Nibelungide laul (4)

Sakslaste „Nibelungide laul“ on taas müütiline, kuna Siegfried tappis Niebelungide aarde omanikud Schilbungi, Niebelungi, „nende seitsesada meest, kes võitlesid samuti tema vastu, ja kaksteist hiiglast, kes olid nendega liidus, ja Albrichi sada kääbust.“ Samas võitleb sakslaste rahvuskangelane hoopis perekondlike põhjuste ajel, teoses leidub nii tooreid „paganateaja“ kui ka daamikultuse mõjutusi. Nimelt peab Siegfried tooma Guntherile naiseks kuninganna Brunhildi, et ise abielluda burgundia kuninga õde Kriemhildi . Pettuse avalikuks tulemisel laseb Brunhild tappa Siefriedi, misjärel tolle naine korraldab oma soole veresauna. Siegfried võitles niivõrd omakasupüüdlikel eesmärkidel, et teda võiks kujutada laibahunniku otsas ja tahaplaanile maalida rea raevunud inimesi, näod rahahimust moondunud ja verised sõjakirved käes (iga hetk valmis kas vaenlase või enda juhi pead purustama ). „Niebelungide aare “ on kujunenud kristluse, arhailiste kommete ja müütide ning pealetungiva daamikultuse koosmõjul ning Siegfriedi eesmärgid näitavad sel ajal oluliseks peetud väärtusi.
I lugu
On pärimustest teada      meil muistseist aegadest ,
töist, kuulsaist kangelastest      ja imesaagadest,
neist rõkkab rõõmuhüüdeid,      neis kaebust on ja nuttu.
Noist meeste suurist püüdeist      nüüd mõneti võib teha juttu .
Burgundias kord võrsus      üks üllas tütarlaps
ja kuskil maal ei loetud      teist võrdselt nägusaks;
ta nimi oli Kriemhild ,      tast kasvas tore neid.
Kuid sestap tema tõttu      sai surma suur hulk sangareid.
See kaunis piiga oli      kui armas taevaand.
Ta nimel kasvüõi elu      eks mehed panustand.
Üksainus iluilming -      nii oligi ta just.
Ta voorused veel tõstsid      ka kogu naissoo ülevust.
Kolm kuningat ta ihu      ja au eest seisid head -
üks - Gunther, teine - Gernot,      ah, uhked uljaspead,
ja Giselher, neist noorim,      mees parem paremaist.
Need olid tema vennad.      Nad hoidsid igati noort naist.
Suursugused nad olid      ja loomult leebed, head,
jõujaksult kordumatud      ning valituimad pead.
Burgundias see sündis,      nii hüüti nende maad.
Kord hiljem Etzelburgis      veel imeasju tegid nad.
Ja Wormsis Reini ääres      nood vürstid elasid,
seal kestsid kiidukõned,      lood, laulud helasid,
maa uhkeist rüütleist kaaskond      neid saatis eluteel.
Nad haledasti hauda viis kahe naise tülimeel.
Maa kuningannaks oli      siis Ute, nende ema.
Ja kadund isa Dankrat,      kes pärust valitsema
nad surres oli jätnud,      see olnud võimas mees,
kes võitnud palju kuulsust       ju oma nooreas vägildes.
Neid kolme kroonikandjat,      nagu väitsin ma,
veel mitu voorust ehtis ,      neid tulid teenima
ka toredaimad rüütlid,      kes, nagu teada meil,
kõik vaprad, vahvad olid      ja tõrkumatud sõjateil.
Seal olid Tronje Hagen       ja Dankwart, tema vend,
ja söakas Ortwin Metzist.      Kaaskonda ühinend
veel olid markkrahv Gere      ja markkrahv Eckewart,
Alzeye Volker, rändur,      kel oli meelt ja käsivart.
Siis Rumolt, roameister,      mees maitset valima ,
truu Sindolt ning aus Hunolt.      Nad kolme kuninga
au hoidsid õitsevana      ja olid neile toeks .
Seal oli veelgi mehi,      kuid kas neid nüüdap üles loeks!
Väärt Dankwart oli marssal .      Ja nõbu Ortwin, see
mees Metzist, võtmehoidjaks      taas oli vürstile
ja ustav rüütel Sindolt      ta lauahooldaja
ja Hunolt varavalvur.      Need mehed mõistsid käituda.
Õukonna vägevusest      ja suurest vaimujõust,
sest rüütliaust ja luulest       ja kõrgest elutõust,
mis hinnas neil ja mida      nad arenadsid koos -
kuis kõik seal täpselt kulges ,      ei saa küll vesta laululoos.
Kesk hiilgust nägi Kriemhild      kord unes selgesti,
et kavatas noort haugast,      suurt, kaunist igati.
Kaks kotkast tapsid selle.      Ta arvas aimavat,
et tollest unepainest      ei juhtuda saaks halvemat.
Ta emale siis rääkis,      mis unes kangastund,
sest ise seletada      ta veel ei mõistnud und.
"Too haugas märks meest üht,      kes õilis on ja hea.
Ja hoidku teda jumal,      sest muidu sa ta kaotad pea."
"Miks lausuma pead ema,      nüüd mulle mehest just?
Ei taha iial tunda      ma mehe armastust.
Pean vagalt elutsemma,      mu kuni võtab surm,
siis pääsen piinast mille      toob kaasa arm ja eluhurm."
Kuid Ute vastas talle:      "Nii ära tõota laps!
Ma tahan, et maailm ju      sind ikka rõõmustaks -
see sünnib peiuarmust.      Sust hüva naine saaks.
Ja annaks jumal, sindki      et tubli rüütel paimendaks!"
"Need jutud," lausus neiu ,      "las jääda emake,
saab naiste elu nähes      ka selgeks endale,
et armuõnne tasuks       on lõpuks vaev ja rist.
Nii heast kui halvast hoidun,      ei siis mul ole eksimist!"
Ja Kriemhild armastusest      ka tõesti säästis end
ning ühtki meest maailmas      ta hing ei ihalend.
Nii elas kuid ja aastaid      veel rõõmsalt üksinda,
kuid keegi vapper nooruk      kord hiljem naiseks kosis ta.
See oligi too haugas,      kes kord käis painajaks,
nii nagu lausus ema.      Kriemhildi kättemaks
ent omaenda hõimu      kui rängalt hukutas!
See ainus mõrv kui palju      häid mehi verre uputas.
"Nibelungide laul" on keskülemsaksakeelne kangelaseepos , mis pärineb 13. sajandi algusest. Seda peetakse saksa rahvuseeposeks. Arvatavasti kirjutatud umbkaudu ajavahemikus 1198-1204. Saksa keeles ilmus esmakordselt trükituna 1757. aastal, eestikeelne tõlge Rein Sepalt 1977. Autor on teadmata.
"Nibelungide laul" koosneb 39 laulust ja 2379 stroofist, sisuliselt jagatakse "Brünhildi muistendiks" ja "Burgundide hukkumise muistendiks". Kasutatud on korrastatud paarisriime, mis on korrastatud nelikvärssideks nn nibelungide stroofiks, mille seitsmes esimeses poolvärsis on igaühes 3, viimases 4 rõhku.
Eeposes on tähtsal kohal rüütellikus ja vasallitruudus .
Sisu
Peategelane Siegfried on mehine, aus ja väärikas ning esindab saksa inimese ideaali . Siegfried aitab Guntheril taltsutada Brünhildi, kes on Islandi kuninga tütar. Siegfried jätab enda kätte Islandi kuningatütre vöö ja sõrmuse ning kingib need oma naisele Kriemhildile, kes on Guntheri õde. Seejärel puhkeb tüli Brünhildi ja Kriemhildi vahel, sest Brünhild peab Kriemhildi ja Siegfriedi oma alamateks. Pärast selgub , et Brünhildi mehe Guntheri asemel on temalt neitsilikuse võtnud "ori" Siegfried. See on naise jaoks talumatu sovang ja ta laseb Guntheri vasallil Tronje Hagenil Siegfriedi tappa. Tronje Hagenist saab eepose teine peakangelane , vastandudes negatiivsena Siegfriedi ideaalile.
Dankrat -
Ute abikaasa, Guntheri, Gernoti, Giselheri ja Kriemhildi isa. Esineb ainult eeposes; muistendites on Kriemhildi ja kolme kuninga isa nimi Gibich (" Eddas " Gjuki)
Dankwart -
Aldriani poeg, Hageni noorem vend. Burgundia kuningate marssal (so vooriülem, mitte veel väejuht). On lähedane Giselherile. Langeb Helpfrichi käe läbi.
Etzelburg -
Etzeli residents, Gran või Ofen Ungaris.
Gernot -
Burgundia kuningas, Ute ja Dankrati teine poeg, Siegfriedi mõrvamises süütu, langeb Rüdegeri käe läbi.
Giselher -
Dankrati ja Ute noorim poeg, Burgundia kuningas, Siegfriedi mõrvas süütu, kihlatud Rüdegeri tütrega, langeb Wolfharti käe läb.
Gunther -
Dankrati ja Ute vanim poeg, Burgundia kuningas. Nõrga iseloomu tõttu peasüüdlane Siegfriedi mõrvas.
Hagen - peategelane
Aldriani poeg, Dankwarti vanem vend, Ortwini sugulane, Burgundia kuningate võimukaim vasall asukohaga Tronjes, Siegfriedi tapja . Eeposes on ainult vihjatud Hageni sugulusele kuningatega, muistendite järgi, on ta aga Guntheri ja Giselheri poolvend (haldja - deemoni sigitatud). Eeopse süngeim, ühtlasi heroilisim tegelane.
Kriemhild - peategelane
Dankrati ja Ute tütar, Guntheri, Gernoti Giselheri õde, Siegfriedi abikaasa. Pärast Siegfriedi mõrvamist abiellub Etzeliga, et oma kättemaksuplaane ellu viia. Eepose üks kesksemaid ja elavamaid kujusid . Eepose kujunemise käigus on kõige rohkem muutunud just Kriemhildi kuju: algsest Etzeli hukkajast kättemaksuks vendade eest on saanud Siegfriedi neimaja vendadele . See oli veel eepose kujunemisajalgi germaani (so sugukondlikist korrast pärinevale) mõtteviisile nii võõras, et nõudis omakorda tasumist. Nii surebki Kriemhild Hildebrandi käe läbi oma kättemaksu tipul.
Ortwin -
Guntheri vasall Metzist, lauaülem Wormsi õukonnas, Hageni ja Dankwarti sugulane, Hageni kõrval peamine Siegfriedi tapmisele õhutaja. Esineb eepose esimeses osas.
Rein -
jõgi mille ääres asub burgundide riik ja selle pealinn Worms. Piki Reini sõidetakse Brünhildi järele, Reini uputab Hagen varanduse . Burgunde nimetatkse kui Reini-äärseid, Reini sangareid. Gunther on Reini foogt jne.
Rumolt -
Guntheri vasall, Wormsi õukondlane - köögiülem (köögimeister, roameister), kuningate äraolekul asevalitseja . Köögiülem oli eepose loomise ajal alles värske õukkondlik amet (ja selles ei tohi mingil juhul näha ülemkokka), sellepärast on mõningane koomiline varjund Rumoldi ameti juures mõistetav.
Volker -
Burgundia kuningate vasall Alzeyst, lipukandja ja pillimees, Hageni sõber, langeb Hildebrandi käe läbi. Eepose esimeses osas pelgalt mainitud , teises pooles aga kesksemaid kujusid, isegi autori meelistegelane, kes tuuakse tegevusse otsekui täiesti uuesti, uue iseloomustusega.
Worms -
Burgundide pealinn Reini ääres, praegu linn SFV-s.