Leidsid 33 sarnast õppematerjali, mis on seotud failiga "Sünnipäev". Need materjalid aitavad sul teemat sügavamalt mõista.
sünnipäev, mõtlesin, hakkasin, poolik, sünnipäeval, karjus, jääma, lendas, kuulnud, hommikul, söödud, pidin, jõutsin, nägin, majas, torti, tegimeSõnamõrvar Olen üks keskeas naine, mul on üks poeg ja üks tütar. Mul on ka mees. Ma jutustan teile ühe endaga juhtunud loo. Ma töötan pitsabaaris ettekandjana. Meil vahetati ülemust. Sellega kaasnes ka kostüümi muutus. See oli jube! Ühel esmaspäeva hommikul hiilisin kikivarvul toast välja, trepist alla ja olin peaaegu köögis, kui kuulsin enda selja taga naeruturtsatusi. Pöörasin ringi ja nägin, et see naerja oli Stiiv-Maikel, minu mees, kes tuli dusi alt. "Kuhu sa selle klounikostüümiga lähed?" küsis ta. "See poe mingi klounikostüüm, vaid mu töövorm!" ütlesin vihaselt ja natuke häbelikult. See kostüüm nägi välja nagu meeshotellitöötajatelgi, aga see kuueosa oli püksteosa küljes, mitte eraldi. See kostüüm oli erkroheline.
Hey!.Räägin siis nata endast. Olen siuke ilus tüdruk Angela parimates aastates 14 blond ja selle üle uhke. Ema on mul siuke hoolitsev junnike (vabandust aga ta on lihtsalt vahel junn) ja isa siuke tegutsev ärimees. Siis on mul siuke elu nõme väikevend . Vahva kas pole. Mu parim sõbranna on Kerli on hull poiste sebija ja geto no ma ei või ! Ise olen siuke rich girl nagu, issi annab kõike mida tahan .Aga nüüd siis mu elust. * Täna hommikul kooli minnes märkasin et meie klassi on tulnud uus õpilane. Selgus siis et ta on must vanem (kujutate ette ma olen klaasi vanim , nüüd siis tema ...ooo eei ) ja hullem tibi kui mina (issand temaga läheb raskeks.) Nimi on tal Kaire ,ei tea kes küll paneks oma lapsele siukse nime . Järsku tuli mu juurde Kerli "Youks kuule sa seda Kairet tead ? Pidi mingi hull chick olema, kõik mingi sõbrustavad temaga ." "Hey Kerli , mida mina olen siin pomo mina olen chick, whf! Kurat ta rikub mu elu !"
ekskursioonile," ütlesin endamisi rõõmustades. Kuid äkki tuli mul meelde, et täna on Katri sünnipäev. Kuigi ta seda ei pea, lähen viin talle midagi. Ta on mu parim sõbranna, kes oleks nagu õe eest. Kuna mul ei olnud kinki talle, võtsin rahakassast 70 krooni ja ostsin suure kommikarbi. Jõudsin Katri juurde, vajutasin uksekella ja uksele tormas Katri. ,,Tsau, palju palju õnne sulle,"ütlesin kallistades talle. Ta oli väga rõõmus mind nähes ja ei osanud mind oodatagi. Mõtlesin, et ta oli üksinda, küsisin temalt: ,,Kuule, minu poole viitsid tulla?" ,,Ma pean sugulastega sünnipäeva, praegu ei saa. Tule ka tuppa, äkki pärast poole," Ma olin nõus sellega ja läksin tema järel söögituppa ja istusin Katri ja ta venna vahele. Ma tõstsin omale salatit ainult, sest mul ei olnud kõht tühi. Olin salati otsa söönud, tuli äkki meelde, et mul on palju õppida. ,,Kuule, ma lähen koju. Homme ajaloos suur kontrolltöö, ma loen selle läbi. Ma
ülekuulamisele, aga õnneks tuli Triinu ema mulle sinna järele. 2. Kui koju jõudsin, oli mu emal kolmepäevapohmell. 3. Läksime Triinuga parki, kus oli linnupesa. Koduteel kohtasime joodikut, kellele me mõlemad 2 krooni andsime. 4. Bussipeatuse juures nägime me oma klassikaaslasi. Triin kutsus mind endaga suvilasse kaasa. Küsisin oma emalt luba ja saingi minna, peale selle andis ema mulle söögirahaks 300 krooni kaasa. 5. Hommikul läksime (Triin oma vanematega ja mina) suvilasse. Seal oli tõesti lahe. Meie Triinuga pidime magama saunas. Käisime koos kalal ja seenel. Õhtul tegime me lõket ja mängisime valetamisevõistlust, mille võitis Triinu ema. 6. Ma vihastasin Triinu peale, sest temale oli ebaõiglaselt palju antud (ema, isa, suvila, punane "Opel!), aga pärast palusin vabandust ja olime jälle sõbrad edasi. Kahjuks oli kätte jõudnud päev kojusõiduks. 7
''Palun ärge tehke mulle haiget. Te võite minu püstoli endale jätta. Lihtsalt laske mul minna.'' Anus Henry. Sfääri juurde ilmus veel üks kuju. Ta astus Henry juurde ja tõmbas tal kõhust noaga läbi. Hirmsad helid kostusid ja ma ei teadnud mida teha. Tuled vilkusid ja ma nägin oma esimest Vesti. Ta oli üleni verine ja hoidis nuga käes. Näo ees oli tal mask. Ta hingas tugevalt ja nuusutas: ''Kas siin on keegi uus?'' Kuulda oli julma karjumist ja ta hüppas arsfääri otsa. Ma hakkasin kõikuma ja paanitsesin. Iga hetk võis ta sisse saada ja siis oli minu elu läbi, kuid hetke pärast jättis ta järele ja kadus pimedusse. ''Kas te oleksite hea ja võtaksite raadio enda vasakult poolelt.'' Ütles raadios olev mees. Ma võtsin raadio enda kätte. ''Ma ei tea kuidas sa selle lennuõnnetuse üle elasid, kuid ma ei ole keegi, kes kõike küsitleks. Ma olen Atla ja ma üritan sind elus hoida. Sa pead liikuma hakkama. Me peame su kõrgemale saama. Tõmba
seljaga peab kangi rebima ja enne seda peab olema sooja teind ja nii edasi ja edasi. Lõpuks oli käes viimane kooli tund ja kell oli umbes kolm saamas või oli kell juba kolm läbi aga noh mis tähtsust sellel enam on. Kell tegi enda imelist kõrisevat ja pirisevat heli. Kõik kooli õpilased kes olid seda järjekordset koolipäeva lõppu oodanud tormasid koolimaja uksest välja nii kiiresti kui vähegi võimalik ja sööstsid kodu poole. Mina aga mõtlesin, et kuhu ma ikka nii kiirustan , et mul aega küll selle kodu minekuga , ma mõtlesin , et ma jalutan veel poodi ja ostan poest koerale midagi head paremat süüa. Aga siis kui ma olin juba hakkanud poe ukse juurde jõudma siis helises mul taskus telefon milleks oli Nokia 2300 , see oli päris hea telefon. Telefoni otsas oli isa , ta hakkas kohe seal juba uurima ja puurima et kus ma olen ja kui kaua mul aega läheb et koju jõuda , et tema ootab juba ja ,
Väga pikk järjekord, kandik oli must. Kadri tare Mina siis analüüsin ,,Kadri taret,'' mis asub Türi kesklinnas. Külastamise kuupäevaks oli 21 jaanuar kell 14:00. Kohviku külastamise ajal polnud seal peaaegu ühtegi teist klienti. Sisenedes märkas teenindaja mind koheselt ja tervitas lahkel, ning naeratas siiralt mulle otsa. Menüü asus seina peal, sealt hakkasin ma endale sobivat toitu valima, samal ajal teenindaja jälgis mind leti taga, nagu tahaks mulle midagi öelda, aga seda ta ei teinud, mulle tundus, nagu tal oleks kiire, mul oli väga ebameeldiv seal endale toitu valida, kui ta mind jälgis ja otsustasin kiiresti ära mida söön ja läksin maksma. Toidu kõrvale ta midagi ei soovitanud. Peale maksmist valisin endale sobiva koha kuhu istun ja istusin lauda, peale seda siis
sinna järele. 2. Kui koju jõudsin, oli mu emal kolmepäevapohmell. 3. Läksime Triinuga parki, kus oli linnupesa. Koduteel kohtasime joodikut, kellele me mõlemad 2 krooni andsime. 4. Bussipeatuse juures nägime me oma klassikaaslasi. Triin kutsus mind endaga suvilasse kaasa. Küsisin oma emalt luba ja saingi minna, peale selle andis ema mulle söögirahaks 300 krooni kaasa. 5. Hommikul läksime (Triin oma vanematega ja mina) suvilasse. Seal oli tõesti lahe. Meie Triinuga pidime magama saunas. Käisime koos kalal ja seenel. Õhtul tegime me lõket ja mängisime valetamisevõistlust, mille võitis Triinu ema. 6. Ma vihastasin Triinu peale, sest temale oli ebaõiglaselt palju antud (ema, isa, suvila, punane "Opel!), aga pärast palusin vabandust ja olime jälle sõbrad edasi. Kahjuks oli kätte jõudnud päev kojusõiduks.
Ingram oli väga kena välimuselt, kuid ta ei sallinud guvernante. Levisid jutud, et Ingram Blanche ja mr Rochester abielluvad. Jane aga oli oma peremehesse armunud ning see tegi ta väga kurvaks. Kord käis Jane peremehega jalutamas ning siis tuli välja, et ka mr Rochester armastab Jane`i. Peremees palus Jane`i oma naiseks ning tüdruk oligi nõus. Hakati pulmi planeerima, kuid ühel ööl nägi Jane oma toas ühte võõrast naist, kes rebis Jane`i pulmaloori puruks. Järgmisel hommikul rääkis Jane sellest mr Rochesterile, kuid tema väitis, et see oli olnud unes. Pulmapäeval sõideti kirikusse, kuid seal teatas üks mr Rochesteri tuttav, et mehe naine on veel elus ning, et pulmad jäävad ära. Mr Rochester sai väga vihaseks ning viis kõik pulmalised oma mõisasse. Ta näitas pööningul oma endist naist, kes oli püstihull. Sellegipoolest pulmi ei toimunud. Jane oli väga löödud ning ta põgenes Thornfield`st. Ta võttis kõik oma
Algkaal oli 60kg ja eesmärgiks oli kaaluda 55kg juuni lõpuks, et reisiks ja põhikooli lõpetamiseks ilus keha oleks. Sõin kolm korda päevas, nii et kõht ikka täis oleks ja kaal hakkaski vaikselt langema. Mai lõpus läksin tööle, kus töötasin igapäev teenindajana, et raha koguda oma reisi jaoks Kreeka. Igaüks teab, et teenindaja töö on väga raske ning päeva lõpuks ainuke soov, mis inimesel on, on magada. Ükshetk hakkasin märkama, et pole enam aega süüa. Iga hommik käisin jooksmas ja jõusaalis, peale seda sõin kiiresti paar puuvilja ja läksin tööle. Tööl sõin ma tavaliselt natuke salatit koos õuna või banaaniga. Õhtul enam süüa ei jõudnud kuna tööpäev lõppes õhtul hilja ning ma olin endale lubanud, et peale kella seitset õhtul ei söö. Niimodi hakkaski kaal aina kiiremini ja kiiremini langema. Kõige hullem oli see, et mulle meeldis, kuidas igapäevaga kaal langes
Tom lõi need maha. Järgmisel hetkel veeresid ja rabelesid mõlemad poisid teineteisest kinni hoides nagu kassid sopas; ühe minuti kestel kitkusid ja rebisid nad teineteist juustest ja riietest, tagusid ja küünistasid teineteise nina ning 15 katsid end tolmu ja ausäraga. Siis võttis segadus kindla kuju, ja võitlusmöllust kerkis esile Tom, istudes kaksi-ratsa võõra poisi otsas ja tagudes teda rusikatega. «Ütle «küllalt»!» karjus ta. Poiss püüdis ainult lahti rabelda. Ta nuttis, peamiselt vihast. «Ütle «küllalt»!» Ja materdamine käis edasi. Lõpuks kuuldus võõralt poisilt allasurutult «küllalt», ja Tom laskis tal tõusta, öeldes: «See on sulle õpetuseks. Teinekord vaata ette, keda sa narrima tikud.» Võõras poiss läks ära, puhastades riideid tolmust, nuuksudes ja nuusates. Aeg-ajalt vaatas ta tagasi, raputas pead ja ähvardas, mida ta kõik teeb Tomile «järgmine kord, kui ta tema kätte saab»
Minu sünnipäev Ühel päeval kui mul oli ees 16-es sünnipäev ütles minu tuttav, et tema sõber viib teda sünnipäeva puhul sõidule ning palus ka mind kaasa kutsuda. Mina olin, siis väga õnnelik ja eelmisel päeval rääkisin oma klassijuhatajaga ära ning tema lubas mul minna. Hommikul kui oli see päev mil me pidime koos minema sõitma ja vaatama vaatamisväärsusi olime me väga õnnelikud, sõime kõhu täis ja sättisime endid valmis. Juba oligi minu tuttava sõber kohal ja me läksime tema autosse. Nõnda algaski meie imetore reis vaatamisväärsusi vaatama. Olime juba pika maa maha sõitnud kui tundsime äkitselt nälga ja me peatusime märjamaal ühe kohviku juures kuhu me, siis läksime kõik kolmekesi koos sööma. Seal oli väga sõbralik ja viisakas müüa sel ajal
Ühel päeval, kui ma oma mõisa läksin külastama kukkusin ma teel hobuselt. Minu juurde ilmus kõige ilusam naine, keda ma iial näinud olen. Ta ulatas mulle käe, et mind üles aidata, kuid ma keeldusin. Ta ikka hoidis seal kätt ning ma lõpuks soostusin tema abi kasutama. Ma küsisin, et kuhu ta läheb ning ta vastas et ta läheb Thornfieldi guvernandiks. Ma olin üllatunud. Peale väikest jutuajamist ma istusin hobuse selga ja ratsutasin Thornfieldi. Järgmisel hommikul nägin kuidas see kaunid guvernant mu kallist Adelet õpetas. Sel õhtul kutsusin ma guvernandi enda juurde. Ma küsisin guvernandilt tema nime ning ta vastas ,, Mu nimi on Jane Eyre, sir". Mulle väga meeldis ta hääl, see oli nagu muusika mu kõrvadele. Varsti korraldasin ma Thornfieldis peo, kuhu olid mu vanad sõbrad kutsutud. Kõik olid peenelt riides. Ma tahtsin, et ka Jane tuleks, kuid ta vist häbenes. Kui pidulised olid läinud, läksin ma neile külla, kuna seal toimus uus pidu
Ingram oli väga kena välimuselt, kuid ta ei sallinud guvernante. Levisid jutud, et Ingram Blanche ja mr Rochester abielluvad. Jane aga oli oma peremehesse armunud ning see tegi ta väga kurvaks. Kord käis Jane peremehega jalutamas ning siis tuli välja, et ka mr Rochester armastab Jane`i. Peremees palus Jane`i oma naiseks ning tüdruk oligi nõus. Hakati pulmi planeerima, kuid ühel ööl nägi Jane oma toas ühte võõrast naist, kes rebis Jane`i pulmaloori puruks. Järgmisel hommikul rääkis Jane sellest mr Rochesterile, kuid tema väitis, et see oli olnud unes. Pulmapäeval sõideti kirikusse, kuid seal teatas üks mr Rochesteri tuttav, et mehe naine on veel elus ning, et pulmad jäävad ära. Mr Rochester sai väga vihaseks ning viis kõik pulmalised oma mõisasse. Ta näitas pööningul oma endist naist, kes oli püstihull. Sellegipoolest pulmi ei toimunud. Jane oli väga löödud ning ta põgenes Thornfield`st.
See ei saanud lihtne olla. Nad arvatavasti pidid mind ära suruma vahel. Seal ma olin, tulnud mittekusagilt ja sain rohkem tähelepanu nädalaga kui nemad oma terves karjääris. Peale selle kõige, mõned tüübid järskudes kostüümides ja suurte kelladega ilmusid välja ja seisid stendidel, maakohtades kus me mängisime sellel hooajal, mehed, kes nägid välja nagu nad ei kuuluks sinna. Ja nad kõik jälgisid mind. Pärastpoole, ma isegi ei tea millal ma aru sain või mõtlesin sellele. Aga inimesed hakkasid rääkima nendest kuttidest ning ütlesid, et nad olid talendiotsijad Euroopa klubidest ja nad olid seal, et mind jälgida. Mees Trinidad Tobagost oli tõepoolest valmistanud mind selleks aga see tundus ikka ebareaalne ja ma üritasin sellest rääkida Hasse Borgiga. Ta ei tahtnud sellest rääkida. Tundus. et talle ei meeldi see teema. "Kas see on tõsi, Hasse ? Välismaa klubid hubituvad minust?" "Võta vabalt, poiss." "Aga kes nad on?"
............................................... 13 3 Sissejuhatus Olen fotograafiast huvitunud juba 1. klassist saati. Mul oli siis väike Canoni digifotokas millega klõpsasin Alu pargis loodusest ja lindudest pilte. Mulle väga meeldis seda teha, mind võlus erinevate lindude käitumine ja nende väimus. Sellega tegelesin umbes aasta või veidi kauem, kuid lihtsalt lõbu pärast. Siis jäi väike vahe sisse kui ma ei tegelenud fotograafia kuni ma hakkasin oma ema peegelkaameraga pildistama. Olin siis 13 ja proovisin teha pilte loomadest keda kohtasin vahel põldudel. Alguses sõitsime emaga mööda metsateid ringi ja jälgisime kas mõni loom jääb kaamerasilma ette. Sellest arenes edasi minu suurem fotohuvi. Ostsin endale poole aasta pärast enda kaamera ja hakkasin tegema rohkem maastikufotosi ja portreesi. Nüüd pildistan regulaarselt looduses ja linnas. Looduses meeldib kõige rohkem pildistada loomi ja maastikke. Loomi adrenaliini
Suundusin Arese juurde, et anda talle nõu sõja osas. Ta tegi alatihti valesid otsuseid, kuigi pidi inimesi kaitsma ja sellepärast paljudele inimestele ta enam ei meeldinud. Loodan, et sellel korral läheb tal ilusti ja inimesed hakkavad teda uuesti austama. Päev oli juba õhtusse jõudnud, aga ma pidin veel ühes kohas käima. Ma olin päeva läbi palunud, et Artemis ja Athena tuleksid õhtul mu troonisaali, et nad saaksid aru anda, mis toimus hommikul. Jõudes tagasi Olümposele ootasid nad juba mind ja ma hakkasin neid kuulama. Artemis väitis, et Athena oli armastuse ja tarkusega õpetanud inimestele uue mooduse, kuidas jahti pidada, et saada rohkem saaki ja see Artemisele ei meeldinud. Tema pooldas, et eriti ei jahitaks ja kui peab jahtima, siis vähe loomi. Tegin Artemisele selgeks, et Athena mõte oli õige ja inimesi tuleb aidata. Neil on niigi praegu nälja periood maa peal valitsemas. Peale nendega rääkimist oli
» Inglanna: «Mina pidasin niisama kaua vastu, siis oli jõud otsas. Ütlesin mehele, et enam ei jaksa. Kolm päeva meest ei näinud, siis ta tuli koos kahe naisega ja ütles: Ann ja Susie hakkavad sind abistama. Ann teeb süüa ja hoolitseb maja eest, Susie teeb kõik aiatööd.» Venelanna: «Minuga läks niisamuti. Neli kuud pärast pulmi oli jõud otsas. Ütlesin mehele, et rohkem ei jaksa. Kolm päeva ma meest ei näinud. Neljandal päeval hakkasin vasaku silmaga juba natuke nägema.» 2. «Erakõrgkoolis käib kirjalik eksam, kus küsimustele tuleb vastata «Jah» või «Ei.» Õppejõud märkab, kuidas üks blondiin viskab kulli ja kirja ning seejärel paneb tulemuse paberile ja muigab endamisi: «Noh, too saab küll esimesena valmis.» Aeg läheb, õppurid annavad lehed ära ja lahkuvad, kuid blondiin viskab ikka kulli ja kirja. Õppejõul saab lõpuks hing täis: «Kas vastasite ära?»
Hilja õhtul istusin ma teleri ees ja lihtsalt vahtisin seda, ilma mingisuguse mõtteta. Ühtäkki tundsin, et ma ei suuda enam niimoodi edasi elada, kui perekond mulle enam absoluutselt tähelepanu ei pööra. Kõik algaski justkui lihtsalt, eimillestki... Esimene kord varastasin ma baarikapist pudeli likööri, mida enne magama jäämist veega lahjendatult jõin. Mulle meeldis tunne kuidas kõik maailma mured ununesid. Asi läks aga nii kaugele, et ühel hommikul ei ärganud ma ka ema valju hüüdmise ja raputamise peale. Ema kutsus kohale kiirabi, kes turgutas mind mu enda voodis, kus ma magasin ka õhtuni. Ärgates tahtis ema minuga elutoas tõsiselt rääkida. Vestlus lõppes aga juba paari minuti pärast suure riiuga. Ema jooksis üles oma tuppa ja mina välisuksest välja. Koju läksin tagasi alles varahommikul. Ema saatis mu ravile. Ta vist arvab,et see aitab. Mul on siin nii halb, mitte keegi ei mõista mind.
nädalas kolm korda jalutma. Need on need päevad, kus ravimimõju on kõige suurem ning tüdrukul on lubatud olla aias, mis on ehitatud teatud filtritega, et bakterid temani ei pääseks. Enne Sofia juurde minemist tuleb kõik riided ära steriliseerida, et ei tekiks infektsioone. Kuna Sofial puuduvad sõbrad, siis ta ema Eva palus tal liituda tugigrupiga, et tüdruk leiaks natukenegi sõpru omasuguste seast. Sofia saab peagi 18 aastaseks ning tema päevad mööduvad kõik täpselt samamoodi. Hommikul alustatakse päeva kaalumise ja mõõtmisega, vereproovide, tablettide ning väga kiudainerikka hommikusöögiga. “Ma kohe tunnen , et tänane päev tõotab hea tulla, sest on päikesepaisteline ilm ning enesetunne kuidagi parem,” ütleb Sofia. Tüdruk kuuleb maja juurest natuke eemal auto häält ning selliseid sõnu : “Ahh, ei tea kas seekord ka püsima jääme, igakord, kui oleme 3 kuud elanud kuskil, siis kolime alati tagasi, siia Californiasse
ja kaunis maja looduses. Maja otsimine oli tunduvalt raskem, kui ma olin arvanud. Me otsisime maja neli nädalat, kuni me leidsime ühe maja linna ääres. See maja oli väga ilus, suur, kahekorruseline, kuid see maksis kahtlaselt vähe, aga ema pole sellele tähelepanu pööranud. Läks veel nädal, kuni me saime sisse kolida ja see maja oli seestpoolt veel ilusam kui väljast. Me lausa armastasime seda maja, kuni ühel päeval pidin ma üksi koju jääma. Minu õed- vennad läksid kooli ja ema tööle, kuid mina haigestusin. Algul ei olnud midagi, kuni ma kuulsin ülavalt korruselt väikseid, kuid samas suuri samme. Ma olin jube hirmul ja ma pugesin kuskile voodisse, kümne teki alla ja olin täiesti vagusi. Enam see ei kordunud. Õhtul, kui kõik olid kodus rääkisin ma nendele oma loo, aga keegi ei uskunud mind, sest nad arvasid lihtsalt, et ma ei taha üksi kodus olla ja ma kardan. Järgmine päev oli aga veel hullem
Olen tavaline 19-aastane tüdruk, kes elab tavalist elu nagu enamik teised noored. Või vähemalt elasin… Käisin koolis, õppisin, elasin vanemate juures, käisin mõnikord sõpradega väljas ja pidudel. Elu on juhuseid täis. Üks juhus võib muuta elu täielikult. Minu elu on muutunud juhuse tõttu. Mu suurim hirm on üksi olemine ja valu tundmine. Räägin nüüd sellest, mis on teinud mu hirmul olevaks ja armetuks. See juhtus täpselt aasta tagasi. Minu sõbral oli sünnipäev ning olime tema juures sõpradega seda tähistamas. Peol tarvitasime ka veidi alkoholi nagu sünnipäevadele kohane. Me pidutsesime poole ööni. Lubasin endale, et lähen kella kolmest koju, et saaksin ennast välja puhata. Ma elan kahe kilomeetri kaugusel peopaigast. Asusin kella kolme paiku teele. Oli väga pime. Valgustid ei põlenud ning valitses täielik vaikus, justkui elaksin selles maailmas üksi. Järsku kuulsin enda taga lähenevaid samme. Vaatasin koheselt seljataha, seal oli mees.
Meie aias käis tavaliselt naabrikoer, mulle meeldis väga temaga mängida. Ta oli mulle nagu õde või vend keda mul siis veel polnud. Seetõttu mu üks esimesi sõnu oligi "aua". Vähemalt ema väitel. Mängukaaslasi mul oli õnneks, kuna emal oli kaks head sõbrannat ja neil olid minu vanused pojad. Nendega käin ma siiani läbi ja palju asju on koos läbi elatud. Ma olin väga nõudlik laps. Kui mulle midagi ei meeldinud või ei saanud mida ma tahtsin siis hakkasin kohe pillima. Õnneks oskasid vanemad mulle "ei" öelda ja vähemalt pole ma ära hellitatud. Ma olin ka väga suur esineja, alati tahtsin teiste tähelepanu. Vahel olin ka seetõttu väga tülikas. Lugu II Lapsepõlv Ema pani mind lastaaeda, kolme aastaselt mille nimi oli Ropka. Sattusin sellisesse rühma nimega Naksitrallid. Nii palju kui ma mäletan oli mul palju sõpru. Kahjuks pole
Mu lemmikud muidugi said tunda mu iseloomu muutust. Ma ei jätnud neid mitte üksnes hooletusse, vaid olin nende vastu koguni julm. Plutost ma siiski nii palju hoolisin, et hoidusin teda halvasti kohtlemast, nagu ma ilma igasuguse südamepiinata kohtlesin halvasti küülikuid, ahvi või koguni koera, kui nad juhuslikult või kiindumusest mulle teele ette sattusid. Mu haigus aga süvenes – sest millist haigust saab Alkoholiga võrrelda! – ja isegi Pluto, kes hakkas vanaks jääma ja seetõttu pisut pahuraks muutus – isegi Pluto sai tunda mu halva tuju tagajärgi. Ühel õhtul purjus peaga linnas hulkumast koju tulnud, tundus mulle, et kass püüab must eemale hoida. Haarasin ta kinni; ehmunud mu ägedusest, kriimustas ta hammastega mu kätt. Otsekohe valdas mind meeletu raev. Ma ei tundnud iseennast enam ära. Näis, nagu oleks mu tõeline hing jalamaid kehast põgenenud; ning mingi džinnist turgutatud ülikuratlik õelus pani iga mu ihuliikme võbisema. Võtsin
üks kõige jubedam pubekas ja et kõik mida ma teen on täiesti vale ning õige on kõik siis, kui mul ei ole vabadust ja kui ma olen lihtsalt kellegile sunniviisiline ori. Võtku endale siis teener kui te ise ei saa endaga hakkama. Aga minu isa, kelleks siis tema on muutunud?! Ta ei olegi minuga üldse tegelenud, ainult tõotab Maimu sõna. Maimu on see põrgust palgatud asendus ema. Ma piinlesin voodis veel paar tundi mõtetega oma emale ja isale. Lõpuks jäin magama. Ärkasin hommikul Maimu karjumise peale. Ta vihastas mu peale sellepärast, et ta oli eile õhtul oma jogurti ära söönud, ning hommikuks seda polnud. Ja nii me karjusime üksteise peale nagu hullud. See vanaeit oli kindel, et ta olevat mulle eelneval õhtupoolikul öelnud, et ma läheksin poodi ning ostaksin talle jogurtit. Aga tegelikult ei lausunud ta mulle jogurtist sõnakestki. Ma isegi ei teadnud, et ta jogurtit sööb. Meie tüli lõppes minu isa kokkuleppega, et üks ei saa
T Juhendaja : Mikk Salm Tallinn 2020 Mina, Gregor Kutateladze sündisin 7. veebruaril 2005. a. Ma olin oma vanemate esimene laps ja samuti vanavanemate esimene lapselaps ning vanavanavanemate esimene lapselapselaps. See tähendas, et alates hetkest, kui ma sündisin, olin ma meie suguvõsa kõige tähtsam liige - kõik tahtsid mind vaatama tulla, mind süles hoida ja väntsutada. Iga minu sünnipäeva (mis tegelikult ju ei olnudki sünnipäev, vaid lihtsalt sain 1 kuu vanemaks), kuni 1 aastaseks saamiseni, tähistati alati perekeskel ning vahel ka sõprade ringis. Mind võeti pea alati kaasa erinevatele üritustele - nt vanavanemate 40 ndal juubelil käisin kui olin 5 päevane. Käisime vanematega palju jalutamas, kas kodu lähedal looduses või parkides ja tegime väiksemaid väljasõite. Loomaaias käisin esimest korda 5 kuuselt ning sellest sai iga aastane traditsioon. Tihti käisime ka muuseumides või jalutasime lihtsalt
Minu silmavärv on olnud muutuv ka senimaani. Kui mu enesetunne kurvameelne siis silmavärk ka vastav- roheline aga kui õnnelik, siis tumepruun. Ma meeldisin väga arstidele, kuna olin kõigi arvates hästi armas ja tume, nad hoidsid mind ja ütlesid ka mu emale, et olen erakordselt armsa välimusega pisike plikatirts. Mida tol ajal ei olnud saada oli pampersid. Ma olin ka pampersite vastu allergiline, nende asemel kasutati minu ajal marlesid. Istuma hakkasin 7. elukuust, roomama 7. elukuu keskel ( mida mulle ka eriti ei meeldinud teha, kuna polnud ka mõjuvat põhjust). Kõndima hakkasin ma 9elukuu lõpus, ja seda ka põhjusega. Ma nägin kuskilt kapist välja ulatuvat nööri, ja seesama ese tundus mulle nii huvitav, et ma lihtsalt pidin end püsti ajama, ja seda nööri katsuma minema omaenda kätega. Üleüldse meeldisid mulle igasugused nöörid, mille poole ma ka kõndisin heameelega.
26.03 ,,Oeh, kevadvaheag läbi, jälle pühapäev, jälle ühikasse minek. Oi kuidas ma vihkan seda nädala viimast päeva, läheks parema meelega kaugele ära, kuskile kus saab rahu." Pobisesin omaette. Kahjuks aga kuulis seda ka ema, mille peale vastas ta ,,Vähemalt on sul seal Rebecca, sa ei ole üksi." ,,Vauu, tõesti lohutav ema, vägagi." Torisesin vastu ning saatsin ta oma toast minema. Õhtu jõudis kätte, paps viskas mind õnneks ise ära, ei pidanud jälle taksot võtma, kus alati mingi kohutav vanamees minuga juttu üritab teha. Autos isa hakkas jälle ühte ja sedasama teksti ajama ,,Greete, vaata, et sa oma hinded selle nädala jooksul ära parandad ja õigel ajal ära õpid. Sind ei võeta tulevikus kuskile kooligi sisse, kui sa nii jätkad. Lähedki klienditeenindajaks kusagile külapoodi. Meie ei kavatse emaga sind terve elu ülal pidada..." Rohkem ei viitsinud ma ta moraali kuulata, jaatasin ning panin klapid pähe. Ühikasse jõudes oli
Muusikakooli läksin mu üsna hilja, alles neljanda klassi poisina, kuid seal õnnestus teha 2 aastat korraga. Vahest oli päris raske vaadata aknast välja ja näha teisi poisse palli mängimas samas kui ise pidin klaverit hajutama ja siis veel sõitma Nõmme lastemuusikakooli, kust tagasi tulles oli juba pime ja teised olid oma pallimängu juba lõpetamas. Pillimängu mulle peale ei sunnitud, aga kuna ma sain kiirelt otsapeale, siis hakkasin juba 1415 aastaselt bändis mängima ja raha teenima. Muusikakooli ajal hakkasid ka lindistused Eesti Televisioonis ja see kõik oli jube põnev. Lindistused toimusid öösiti, sest telesaated olid otseülekannetega ja päeval stuudiot kasutada ei saadnud, vahepeal tuli ka koolis käia ja nii magasimegi üle öö. Lastemuusikakooli ma lõpetada ei saanud, sest pärast põhikooli läksin proovima Otsa muusikakooli.
olen saanud paljudest lauljatest ja filmi kava kirjutamisest näiteks ise kirjutada mis filmis töötab.Kui filmi kirjutada siis peab meeles olema, et kõik asjad riimi läheks. Filmi kavasid meeldib mulle kirjutada, kuna need on hästi lahedad asjad mida kirjutada, ja annavad kirjutamis oskust. Mulle meeldib kõige rohkem kirjutada neid siis kui mul igav on, ja siis ma mõtlesingi, et see loovtöö sobiks mulle kõige rohkem. Ma küll ei taha kirjanikuks hakkata, aga kuna ma oskasin seda siis mõtlesin, et peaks selle teema endale loovtööks võtma. Niipalju võin öelda selle töö kohta, et ma väga üritan niipalju kui saan, ja ma väga loodan, et see teile meeldib, sest tahaks ka kellegi teise heakskiitu, mitte ainult enda oma. Eks lõppus näete siis kokkuvõttet. Töö käik Loovtööd alustasin ma 7. juunil. Kui ma tegin, siis alguses ma mõtlesin rohkem luuletustele, kui teooriale
Istusin tagasihoidlikult tagumisse seinaäärsesse pinki, kus ma ka terve oma gümnaasiumi aja veetsin. Selle koha valikuga sain ma ka endale veel ühe imelise sõbra nimega Aimar, kes istus mu kõrval. Hetk hiljem tuli klassi Evi, kes oli väga rõõmus ja säras ning oli tunne justkui tema oleks üks meist ja hakkaks koos meiega teadmisi omandama gümnaasiumis. Kindlasti kooliüritused on need, millest saab palju lugusid rääkida ja meenutada erinevaid olukordi. LÜG-is hakkasin ma esinema juba enne kooli sisse astumist. Nimelt õppisin alles põhikoolis, kui mind kutsus Roger Tibar LÜG-i esimesele Playbackile külalisesinejaks esinema, põhikooli Playbackil publiku vallutanud esitusega. See oli mu esimene kogemus LÜG- i üritustega. Sellest ajast saati olen igal Playbackil kaasa teinud nii üksi kui ka klassi ja lihtsalt gruppidega. Üks legendaarne esitus sai tehtud 11.RMH klassi koosluses: Bochka, Bass, Kolbaser. Sellel esitusel on youtubes ligi 40
Toas ootas nagu alati soe söök ja tuhat küsimust. Kuid kui sa näed vanaema ja vanaisa aastas mõne korra siis on see isegi talutav. Nii siis istusime lauda sõime ja vastasime vanaema küsimustele. Lõpuks hakati arutama mida onule kinkida mitme autoga minna, mis kell algab, kaugele sõita on vaja, kes sinna tulevad, kes ei tule jne. Algul oli mul mõttes helistada onupojale ja minna temaga linna peale kuid olin liialt väsinud, panin arvuti laadima ja hakkasin ise telekat vaatama, kuni poole saate pealt vajus silm kinni. Juba oligi uus hommik seekord ärkasin küll ema äratamise peale ja juba kell 9.00 aga tunne oli palju puhanum kui eelmine hommik. Nüüd oli vaja teha jällegi hommikused toimingud ja minna linna peale kinke ostma. Kell võis olla 2 ringis kui tagasi korterisse jõudsime. Kingiks osteti mingi asi mida ma enam ei mäleta, kuid see on meeles, et osteti hunnik lilli. Ei möödunud tundigi kui asusime teele,
Ka peale sissepääsemist polnud soojast tervitusest haisugi. 2. Teine külastus- Pärnu kandekeskus (Lao 10): Avamiskellaaeg taaskord 9.00, kuid kuna hakkaisn asutuse poole liikuma jällegi peale lapse ära viimist lasteaeda, jõudsin juba varem kohale- kl 8.45. Lihtsalt teadsin, et kesklinnas ma 4 pean asjatult seisma ja külmetama, võtsin teekonna kaugemale, et viita aega. Mõtlesin, et ehk lastakse siinses kontoris klienti nähes ta kohe sisse. Olin esimene ning võtsin koha sisse kohe ukse juures, teenindajad olid jällegi omadel kohtadel. Saabus veel kaks naisterahvast- vanem naisterahvas (ema) koos oma täiskasvanud tütrega, suured kotid käekõrval, umbes nagu minulgi (2 suurt kotti). Neid nähes tõttas üks teenindaja kohe ust avama. Kui hakkasin neile
annaabi.ee 
