Eesti riigi ja eestlaste valikud II maailmasõjas (0)

Eesti riigi ja eestlaste valikud II maailmasõjas
Eesti Vabariigi ja NSV Liidu vaheline vastastikuse abistamise pakt ehk "baaside leping" sõlmiti 28. septembril 1939 aasta keskööl Eesti Vabariigi ja NSV Liidu vahel Moskvas, seda kuu aega pärast Molotov -Ribbentropi pakti sõlmimist. Sellele dokumendile alla kirjutades, oli Eesti justkui oma vabadusest ilma ühegi püssilasuta lahti öelnud. Kuid millised olid Eesti riigi ja eestlaste valikud II maailmasõjas?
Mina arvan, et Eesti riik ei oleks tohtinud nii kergekäeliselt alluda NSV Liidu provokat-sioonidele ja kirjutada alla baaside lepingule. Eesti riigi valitsus arvas naiivselt, et neutraliteedi välja kuulutades jäädakse sõjast puutumata. Kuna sõda oli vältimatu ja sellest osa oleksime saanud me kindlalt, tulnuks eestlastel valmistuda partisanisõjaks. Sõjaohtu tundes, oleks pidanud Eesti riik hakkama varustust sõja tarvis koguma hakkama ja seda metsa peidikutesse peitma hakata. Samas sõjaväe juhatus oleks olnud hajutatud. Ennem oleks vaja olnud vaid paari pommi Toompeale ja Kadriorru, et sõjavägi ilma juhatuseta jätta. Minu arvates ongi nii väikese riigi nagu Eesti ainuke võimalus sõjategevuseks partisanisõda, mis võimaldab ka pärast riigi okupeerimist võitlust jätkata.
Paljud eestlased läksid metsa pagendusse, sest ei soovitud nii venelaste kui ka sakslaste eest võidelda. Metsavendi oli II maailmasõja ajal pea 30000 , kes üritasid ka koostööd teha ühise vaenlase vastu. Tegemist oli effektiivse sõdimisviisiga, millega venelased polnud harjunud. Puudus rindejoon ja metsavennad võisid mistahes ajal ning mistahes suunast rünnata. See kindlasti ei mõjunud vene sõdurite moraalile hästi. Ma arvan, et tegemist oli ühe mõistlikuima valikuga tol ajal. Edukas ei olnud metsavendlus just seetõttu, et neid siiski ei olnud nii palju, et muuta sõja kulgu . Kui oleks metsa läinud umbes 100000 mehe ringis , siis oleks olnud võimalus sõja kulgu muuta.
Kuna hiljaaegu oli üle elatud küüditamine, ei soovinud üldiselt mitte keegi venelaste armees sõdida. Seetõttu läksid 3500 meest Soome sõjaväkke sõdima kommunismi vastu. Nende motoks oli „Soome vabaduse ja Eesti au“ nimel. 1944. aastal tulid siiski enamus soomepoisse tagasi Sakslastega koos võitlema venelaste vastu. Soomepoiste tulek võeti soojalt vastu ning hoolimata väiksest koosseisust, olid nad sõjategevuses väga edukad. Tartu rindel osalesid soomepoisid augusti lõpus alanud Saksa poole vasturünnakus, mille tulemusena rinne stabiliseerus septembri keskpaigani. Ma arvan, et ka see oli hea valik eestlaste jaoks, sest see andis võimaluse kogemusi välismaal omandada ja neid siis hiljem kodumaal rakendada.
Võimalus oli ka välismaale põgeneda Rootsi kaudu, mida paljud eestlased ka tegid. Enamik läks Rootsi, siis veel ka Austraaliasse, Ameerikasse ja Inglismaale . Arvatakse, et umbes 26000 inimesel õnnestus põgeneda Rootsi. Venelased tulistasid armutult põgenikepaatide pihta ning selle tulemusel suri umbes 1000-1200 inimest merel. Nendel, kes põgenema said, oli õnne. Tegemist oli hea valikuga, sest kes ikka tahab sõjakoledustest osa saada. 32000 inimest põgenes ja küüditati Saksamaale, kes hiljem said loa välismaale emigreeruda, mida ka paljud tegid. Sõja lõpuks oli põgenenud pea 80000 inimest Eestist.
Paljud eesti mehed võtsid otsuse sõdida Saksa armees kommunismi vastu, sest küüditamised olid veel hästi meeles. Arvati, et kõik peale NSV Liidu on parem, seetõttu mindigi vabatahtlikult Saksa armeesse. Ma arvan, et see oli väga suur pluss sakslastele, sest eestlased ikkagi sõdisid enda kodumaa eest, tänu millele hoiti Vene sõjaväe rindejoon mitu aastat üsna ühe koha peal. Eestlased arvasid, et kui nad aitavad Sakslastel võita, siis saavad nad vabaduse. Sakslased mõistsid, et eestlased nii arvavad ja lasidki neil niimoodi arvata. Kuid tegelikkuses sakslased ei tahtnud, et Eesti vabaks saab. Raske on öelda, kas tegemist oli hea valikuga, kuid kindlasti paremaga kui Vene sõjaväkke astuda, sest Vene sõjaväe julmused olid tegelikkuses kordades hullemad, kui seda olid Saksa sõjaväe julmused.
Kõige õigemat valikut ja tegutsemisviisi on mul raske aastaid hiljem öelda, kuid minu arvamus on, et Eesti riiki ei oleks tohtinud ilma ühtegi püssilasku tegemata käest anda. Naiivne oli arvata, et välja kuulutades neutraliteedi jääme me sõjast puutumata. Kuid selge oli see, et sõda tuleb ja sellest pääsu ei ole.
Kaarel Aruoja, 11. klass