võimaluse ühinedes Soomlasetega. Ulatuslikum põhenemine algas märtsis 1943, et pääseda Saksa mobilisatsioonist. Põgenikega tegelev Eesti Büroo seadis sihiks luua Soome armee koosseisus rahvuslik väeosa, milles kujuneks tulevase Eesti sõjaväe tuumik. Jaanuaris 1944 moodustati 200. jalaväerügement, kuhu kuulus 2500 vabathtlikku. Allüksuste juhtidena tegutsesid soomlaste kõrval ka Eesti ohvitserid. Pärast Soome kapituleerumist tuli enamik soomepoisse kodumaale, et osaleda Eesti kaitsmisel. Ehkki soomepoisse oli vähe, näitas nende tegevus, et väikrahvaski võib kahe suurvõimu heitluses leida oma huvidele vastava kolmanda tee ning rääkida kaasa oma saatuse määramisel.
Suur-Saksamaa eest, kuid olid valmis võitlema iseseisva Eesti nimel ja otsisid selleks kolmandat võimalust. Seda võimalust pakkus ühinemine põhjanaabritega ning juba Talvesõja ajal läks Soome eesti noormehi, kes tollal siiski veel rindele ei jõudnud. Ulatuslikum põgenemine Soome algas märtsis 1943, et pääseda Saksa mobilisatsioonist ning 1944. aasta alguseks oli Soome jõudnud üle 4000 eestlase. Pärast Soome kapituleerumist tuli enamik soomepoisse Eesti Vabariigi rahvuskomitee kutsel kodumaale, et osaleda Eesti kaitsmisel. Ehkki soomepoisse oli Eesti tuleviku muutmiseks liiga vähe paistsid nad silma lahingutes Punaarmee vastu Tartu pärast ning kokkupõrkes taganevate Saksa üksustega Tallinna all. Osa eestlasi põgenes aga Läände kartes Nõukogude võimu repressioone. Paljud nendest lahkusid kodumaalt lootusega võimalikult kiiresti olukorra normaliseerudes naasta, kuid enamasti jäädigi välismaale
Suur-Saksamaa eest, kuid olid valmis võitlema iseseisva Eesti nimel ja otsisid selleks kolmandat võimalust. Seda võimalust pakkus ühinemine põhjanaabritega ning juba Talvesõja ajal läks Soome eesti noormehi, kes tollal siiski veel rindele ei jõudnud. Ulatuslikum põgenemine Soome algas märtsis 1943, et pääseda Saksa mobilisatsioonist ning 1944. aasta alguseks oli Soome jõudnud üle 4000 eestlase. Pärast Soome kapituleerumist tuli enamik soomepoisse Eesti Vabariigi rahvuskomitee kutsel kodumaale, et osaleda Eesti kaitsmisel. Ehkki soomepoisse oli Eesti tuleviku muutmiseks liiga vähe paistsid nad silma lahingutes Punaarmee vastu Tartu pärast ning kokkupõrkes taganevate Saksa üksustega Tallinna all. Osa eestlasi põgenes aga Läände kartes Nõukogude võimu repressioone. Paljud nendest lahkusid kodumaalt lootusega võimalikult kiiresti olukorra normaliseerudes naasta, kuid enamasti jäädigi välismaale
vastumeel, seega ei andnud vabatahtlikke värbamine soovitud tulemust. Kui punaarmee lähenes Eesti piirile, kuulutas Eesti Omavalitsus 31.jaanuar 1944 välja üldmobilisatsiooni. Enamus sõjaväest koondati piirikaitserügementidesse. Leidus ka mehi, kes ei tahtnud sõdida ei kommunistliku Venemaa ega natsliku Saksamaa eest, kes põgenesid sõja eest Soome. Soomes moodustati eestlastest 200.jalaväerügement, kuhu kuulus umbes 2500 eestlast. Pärast Soome kapituleerumist tuli enamik soomepoisse Eesti Vabariigi Rahvuskomitee kutsel kodumaale, et osaleda Eesti kaitsmisel. Ehkki soomepoisse oli liiga vähe paistsid nad silma lahingutes punaarmee vastu Tartu pärast ning kokkupõrgetes taganevate Saksa üksustega Tallinna all.
haavata sai üle 264 000, haigestus üle 57 000 mehe, surnuks külmus üle 9 000 mehe ja vangi langes üle 3000 mehe. Soomepoisid Soomepoisid on Teises maailmasõjas Soome poolel vabatahtlikena võidelnud eestlased. Esimesed soomepoisid olid 1939. ja 1940. aastal Eestist Soome põgenenud mehed, Nad soovisid anda oma panuse hõimunaabrite võitlusele pealetungiva punaväe vastu Talvesõjas. Jätkusõjas kuulus enamus soomepoisse 200. jalaväerügemendi koosseisu. Eesti vabatahtlikke võitles ka nt mereväes ja kaugluurerühmades. Pärast Jätkusõja lõppu oli neil Enamus soomepoisse tulid võimalus tulla Eestisse oma kodumaa nimel Eestisse oma võitlema. kodumaa eest võitlema. Talvesõja lõpp Talvesõda lõppes 13. märtsil 1940 kell 11.00. Soome võitis, kuid pidi loovutama osa oma maast. Nõukogude Liit suutis
Soome väes sõdisid eestlased kõige meelsamini, sest nad tahtsid iseseisvust tagasi ja selleks oli vaja tugevama sõijaväega liituda ning Punaarmee välja tõrjuda. Soomet usaldas Eesti rahvas kõige rohkem ja 1944. Aasta alguseks oli Soome jõudnud üle 4000 eestlase. 1944. Jaanuar moodustati 200. Jalaväerügament, kuhu kuulus umbes 2500 vabatahtlikku. Pärast Soome kapituleerumist tuli enamik soomepoisse Eesti Vabariigi Rahvuskomitee kutsel kodumaale, et osaleda Eesti kaitsmisel. Kuigi soomepoisse oli Eesti tuleviku muutmiseks liialt vähe, andis nende tegevus eestlastele palju tahet end ka lootusetus olukorras kaitsta. Paljud eestlased põgenesid lääneriikidessse. Suurem põgenemine toimus 1944. Aasta keskel, kuid tegelikult hakkas põgenemine juba varemgi. Põgeneti kuni tundi suurt hirmu venelaste ees. Kokku lahkus suure põgenemise käigus Eeestist umbes
rindele ei jõudnud. 1941. aastal oodustati Erna luuregrupp, mis tegutses Suvesõja päevil koos metsavendadega kodumaa pinnal. Ulatuslikum põgenemine Soome algas märtsis 1943, et pääseda Saksa mobilisatsioonist. Jaanuari 1944 moodustati 200.jalaväerügement, kuhu kuulus umbes 2500 vabatahtlikku. Ülemaks määrati Soome kolonel Eino Kuusela, kuid allüksuste juhtidena tegutsesid soomlaste kõrval ka Eesti ohvitserid. Pärast Soome kapituleerumist tuli enamik soomepoisse Eesti Vabariigi Rahvuskomitee kutsel kodumaale, et osaleda Eest kaitsmisel. Soomepoisid paistsid silma lahingutes Punaarmee vastu Tartu pärast ning kokkupõrkes taganevate Saksa üksustega Tallinna all. Ehki soomepoisse oli Eesti tuleviku muutmiseks liialt vähe, näitas nende tegevus, et väikerahvaski võib kahe suurvõimu heitluses leida ma huvidele vastava kolmanda tee ning rääkida sel moel kaasa oma saatuse määramisel.
jaanuaril 1944 välja üldmobilisatsiooni. Nüüd mindi sõjaväeteenistusse meelsamini, sest kodumaad oli tarvis kaitsta. Oli ka palju mehi, kes ei tahtnud sõdida ei kommunistliku Venemaa ega natsliku Suur- Saksamaa eest ning otsiti selleks kolmandat võimalust. Seda võimalust pakkus ühinemine soomlastega. Ulatuslikum põgenemine algas märtsis 1943, et pääseda Saksa mobilisatsioonist. Pärast Soome kapituleerumist tuli enamik soomepoisse Eesti Vabariigi Rahvuskomitee kutsel kodumaale, et osaleda Eesti kaitsmisel. Osa eestlasi põgenes Läände, et sõdimisest hoiduda. Eestlastel polnud valikut kus nad sõdivad, neid mõjutati ja sunniti sõtta tulema.
vangi. SOOME ARMEE Mehed, kes olid valmis võitlema iseseisva Eesti nimel, suundusid Soome, Erna luuregruppi. Ulatuslik põgenemine Soome algas märtsis 1943, et pääseda Saksa mobilisatsiooniks. Eesti Büroo seadis sihiks luua Soome armee koosseisus rahvuslik väeosa, millest kujuneks tulevase Eesti sõjaväe tuumik. Jaanuaris 1944 moodustatigi 200.jalaväerügement. Allüksuste juhtidena tegutsesid soomlaste kõrval ka Eesti ohvitserid. Peale Soome kapituleerimist tuli enamik soomepoisse Eesti Vabariigi Rahvuskomitte kutsel tagasi kodumaale, et kaitsta Eestit. Kuigi soomepoisse oli vähe, näidati, et väikerahvaski võib kahe suurvõimu heitluses leida oma huvidele vastava kolmanda tee ning rääkida sel moel kaasa oma saatuse määramisel. Kapitulatsioon allaandmine Mobilisatsioon sõjaväekohuslaste tegevteenistusse kutsumine ERINEVUSED (NSVL-i) SARNASUSED ERINEVUSED (SAKSA)
Vabatahtlikena osalesid sõjas metsavennad. 1942 hakati värbama vabatahtlikke Eesti SS- leegionisse, kuid eestlased olid saksamaa poliitikas solvunud, et vähesed läksid vabatahtlikuna sinna. Kui saksamaa kapituleerus, langesid sõdurid punaarmee vangi. Kõige rohkem taheti võidelda oma kodumaa eest, kuid seda ei saadud. Paljud pettunud mehed läksid koos naiste jalastega Soome Saksa mobilisatsiooni eest. Nendest moodustati 200. jalaväerügement, kuid sõjas nad võidelda ei saanud. Enamik soomepoisse tuli tagasi eestisse. Paljudele inimestele ei meeldinud Nõukogude okupatsioon ja seetõttu põgeneti üle mere Rootsi, sealt edasi läände (saksamaa, ameerika, kanada jne). Arvati, et Eesti isesesvus taastatakse ja nad saavad tagasi tulla, kuid seda ei juhtunud ja paljud kodud jäid tühjaks. Kuna eesti oli pidavalt võõrvõimu all siis ei saadud valida, kelle poolel sõdida, sest toimusid sundmobilisatsioonid ja selle ei ei olnud meestel pääsu.
eest, kuid olid valmis võitlema iseseisva Eesti nimel, valisid ühinemise soomlastega. Nende osalusel moodustati 1941. aastal Erna luulegrupp, mis tegutses Suvesõja päevil koos metsavendadega kodumaa pinnal. Tänu põgenikega tegeleva Eesti Büroo sihikindlale tegevusele moodustati 1944. aasta jaanuaris 200. jalaväerügement, kuhu kuulus ligikaudu 2500 vabatahtlikku (ülem- Soome kolonel Eino Kuusela). Peale Soome kapituleerumist tuli enamik soomepoisse kodumaale, et Eestit kaitsta ning tulid sellega väga hästi toime. Paljud eestlased põgenesid välismaale lootusega peale sõja lõppu ja Eesti omariikluse taastumist tagasi pöörduda. Nad ei võinud enam mitte milleski kindlad olla. Rahvas kartis. Eestlastel ei olnud võimalust valida, kelle pool sõdida. Nad olid nii tugevalt venelastest ja sakslastest sõltuvad, et lihtsalt pidid nende vägedesse astuma. Mõned hakkasid ka vastu, kuid hiljem tuli see neile kahjuks.
natsliku Suur- Saksamaa eest, kuid olid valmis võitlema iseseisva Eesti nimel ja otsisid selleks kolmandat võimalust. Seda võimalust pakkus ühinemine soomlastega. Juba Talvesõja ajal läks Soome eesti noormehi, kes tollal siiski rindele ei jõudnud. Küll aga moodustati nende osalusel Erna luuregrupp, mis tegutses koos metsavendadega kodumaa pinnal. Märtsis algas ulatuslik põgenemine Soome, et pääseda Saksa mobilisatsioonist. Pärast Soome kapituleerimist tuli enamik soomepoisse Eestisse, et osaleda Eesti kaitsmisel. Ehkki oli poisse Eesti päästmiseks liiga vähe, näitas nende tegevus, et väikerahvaski võib leida oma huvidele vastava kolmanda tee ja rääkida kaasa oma saatuse määramisel. Ainus pääsetee Punaarmee eest põgenemiseks oli minek Läände. Tagasi loodeti tulla peale sõjalõppu. Eestlastel polnud isegi võimalik valida kelle poolel sõdida, kõik oli nende eest juba otsustatud. Kuulutati üldmobilisatsioonid mis hõlmas
aasta alguseks oli Soome jõudnud üle 4000 eestlase. Põgenikega tegelev Eesti Büroo moodustas 1944. aasta jaanuaris 200. jalaväerügemendi kuhu kuulus umbes 2500 vabatahtlikku. Seda juhtis Soome kolonel E. Kuusela kuid ohvitseride hulgas oli ka eestlasi. Pärast Soome kapituleerumist kutsus Eesti Vabariigi Rahvuskomitee soomepoisid kodumaale Eestit kaitsma. Soomepoisid paistsid silma lahingutes Punaarmee vastu Tartu pärast ning kokkupõrkes taganevate Saksa üksustega Tallinna all. Kuigi soomepoisse oli Eesti tuleviku muutmiseks liiga vähe näitasid nad, et väikerahvas võib suurvõimude heitluses leida oma huvidele vastava tee ning sel viisil rohkem otsustada oma tuleviku üle. Kogu sõja vältel põgenes kümneid tuhandeid eestlasi läände, et pääseda sõjast. Peamiselt põgeneti Saksamaale ning Rootsi, paljud ka metsadesse. Eestlastel oli vähene võimalus valida, kelle poolel sõdida kuna langeti pidevalt
soomlastega Punaarmee vastu võidelda. Soome armeesse, sattusid need, kes ei tahtnud sõdida ei kommunistliku Venemaa ega natsliku Saksamaa poolt , kuid olid valmis võitlema iseseisva Eesti nimel ja otsisid selleks kolmandat võimalust. Seda võimalust pakkus neile ühinemine soomega. Ulatuslikuim põgenemine hakkas Soome 1943, et pääseda Saksa mobilisatsioonist. 1944 aastaks oli soome põgenenud 4000 eestlast. Pärast Soome kapituleerumist tuli enamik soomepoisse Eesti Vabarriigi Rahvuskomitee kutsel kodumaale, et kaitsta oma kodumaad. Kümned tuhanded eestlased lahkusid välismaale, põhiliselt Rootsi, Saksamaale otsides pääsu sõjategevuse ja kommunistide eest. Välismaalt loodeti sealt pärast sõja lõppu ja omariikluse taastamist tagasi pöörduda Pole mingitki kahtlust, et Teine maailmasõda on jätnud olulise jälje. Kuigi sõja lõpust on möödunud ligi 60 aastat, on selle mõju veel tänapäevalgi tuntav. Teise
Soome armeega liituti vabatahtlikult . Juba Talvesõja ajal läks Soome eesti noormehi , kes tollal siiski rindele ei jõudnud , sest neil puudus vajalik väljaõppe . Küll aga moodustati 1941. aastal nende osalusel Erna luuregrupp , mis tegutses Suvesõja päevil koos metsavendadega kodumaa pinnal . Jaanuaris 1944 moodustati 200. jalaväerügement , kuhu kuulus umbes 2500 vabatahtlikku . Pärast Soome kapituleerumist tuli enamik soomepoisse Eesti vabariigi Rahvuskomitee kutsel kodumaale , et osaleda Eesti kaitsmisel . Suur osa eestlasi põgenes 1944. aastal Läände, seda nimetatakse ka suureks põgenemiseks Põgeneti Läände , kartes , et Vene okupatsioon tuleb tagasi . Enamus neist olid valmis tulema tagasi , kui Teine maailmasõda on läbi ja Eesti on iseseisev . Suurelt osalt põgeneti Saksamaale ja Rootsi
, lootes sealt sõja lõppedes ja Eesti omariikluse taastudes peagi tagasi pöörduda. Eestlastel peaaegu puudus valikuvõimalus mobiliseerimise eest. Kui keeldusid armeesse minemast, lasti sind maha. Üheks kõrvaliseks valikuks oli Soome armee. Kuid otsustati ka jääda kodumaale ja liituda metsavendadega. Need mehed kes põgenesid Soome armeesse, tulid enamik pärast Soome kapituleerimist Eesti Vabariigi Rahvuskomitee kutsel kodumaale, et osaleda Eesti kaitsmisel. Ehki soomepoisse oli Eesti tuleviku muutmiseks liialt vähe, näitas nende tegevus, et väikerahvaski võib kahe suurvõimu heitluses leida oma huvidele vastava kolmanda tee ning rääkida sel moel kaasa oma saatuse määramisel. Eestlaste valik Teises maailmasõjas oli kesine, kuid siiski olemas.
piirkaitserügementidesse ja Eesti leegionisse. Soome armeesse mindi, sest ei soovitud ei kommunistide, ega sakslaste poolel sõdida. Peamine laine Soome läks 1943. aasta märtsis, Sakslaste poolt alustatud mobiliseerimise eest pääsemiseks. Umbes 2500 vabatahtlikku moodustas 200. Jalaväerügemendi, mida aitas luua põgenikega tegelev Eesti Büroo. Rügemendi ülem oli Soome kolonel Eino Kuusela, kuid allohvitseride hulgas oli ka eestlasi. Neid soomepoisse kutsus Eesti Vabariigi Rahvuskomitee Soome kapituleerumisel kodumaale ning nad olid suureks abiks Eesti kaitsmisel. Kui Punaarmee jõudis peale Saksa okupatsiooni kehtestamist jälle Eesti pinnale põgenes järjekordse Nõukogude okupatsiooni hirmus umbes 80 000 eestlast Läände, peamiselt Saksamaale ja Rootsi, eesmärgiga sõja lõpul naased kodumaale. Minu arvamuse kohaselt, eestlastel suurt valikut ei olnud, kuigi ka üldplaanis oli pooli ainult kaks
Saksamaa kapituleerudes langesid Eesti sõdurid Punaarmee vangi. Kolmandaks võimaluseks oli meestel võimalus ühineda soomlastega. Nende sooviks oli saavutada Eestis iseseisvus. Mõte koostööst Venemaa või Saksamaaga neile ei meeldinud. Moodustati Erna luuregrupp, mis tegutses kodumaal Suvesõja ajal. Põgenemine Soome algas 1943.a. Taheti end päästa Saksa vägede eest. 1944.a. loodi 200. jalaväerügement. Eestlasi saadeti ohvitserikursustele ja arialalisele väljaõppele. Suur osa soomepoisse tuli tagasi Eestit kaitsma peale Soome kapituleerumist. Nad oli lahingutes vaprad, kuigi neid oli vähe, et saavutada kodumaa iseseisvus. Otsides pääsu kommunistide ja sõdimise eest suundusid kümned tuhanded eestlased välismaale. Sihtkohaks oli peamiselt Rootsi ning Saksamaa. Suur osa riigitegelasi langesid nõukogude võimuorganite kätte. Vähesed läände jõudnud lõid Eesti Vabariigi eksiilvalitsuse. Eestlastel oli siiski valida, kelle poolel sõdida. Kas Venemaa, Saksamaa või Soome
Autor nägi kangelasi lihtsates sõduripoistes, kes enam-jaolt olid alles koolipoisi eas, ent nende kangelaslikkus peitus selles, et ohtlikes olukordades lahinguväljal ei kaotanud nad kainet mõistust, vaid astusid julgelt oma isamaa eest välja. Kreeka mütoloogias tähistabki ,,hero" (tõlkes: kangelane) ajaloolist või väljamõeldud tegelast, kes kohates ohtu ja vastasseisu, näitab üles julgust ja tahet eneseohverdamisele. Tol ajal võis nii öelda soomepoisse ja teisi Eestimaa vabaduse eest võitlejaid tõesti nimetada kangelasteks. Kivastiku näidendi õige kangelane on hoopis Karl, kellel venelased on kõigepealt pool pead otsast ära lasknud ning hiljem teise kuuli ühest põsest sisse teisest välja, nii et ta enam ei räägi ka- õiged kangelased ju ikka räägivad vähe ja tegutsevad seda rohkem. Kuid kuna ilma hulljulgete ja vaprate sõduriteta meil võib-olla polekski oma vabariiki, mida me kutsume isamaaks, siis see teeb
Kui Saksamaa kapituleerus, langes enamik ellujääjaid Tšehhimaal Punaarmee kätte vangi, väiksem osa jõudis Inglise ja Ameerika okupatsioonitsoonidesse. Kõige enam said oma saatust määrata need, kes ei tahtnud sõdida ei kommunistliku Venemaa ega natsliku Saksamaa eest, vaid olid valmis võitlema kodumaa eest ja põgenesid Soome. Jaanuaris 1944 moodustati 200. jalaväerügement, kuhu kuulus umbes 2500 vabatahtlikku. Pärast Soome kapituleerumist tulid enamus soomepoisse kodumaale tagasi, et osaleda kodumaa kaitsmises. Eestlaste põgenemine Rootsi algas juba 1943. aasta kevadel, kuid eriti massiliseks muutus see septembris 1944, mil Saksa rinne Eestis Nõukogude vägede all kokku varises. Sai selgeks tõeline olukord, et vägivallale rajatud hirmuvalitsus oli lähenemas ning osa Eestit oligi juba selle haardes.Teadagi tekitas see meeleheitlikku põgenemist. Kes vähegi läbi sõjatandri ava leidis,
Omariikluse taastamiseks toetuti 1937. aatsa põhiseadusele, ning presidendiks sai Jüri Uluots. Jõuti enamikes asjades kokkuleppele ja jäädi ootama hetke, mil oleks saanud kuulutada välja Eesti iseseisvust. See juhtuski 18. septembril, mil Saksa väejuht teatas, et nad taanduvad. Siis määrati ametisse Vabariigi valitsus, eesotsas Otto Tiefiga. Jaan Maidest sai sõjaväe ülemjuhataja. Tema korraldas ka pealinna kaitset, kasutades soomepoisse. Siiski suudeti vaid heisata riigilipp Hermanni tornis, et näidata oma iseseisvust, aga muud ei suudetud, sest saabusid Vene väed ja tankid ning värske iseseisvus kaotati taas. Teises maailmasõjas polnud eestlastel küll suuri valikuid, kuid need väikesed tosused, mis eestlased tgid, vastuhakkamised, kõik olid tähtsad ja omasid olulist rolli. Eestlased suutsid halvimate valikute seas teha selle kõige parema, lootes iseseisvuda. Iseseisvumist küll ei saavutatud,
1944. aasta alguseks oli Soome jõudnud põgeneda üle 4000 eestlase. Põgenikega tegelev Eesti Büroo seadis sihiks luua Soome armee koosseisus rahvuslik väeosa, millest kujuneks tulevase Eesti sõjaväe tuumik. Jaanuaris 1944 moodustatagi 200. jalaväerügement, kuhu kuulus umbes 2500 vabatahtlikku. Rügemendi ülemaks määrati Soome kolonel Eino Kuusela, kuid allüksuste jutidena tegutseid ka eestlased. Pärast Soome kapituleerumist tuli enamik soomepoisse Eesti Vabariigi Rahvuskomitee kutsel kodumaale, et osaleda Eesti kaitsmisel. Soomepoisid paistis silma lahingutes nii Punaarmee vastu Tartus, kui ka kokkupõrkes taganevate sakslastega. Ehki soomepoisse oli liialt vähe, näitas see, et väike riik võib kahe suure riigi vahel leida kolmanda tee oma saatuse määramisel. 7 Kokkuvõte
Edukas ei olnud metsavendlus just seetõttu, et neid siiski ei olnud nii palju, et muuta sõja kulgu. Kui oleks metsa läinud umbes 100000 mehe ringis, siis oleks olnud võimalus sõja kulgu muuta. Kuna hiljaaegu oli üle elatud küüditamine, ei soovinud üldiselt mitte keegi venelaste armees sõdida. Seetõttu läksid 3500 meest Soome sõjaväkke sõdima kommunismi vastu. Nende motoks oli ,,Soome vabaduse ja Eesti au" nimel. 1944. aastal tulid siiski enamus soomepoisse tagasi Sakslastega koos võitlema venelaste vastu. Soomepoiste tulek võeti soojalt vastu ning hoolimata väiksest koosseisust, olid nad sõjategevuses väga edukad. Tartu rindel osalesid soomepoisid augusti lõpus alanud Saksa poole vasturünnakus, mille tulemusena rinne stabiliseerus septembri keskpaigani. Ma arvan, et ka see oli hea valik eestlaste jaoks, sest see andis võimaluse kogemusi välismaal omandada ja neid siis hiljem kodumaal rakendada.
põhjarannikul. v Põgenikest oli õpilasi ja üliõpilasi 25 % ja ametnikke 15 %. Haridustase oli seega küllaltki kõrge. Ülejäänutest 33 % olid põllumehed, meremehed ja kalurid ning 27 % mitmesuguste erialade töölised. Kes olid soomepoisid ? v Soomepoisid olid noored eesti mehed, kes teenisid vabatahtlikult Soome relvajõududes Talve ja Jätkusõjas aastatel 1940 1944. v Soomepoisse oli kokku 3400, neist maavägedes 3000 ja mereväes 400. v Nad said korraliku väljaõppe, mille käigus moodustati veebruaris 1944 eestlastest koosnev jalaväerügement JR 200. Kes olid soomepoisid ? v Esimesed soomepoisid olid 1939. ja 1940. aastal Eestist Soome põgenenud mehed, kes soovisid anda oma panuse hõimunaabrite võitlusele pealetungiva punaväe vastu Talvesõjas. v Soomepoiste tunnuslause oli SOOME VABADUSE JA EESTI AU EEST. v
olevad eestlased surmast. Soome armee Soome armeega ühinemine oli ideaalne variant nende jaoks, kes ei tahtnud olla Saksamaa ega Venemaa poolel. 1941. aastal moodustati Erna luuregrupp, mis tegutses Suvesõja ajal koos metsavendadega Eestimaa pinnal. 1943. aastal algas ulatuslik põgenemine Soome, põhjuseks Saksa okupatsioonist pääsemine. 1944. aasta jaanuaris moodustati 200. jalaväerügement, kuhu kuulus umbes 2500 Eesti vabatahtlikku. Enamik soomepoisse tuli Eesti Vabariigi Rahvuskomitee kutsel Eestisse tagasi, et võidelda enda kodumaa eest. Kuigi neid oli liiga vähe, et Eesti tulevikku muuta, näitas nende tegevus, et ka väikerahvas võib kahe suurriigi võimuheitluses leida kolmanda tee ning võidelda oma kodumaa saatuse eest. Soomepoisid saabuvad Tallinna Kokkuvõte Eesti sai Teises maailmasõjas rängalt kannatada- mitmed linnad purustati peaaegu
Vabariigi Rahvuskomitee ümber, mille eesotsas oli Otto Tief. Loodeti 1918. aasta 24. veebruari kordumisele, et sakslaste lahkumise ja Punaarmee saabumise vaheajal välja kuulutada Eesti taasiseseisvumine ja moodustada ajutine valitsus. 18. septembril määras presidendi kohusetäitja Jüri Uluots ametisse Eesti vabariigi valitsuse, mille eesotsas seisis Otto Tief ja millesse kuulus veel 10 ministrit. Püüti organiseerida pealinna kaitset, kasutades soomepoisse ja Johan Pitka poolt organiseeritavat relvaüksust. Kavatsus ebaõnnestus jõudude vähesuse ja sakslaste jätkuva Tallinnas viibimise tõttu. Pika Hermanni torni heisati rahvuslipp, ent enamat ei suudetud. 21. septembri õhtul lahkus valitsus pealinnast, lootes Läänemaalt Rootsi pääseda. Tegelikkuses langes enamik valitsusliikmeid NSV Liidu julgeolekuorganite kätte. Raskelt haigel Jüri Uluotsal läks korda jõuda Stockholmi, kus ta vähem kui aasta pärast suri. 22
Eesti SS-diviisi väli- tagavarapataljon). 600 meest saadeti erinevatesse 20. Eesti SS-diviisi allüksustesse. 114 Soomest tulnud ohvitseri saadeti Kloogale 20. Eesti SS-diviisi tagavara-väljaõpperügementi. Osa nendest, peamiselt suurtükiväe- ja tankitõrjeväljaõppe saanud mehed, saadeti Narva rindele SS-diviisi Nordland ja SS-brigaadi Nederland. 1944. a septembris taganes I soomepoiste pataljon Emajõe rindelt Eestist välja. Ka osa Kehras, Kloogal ja SS-üksustes olnud soomepoisse viidi Eestist välja. Teine osa meestest otsustas Eestis vastupanu jätkata, osa nendest J. Pitka löögiüksuse ridades. 18. septembril 1944 ametisse nimetatud Tiefi valitsuse kaitsemeeskond koosnes samuti soomepoistest. Soomes langes vähemalt 180 soomepoissi (neist 32 hukkus laskemoona plahvatuses Jalkala õppelaagris 17. aprillil), Eestis 1944. a augustis ja septembris 62 meest. 200. jalaväerügemendi ülem oli Soome kolonelleitnant Eino Kuusela
sinimägedes sinimägedest ei suudeta läbi murda augustis 1944 nl väed alustasid pealetungi lõunaeestis 17 sept 1944 punaarmee uus pealetung nii narva all kui emajõel lahingutes avunurmes ja porkunis olid vastamisi erimundrites eestlased (vennatapulahingud) st et suvel 1944 üritati taastada eesti vabariiki presidenti kohusetäitsa jüri uluots valitsuse eesotsas otto tiefiga kuulutati et sõjas ollakse erapooletud püüti kaitsata pealinna tallinnat selleks kasutati soomepoisse johann pitka poolt loodud väeüksusi 24 nov 44 vallutati viimane osa eestist sõrve poolsaar 2 ms tulemused eesti jaoks eesti kaotas iseseisvuse rohkem kui pooleks sajandiks eesti kaotas oma elanikest u veerandi see on 280 000 inimest rindel hukkus 20 000 inimest eesti kaotas kõik oma vähemusrahvused juudid tapeti vene enamusega vallad petserimaal ja narvataga ning jaanilinn liideti venemaaga 1945 aasta alguses oli eesti s800 000 inimest neist üle 97 % olid eestlased
12. Taasiseseisvumiskatse. Neil päevil polnud kindlat rindejoont, üksikud väikesed grupid üritasid omaalgatuslikult pidurdada Punaarmee pealetungihoogu. 1944.a. suvel koondusid rühmitused Eesti Vabariigi Rahvuskomitee ümber. Loodeti 1918.a.24. veebruari kordumisele, et sakslaste lahkumise ja Punaarmee saabumise vaheajal kuulutada välja Eesti taasiseseisvumine ja moodustada ajutine valitsus. Püüti organiseerida pealinna kaitset, kasutades soomepoisse ja relvaüksust. 22. septembril sisenesid Punaarmee tankid Tallinna ning Eesti pealinn läks punaväelaste kätte. Seejärel ka kogu Eesti (24.11). 13. Eesti sõjakaotused. Teises maailmasõjas sai Eesti rängalt kannatada. Täielikult hävines Narva ning suuri vigastusi said Tallinn ja Tartu. Hävis üle poole sõjaeelsest elamispinnast. Tööstuses hävines 45%, raudteid 40%, sadamad hävitati. Põllumajanduses langes saagikus. Rahvastik vähenes ligi 200000
annaabi.ee 
