Lämmastiku ajalugu, esinemisvormid ja üldinfo (0)

1) elemendi sümbol on N. Järje- ehk aatomnumber on 7, ta kuulub perioodilisustabeli VA rühma elementide hulka, asudes 2. perioodis . Lämmastiku aatomis on 7 prootonit, 7 elektroni ja 7 neutronit. Lämmastiku aatomi väliskihis on viis elektroni ning lämmastiku aatomid võivad elektrone nii liita kui ka loovutada. Seetõttu on lämmastiku oksüdatsiooniaste ühendites –3 kuni +5. Lämmastiku aatommass on 14,0067.
Lihtainena koosneb lämmastik kaheaatomilistestest molekulidest N2 . Lämmastiku aatomis on 3 paardumata elektroni ja molekulis  on seetõttu kolmikside: NºN . Molekulide suure püsivuse tõttu on lämmastik keemiliselt väheaktiivne ja toatemperatuuril teiste ainetega praktiliselt ei reageeri. Kõrgel temperatuuril nõrgenevad lämmastiku aatomite vahelised sidemed ja lämmastik muutub keemiliselt mõnevõrra aktiivsemaks.
2) Lämmastik on maitseta, lõhnata, värvuseta gaas . Ta on vees vähe lahustuv. Ta on õhust veidi kergem. Tema tihedus(kg/m3) on 1,251. Lämmastikku soojusjuhtivus (W/(m*K) on 0,0237. Lämmastiku sulamistemperatuur on – 210 oC ja keemistemperatuur on –196oC
Lämmastik on väga püsiv, sest molekulis on tal aatomite vahel tugev kolmikside NºN , mistõttu ta on keemiliselt väheaktiivne. Lämmastik reageerib kõrgel temperatuuril, mil side laguneb (~ 1500OC).
Lämmastik ei põle ega soodusta põlemist
3)Lämmastikku kasutatakse ammoniaagi tootmiseks, Ammoniaak on omakorda lämmastikhappe, väetiste, ravimite, lõhke- ja värvainete tootmise lähteaine. Vedelat lämmastikku kasutatakse madala temperatuuri tekitamiseks, nt. Külmutusseadmetes. Vaba lämmastiku kasutamine on piiratud. Teda kasutatakse elektrilampide täitmisel. Meditsiinis kasutatakse puhast lämmastikku kopsude rõhu alla panemiseks mõnede kopsutuberkuloosi vormide puhul. Ent tuukrite ja suurtes sügavustes töötavatel kessoonitööliste töökogemuste põhjal on teada, et suruõhu andmisel hingamiseks tekib omapärane seisund, mida tuntakse “lämmastikunarkoosi” nime all ning mis sarnaneb alkoholijoobega.

Lämmastik on õhu peamine koostisosa , õhus on lämmastikku ligikaudu 78% . Õhulämmastikust tekivad looduses lämmastikühendid põhiliselt kahel viisil. Äikese ajal tekkiv NO oksüdeerub ja muutub õhuniiskuse ja -hapniku toimel lämmastikhappeks. Tekkinud lämmastikhape satub koos vihmadega mulda, moodustades nitraate. Lämmastikühendid viiakse mulda väetistena, taimed omastavad lämmastikku nitraatidena ja kasutavad neid valkude jt. ühendite sünteesil. Kui pinnast ühekülgselt või liigselt lämmastikuühenditega väetatakse, ei jõua taimed neid omastada. Ühendid kuhjuvad sel juhul taimedesse, sealt sattuvad need toiduga loomade ja inimeste organismidesse ning võivad põhjustada ohtlikke tervisehäireid. Üleväetamisega võib kaasneda ka veekogude saastumine nitraatidega. Mitmetes tööstusprotsessides ja ka autode heitegaasi koostises paisatakseõhku suurtes kogustes lämmastikoksiide, suurendades happevihmade kahjulikku mõju.

Lämmastik kui gaas avastati alles 18. sajandi teisel poolel, mil õhu  uurimine ning komponentideks lahutamine tegi teaduses võidukäigu. Esimesed lämmastiku õhust eraldajad olid rootslane Carl Wilhelm Scheele ning inglased  Joseph Priestley  ja Henry Cavendish . Lämmastiku avastamise au kuulub aga šotlasele, Daniel Rutherfordile, kes esimesena, 1772. aastal, pakkus oma doktoritöös välja, et tegemist võib olla uue keemilise elemendiga. Lämmastiku eestikeelne nimetus on tulnud sõnast lämbuma – aeroobsed organismid ei ole võimelised lämmastikku hingamiseks kasutama ning hapniku puudumisel lämbuvad.
6) Lämmastikku saab suures koguses toota, põletades suletud õhukeskkonnas süsinikku või süsivesinikke ning pärast hapniku täielikku põlemist eraldada süsihappegaas ja vesi- Nende meetoditega saadud lämmastik ei ole muidugi 100% puhas, sest õhk sisaldab lisaks hapnikule, süsihappegaasile ja veeaurule ka väiksemas koguses teisi gaase
Täiesti puhast lämmastikku on väikestes kogustes võimalik toota näiteks baariumassiidi termilisel lagundamisel