Suitsiidipreventsioon esmatasandi tervishoiutootajatele ersi (0)

EESTI - ROOTSI VAIMSE TERVISE JA SUITSIDOLOOGIA INSTITUUT ( ERSI )
ESTONIAN - SWEDISH MENTAL  HEALTH AND SUICIDOLOGY INSTITUTE (ERSI)
ENESETAPPUDE ENNETAMINE:
ABIKS ESMATASANDI TERVISHOIUTÖÖTAJATELE
WHO väljaande Eestile kohandatud ja täiendatud tõlge
Tallinn 2008
Originaali tiitel:
WHO/MNH/MBD/00.4
Original: English
Distr.: General
PREVENTING SUICIDE:
A RESOURCE FOR PRIMARY HEALTH CARE WORKERS
This document is one of a series of resources addressed to specific social and  
professional groups particularly relevant to the prevention of suicide. 
It has been prepared as a part of SUPRE, the WHO worldwide initiative for the  
prevention of suicide.
Keywords: suicide / prevention / resources / primary health care workers.
Mental and Behavioural Disorders
Department of Mental Health
World Health Organisation
Geneva 2000
© World Health Organisation, 2000
This document is not a formal publication of the World Health Organisation (WHO), and all 
rights are reserved by the Organisation. The document may, however, be freely reviewed, 
abstracted, reproduced or translated, in part or in whole, but not for sale in conjunction with 
commercial purposes.
The views expressed in documents by mamed  authors  are solely the responsibility of those 
authors.
Eestikeelse teksti toimetanud ja Eestile kohandanud Airi Värnik
Konsultant Andres Lehtmets
Kordustrüki toimetanud Kertu Valling ja Merike Sisask
© Eesti-Rootsi Vaimse Tervise ja Suitsidoloogia Instituut (ERSI) 2008
Esmatrükk 2001
ISBN 978-9985-9963-0-0
Brošüüri kordustrükk on valminud Euroopa Komisjoni ja Eesti Vabariigi Sotsiaalministeeriumi 
poolt finantseeritud projekti EAAD “European Alliance Against Depression”  
(Eestis nimetusega “Eesti Depressioonivabaks”) raames.
SISUKORD
ORIGINAALI   EESSÕNA   .  .  .  .  .  .  .  .  .  .  .  .  .  .  .  .  .  .  .  .  .  .  .  .  .  .  .  .  .  .  .  .  .  4
ENESETAPP – PROBLEEMI ULATUS  . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . 5
MIKS  ON  ESMATASANDI  MEDITSIINITÖÖTAJA  ROLL  TÄHTIS?    .  .  .  .  .  .  5
ENESETAPP JA  PSÜÜHIKAHÄIRED  . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . 6
KEHALISED HAIGUSED JA ENESETAPP . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . 9
SOTSIODEMOGRAAFILISED JA KESKKONNAST 
TULENEVAD TEGURID . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . .10
SUITSIDAALSE  INIMESE  MEELESEISUND  . . . . . . . . . . . . . . . .  .  .  .  .  .11
KUIDAS  ENESETAPUOHTLIKU  INIMESEGA  KONTAKTI  SAADA?  .  .  .  .  .12
ENESETAPP –  MÜÜDID  JA FAKTID . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . .13
KUIDAS  SUITSIIDIRISKI  ÄRA  TUNDA?.  .  .  .  .  .  .  .    .  .  .  .  .  .  .  .  .  .  .  .  .  .  .14
KUIDAS HINNATA SUITSIIDIRISKI SUURUST?. .  . . .  . .  . . . . . . . . . . .  .14
KUIDAS  ENESETAPUMÕTETEGA  INIMEST  KOHELDA?  .  .  .  .  .  .  .  .  .  .  .  .16
ENESETAPUOHUS  OLEVA  INIMESE  EDASISUUNAMINE  .  .  .  .  .  .  .  .  .  .17
ABI ALLIKAD . . . . . . . .  . . . . . . . .  . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . .18
MIDA TEHA JA MIDA MITTE TEHA?  . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . 18
KOKKUVÕTE  .  .  .  .  .  .  .  .  .  .  .  .  .  .  .  .    .  .  .  .  .  .  .  .  .  .  .  .  .  .  .  .  .  .  .  .  .  .  19
 
ORIGINAALI EESSÕNA
Enesetapp ehk  suitsiid  on keeruline nähtus, mis on köitnud filosoofe, teo-
looge , arste, sotsiolooge ja loomeinimesi sajandeid. Prantsuse  filosoof  Albert 
Camus avaldab oma teoses “Sisyphose müüt” arvamust, et enesetapp on 
ainus tõsiseltvõetav filosoofiline probleem. 
Tõsise tervishoiuprobleemina nõuavad  enesetapud  meie tähelepanu, kuid 
nende ennetamine ja nende üle kontrolli saavutamine pole kerge ülesanne. 
Teadusuuringud näitavad, et suitsiidide preventsioon on võimalik, kuid see 
tähendab  mitmesuguste  meetmete  kasutusele  võtmist  –  alates  parimate 
kasvutingimuste loomisest lastele ja noortele ning lõpetades psüühikahäirete 
tõhusa ravi ja riskifaktorite kontrollimisega. Asjakohase informatsiooni levita-
mine ja teadlikkuse tõstmine on suitsiidipreventsiooni programmide olulised 
osad. 
1999.  aastal  algatas  Maailma  Terviseorganisatsioon  (WHO)  suitsiidide 
preventsiooniks ülemaailmse projekti SUPRE.  Käesolev  brošüür on üks palju-
dest  SUPRE  juhendmaterjalidest,  mis  on  suunatud  ühiskondlikele  grup-
pidele  ja  spetsialistidele,  kes  suitsiidide  preventsiooniga  kokku  puutuvad, 
nagu  tervishoiutöötajad,  haridustegelased,  ühiskondlikud  organisatsioonid, 
valitsusasutused, seadusandjad, sotsiaaltöötajad, kohtud ja politsei, perekon-
nad ja kogukonnad. 
Erilise tänu võlgneme doktor Lakshmi Vijayakumarile Indiast, kes valmistas 
ette käesoleva brošüüri esialgse variandi. Teksti korrigeerisid allpoolnimetatud 
WHO  Suitsiidipreventsiooni  Rahvusvahelise  Võrgustiku  liikmed,  kellele  sa-
muti tänu avaldame:
Dr. Øivind Ekeberg, Ullevåli haigla , Oslo Ülikool, Norra
Professor Jouko Lønnqvist, Soome Tervishoiuinstituut, Helsingi, Soome
Professor Lourens Schlebusch, Natali Ülikool, Durban, Lõuna-Aafrika
Professor Airi Värnik, Tartu Ülikool, Eesti-Rootsi Suitsidoloogia Instituut, Tal-
linn, Eesti
Dr. Shutao Zhai, Nanjingi meditsiiniülikooli ajuhaigla, Nanjing, Hiina
Juhendmaterjale on laialdaselt levitatud lootuses, et neid tõlgitakse ja kohan-
datakse vastavalt kohalikele oludele. Kommentaarid ja taotlused juhendma-
terjalide tõlkimiseks ja kohandamiseks on teretulnud.
Dr. J.M. Bertolote
Koordinaator, Vaimsed ja Käitumuslikud Häired
Vaimse Tervise Osakond
Maailma Terviseorganisatsioon
ENESETAPP – PROBLEEMI ULATUS
•  Tõenäoliselt sooritab maailmas aasta jooksul enesetapu miljon inimest.
•  Kusagil maailmas sooritab iga 40 sekundi järel üks inimene enesetapu. 
•  Iga 3 sekundi järel sooritab üks inimene enesetapukatse.
•  Eestis on enesetapu sooritanuid enam kui liiklusõnnetustes hukkunuid.
•  Möödunud sajandi suurima suitsiidisurmaga aasta oli 1994 – 614  suit -
siidi, s.o. 40 surmajuhtu 100 000 elaniku kohta.
•  Enesetapp on 15-29-aastaste noorte suurim surmapõhjus Eestis.
•  Iga enesetapp puudutab väga lähedalt umbes 5-8 inimest.
•  Enesetapukatsete arv on üle 10 korra suurem enesetappude arvust.
•  Enesetapu psühholoogiline, sotsiaalne ja majanduslik mõju perekonnale 
ja ühiskonnale on mõõtmatult suur.
Enesetapp on keeruline probleem, sest sellel ei ole ühtainust põhjust, vaid 
see on terve hulga bioloogiliste, geneetiliste, psühholoogiliste, sotsiaalsete, 
kultuuriliste ja keskkonnategurite koosmõju tulemus. 
Väga raske on seletada, miks mõni inimene sooritab enesetapu, samal ajal 
kui teine samasuguses või isegi raskemas olukorras seda ei tee. Siiski on 
suuremat osa enesetappudest võimalik ära hoida. 
Enesetapud on üks  suuremaid  tervishoiualaseid probleeme kõikides riikides. 
Suitsiidide preventsiooni tähtsamaid ülesandeid on esmatasandi meditsiini-
töötajate  õpetamine  enesetapule  kalduvat  inimest  kindlaks  tegema,  koht-
lema ja ühiskonda tagasi juhtima .
MIKS ON ESMATASANDI MEDITSIINI­
TÖÖTAJA ROLL TÄHTIS?
•  Esmatasandi  meditsiinitöötajatel  on  palju  ja  tihedaid  sotsiaalseid  kon-
takte nii patsientide kui teiste kohalike elanikega.
•  Esmatasandi meditsiinitöötaja on ühenduslüli ühiskonna ning tervishoiu-
süsteemi vahel.
•  Kuna  esmatasandi  meditsiinitöötaja  tunneb  patsiendi  lähikondlasi, 
võimaldab see otsida tuge perekonnalt, sõpradelt ja organisatsioonidelt.
•  Esmatasandi meditsiinitöötaja tagab ravi järjepidevuse.
•  Esmatasandi meditsiinitöötaja on sageli see, kes suunab depressiooniga 
patsiendi spetsialiseeritud arstiabi etappi.
Kokkuvõtvalt on esmatasandi meditsiinitöötaja alati kättesaadav, asjatund-
lik ning kohustatud abi andma.
ENESETAPP JA PSÜÜHIKAHÄIRED
Uurimused kinnitavad, et suuremal osal enesetapu sooritanutest on diagnoo-
sitav  psüühikahäire . Allpool on ära toodud suitsiidiriski kandvad diagnoosirüh-
mad:
•   depressioon (kõik vormid);
•   isiksusehäired  (asotsiaalne isiksus ja ebastabiilset tüüpi isiksusehäired, 
eriti kui haiguspildis domineerivad  impulsiivsus , agressioon ja sagedased 
meeleolukõikumised);
•   alkoholism  (eriti noorukitel, eriti joomaperioodi järgselt) ja/või uimastite 
kuritarvitamine noorukite puhul);
•  skisofreenia;
•  orgaanilised psüühikahäired;
•  muud psüühikahäired.
Kuigi  suuremal  osal  enesetapu  sooritanutest  on  mingi  psüühikahäire,  ei 
satu enamus neist psühhiaatri vaatevälja ning seda isegi arenenud arstiabiga 
riikides. Seetõttu on ka esmatasandi meditsiinipersonali roll eluliselt tähtis.
Depressioon
Depressioon on lõpule viidud enesetappude puhul kõige sagedasem diag-
noos. Igaüks on aeg-ajalt masenduses, kurb, ebakindel või tunneb end ük-
sildasena, aga tavaliselt need nähud mööduvad. Kui need tunded ei kao ja 
hakkavad inimese igapäevaelu segama, pole enam tegemist depressiivsete 
tunnete, vaid haigusliku depressiooniga. 
Mõned kõige tavalisemad depressiooni sümptomid on:
•  kurb või ängistav meeleolu suurema osa päevast ja nii iga päev;
•  huvi igapäevategevuste vastu on kadunud;
•  kehakaalu vähenemine (kui pole tegemist dieediga) või suurenemine;
•  liiga pikk või liiga lühike uneaeg või liiga varajane ärkamine;
•  püsiv väsimus- ja nõrkustunne;
•  väärtusetuse-, süü- või lootusetusetunne;
•  püsiv suurenenud ärrituvus ja rahutustunne;
•  raskused mõtete koondamisel, otsuste langetamisel või millegi  
meenutamisel;
•  korduvad surma- ja enesetapumõtted.
Mispärast jääb depressioon avastamata?
Kuigi depressiooni ravimiseks on suur valik meetodeid, on ka mitmeid põhju-
seid, miks haigus jääb sageli diagnoosimata.
•  Inimene  häbeneb  sageli  tunnistamast,  et  tal  on  depressioon,  sest  ta 
näeb selle sümptomites iseloomu nõrkuse märke.
•  Inimene on depressiooniga kaasnevate tunnetega harjunud ja ei suuda 
nende taga näha haigust.
•  Depressiooni on raskem diagnoosida, kui inimene põeb samal ajal min-
git kehalist haigust.
•  Depressiooniga  patsientidel  võib  esineda  suur  hulk  erinevaid  eba-
määraseid valusid, mis viivad mõtte kehalisele haigusele.
Depressioon on ravitav.
Enesetapp on välditav.
Alkoholism
•  Ligikaudu kolmandik enesetapujuhtumitest on seotud alkoholiga.
•  5-10% alkoholisõltlastest lõpetab oma elu enesetapuga.
•  Paljud on enesetapu sooritamisel olnud alkoholi mõju all.
Enesetapu sooritanud alkoholiprobleemidega inimesed on tõenäoliselt:
•  alustanud alkoholi joomist väga noorelt;
•  tarvitanud alkoholi pikka aega;
•  tarbivad rohkelt alkoholi;
•  halva kehalise tervisega;
•  masendunud meeleolus;
•  korratu ja kaootilise eluviisiga;
•  kaotanud  hiljuti  väga lähedase(d) inimese(d) – lahku läinud abikaasast 
või perekonnast või kaotanud lähedase inimese surma läbi;
•  alanenud töövõimega.
Alkoholisõltlased, kes sooritavad enesetapu, on tihti pärit ka alkohoolikute 
perekonnast. On tõdetud, et suitsidaalselt käituvate noorukite puhul on sageli 
tegemist ka uimastite kuritarvitamisega (toksikomaania, narkomaania). 
Alkoholism ja depressioon ühel inimesel üheaegselt 
suurendavad märgatavalt suitsiidiriski.
Skisofreenia
Ligikaudu 10% skisofreeniahaigetest lõpetab elu enesetapuga. Skisofreeniat 
iseloomustavad  kõne-  ja  mõttekäiguhäired,  luulumõtted,   kuulmis -  ja/või 
nägemishallutsinatsioonid,  probleemid  isiklikus  hügieenis  ning  sotsiaalses 
käitumises. Lühidalt öeldes: drastilised muutused käitumises ja/või tunnetes 
või kummalised mõtted.
Skisofreeniahaige puhul on suitsiidirisk suurenenud, kui:
•  ta on noor töötu mees;
•  haigus on varajases staadiumis ;
•  ta on depressiivne;
•  haigus ägeneb sageli;
•  ta on hea haridusega;
•  ta on paranoiline (kahtlustav).
Kõige  tõenäolisemalt  võivad  skisofreeniahaiged   sooritada   enesetapu  järg-
mistel puhkudel:
•  haiguse varajases staadiumis, kui nad on segaduses ja hämmingus;
•   paranemise  alguses, kui haigussümptomid on väliselt kadumas, aga sisi-
mas  tunnevad  nad end haavatavatena ning mõistavad, et põevad rasket 
vaimuhaigust;
•  haiguse  retsidiivi  alguses,  kui  neile  tundub,  et  nad  on  haigusest  võitu 
saanud, aga sümptomid ilmuvad uuesti;
•  varsti pärast haiglast väljakirjutamist, silmitsi igapäevaeluga.
10
KEHALISED HAIGUSED JA ENESETAPP
Suuremat  suitsiidimäära  täheldatakse  ka  mõningate  kehaliste  haiguste 
puhul.
Neuroloogilised haigused
Epilepsia ehk langetõbi
Suurenenud impulsiivsus, agressiivsus ja püsiv töövõimetus, mida epilepsia-
haigete puhul sageli täheldatakse, on samuti suitsidaalse käitumise üheks 
tõenäoliseks põhjuseks. Sõltuvus alkoholist või narkootikumidest suurendab 
seda veelgi.
Selja- ja peatraumad ning insult ehk ajurabandus
Mida raskem on kahjustus, seda suurem on suitsiidirisk.
Vähk
Parandamatu haigus on samuti seotud suitsiidiriski kasvuga. Risk on suurem 
meestel, varsti pärast diagnoosi kinnitamist (esimese viie aasta jooksul) ning 
kui patsient saab keemiaravi.
HIV/AIDS
Häbitunne, halb prognoos ja haiguse iseloom suurendavad HIV-nakkusega 
inimeste enesetapuriski. Diagnoosimise ajal, kui haiguskahtlusega inimene 
pole saanud veel abi nõustajalt, on suitsiidirisk suur.
Kroonilised haigused
Järgmised kroonilised haigused on seostatavad suurenenud suitsiidiriskiga:
•  diabeet;
•  polüskleroos;
•  kroonilised neeru- ja maksahaigused ning muud seedeelundite haigused;
11
•  luu- ja liigesehaigused, mis põhjustavad valu ja liikumisvaegust;
•  südame- ja veresoonkonna haigused;
•  seksuaalhäired.
Enesetapurisk on suurem ka liikumis-, nägemis- ja kuulmisvaeguse puhul.
Suitsiidirisk suureneb valudega kulgevate ja
krooniliste haiguste puhul.
SOTSIODEMOGRAAFILISED JA 
KESKKONNAST TULENEVAD TEGURID
Sugu
Mehed teevad sagedamini enesetappe kui naised. Eestis sooritab enesetapu 
ühe naise kohta 4-5 meest. Naised teevad aga rohkem enesetapukatseid. 
Vanus 
Eestis  on  enesetappe  kõige  rohkem  keskealiste  meeste  ja  eakate  naiste 
hulgas.
Perekonnaseis
Lahutatud, lesestunud või vallaliste inimeste puhul on suitsiidirisk suurem 
kui abieluinimeste puhul. Üksi või lahus elavad inimesed on samuti suure-
mas ohus. Lastega peredes on suitsiidioht väiksem.
Elukutse
Arstide,  loomaarstide,  farmatseutide,  keemikute,  politseinike,  sõjaväelaste 
ja põllumajandustöötajate puhul on enesetapurisk suurem. Tõenäoliselt on 
see seotud enesetapuvahendite kergema kättesaadavusega, aga ka töö is-
eloomuga.
1
Töötus
On leitud, et töö kaotus on rohkem seotud enesetappudega kui töötu staatus.
Migratsioon 
Inimesed, kes on kolinud maalt linna või teise piirkonda või riiki, on enese-
tapualtimad.
Keskkonnategurid
Eluraskused
Suurem osa enesetapu sooritanutest on kolme enesetapule eelnenud kuu 
jooksul üle elanud mitmesuguseid stressitegureid nagu:
•  inimsuhete probleemid – tüli abikaasa, perekonna, sõprade, armukesega;
•  hülgamine – lahkuminek perekonnast ja sõpradest;
•  rasked kaotused – rahaline kaotus või lähedase inimese kaotus surma läbi;
•  töö-  ja  finantsprobleemid  –  töö  kaotus,  pensionile  jäämine,  rahalised 
raskused;
•  muutused ühiskonnas – kiired muutused poliitilises või majanduslikus elus;
•  mitmesugused muud stressi põhjustajad – hirm, häbi - või süütunne .
Vahendite kerge kättesaadavus
Enesetapuvahendite kerge kättesaadavus on tähtis tegur, kui hinnata tõenäo-
sust, kas inimene sooritab või ei soorita enesetapu. Juurdepääsu piiramine 
enesetapuvahenditele on tõhusaks enesetappude ärahoidmise strateegiaks. 
Eestis on sellel ennetusabinõul vähem tulemuslikkust, kuna 80%  suitsiidi -
dest sooritatakse poomise teel.
Enesetapule õhutamine
Mõningal  määral  sooritavad  enesetappe  noorukid,  keda  õhutavad  enese-
tappe sooritama tegelik elu või ajakirjandus, kuna nad lasevad ennast suit-
sidaalse käitumise „reklaamist“ mõjutada. Viimasel ajal on täheldatud Inter-
neti suhtlusportaalide õhutavat mõju.
1
SUITSIDAALSE INIMESE MEELESEISUND
Suitsidaalse patsiendi meeleseisundit iseloomustab:
1) Kahestunud tunded. Enamikul inimestest on enesetapu suhtes kahe-
sugused  tunded. Enesetapule kalduva inimese hinges võitlevad elutahe 
ja soov surra. Soov elu vaevadest ja valudest  vabaneda  on suur, samas 
pole kadunud soov edasi elada. Paljud suitsidaalsed isikud ei taha tege-
likult surra, nad ei saa lihtsalt eluga hästi hakkama. Kui nad abi saavad ja 
elusoov tugevneb, väheneb ka soov end tappa.
2) Impulsiivsus. Enesetapp on impulsiivne tegu. Nagu iga teinegi siseaje, 
on  ka  impulss  end  tappa  mööduv  ning  kestab  vaid  mõne  minuti  või 
tunni. Tavaliselt vallandavad sellekohase soovi igapäevaelu negatiivsed 
sündmused.  Niisugust  kriisi  leevendades  ja  püüdes  aega  võita  saab 
tervishoiutöötaja aidata enesetapusoovi vähendada.
3) Mõtteviisi jäikus. Kui inimene hakkab enesetapule mõtlema, aheneb 
tema mõtte-, tunde- ja tegevusmaailm. Ta mõtleb kogu aeg enesetapust 
ning pole suuteline märkama teisi väljapääse.
Suurem  osa  suitsidaalseid  inimesi  teeb  oma  enesetapumõtted  ja  -kavat-
sused ka teatavaks. Nad annavad sellest sageli mõista ja räägivad, et tahavad 
surra, tunnevad end kasutuna jne. Niisuguseid abipalveid ei tohi tähelepa-
nuta jätta. 
Ükskõik, milliste probleemidega ka tegemist on, enesetapule kalduvate ini-
meste tunded ja mõtted on kõikjal maailmas samasugused.
Tunded    
 
Mõtted
Kurbus, depressioon  
“Soovin, et oleksin surnud.”
Üksildus    
 
“Mul ei ole kedagi, kes aitaks.”
Abitus  
 
 
“Ma ei suuda seda enam taluda.”
Lootusetus   
 
“Olen hädavares ja teistele koormaks.”
Tühisus    
 
“Teistel on minuta parem.”
1
KUIDAS ENESETAPUOHTLIKU 
INIMESEGA KONTAKTI SAADA?
Kui keegi ütleb, et on elust tüdinud või elul pole mõtet, siis sageli ei pöörata 
sellele tähelepanu või tuuakse näiteks keegi teine, kes on pidanud üle ela-
ma veelgi suuremaid raskusi. Sellist laadi reaktsioonid ei aita enesetapuohus 
olevat inimest.
Esimene kontakt võimaliku enesetapjaga on äärmiselt tähtis. Tihtipeale leiab 
see aset rahvarohkes  haiglas , kodus või mõnes avalikus kohas, kus omava-
heline vestlus võib olla raskendatud.
1) Esimene samm – leida sobiv paik, kus on võimalik omaette vestelda .
2) Järgmine samm – varuda aeg. Suitsidaalsed inimesed vajavad tavaliselt 
oma koormast vabanemiseks palju aega ja nende kuulaja peab olema 
selleks valmis.
3)  Kõige  tähtsam  on  inimest  hoolega  kuulata  –  see  vähendab  oluliselt 
enesetapule viivat meeleheidet. 
Jutuajamise eesmärk on ehitada  sild  üle umbusust, meeleheitest ja lootu-
setusest põhjustatud kuristiku ning anda inimesele lootust, et elu võib pöör-
duda paremuse poole.
Suhtlemine peab olema taktitundeline:
•  kuula tähelepanelikult, ole rahulik;
•  püüa mõista vestluspartneri tundeid (ole kaastundlik);
•  näita  oma  poolehoidu  ja  lugupidamist  mitte  üksnes  sõnades  vaid  ka 
välises käitumises (kehakeeles);
•  austa partneri arvamusi ja väärtushinnanguid ;
•  räägi ausalt ja siiralt;
•  ole muretsev , hoolitsev ja sõbralik;
•  pööra erilist tähelepanu vestluspartneri tunnetele.
1
Suheldes ei tohi:
•  teist liiga sageli katkestada;
•  ilmutada jahmatust või erutust;
•  näidata, et sul pole aega;
•  käituda üleolevalt;
•  teha pealetükkivaid või ebaselgeid märkusi;
•  esitada liiga sügavale tungivaid küsimusi .
Rahulik, avameelne,  hooliv , tunnustav ning mitte-hinnanguline lähenemine 
on kontakti saavutamiseks hädavajalik.
Kuula sõbralikult.
Kohtle lugupidavalt.
Ole kaastundlik.
Käitu usalduslikult.
ENESETAPP – MÜÜDID JA FAKTID
Müüt
Fakt
1.  Inimesed,  kes  räägivad  enese- 1.  Enamik  inimesi,  kes  enesetapu 
tapust, seda ei tee.
sooritavad,  annavad  oma   kavatsus -
test eelnevalt märku.
2.  Suitsidaalne  inimene  on  kindlalt  2. Enamik enesetapjaid kõhkleb.
otsustanud surra.
3.  Enesetapp  pannakse  toime  ette  3.  Enesetapjad  annavad oma kavat-
hoiatamata.
sustest korduvalt märku.
1
4.  Kriisi  möödumine  tähendab,  et  4. Palju enesetappe sooritatakse just 
enesetapuoht on möödas.
paranemise ajal, kui inimesel on jõu-
du  ja  tahtmist  teha  enesehävituslik 
mõte teoks.
5. Kõiki enesetappe ei ole võimalik  5. Tõsi. Aga suuremat osa saab ära 
ära hoida.
hoida.
6. Kui keegi käitub suitsidaalselt, jääb  6.  Enesetapumõtted  võivad  tagasi 
ta niisuguseks alati.
tulla, aga nad pole püsivad ja mõne-
gi  inimese  puhul  ei  tarvitse  need 
kunagi korduda.
KUIDAS SUITSIIDIRISKI ÄRA TUNDA?
Mida inimese käitumises või lähiminevikus tähele panna:
•  kapseldunud olek, suutmatus omaste ja sõpradega lävida;
•  psüühikahäire;
•  alkoholism;
•  hirm või paanika ;
•  isiksuse muutused, ilmne ärrituvus, pessimism, depressioon või apaatia;
•  muutused söömis- ja magamisharjumustes;
•  varasem enesetapukatse;
•  enesepõlgus, süü-, alaväärsus - või häbitunne;
•  hiljutine raske kaotus – surm, abielulahutus, lahkuminek jms;
•   suguvõsas on esinenud suitsiidi;
•  ootamatu soov isiklikke asju korda ajada, testamendi koostamine jms;
•  üksildus-, abitus- ja lootusetusetunne;
•  lahkumiskirjad;
•  kehaline haigus;
•  korduv surma või enesetapu mainimine.
1
KUIDAS HINNATA SUITSIIDIRISKI SUURUST?
Kui  esmatasandi  meditsiinitöötaja  kahtlustab,  et  tegemist  võib  olla  suit-
sidaalse käitumisega, tuleks hinnata järgmisi asjaolusid: 
•  psüühiline hetkeseisund ja surma- ning enesetapumõtted; 
•  enesetapukava – kuivõrd inimene on selleks valmis ning kui kiiresti ta 
kavatseb seda teha; 
•  võimalik abi ja toetus (omaksed, sõbrad jne). 
Parim viis välja selgitada, kas inimesel on enesetapumõtteid, on seda kü-
sida .  Vastupidiselt  üldlevinud  arvamusele  ei  anna  enesetapust  rääkimine 
inimesele ideed  enesetappu  sooritada. Tegelikult on nad väga tänulikud ja 
tunnevad kergendust, et saavad kellegagi vabalt rääkida oma probleemidest 
ja  küsimustest,  millega  nad  silmitsi  seisavad.  Tavaliselt  inimesed  tõrjuvad 
selleteemalisi vestlusi, kohmetuvad ja taanduvad. 
Kuidas küsida? 
Pole sugugi kerge esitada kellelegi küsimusi tema enesetapumõtete kohta. 
Lihtsam on juhtida jutuajamine sellele teemale järk-järgult. Mõned sobilikud 
küsimused on näiteks:
•  Kas tunned end kurvana?
•  Kas tundub, et mitte keegi ei hooli sinust?
•  Kas tundub, et elu pole elamist väärt?
•  Kas tundub, et parem oleks elu lõpetada?
Millal küsida?
•  Kui inimene tunneb, et teda mõistetakse.
•  Kui patsiendil pole enam raske oma tundeid väljendada.
•  Kui patsient räägib oma ebameeldivatest tunnetest (üksildus, abitus jms).
Mida küsida?
1) Et saada teada, kas kellelgi on kindel plaan end tappa:
•  Kas sul on kavas oma elu lõpetada?
•  Kas oled mõelnud, kuidas seda teha?
1
2) Et saada teada, kas kellelgi on selleks vahendeid (meetod):
•  Kas sul on tablette, relva, putukamürki või midagi muud?
•  Kas need vahendid on kergesti kättesaadavad?
3) Et saada teada, kas inimesel on määratud mingi ajapiir:
•  Kas oled otsustanud, millal oma elu lõpetada?
•  Millal sa mõtled seda teha?
Kõiki neid küsimusi tuleb esitada taktitundeliselt ja 
osavõtlikult.
KUIDAS ENESETAPUMÕTETEGA 
INIMEST KOHELDA?
Väike risk
Inimesel  on  olnud  enesetapumõtteid  nagu  näiteks:  “Ma  ei  suuda  enam 
edasi elada” või “Tahaksin surnud olla”, aga tal pole mingit plaani enesetapu 
sooritamiseks.
Mida teha?
•  Pakkuda emotsionaalset tuge.
•  Saada  selgust  suitsidaalsetes  tunnetes.  Mida  avameelsemalt  inimene 
oma kaotusest, üksildusest ja alaväärsustundest räägib, seda enam tema 
emotsionaalne  segadus  vaibub. Kui inimene on rahunenud, hakkab ta 
tõenäoliselt kainemalt mõtlema. See on väga oluline, sest mitte keegi 
peale  inimese  enda  ei  saa  surmamõtteid  kõrvale  heita  ja  teha  otsust 
edasi elada.
•  Pöörata erilist tähelepanu inimese positiivsetele tegudele, suunates teda 
rääkima sellest, kuidas lahenesid varasemad probleemid ilma, et oleks 
vaja olnud abi otsida enesetapust.
•  Suunata inimene psühhiaatri või arsti juurde.
•   Kohtuda regulaarsete ajavahemike järel, et kontakt jätkuks.
1
Keskmine risk
Inimesel on enesetapumõtteid ja -plaane, kuid tal pole kavas kohe suitsiidi 
sooritada.
Mida teha?
•  Pakkuda emotsionaalset tuge, rääkida inimese suitsidaalsetest tunnetest 
ja pöörata tähelepanu positiivsetele jõududele. Lisaks jätkata alltoodud 
sammudega.
•  Kasutada ära kõhklusi. Tervishoiutöötaja peaks juhtima tähelepanu suitsi-
daalse inimese sisemistele vastuoludele ja kõhklustele, nii et järk-järgult 
tugevneks tema elusoov.
•  Leida enesetapule alternatiive. Tervishoiutöötaja peaks püüdma juhtida 
enesetapuohtlikku  inimest  teisi  lahendusvariante  leidma  ehk  äärmisel 
juhul pakkuma ise välja mõned võimalused lootuses, et vestluskaaslane 
võtab kaalumisele neist vähemalt ühe.
•  Sõlmida kokkulepe. Saada suitsiidi plaanivalt  inimeselt   lubadus , et ta ei 
tee enesetappu
- enne, kui ta on tervishoiutöötajaga uuesti kontakti võtnud;
- või teatud aja jooksul.
•  Suunata inimene psühhiaatri, nõustaja või arsti juurde ning leppida kok-
ku vastuvõtuaeg võimalikult lähitulevikus.
•  Võtta ühendust patsiendi omaste, sõprade, töökaaslastega ning püüda 
nendelt abi saada.
Suur risk
Inimesel on kindel plaan, vajalikud vahendid ja ta kavatseb kohe enesetapu 
teha.
Mida teha?
•  Jääda inimese juurde. Mitte mingil juhul jätta teda üksi.
•  Rääkida temaga delikaatselt, võtta ära tabletid, nuga, relv , putukamürk jms.
•  Sõlmida temaga kokkulepe.
0
•  Võtta otsekohe ühendust psühhiaatri või arstiga ning aidata korraldada, 
et inimene viidaks kiirabiautoga haiglasse.
•   Teatada juhtunust arstiga kooskõlastatult omastele.
ENESETAPUOHUS OLEVA INIMESE 
EDASISUUNAMINE
Võib tekkida olukordi, kui arsti pole  käepärast  ning edasi suunamise vajadus 
tuleb endal otsustada. 
Inimene tuleb edasi suunata, kui:
•  ta on psüühiliselt haige;
•  ta on varem teinud enesetapukatse(id);
•  tema suguvõsas on esinenud suitsiidi, alkoholismi või psüühikahäireid;
•  ta on kehaliselt haige;
•  tal puudub sotsiaalne tugi.
Kuidas edasi suunata?
•  Esmatasandi tervishoiutöötaja peab varuma aega, et seletada inimesele 
edasisuunamise põhjust.
•  Leppida kokku vastuvõtt arsti või psühhiaatri juures.
•  Selgitada  inimesele,  et  edasisuunamine  ei  tähenda,  nagu  tahaks 
tervishoiutöötaja  sel  moel  vabaneda  tema  probleemist  ja  “pesta  oma 
käed juhtumist puhtaks”.
•  Arstiga kooskõlastatult kohtuda inimesega pärast konsultatsiooni.
•  Kohtuda inimesega perioodiliselt, kui see kuulub raviplaani.
1
ABI ALLIKAD
Tavaliselt on kõige käepärasemad järgmised abiallikad:
•  perekond;
•  sõbrad;
•   töökaaslased ;
•  vaimulikud;
•  kriisiabikeskused;
•  tervishoiuspetsialistid.
Kuidas abi paluda ?
•  Arsti puudumisel püüdke saada suures enesetapuohus olevalt inimeselt 
luba  koostada  võimalikest  abistajatest  nimekiri  ning  seejärel  võtta 
nimetatutega ühendust.
•  Isegi siis, kui inimene oma lähedasi ei nimeta ning ei luba nende poole 
pöörduda, püüdke leida keegi, kes tunneb enesetapuohus oleva inimese 
suhtes muret.
•  Rääkige  eelnevalt  suitsidaalselt  käituva  inimesega  ise  ja  selgitage,  et 
mõnikord on kergem rääkida võõra kui lähedase inimesega, nii et ta ei 
tunneks end hüljatuna või solvatuna.
•  Rääkige appi kutsututega neid süüdistamata või neis süütunnet ärata-
mata.
•  Märkige üles, kuidas keegi lähedastest võiks inimest aidata.
•  Ärge unustage ka abistajate endi vajadusi.
MIDA TEHA JA MIDA MITTE TEHA?
Mida teha?
•  Kuulata, ilmutada kaastunnet, olla rahulik.
•  Näidata, et tahate aidata ja hoolite temast.
•  Võtta olukorda tõsiselt ja püüda hinnata riski suurust.
•  Küsida, kas on olnud varasemaid enesetapukatseid.
•  Pakkuda välja muid võimalusi peale enesetapu.
•  Küsida enesetapukava kohta.
•  Püüda võita aega ja sõlmida kokkulepe.
•  Teha kindlaks teised abistajad.
•  Kui võimalik, kõrvaldada enesetapuvahendid.
•  Tegutseda – võtta ühendust arstiga, otsida abi.
•  Kui enesetapurisk on suur, jääda inimese juurde.
Mida mitte teha?
•  Olukorda ignoreerida.
•  Sattuda segadusse, kimbatusse ja paanikasse.
•  Öelda, et kõik läheb hästi.
•  Soovitada inimesel lihtsalt jätkata.
•  Anda mõista, et probleem on tühine.
•  Anda tühje lubadusi.
•  Lubada hoida saladust.
•  Jätta inimest üksi.
KOKKUVÕTE
Pühendumus, tähelepanelikkus, teadmised, mure teise inimese pärast ning 
usk, et elu on elamist väärt – need on esmatasandi tervishoiutöötaja käsu-
tuses olevad peamised ressursid, mida peaks toetama teadmine ja veendu-
mus, et nad saavad enesetapu ärahoidmisele kaasa aidata.
Esikaanel: Mare Vint „Kivist sild“, lito26/70
Mare  Vint  (1942)  on  alates  1960ndate  teisest  poolest  kujundanud  olu-
liselt  Eesti  graafika  üldilmet.  Tema  originaaljoonistused  ning  graafilised  le-
hed  alustasid  koheselt  oma   maailmade   loomist,  jätkates  seda  tänini.  Nii 
püsivad juba aastaid teemad ja käsitlused, mille juurde Vint ikka ja jälle oma 
loomingus tagasi pöördub: metafüüsilised situatsioonid, korra ja kaose vahe-
kord, arhitektuuri ja looduse suhtlus, inimese üksindus, kunsti kõrgus. Kuigi 
Vint kuulub nende kunstnike sekka, kes pöörab idee kõrval erakordselt palju 
tähelepanu teoste visuaalsele teostusele, nn peenkäsitööle ja selle nõtkele 
viimistlemisele, kõnelevad tema lehed alati ja ennekõike inimesest. Nii on ka 
“Sild” jutustus inimese jälgedest ümbritsevas. Või – kui on soovi – ka täpselt 
vastupidisest.
Eero Epner (Haus Galerii)