17.SAJAND TEADUSREVOLUTSIOON (0)

17.SAJAND TEADUSREVOLUTSIOON . 
 
MIS ON TEADUSREVOLUTSIOON JA MILLEST SEE ALGUSE SAI 
 
Teadusrevolutsiooni ajastuks on nimetatud 17.sajandit. 
Sel ajastul toimusid suured muutused inimeste arusaamas maailma ning sellega 
seostuvate teadmiste kogumise viisidesse. 
Teadusrevolutsiooni aluseks oli murrang teaduse meetodites e. selles, mis 
toimimisviisidel, püstitatud eesmärke saavutati. 
 
 
KESKAEGNE ARUSAAM 
 
Keskajal arvati, tõese teadmiseni jõuab kõige paremini loogika ja filosoofiliste 
arutluste kaudu, sest inimese meeleorganid tajuvad vaid maailma ähmast 
pealispind , mitte selle tõelist olemust.  
Sellist lähenemist nimetatakse skolastikaks e. koolifilosoofiaks, sest niisugust 
lähenemist õpetati eeskätt ülikoolides . 
Skolastilise lähenemise suurim autoriteet oli vanakreeka filosoof Aristoteles . 
 
 
VARAUUSAEG  
 
Varauusajal hakati  suuremat huvi tundma looduse vastu. 
Suurt rõhku pandi hoolikatele vaatlustele ja teaduslikele katsetele 
(eksperimenditele) mis aitasid loodust tundma õppida. 
Inglise filosoof Francis Bacon (1561-1626)  kritiseeris skolastilist lähenemist 
tugevalt. Ta kutsus kõrvale heitma senised teadmised ning ehitama üles uue 
teaduse süsteemi, mis toetuks meeltega kogutud andmetele kui ainsale 
käegakatsutavale teadmiste allikale. Seda nimetatakse empiiriliseks meetodiks . 
 
 
 
 
 
 
 
 
 
 
 
EMPIIRILINE MEETOD JA MIDA FRANCIS BACONIL SELLE KOHTA ÜTELDA OLI 
 
Empiiriline meetod on meeltega kogetud andmetele tuginev teadusliku uurimise 
meetod. 
Baconi sõnutsi on empiiriline meetod, midagi, mis on küll raskesti teostatav, kuid 
kergesti seletatav. See seisneb selles, et empiirilist meetodit kasutades 
määratakse tõsikindluse astmed ning seatakse meeltele piirid, aga mõttetöö, mis 
meelte kannul käib, lükatakse tagasi. Selle asemel rajatakse mõttele uus ja kindel 
tee meelte tajumusest endist . 
Baconi arvates saab inimene kui looduse teener ja tõlgendaja aru sellest vaid nii 
palju, kui ta on looduse korda, mõtete ja tegudega uurinud, rohkemat ta lihtsalt ei 
tea ega suuda. 
Samuti arvas Bacon, et loogika kõlbab vaid vigade püstitamiseks ja kinnistamiseks, 
kui et tõe uurimiseks. Seega on loogika rohkem kahjulik kui kasulik.  
Bacon ütles, et tõe uurimiseks on ja saab olla vaid kaks teed.  
Üks neist lendab meelte ja üksikasjade juurest kohe kõige üldisemate väideteni, 
ning tuletab siis neist õlimatest õpetuslausetest kui vankumatust tõest vahepealsed 
väited . 
Teine tee lähtub meelte abil tunnetatud üksikasjadest ning liigub sealt 
järjepidevalt samm- sammult kõrgemale edasi, kuni jõuab kõige üldisemani.   
 
 
 
 
 
 
 
 
 
 
 
 
 
 
 
 
 
 
 
 
 
 
MATEMAATIKA JA ASTRONOOMIA   
 
Kuna vaatluste ja katsetega saadud andmed tuli siduda loogiliseks tervikuks, võeti 
kasutusele matemaatika. Matemaatika osatähtsus teaduses suurenes, avastati, et 
loodusseadusi on võimalik väljendada matemaatiliste valemite abil. Galileo Galilei 
(1564-1642)  sõnutsi on loodus nagu raamat, mis on kirja pandud matemaatika 
keeles.  
Üheks teadus, kus matemaatilised avutused viisid täiesti uute teooriateni, oli 
astronoomia. 1543. aastal oli Poola täheteadlane Mikolaj Kopernik ( 1473 -1543) 
väitnud , et Maa ei olegi kogu maailma liikumatu keskpunkt vaid, et Maa ja teised 
planeedid tiirlevad ümber Päikese. Seda teooriat hakati kutsuma heliotsentriliseks 
maailmasüsteemiks. Sellinne teooria oli aga vastuolus Aristotelese filosoofia, piibli 
ning tavakogemustega. 
Galileo Galilei oli aga esimene teadlane , kes võttis kasutusele teleskoobi (varem oli 
kosmost uuritud palja silmaga). Ta avastas, et kuna planeet Jupiteri ümber 
tiirlevad kaaslased, ei saa kõik taevakehad mitte kuidagi ümber maa tiirelda. 
Galilei anti see tõttu aga Koperniku “jumalavastaste” iidede pooldamise eest 
katoliku kiriku inkvisitsioonikohtu alla ning mõisteti koduaresti ning tema raamatud 
keelati. 
Saksa astronoom Johannes Kepler (1571-1630) arvutas lõpuks välja, et Maa ja 
teised planeedid liiguvad ümber Päikese mööda elliptilist (ehk pisut lapiku ringi 
kujulist) trajektoori. 17.sajandi lõpuks olid teadlased jõudnud veendumusele, et 
Koperniku maailmasüsteem on siiski õige. 
 
 
 
(Koperniku heliotsentriline maailmasüsteem) 
 
 
 
 
ARISTOTELLIKU JA MOODSA FÜÜSIKA VASTASSEIS. 
 
Uuendustemeelsed teadlased seadsid kahtluse alla kogu senise kehade koostise ja 
liikumise. Aristotellik filosoofia väitis, et kõik kehad koosnevad neljast elemendist 
(maa, õhk, tuli, vesi) ning  pürgivad oma “loomuliku” koha poole. Näiteks, mida 
rohkem on maa elementi (metallid jt rasked asjad), seda rohkem kisub ta maa 
sisemuse poole ning mida rohkem on kehas õhu elementi (nt suits) seda rohkem 
pürgib ta keskpunktist eemale. Igal asjal on seega oma sisemine liikuma panev 
jõud ja absoluutne tühjus e. vaakum pole võimalik sest “loodus ei salli tühja 
kohta”. 
Moodsate füüsikute poolt väljamõeldud katsed aga tõestasid nende katsete 
ekslikkust. Itaalanne Evangelista Torricelli tõestas, et vaakum siiski on võimalik 
ning absoluutne tühjus eksisteerib. 
Inglise loodusteadlane Isaac Newton (1642- 1727 )  seadis aga eesmärgiks avastada  
universaalseid mehaanika- ehk liikumisseadusi, mis aitaks lahti seletada nii 
maapealsete objektide kui ka taevakehade liikumist.  
 
 
ISAAC NEWTONI AVASTUSED  
 
Isaac Newtonit peetakse moodsa füüsikateaduse rajajaks.  
1687. aastal avaldas Newton teose “Loodusefilosoofia matemaatilised printsiibid ”, 
mis kummutas lõplikult senise maailmapildi. Newton toetas Galilei formuleeritud 
inertsiseadust, see tähendab, et iga liikuma pandud keha jätkab liikumist, kui 
mingi muu jõud teda ei peata. See seadus on täielikus vastasseisus Aristotelese 
uskumusega, et kehade loomulik seisund on paigalseis . 
Newtoni kõige tuntum teooria on tema gravitatsiooniseadus. On väidetud, et 
Newtoni gravitatsiooniseadus sai alguse sellest, kui talle õun pähe kukkus. 
Selle tõttu väitis Newton, et kehad tõmbuvad üksteise poole. 
Need seadused seletasid ära planeedid ei jää kunagi seisma vaid liiguvad koguaeg  
ning miks ei paisku planeedid tsentrifugaaljõu mõjul päikesest eemale vaid püsivad 
selle ümber. 
 
 
 
 
 
 
 
 
 
 
TEISED TEADUSHARUD 
 
Lisaks kõigele muule arenes 17.sajandil kiiresti ka meditsiin ning seda tänu 
põhjalikumale inimkeha uurimisele. Inglane William Harvey, esitas 1628.aastal 
tõepärase pildi kogu keha hõlmavast vereringest ja südamest kui pumbast, mis 
verd ringi jagab . Kujunes arusaam, et inimene on justkui omalaadsest masinast, 
mille mehanismi on võimalik tundma õppida. Keha erinevate kudede uurimiseks 
võttis hollandlane Antonie van Leeuwenhoek (1632- 1723 ) kasutusele mikroskoobi . 
selle abil avastas ta punased verelibled, spermatosoidid ja mikroorganismid.  
Laboratoorsete katsete abil uuriti ainete koostist. Rootsi apteeker Carl Scheele 
( 1742 -1786)  jõudis 18.sajandi lõpul järeldusele, et õhk polegi algelement vaid 
koosneb erinevatest gaasides , sealhulgas hapnikust. Prantslane Antoine Lavoisier 
( 1743 -1794), keda peetakse moodsa keemiateaduse rajajaks, tõestas, et põlemine  
on ühnemine hapnikuga, ning demonstreeris hapniku rolli hingamises. Samuti jõuti 
järeldusele, et vesi pole samuti algelement vaid koosneb vesinikust ja hapnikust.