Suhtlemine: Info vahetuse kaudu mõjutamine (0)

SUHTLEMINE  
Info vahetuse  kaudu mõjutamine 
Jaguneb: 
  Kaudne  –  mõjutamine  toimub  kas  ühepoolselt  või  pika  aja  tagant  (nt  meedia, 
raamatud, film , teater, kirjad, e-post) 
  Otsene – mõjutamine on vastastikune ja kohene (vahendite abil telefon, sms, msn)  
  Suhtlemine näitab meie  suhtumist iseendasse, teistesse ja ümbritsevasse 
  Pole võimalik mitte suhelda, kõik meie ümber on suhtlemine. ( G. Aarma ) 
KEHAKEEL  
Kehakeelel on oma sõnad  silmside , kehahoiak, käeliigutused, näoilme, hääle 
valitsemine, distantsitsoonid. 
Olulisim on  silmside , sest lapsest peale teame, et inimene, kes otsa ei vaata, valetab. Samuti 
on  ebamugav  raakida  inimesega,  kes  meile  üldse  otsa  ei  vaata.   Soovitav   silmade  piirkonda 
vaatamise aja pikkus on kuni viis sekundit, sest liigne jõllitamine põhjustab vestluspartneris 
ebamugavust.  Pilku  on  soovitav  hoida  kulmudest  ja  nina  otsast  moodustavas  kolmnurgas. 
Silmside ei tohiks olla pikem kui 5-7 sekundit. 
Kehahoiak  näitab meie  suhtumist  ümbritsevasse.  Me näitame välja oma tundeid  ja mõtteid, 
peegeldame  oma  vaimseid  hoiakuid,  kuid  samas  võime  me  kehahoiakuga  mõjutada  ka  oma 
vaimu.  Selg  sirgu  ja  meie   enesekindlus   paraneb,  kossis  inimene  mõjub  (ja  tunneb  ennast) 
hädisena.  
Kehahoiakul jagatakse poosid kas suletud või avatud poosideks. Suletud poosides on inimene 
pinges ,  käed  ja  vahel  ka  jalad  on  ristatud,  näol  on  ilme  nagu  oldaks  millegi  peale  pahane. 
Avatud  poosides  inimene  on  vaba,  tema  käed  on  liikumises,  näol  tavaliselt  naeratus  või 
rahulolev ilme.  
Lugedes  kehakeelt ei tohi ara unustada, et ühtki žesti ega poosi ei tohi välja rebida kontekstist 
ja alati tuleb vaadata mitmeid tegureid koos. Meie kehad peaksid liikuma samas rütmis meie 
sõnadega.  
Positiivseks   kehakeele  märgiks loetakse oma keha esipoole pööramist suhtluspartneri poole. 
Seega tuleks ka klienti teenindades hoiduda tema poole  seljaga  olemast, tuleks klient võtta nn. 
embusesse – paremalt teenindame parema käega ja vasakult vasaku käega. 
Agressiivne väljanägemine ehk negatiivse kehakeele märke: 
  käed risti rinnal 
  põrnitsemine 
  sõrmega osutamine 
  kellegi üle kummardumine 
Närviline väljanägemine 
  Ristatud käed ja/või jalad 
  Raamatute või paberite surumine  vastu rinda 
  Roidunud, justkui kokkuvajunud poos 
  Käte ringutamine 
   Jalgadega  toksimine 
  Sõrmedega trummeldamine 
  Küünte närimine 
  Ehete või juuste näppimine 
  Rääkimise ajal käega suu  katmine  
  Sage sügamine 
  Sage köhatamine 
  Kella või mansetinööpidega mängimine 
  Käed taskus 
Vastupidine  on siis tavaliselt positiivne kehakeel. Võiks ka mõnda asja otse vältida, et mitte 
välja paista peale tükkiv. 
Käed elavad sageli suhtlemisel oma elu. Kui meie käed ülemäära liiguvad, siis jätame endast 
ebakindla  inimese  mulje,  samuti  häirib  põhjamaist  inimest  liigne  žestikuleerimine.  Käte 
liikumine  peaks  olema  rahulik  ja  vastavuses  meie  meeleolu  ning  suhtlemispartneri 
liigutustega .  Käed  rõhutavad,  pehmendavad,  kutsuvad  tegutsema  või  alandavad 
vestluspartnerit,  arukas  käeliigutus  oigel  ajal  mõjub  veenvamalt  kui  ükskõik  milline 
argument.  
Paljud meist räägivad käte abil. Mõned inimesed kinnitavad, et nad ei suudaks üldse  vestelda , 
kui nende käed peaksid paigal olemas. Žestid võivad olla kasulikud, kuni meil säilib kontroll 
nende kõne üle. Kui nad meie sõnu toetavad,  lisavad  nad tunderõhke ja huvitavust. Kui nad 
aga  toimivad lekkena ja vastustavad meie soovitut sõnumit, siis jääme hätta. 
Miimika . Näoilme peab olema kooskõlas  ülejäänuga teie suhtlemises.  Kui  tahate  positiivset  
muljet  jätta,  siis  naeratage,  kuid  kui  kellegagi  on  kana  kitkuda,  siis  pole  sobilik  naeratada, 
tuleks  jääda  neutraalseks.  Soovitada  võib  ka  sõbralikku  ja  huvitatut   ilmet ,  harjuta  oma 
miimikat  tundma  peegli  ees.  Näoilmest  on  inimesel  võimalik  väga  palju  infot  välja  lugeda. 
Peab  meeles  pidama,  et  kui  me  ei  jälgi  oma  ilmet,  siis  võib  meie  ilme  tihti  vingerpussi 
mängida. Väldi kuulamisel kulmukortsutust, paljudel on see harjumus. 
Distantsitsoonid  –  on   tsoonid   inimese  ümber,  mida  inimene  peab  isiklikuks  alaks.  Meile  ei 
meeldi kui võõrad tulevad meile liiga ligidale ja me püüame neist eemalduda.  
Tsoonid jagunevad 
1)  intiimtsoon  kehapinnast  kuni  45-60  cm,    siia  lubatakse  lähedasi  sõpru,  pereliikmeid 
lähedasi,  partnerit,  arstidel,  ja  mõnel  teise  elukutse  esindajal  on  "eriluba".  Nimetatakse 
veel  käeulatus,  käsivarre  pikkus.  Selles  tsoonis  mõne  võõra  inimesega  suhelda  on 
ebamugav. 
2) dialoogitsoon e.  personaalne tsoon 60-120 cm. Räägime inimestega, keda peame endaga 
samaväärseteks,  meeldivad  tuttavad,  kolleegid,  sõbrad,  sõbrannad.  Seda  tsooni  kasutatakse 
kliendi ja  teenindaja  vaheliseks suhtlemiseks, samuti ametiasjade ajamiseks. Selles tsoonis ei 
tunne inimesed end ei üksildasena ega suhtlemiseks kohustatud olevana.  
3) respektitsoon 120-200 cm. Räägime endast kõrgemate inimestega, nt. ülemused, õpetajad. 
4) publikutsoon üle 200 cm kasutatakse avalikel esinemistel. 
Kui  me  rikume  tsooni  reegleid  ja  siseneme  valesse  piirkonda,  siis  vestluspartner  sulgub  ja 
tunneb ennast ebamugavalt, sama juhtub meiega, kui meie tsooni sisenetakse. 
Alateadvusliku kehakeele sõnumid 
  Silmside 
  Miimika 
  Kehaliigutused 
  Kehaasendid 
  Žestid 
  Distantsid 
Teadvuslikud kehakeele sõnumid 
  Soeng 
  Riietus 
  Ehted 
  Tätoveeringud 
  Kehahoid 
  Kõnnak 
  Lõhn 
PARAKEEL 
Hääl  annab  38%  üldmuljest.   Parima   tulemuse  saame  rääkides  selgelt,  madalama  häälega. 
Häälekvaliteedi  olulised   faktorid   on  hääle  kõrgus,  toon,  kõne  tempo  ja  naeratus  hääles. 
Häälest väljaloetavat infot nimetatakse parakeeleks. 
Parakeele koostisosad 
Parakeele moodustavad hääle kõrgus, tempo, toon, kõla, rütm, tugevus. 
Kõrgus  –  Häälekõrgusel  on  sõnumi  edastamisel  oluline  osa.  Pingulolek  põhjustab  hääle 
kõrgenemist,  samuti  kõrgeneb  hääl  rääkides   millestki   meeldivast,  lõbusast.  Hääl  madaldub 
rääkides olulist, kui oleme masendud, väsinud, rahulik.  
Tempo – Tavasuhtluses on kerge jääda tempos piiri pidavaks, kui olukord läheb keeruliseks 
on raske jälgida kõne tempot. Tavaliselt  kipub  tempo tõusma. Ja mida närvilisem on inimene, 
seda kiiremaks asi läheb. Oluline on, et kõne tempo sobiks olukorra ja sihtgrupiga.. Rahulik 
tempo  mõjub  enesekindlalt,  rõhutab  teema  tähtsust.  Eriti  olulistest  asjades  rääkides  tõmba 
teadlikult maha toon ja tempo. Vesteldes sobita oma tempo partneri  omaga  ja tea, et see võib 
olla  keeruline.  Kiire  jututempo  annab  märku  ka  ebakindlusest.  Aeglaselt  ja  kõhklevalt 
kõneledes jätate ebakindla ja ükskõikse mulje. 
Toon  –  monotoonne  hääl  väsitab  kuulajat  ja  ei  anna  piisavalt  infot  sõnumi  kohta. 
Hääletooniga  varieerides  on võimalik muuta kõne ilmekaks ja huvitavaks. Kuid iga liialdatud 
võte  tähendab  tavaliselt  valetamist.  Toon  peaks  lause  lõpus  alla  minema.  See  rõhutab 
kompetentsust, kindlameelsust ja kõlab rahustavalt. 
Kõla  –  Sellest  sõltub  kõne  arusaadavus.  Koduses  miljöös  võib  olla  oma  kõne  kõla  ja 
hääldamise  suhtes  ükskõikne,  kuigi  ei  soovita,  sest  kipume  olema  oma  harjumuste  orjad. 
Tööalases suhtlemises on lubamatu segane kõne. Selgelt välja öeldu jätab mulje selgusest ja 
otsusekindlusest.  Kõlav  hääl  jätab  kõnelejast  enesekindla  mulje,  kime  ja   peenike   hääl 
otsustusvõimetu ja ebakindla mulje, seostatakse ka närveerimisega. 
Tugevus –  vali hääl  seostub  innukuse ja enesekindlusega, kuid  ka  agressiivsuse ja ülbusega 
ning  sõnumi  ületähtsustamisega.  Igapäevasuhtluses  peetakse  vaikset  häält  usaldusväärsuse, 
hoolivuse  ja  mõistvuse  märgiks.  Kuid  see  võib  vihjata  ka  enesekindluse  puudumisele, 
alaväärsusele, argusele, nõrkusele ning kõneleja veendumusele, et tema jutt on tähtsusetu.  
Omaette  tähendus on sosinal, mis tähendab, et teised peale omavahel rääkijate seda kuulda ei 
tohi. 
Rütm  –  määrab,  milliseid  sõnu  lauses  rõhutatakse  ja  sellega  ka  lause  tähenduse.  Rütmi  ja 
erinevate  rõhu  asetustega  erinevatele  sõnadele  ja  sõnaosadele  võib  saavutada  otsesõnu 
väljaöeldule risti vastupidine tulemus.  
Lause vale rütm võib lause ka  peapeale pöörata. 
Näiteks: Olen mina ikka õnnelik! - väljendab seda, et olen tõeliselt õnnelik 
Olen ma ikka õnnelik? - väljendab kahtlust, kas ma ikka olen õnnelik. 
Rõhutatult ja aeglaselt öeldakse tavaliselt välja enda jaoks olulisi asju. 
Tähelepanu tuleb pöörata ka parasiitsõnade kasutamisele ja sellele, et  mõtlemise taustaks ei 
tasuks häälitseda ( ma aaaa arvan, …) 
SOTSIAALSED ROLLID 
Roll  on  ühiskonna  ja  sind  ümbritseva  väikegrupi  poolt  heakskiidetud  käitumisviis  (õpilane, 
poeg, tütar, naine, mees, müüja, õpetaja jne). 
Rolliootused (teistel sinu suhtes),  
on  ootused,  mis  üldiselt  rolli  täitja  individuaalsust  ei  arvesta.  Meie  käitumine  vastab  rollile 
vaid siis, kui teised inimesed meilt just niisugust käitumist ootavad ja selle heaks kiidavad. 
Ootustele mittevastav käitumine toob kaasa sotsiaalseid sanktsioone. Erinevate gruppide ja eri 
inimeste ootused mingi rolli suhtes võivad olla väga erinevad. 
Rollikujutlused (sinul iseenda suhtes).  
Kujutlus  mingist rollist tähendab, et sinul endal peab olema  ettekujutus  vastaspoole ootustest 
ja nendega tuleb arvestada. Sa pead suutma oma rolli hästi ette kujutada ja uskuma, et suudad 
seda täita. 
Kõigil meil on palju rolle, osa neist on põhirollid, osa kõrvalrollid. Tavaliselt valime mingis 
situatsioonis  sellise  rolli,  mille  taga  seisev  inimestegrupp  on  meile  kõige  tähtsam  või  mille 
hukkamõistu me kõige rohkem kardame. 
Rollikonfliktid 
Võivad olla sisemised. Siis on eri inimeste ootused mingi rolli  suhtes on väga erinevad.  
Või siis välised. Eri rollid nõuavad meilt erinevat käitumist (nt töö juures sõbraga). 
Ladus rollikäitumine 
  Tagab  inimeste  vaheliste  suhete  stabiilsuse,  annab  meile  kindlus  ja  julgeolekutunde 
(me teame, mida kelleltki oodata võib). 
  Muudab  suhtlemise  ökonoomsemaks,  hästi  rolle  vallates  ei  pea  me  korduvates 
situatsioonides pead murdma, kuidas käituda või mida öelda. 
  Roll  isegi  kaitseb  meid,  aitab  hoida   piire   ja  enesehinnangut.  Eriti  olukordades,  mis 
muidu tooksid kaasa alandust, ärritumist, solvumist jne. 
Hea suhtlemisoskus eeldab: 
  Head orienteerumist  rollides , mida teised täidavad 
  Oma põhirollide valdamist 
  Oskust paindlikult rolli siseneda ja rollist väljuda kui situatsioon muutub 
  Oskust kujutleda ennast partneri rolli 
  Oskust  nii  iseenda  kui  teiste  juures  vahet  teha  rollikäitumise  ja  isikupärase 
käitumise vahel 
 
 
SUHTLUSTASANDID 
Jagatakse kolmeks – laps, täiskasvanu ja lapsevanem .  
Ei  sõltu  meie  vanusest  ega  sotsiaalsest  positsioonist,  ehk  sellest,  kas  me  oleme 
lapsevanem või mitte. 
Kunagi kirjutas üks õpilane suhtlustasanditest nii: laps pole ma enam ammu,  lapsevanemaks  
ei kavatse niipea hakata, järelikult suhtlen täiskasvanu tasemel. Üldiselt võib teha järelduse, et 
suhtlustasandite  mõiste  oli  jäänud  talle  arusaamatuks.  Loodan,  et  mõistate:  me  kasutame 
erinevaid suhtlustasandeid pidevalt ja vahetame tasandit päeva jooksul korduvalt nii nagu oma 
rollegi.    
LAPS 
Sisemine  laps  koosneb  tungist  teada  saada,  puudutada,  kogeda  maailma.  Temas   peituvad  
rõõm,  armastus,  aga  ka  hirm,  viha,  ja   rahulolematus   iseendaga.  Samuti  on  lapsesse   maetud  
vanemate rahulolematus lastega. Laps kasutab suheldes selliseid väljendeid nagu: oleks mul 
olemas,  miks  mina,  ma  ei  taha.  Suheldes  vallandub  hulk  energiat   pisarate ,  mossitamise, 
tujutsemise  või  virina  kujul,  kui  lapsega  ei  olda  rahul,   valdab   teda  solvumine  ja  viha.  Laps 
peab  selgitama,  aru  andma,  ennast  kaitsma.    Pidev  selle  tasandi  kasutamine  muutub 
koormavaks  teistele.  Omane  manipuleerimine,  ärategemine.  Suhtlusstiililt  kas  passiivne  või 
varjatult agressiivne. 
Jaguneb jonniv või kapriisne laps ning sõbralik laps. Sõbraliku lapse tasandil käib enamus 
meie igapäevasuhtlemisest. Siia kuuluvad lõõp, nali, sõbralik tögamine, iseenda üle naermine 
jne.   
TÄISKASVANU 
Tasakaalustav   suhtlustasand   lapse  ja  lapsevanema  vahel.  Täiskasvanu  teeb  info  töötlemisel 
adekvaatseid  otsuseid,  ta  analüüsib  ümbritsevat  ja  ennustab  oma  tegevuse  tagajärgi.  Kui 
juhindute  üksnes  tunnetest  ja  hetketuju   ajel ,  on  sisemine  laps  saanud  võidu.  Lapsvanema 
tasandi  võidu  korral  tulevad  esile  põhjendamatu   rangus   ja  eelarvamused.  Normaalsel 
täiskasvanu  tasandil  suhtleja  teab  lapse  vajadusi  ja  on  teadlik  lapsevanema  käskudest 
keeldudest. Ta suhtleb ja teeb otsuseid iseseisvalt, tema jutt on otsekohene ja sirgjooneline, ta 
kirjeldab   olukordi ,  esitab  küsimusi,  kaalub  võimalikke  variante,  vaeb  tundmatut  ja  tuntut, 
õiget ja valet, veendumuste asemel on arvamused. Suhtlusstiililt kasutab kindlat suhtlusstiili. 
 
LAPSEVANEM  
See  on  suur  hulk  reegleid,  moraalinõudeid  ja  veendumusi,  mis  on  pärit  nende  vanematelt. 
Need  reeglid  on  mõnes  mõttes  kasulikud.  Kui  aga  need  reeglid  hakkavad  teid   segama  
suhtlemisel  ja  omaelu  elamisel,  siis  tuleks  need  reeglid  üle  vaadata.  Sellest  positsioonilt 
suheldes  kasutate  sõnu  lõpeta,  ära  tee,  alati.  Jutt  kubiseb  käskudest  ja  keeldudest  ning 
paikapanevatest hinnangutest vastik naeruväärne suurepärane. Kipute arutlema selle üle, mis 
on  õige  ja  mis  mitte.  Te  olete  seotud  reeglitega,  mida  teil  ei  tule  mõttessegi  kriitiliselt  üle 
vaadata,  vesteldes  kasutate  ründavat,  süüdistavat  tooni.  Suhtlemine  toimub  ülevalt  alla. 
Kasutab avalikult agressiivset suhtlusstiili, või kasutada ka varjatult agressiivset. 
Jaguneb  toetavaks  ja  kontrollivaks   vanemaks .   Toetav   vanem  kuulab,  mõistab  suunab, 
selgitab, kontrolliv vanem käsutab, ei oska kuulata. 
Suheldes kasutab inimene kõiki neid tasandeid, lähtudes teemast, inimesest ja antud hetkest. 
Kui üks osapooltest võtab suhtlemises endale mingi kindla rolli, siis teine võtab kas sama rolli 
või liigub vastupidisele rollile, tasandile.  
Kõige  tõhusam  on  suhtlemine  siis,  kui  mõlemad  osapooled  on  täiskasvanu  tasandil.  Lapse 
tasandil ei teha otsuseid, kõik on määratlemata, vastutust ei soovi kumbki võtta. Lapsevanema 
tasandil  toimub  süüdistamine,  õpetamine,  mõlemad  püüavad  oma  arvamust  peale  suruda,  ei 
kuulata vestluspartnerit. Täiskasvanu tasandil suhtlev inimene oskab arvestada vestluspartneri 
ja  oma  vajadustega,  samuti  oskab  ta  vajadusel  kasutada  kõiki  kolme  tasandit  ja  hoida  neid 
tasakaalus.  Vestlus  on   sisukas ,  tagajärjekas  ja  info,  mida  vahetatakse  on  mõlema  partneri 
jaoks huvitav. 
Suhtlemistasandite   tundmine   võimaldab  analüüsida  inimeste  vahelisi  suhteid,  ennustada 
kasutatavaid  tasandeid  eri  inimeste  ja  situatsioonide  puhul,  avastada  igapäevaelus 
kasutatavaid  suhtlemismänge,  vahetades  tasandeid  partnerit  paremini  mõista,  vältida 
konfliktide tekkimist, analüüsida enda ja teiste käitumist ja  korrigeerida  seda.  
Selle  kindlaks  määramiseks,  millisel  tasandil   partner   on,  ei  piisa  sõnalise  teksti  jälgimisest. 
Silmas  tuleb  pidada  ka  verbaalsete  ja  mitteverbaalsete  suhtlemisvahendite  omavahelist 
kooskõla, allteksti jne. 
Igapäevaelus  muutume  sageli  probleemis  orienteerumise  etapil  emotsionaalseks,  sekkume  
tuliselt, toome arutellu sisse hoiakuid ja hinnanguid, käitume lapse või vanema tasandil. Siit 
on  kerge  sattuda  arutama  mitte  probleemi,  vaid  suhteid  ning  oht  konflikti  minna  suureneb 
tunduvalt. Igasugused tülid ja vaidlused kulgevadki lapse tasandil, kus  emotsioonid vallutavad 
meie ratsionaalse ja loogilise mõtlemise. 
TÄISKASVANU KÜPSED MINA-KAITSED 
  Püüd  planeerida oma elu (eesmärgid, sihid) 
  Positiivne mõtlemine 
  Altruism ja empaatia  ehk võime näha asju ka teiste seisukohalt  
  Tegelikkuse arvestamise võime 
  Huumori leidmine kasutamine, mitte  satiir  
  Mõistlik huvi enda vastu, eneseaustus ja sallivus 
  Huvi teiste vastu (aktsepteerimine ja sallivus) 
   Enesejuhtimine , otsustusvõime ja otsustamine 
  Paindlikkus ja loovus  – kui ühtviisi ei saa, siis proovib teisiti 
  Mõistlik  hedonism  (enesele rõõmude lubamine)  
  Võime oma tundeid väljendada