Pliiats (0)

Tallinna Ülikool
Loodus- ja terviseteaduste instituut
Loodusainete ja tehnoloogia didaktika
Ulvar Kaugemaa
Pliiats
Referaat
Juhendaja : Jaan Keerdo
Tallinn 2016

Sisukord

Sisukord 2
Sissejuhatus 3
Ajalugu 3
Puit 4
Tugevus 4
Tänapäevane tootmine 5
Allikad 1

Sissejuhatus

Praegusel ajal on pliiats täiesti tavaline ja igapäevane kirjutusvahend. Ammustel aegadel oli juba ürginimestel oma n-ö pliiats olemas. Kraabiti terava luukillu või ränikivitükiga erinevaid kujutisi koobastesse.
Babüloonlased ja assüürlased kasutasid enda „pliiatsiks“ kolmetahulist kepikest. Sellega suruti kiilutaolisi kirjamärke savitahvlisse. Kui kiri oli kirjutatud , siis kuivatati savitahvel päikese käes kõvaks.
Egiptlased kirjtasid teritatud pillirookepiga. Venemaal kraabiti kirjatähed terava luupulgaga kasetohule või pärnakoorele. Roomlased kasutasid metallkepikest, mis oli ühest otsast terav , teisest tömp. Kepikese terava otsaga kirjutati vahasse, tömbiga suruti vaha siledaks – kiri kustutati.
Esimene grafiitpliiats valmistati 1665. aastal. Grafiit oli selles habras ja murdus kergesti. Aastal 1790 leiutati grafiitplbri ja savi segust pliiats (Laasfeld).

Ajalugu

Traditsiooniliselt väidetakse, et keskaegses Inglismaal leidis karjus tormiga maha langenud puu, mille juured olid koos hallikas-musta massiga. Et leitud mass on grafiit, kristaliseeritud süsinik, tõestati Rootsi keemiku Carl Wilhelm Scheele poolt 1778. aastal. Nimi „grafiit“ tuleneb Kreeka keelsest sõnast „kirjutama“. Inlglise keelne nimi grafiidile on „plumpago“ mille tähenduseks on „sarnane pliile “, millest tuli ka nimi „pliiats“.
Jutud levisid väga kiiresti, et sellise asja nagu „pliiatsiga“ saab väga hästi kirjutada. Grafiidi tükkidest lõigati nelinurksed vardad kirjutamiseks. Inglismaal hakati väga varakult grafiidi pulkasi puidu sisse panema . See osutus väga mugavaks, sest grafiit ei murdunud nii kergelt ja kirutaja sõrmed jäid puhtaks.
Selline pliiatsi tootmise viis jõudis varsti läbi rändkaupmeeste ka Saksamaale. Pliiatsi tootmiseks pidid nad importima grafiiti Inglismaa kaevandustest. Seda leidus ka Austrias ja Passaus aga grafiit polnud neis kohtades nii puhas, et sellest pliiatseid teha. Inglismaa grafiit oli aga liiga kallis ja seda hakkas vähemaks jääma , mille tõttu keelati ajutiselt strateegiliste toodete eksportimine .
Juhuslikult tegi prantsuse mehaanik Jacues Conte 1795. aastal avastuse. Tootes tiigleid, mida oli kahurikuulide valmistamiseks vaja, oli tal kogemust grafiidiga. Ta peenestas grafiidi, puhastas selle sõelumise teel, seejärel segas savi ja veega. Saadud mass valati pikkadesse ristküliku kujulistesse vormidesse ja lasti kuivada. Peale seda pakiti kinnisesse keraamilisse pakendisse söega ja põletati kõrgel temperatuuril.
Selline meetod levis 19. sajandi keskel ülemaailmselt ja on siiani pliiatsite tootmise aluseks (Büttner, buettner-nuernberg, 2012).

Puit

Harilike ja värviliste pliiatsite tootmiseks kasutatakse enamasti seedripuud. Tänapäeval kasutatakse seda kvaliteetsete pliiatsite valmistamiseks. Kuna puud ei kasva tagasi nii kiiresti kui neid langetatakse hakatakse üha enam kasutama puid, mida leidub tehaste ümbruses (Brasiilia, Indoneesia , Malaisia).
Seeder levib Aafrikas, Aasias ja Põhja-Ameerikas. Varem toodi seedripuud enamasti Aafrikast ja Liibanonist, tänapäeval aga Kaliforniast. Pehme ja peaaegu oksatu seeder on täiuslik pliiatsite tootmiseks, sest seda saab korralikult teritada (Büttner, Georg Büttner's pencil Sites, 2012).

Tugevus

Erineva kogusega savi ja grafiidi segamisel saab pliiatseid toota erineva tugevusega . Kui savi osakaal on suurem, on pliiatsi süsi tugevam. Mida suurem on grafiidi osakaal, seda pehmem süsi on. Pliiatsite tugevused jaotatakse skaalal 9B kuni 9H (joonis 1). B tähendab „ soft black“ ehk pehmet musta, H tähendab „ hard “ ehk kõva ja F „fine“ ehk tavalist (Büttner, Georg Büttner's pencil Sites, 2012).
Joonis 1

Tänapäevane tootmine

Pliiatsite südameid valmistatakse endiselt samamoodi nagu vanasti. Segatakse grafiiti ja savi omavahel, valatakse vormi ja kuumutatakse. Puidu tootmises tehakse algul kahte puust tahvlisse sooned sisse (joonis 2). liimi valatakse soontesse, kuhu omakorda pannakse ka pliiatsi süsi. Seejärel vajutatakse kaks tahvlit omavahel kokku (joonis 3) ja oodatakse kuni liim kuivab. Plaadid saetakse soovitud pliiatsi kuju järgi ära: ümar, kaheksanurk, ovaal või kolmnurk (joonis 4). kui pliiatsid on saetud ja värvitud, kantakse neile veel lakk ja pakitakse saatmiseks (Büttner, Georg Büttner's Bleistiftseiten, 2002).
Joonis 2
Joonis 3
Joonis 4

Allikad

Büttner, G. (14. 06 2002. a.). Georg Büttner's Bleistiftseiten. Allikas: http://www.buettner-nuernberg.de/vgbleistift2.ht m
Büttner, G. (14. 07 2012. a.). buettner-nuernberg. Allikas: http://www.buettner-nuernberg.de/vgbleistift1.ht m
Büttner, G. (14. 07 2012. a.). Georg Büttner's pencil Sites. Allikas: http://www.buettner-nuernberg.de/vgbleistift4.ht m
Laasfeld, T. (kuupäev puudub). miksike. Allikas: http://miksike.ee/documents/main/referaadid/pliiats_tonis.ht m