundmus on tõsi - tema enam nurgavoodist ei tõuse. Enne surma ütles ta Marile, et talle meeldiks väga, kui tema jääks Eesperesse perenaiseks ja hoolitseks ta laste eest, Andresel käsib laste pärast uus naine võtta ja enda pärast mitte muretseda. Mari kätt hoides ta surebki, jättes Mäe uued suurte akendega, vastehitet kambrid täis nuttu. Matused on suured, taganutjaid kui palju, ja Andresel on tunne kui oleks südame asemel kivi sees, tuim ja tume. Ta nagu ei tunnekski enam midagi, kuni leiab Krõõda viimsel teekonnal kirikusse, üle soosilla et keegi on hoolikalt teed silunud, nagu oleks kõige tähtsam, et surnul hea sile sõita oleks; mees vihastab, läbi valu, nagu kahetsedes, et ise selle peale ei tulnud ja et naabri peremees, see juurikas, tuli
annaabi.ee 
