Teine maailmasõda (1)

Millised olid eestlaste valikud Teises maailmasõjas
Teises maailmasõjas sõdis eestlasi pea kõigi sõdivate riikide armeedes. Mõnes rohkem, teises vähem. Suurmate üksustena oli eestlasi Saksa, Vene ja Soome relvajõudude koosseisus .
Punaarmeesse läksid eestlased vaid sunniviisiliselt. Hävituspataljonid olid loodud kaitseks metsavendade vastu. Punaarmee poolel sõdisid ka 22. territoriaalse laskurkorpuse ridadesse kuulunud eestlased. 1941. aastal kuulutati Eestis välja mobilisatsioon , mille käigus liitus veel eestlasi Punaarmeega. Need, kes ei olnud nõus venelaste poole asuma, liitusid metsavendadega.
Esialgu eelistas Saksa väejuhatus vabatahtlikke, minnes hiljem järk- järgult üle sundmobilisatsioonidele. Eestlastest liitusid sakslastega eelkõige need, kes soovisid kätte maksta Nõukogude okupatsioon ajal kogetu eest. Vabatahtlikud olid eelkõige metsavendadest moodustunud üksused. Formeeriti ka idapataljone, mida esialgu kasutati julgestusteenistuseks Saksa rinde tagalas, hiljem lahinguks Punaarmee vastu. Vahiteenistuses, võitluses partisanidega ja rindel kasutati veel politseipataljone, mida moodustasid politseivõimud. Kuna Eesti SS- leegion omandas halva maine kui repressioonide teostaja okupeeritud maades, asendus värbamine osaliste sundmobilisatsioonidega. 31. jaanuaril 1944. aastal kuulutati välja üldmobilisatsioon ning varsti koondati põhiosa mobiliseeritutest piirikaitserügementidesse, osa aga kasutati Eesti leegioni täiendamiseks.
Eestlased, kes ei tahtnud sõdida ei kommunistliku Venemaa ega natsiliku Saksamaa eest, kuid olid valmis võitlema iseseisva Eesti nimel, valisid ühinemise soomlastega. Nende osalusel moodustati 1941. aastal Erna luulegrupp, mis tegutses Suvesõja päevil koos metsavendadega kodumaa pinnal. Tänu põgenikega tegeleva Eesti Büroo sihikindlale tegevusele moodustati 1944. aasta jaanuaris 200. jalaväerügement, kuhu kuulus ligikaudu 2500 vabatahtlikku (ülem- Soome kolonel Eino Kuusela). Peale Soome kapituleerumist tuli enamik soomepoisse kodumaale , et Eestit kaitsta ning tulid sellega väga hästi toime.
Paljud eestlased põgenesid välismaale lootusega peale sõja lõppu ja Eesti omariikluse taastumist tagasi pöörduda. Nad ei võinud enam mitte milleski kindlad olla.
Rahvas kartis.
Eestlastel ei olnud võimalust valida, kelle pool sõdida. Nad olid nii tugevalt venelastest ja sakslastest sõltuvad, et lihtsalt pidid nende vägedesse astuma . Mõned hakkasid ka vastu, kuid hiljem tuli see neile kahjuks.