17. sajandi teadusrevolutsioon (0)

17.SAJAND TEADUSREVOLUTSIOON.

MIS ON TEADUSREVOLUTSIOON JA MILLEST SEE ALGUSE SAI
Teadusrevolutsiooni ajastuks on nimetatud 17.sajandit.
Sel ajastul toimusid suured muutused inimeste arusaamas maailma ning sellega seostuvate teadmiste kogumise viisidesse.
Teadusrevolutsiooni aluseks oli murrang teaduse meetodites e. selles, mis toimimisviisidel, püstitatud eesmärke saavutati.
KESKAEGNE ARUSAAM
Keskajal arvati, tõese teadmiseni jõuab kõige paremini loogika ja filosoofiliste arutluste kaudu, sest inimese meeleorganid tajuvad vaid maailma ähmast pealispind , mitte selle tõelist olemust.
Sellist lähenemist nimetatakse skolastikaks e. koolifilosoofiaks, sest niisugust lähenemist õpetati eeskätt ülikoolides.
Skolastilise lähenemise suurim autoriteet oli vanakreeka filosoof Aristoteles .
VARAUUSAEG
Varauusajal hakati suuremat huvi tundma looduse vastu.
Suurt rõhku pandi hoolikatele vaatlustele ja teaduslikele katsetele (eksperimenditele) mis aitasid loodust tundma õppida.
Inglise filosoof Francis Bacon (1561-1626) kritiseeris skolastilist lähenemist tugevalt. Ta kutsus kõrvale heitma senised teadmised ning ehitama üles uue teaduse süsteemi, mis toetuks meeltega kogutud andmetele kui ainsale käegakatsutavale teadmiste allikale. Seda nimetatakse empiiriliseks meetodiks.
EMPIIRILINE MEETOD JA MIDA FRANCIS BACONIL SELLE KOHTA ÜTELDA OLI
Empiiriline meetod on meeltega kogetud andmetele tuginev teadusliku uurimise meetod.
Baconi sõnutsi on empiiriline meetod, midagi, mis on küll raskesti teostatav, kuid kergesti seletatav . See seisneb selles, et empiirilist meetodit kasutades määratakse tõsikindluse astmed ning seatakse meeltele piirid, aga mõttetöö, mis meelte kannul käib, lükatakse tagasi. Selle asemel rajatakse mõttele uus ja kindel tee meelte tajumusest endist .
Baconi arvates saab inimene kui looduse teener ja tõlgendaja aru sellest vaid nii palju, kui ta on looduse korda, mõtete ja tegudega uurinud, rohkemat ta lihtsalt ei tea ega suuda.
Samuti arvas Bacon, et loogika kõlbab vaid vigade püstitamiseks ja kinnistamiseks, kui et tõe uurimiseks. Seega on loogika rohkem kahjulik kui kasulik.
Bacon ütles, et tõe uurimiseks on ja saab olla vaid kaks teed.
Üks neist lendab meelte ja üksikasjade juurest kohe kõige üldisemate väideteni, ning tuletab siis neist õlimatest õpetuslausetest kui vankumatust tõest vahepealsed väited.
Teine tee lähtub meelte abil tunnetatud üksikasjadest ning liigub sealt järjepidevalt samm- sammult kõrgemale edasi, kuni jõuab kõige üldisemani.
MATEMAATIKA JA ASTRONOOMIA
Kuna vaatluste ja katsetega saadud andmed tuli siduda loogiliseks tervikuks, võeti kasutusele matemaatika. Matemaatika osatähtsus teaduses suurenes, avastati, et loodusseadusi on võimalik väljendada matemaatiliste valemite abil. Galileo Galilei (1564-1642) sõnutsi on loodus nagu raamat, mis on kirja pandud matemaatika keeles.
Üheks teadus, kus matemaatilised avutused viisid täiesti uute teooriateni, oli astronoomia. 1543 . aastal oli Poola täheteadlane Mikolaj Kopernik ( 1473 -1543) väitnud, et Maa ei olegi kogu maailma liikumatu keskpunkt vaid, et Maa ja teised planeedid tiirlevad ümber Päikese. Seda teooriat hakati kutsuma heliotsentriliseks maailmasüsteemiks. Sellinne teooria oli aga vastuolus Aristotelese filosoofia, piibli ning tavakogemustega.
Galileo Galilei oli aga esimene teadlane, kes võttis kasutusele teleskoobi (varem oli kosmost uuritud palja silmaga). Ta avastas, et kuna planeet Jupiteri ümber tiirlevad kaaslased, ei saa kõik taevakehad mitte kuidagi ümber maa tiirelda. Galilei anti see tõttu aga Koperniku “jumalavastaste” iidede pooldamise eest katoliku kiriku inkvisitsioonikohtu alla ning mõisteti koduaresti ning tema raamatud keelati.
Saksa astronoom Johannes Kepler (1571-1630) arvutas lõpuks välja, et Maa ja teised planeedid liiguvad ümber Päikese mööda elliptilist (ehk pisut lapiku ringi kujulist) trajektoori. 17.sajandi lõpuks olid teadlased jõudnud veendumusele, et Koperniku maailmasüsteem on siiski õige.
(Koperniku heliotsentriline maailmasüsteem)
ARISTOTELLIKU JA MOODSA FÜÜSIKA VASTASSEIS.
Uuendustemeelsed teadlased seadsid kahtluse alla kogu senise kehade koostise ja liikumise. Aristotellik filosoofia väitis, et kõik kehad koosnevad neljast elemendist (maa, õhk, tuli, vesi) ning pürgivad oma “loomuliku” koha poole. Näiteks, mida rohkem on maa elementi (metallid jt rasked asjad), seda rohkem kisub ta maa sisemuse poole ning mida rohkem on kehas õhu elementi (nt suits) seda rohkem pürgib ta keskpunktist eemale. Igal asjal on seega oma sisemine liikuma panev jõud ja absoluutne tühjus e. vaakum pole võimalik sest “loodus ei salli tühja kohta”.
Moodsate füüsikute poolt väljamõeldud katsed aga tõestasid nende katsete ekslikkust. Itaalanne Evangelista Torricelli tõestas, et vaakum siiski on võimalik ning absoluutne tühjus eksisteerib.
Inglise loodusteadlane Isaac Newton (1642- 1727 ) seadis aga eesmärgiks avastada universaalseid mehaanika - ehk liikumisseadusi, mis aitaks lahti seletada nii maapealsete objektide kui ka taevakehade liikumist.
ISAAC NEWTONI AVASTUSED
Isaac Newtonit peetakse moodsa füüsikateaduse rajajaks.
1687. aastal avaldas Newton teose “Loodusefilosoofia matemaatilised printsiibid ”, mis kummutas lõplikult senise maailmapildi. Newton toetas Galilei formuleeritud inertsiseadust, see tähendab, et iga liikuma pandud keha jätkab liikumist, kui mingi muu jõud teda ei peata. See seadus on täielikus vastasseisus Aristotelese uskumusega, et kehade loomulik seisund on paigalseis .
Newtoni kõige tuntum teooria on tema gravitatsiooniseadus. On väidetud, et Newtoni gravitatsiooniseadus sai alguse sellest, kui talle õun pähe kukkus.
Selle tõttu väitis Newton, et kehad tõmbuvad üksteise poole.
Need seadused seletasid ära planeedid ei jää kunagi seisma vaid liiguvad koguaeg ning miks ei paisku planeedid tsentrifugaaljõu mõjul päikesest eemale vaid püsivad selle ümber.
TEISED TEADUSHARUD
Lisaks kõigele muule arenes 17.sajandil kiiresti ka meditsiin ning seda tänu põhjalikumale inimkeha uurimisele. Inglane William Harvey, esitas 1628.aastal tõepärase pildi kogu keha hõlmavast vereringest ja südamest kui pumbast, mis verd ringi jagab . Kujunes arusaam, et inimene on justkui omalaadsest masinast, mille mehanismi on võimalik tundma õppida. Keha erinevate kudede uurimiseks võttis hollandlane Antonie van Leeuwenhoek (1632- 1723 ) kasutusele mikroskoobi . selle abil avastas ta punased verelibled, spermatosoidid ja mikroorganismid.
Laboratoorsete katsete abil uuriti ainete koostist. Rootsi apteeker Carl Scheele ( 1742 -1786) jõudis 18.sajandi lõpul järeldusele, et õhk polegi algelement vaid koosneb erinevatest gaasides , sealhulgas hapnikust. Prantslane Antoine Lavoisier ( 1743 -1794), keda peetakse moodsa keemiateaduse rajajaks, tõestas, et põlemine on ühnemine hapnikuga, ning demonstreeris hapniku rolli hingamises. Samuti jõuti järeldusele, et vesi pole samuti algelement vaid koosneb vesinikust ja hapnikust.