Referaat teemal "Suitsiidiriski hindamine" (0)

SISUKORD

SISSEJUHATUS 2
1 SUITSIID 3
1.1 Suitsiidi riski ära tundmine 3
1.1.1 Riskifaktorid 4
1.1.2 Riski suurus 6
KOKKUVÕTE 8
KASUTATUD KIRJANDUS 9

SISSEJUHATUS

Suitsiide esineb nii meeste kui naiste seas, kuid on olemas teatud riskigrupid, kelle puhul on risk suurem. Riski suurendamisel mängivad suurt rolli mitmed tegurid nagu alkoholi tarbimine, tervislik seisund, perekonna olemasolu ja toetus ning veel paljud tegurid. Antud referaadis on välja toodud kuidas suitsiidi plaanivat inimest ära tunda, millised on riskifaktorid, riskide raskusastmed ning kuidas antud olukorras käituda ja suitsiidi ära hoida.

SUITSIID

Enesetapp ehk suitsiid on paljutahuline fenomen , mis on sajandeid köitnud filosoofide, teoloogide, arstide, sotsioloogide ja loomeinimeste tähelepanu. Prantsuse filosoof Albert Camus’ avaldab oma teoses Sisyphose müüt arvamust, et enesetapp on ainus tõsiseltvõetav filosoofiline probleem (WHO 2000).

Suitsiidi riski ära tundmine

Kui tekib kahtlus, et inimesel on suitsiidirisk tuleks tähele panna tema psüühiliste hetkeseisundit, surma ja enesetapumõtteid ( Saveljev 2005). Inimese käitumises võib veel täheldada kapseldunud olekut, hirmu või paanikat, ärrituvust, pessimismi, depressiooni või apaatiat, enesepõlgust, alaväärsus- või häbitunnet, korduvat enesetapu või surma mainimist, psüühikahäireid, alkoholismi, muutusi söömis- ja magamisharjumustes, lahkumiskirjade kirjutamine ja testamendi koostamine. Suurt tähelepanu tasuks pöörata ka varasematele enesetapukatsetele, hiljutistele kaotustele, suguvõsas esinenud enesetappudele ja kehalistele haigustele (WHO 2000).
Parim viis saada kinnitust kahtlusele, kas inimesel on enesetapumõtted või mitte, saab inimeselt endalt küsides. Arvatakse, et inimene, kellel on suitsiidimõtted ei soovi oma olukorrast rääkida, kuid tegelikkus on vastupidine - inimene tunneb kergendust ja tänulikkust kui saab oma probleemist rääkida (Saveljev 2005).
Enamik patsiente, kes kavatsevad enesetappu teha või ennast vigastada, annavad oma kavatsustest perearstile mingil moel märku- kas otseselt või kaudselt. Ta ei pruugi anda ühtegi vihjet oma suitsidaalsete kavatsuste kohta või on tema väljaütlemised juhuslikud ning mõjutatud häirivatest olukordadest. Suitsidaalse inimese kohtlemine sõltub riskifaktorite kestusest või suitsiidriski intensiivsusest. Selline kommunikatsioon võib viidata madalale suitsiidiriskile. Korduvad ning selged väljaütlemised suitsidaalsete mõtete ja plaanide kohta, ilma et tegu oleks alkoholijoobes või tuli kaigus öelduga, võivad viidata kõrgele suitsiidiriskile (Tervise Arengu Intstituut).
Suitsiidiriski ära tundmisele aitavad kaasa ka verbaalsed ja mitteverbaalsed tunnused. Mitte-verbaalseteks märkideks on mahalöödud pilk, psühhomotoorsed häired kõnes ja liikumisel ning hooletus suhtumine välimusse. Verbaalseteks vihjeteks on väljaütlemised nagu „ Olen surve all“, „Mul on närvid läbi“, pereelu, kooli, tööd ja suhteid puudutavad küsimused võivad samuti paljastada palju vajalikku informatsiooni patsiendi suitsidaalsuse kohta (Tervise Arengu Instituut).
Suitsidaalsel kliendil on mitmeid tunnusjooni, millele tuleks hindamisel tähelepanu pöörata. Suitsidaalne klient on tavaliselt haavatav, kergesti solvuv, tunneb häbi ja süüd, esineb meeleolukõikumisi ning reageerib tõrjuvalt kui tajub , et temast ei hoolita (Tervise Arengu Instituut).

Riskifaktorid

Suitsidaalset patsienti aitavad ära tunda ka riskifaktorid, mis jagunevad pika- ja lühiajalisteks riskifaktoriteks. Oluline on aru saada, kas patsient kavatseb sooritada enesetapu lühema või pikema aja jooksul. Püsivate või pikaajaliste riskifaktoritega inimesed kuuluvad kõrge riskiga gruppi, samas ägedad või lühiajalised riskifaktorid viitavad kõrge riskiga situatsioonile (Tervise Arengu Intstituut).
Pikaajalised riskifaktorid
Lühiajalised riskifaktorid
On olnud:
On praegu:
Depressiivne/ bipolaarne häire
Raske depressioon
Sõltuvushäire
Agiteeritus/ ärevus/ insomnia
Skisofreenia
Lootusetuse tunne
Ärevushäired
Kaasuv ärevus/ ainete kuritarvitamine ning tõsised meditsiinilised probleemid
Eelnevad suitsiidikatsed
Haiglast väljakirjutamine
Negatiivsed elusündmused lapsepõlves
Suitsiidimõtted
Isolatsioon/ üksinda elamine
Psühhosotsiaalsed stressorid
Töötus
Kaotused, majandusliku olukorra halvenemine
Meessoost, kõrge vanus
Kevad/ varajane suvi
Perekonnas on esinenud enesetappe
Tabel 1. Pika- ja lühiajalised riskifaktorid
Lisaks tabelistoodule on riskifaktoriteks ka psüühikahäired, suure valuga kulgevad haigused, alkoholism , uimastite kuritarvitamine, suhteprobleemid, traumaatilised elusündmused, vanadus, lahutatu, vallaline lesk , homo- või biseksuaalsus , immigrandid, HIV/AIDS, vaesus, invaliidsus, lapse kaotamine, koduvägivald, põlvkondadevaheline pinge ja massimeedia mõju (Tervise Arengu Instituut).
Depressioon on tihedalt seotud enesetapumõtetega. Kui nõustaja viib läbi intervjuud soovitatakse tal üles märkida sugu- naistel esineb depressiooni kaks korda enam kui meestel. Põhjuseks peetakse seda, et naised pöörduva sagedamini arstide poole kui mehed. Samuti on naised stressoritele vastuvõtlikumad kui mehed. Naiste osaks langeb ka suurem koormus- nii tööl kui kodus. Sünnitusjärgsel perioodil on naised eriti vastuvõtlikud. Meeste puhul on depressiooni raskem avastada , sest nad ei räägi oma tunnetest ja muredest nii avatult kui naised. Naiste suitsiidsuse suhe on 4-5:1. Suitsiidikatseidki teevad naised 2 korda enam kui mehed (Saveljev 2005).
Teine oluline punkt on vanus. Eestis esineb suitsiide kõige enam meeste seas vanusevahemikus 25- 44, järgnevad 45- 60- aastased mehed ning siis üle 60- aastased ja alla 25- aastased. Naiste puhul on suurim riskigrupp üle 60- aastaste seas, järgnevad 45- 60- aastased ning seejärel 25- 45 ja alla 25- aastased (Saveljev 2005).
Oluline on ka, kas tarbitakse alkoholi ja/või narkootikume. Kroonilisel alkohoolikul on suurem risk enesetapuks pohmelli seisundis, kui tekib enesesüüdistus, sageli kehalised valud, võõrutusnähud. Alkoholijoobes tunduvad probleemid suuremana ning konfliktid on altimad tekkima . Mõnuainete puhul on lihtne neid üle doseerida , et meeleolu languse korral endalt elu võtta (Saveljev 2005).
Puuduliku sotsiaalse toetuse puhul tunneb inimene end üksikult ning isoleeritus suureneb, mis annab võimaluse oma probleemide peale mõelda ning nendesse sügavuti laskuda. Inimesed, kes on vanglas , haiglas või kodus, aga voodihaiged, omavad suuremat suitsiidiriski. Eriti oluline on aga perekonna olemasolu ja nende toetus. Abielu võimaldab suuremat sotsiaalset ja emotsionaalset toetust. Eriti raskesti mõjub üksi elamine vanematele meestele, kes vajavad enda kõrvale toetavat inimest rohkem kui naised (Saveljev 2005).
Intervjueerija peaks rõhku panema ka haigustele. Hormonaalsed haigused, mao- seedetrakti haigused, südamehaigused, rasked liigesepõletikud ja halvatused põhjustavad suitsiidiriski suurenemist (Saveljev 2005). HIV/AIDS on samuti riski suurendav tegur (Tervise Arengu Instituut).

Riski suurus

Riskid jagatakse kolme kategooriasse:

• Väike risk
  

Inimesel on olnud enesetapumõtteid nagu näiteks: “Ma ei suuda enam edasi elada”, või “Tahaksin olla surnud”, aga tal pole mingit plaani enesetapu sooritamiseks.
Väikese riski puhul tuleks kliendile pakkuda emotsionaalset tuge, saada selgust suitsidaalsetes tunnetes. Mida avameelsemalt inimene oma kaotusest, üksildusest ja alaväärsustundest räägib, seda enam tema emotsionaalne segadus vaibub. Kui inimene on rahunenud, hakkab ta tõenäoliselt kainemalt mõtlema. See on aga väga oluline, sest mitte keegi peale inimese enda ei saa surmamõtteid kõrvale heita ja teha otsust edasi elada. Oluline on pöörata erilist tähelepanu inimese positiivsetele tegudele, suunates teda rääkima sellest, kuidas lahenesid varasemad probleemid ilma, et oleks vaja olnud abi otsida enesetapust, suunata inimene psühhiaatri või arsti juurde, kohtuda regulaarsete ajavahemike järel, et kontakt jätkuks (Saveljev 2005).

• Keskmine risk
  

Inimesel on enesetapumõtteid ja - plaane , kuid tal pole kavas kohe enesetappu sooritada.
Keskmise riski puhul tuleb pakkuda emotsionaalset tuge, rääkida inimese suitsidaalsetest tunnetest ja pöörata tähelepanu positiivsetele jõududele, kasutada ära kõhklusi. Tervishoiutöötaja peaks juhtima tähelepanu suitsidaalse inimese sisemistele vastuoludele ja kõhklustele, nii et järkjärgult tugevneks tema elusoov. Samuti tuleb leida enesetapule alternatiive, sõlmida kokkulepe. Saada suitsiidi plaanivalt inimeselt lubadus, et ta ei tee enesetappu. Ülioluline on suunata inimene psühhiaatri, nõustaja või arsti juurde ning leppida temale kokku vastuvõtuaeg võimalikult lähitulevikus, võtta ühendust patsiendi omaste , sõprade ja töökaaslastega ning püüda nendelt abi saada (Saveljev 2005).

• Suur risk
  

Inimesel on kindel plaan, vajalikud vahendid ja ta kavatseb seda kohe teha.
Suure riski puhul peaks jääma inimese juurde ja mitte mingil juhul jätta teda üksi, rääkima temaga delikaatselt, võtta ära tabletid , nuga, relv , putukamürk jms, sõlmida temaga kokkulepe, võtta otsekohe ühendust psühhiaatri või arstiga ning aidata korraldada, et inimene viidaks kiirabiautoga haiglasse. Oluline on teatada juhtunust arstiga kooskõlastatult omastele (Saveljev 2005).

KOKKUVÕTE

Teades, millised on suitsiidi tegemisele kaasa aitavad riskifaktorid oskame me neid oma lähedaste juures ära tunda ning nende kaotust ennetada. Suitsiidi plaaniv inimene vajab toetust ning soovib antud teemal rääkida, kuid ta vajab selleks usaldusväärset inimest, kes näitaks üles siirast huvi aidata. Eriti oluline on ära tunda väiksemgi vihje suitsidaalsusele meeste puhul, sest nad püüavad seda varjata, et varjata oma nõrkusi ning näida tugevama ja mehelikumana.

KASUTATUD KIRJANDUS

Saveljev, K. 2005. Abiks sotsiaaltöötajale depressiooni ja suitsiidiriski hindamisel. Tallinn
Tervise Arengu Instituut. 2010. Alkoholiprobleemidega patsientide suitsiidiriski hindamine. Tallinn URL WWW https://docs.google.com/viewer?a=v&q=cache:x7e8bIQvO7oJ:www.terviseinfo.ee/et/truekised/download/61+suitsiidiriski+hindamine+tervise+arengu+instituut&hl=et&gl=ee&pid=bl&srcid=ADGEEShrv5GMR7GB2dN1yxNQY2gDw9ht8Dx9tcC8HbBLiNvlKLcOXZAP3kfIIYb8VNTzESP6tfrIsI9zQJEjS6uCYjPyFXiipPBVrXit0IsHYgO_Twp6XCkKKA2MaoVkdkII52OqTqNH&sig=AHIEtbROMK_SbTYJImpzaWxz_wDfzJhV_A
WHO. 2000. Enesetappude ennetamine: abiks esmatasandi tervishoiutöötajatele. Tartu URL WWW http://www.who.int/mental_health/media/en/647.pdf