iseenda või imaginaarse toroidi, samuti on olemas superspiraalid pikas ja lineaarses DNA ahelas (kromosomaalse DNA mudel). Tetrsiaarstruktuure esineb ka tRNA'l ja rRNA'l b) DNA denaturatsioon/renaturatsioon DNA denaturatsioon on biheeliksi lahtikeerdumine. Struktuuri võivad lõhkuda ekstremaalne temperatuur, keskkonna pH (3 või 10) ja ioonjõud ning tugevad vesiniksidemete moodustajad. DNA renaturatsioon korrastatud struktuuri taastumine. c) DNA sekveneerimine DNA primaarstruktuuri ehk nukleotiidide järjestuse määramine. Meetodid: ahela katkestamise meetod, alus-spetsiifiline keemiline lõikamine, geel-sekveneerimine, automaatne DNA sekveneerimine d) PCR protsess (polümeraasahelreaktsioon) kontrollitud temperatuuriprogrammiga tsükliline protsess, mille käigus paljundatakse soovitud DNA järjestust. DNA
Organismide keemiline koostis Ainete jagunemine: 1. Anorgaanilised ained (eluta loodus) - vesi - anorgaanilised ühendid (happed, alused, soolad) 2. Orgaanilised ained (elusloodus) - valgud - lipiidid - sahhariidi biomolekulid - nukleiinhapped (DNA, RNA) - madalmolekulaarsed orgaanilised ühendid (aminohapped, vitamiinid, hormoonid) Rakkudes on kõige enam: hapnikku, süsinikku, vesinikku, lämmastikku. Vesi Vee molekulis on polaarne kovalentne side. Vesiniksidemed tekivad ja lagunevad. Kui vesiniksidet poleks, oleks vesi gaasilises olekus. Klaster vesinikside seob omavahel kokku üksikud vee molekulid, mille tulemusel moodustuvad erineva arvuga vee molekulide kogumid. Hüdrofiilsus aine omadus lahustuda vees. Hüdrfoobsus aine omadus mitte lahustuda vees. Hüdratatsioon keemilise ühendi liitumine veega. Deh...
BIOLOOGIA UURIMISVALDKONNAD 1. Eluslooduse organiseerituse tasemed 1. Molekuli tase- biomolekulid (valgud, süsivesikud, rasvad), pole elu tunnuseid 2. Organelli tase- moodustuvad molekulidest, kindel ehitus ja ül. (nt. taimeraku organell kloroplast) 3. Raku tase- kõik elu tunnused 4. Koe, elundi ja organite tase ( koed koosnevad rakkudest, elundid kudedest ja elundkond koosneb elunditest). Nt hingamiselundkonda kuuluvad kopsud ja hingamisteed. 5. Organismi tase isend, nt üherakuliste organism on rakk 6. Liigi tase- isendid on üksteisega ehituslikult, talituslikult, geneetiliselt, ökoloogiliselt ja päritolult sarnased ja annavad omavahel viljakaid järglasi 7. Populatsiooni, koosluse ja ökosüsteemi tase Populatsioon- üks liik isendeid, kes elavad korraga samas kohas nt kogred ühes tiigis Kooslus- kõik elusolendid elavad korraga samas kohas, nt tiigis elavad bakte...
ELU TUNNUSED: 1) Paljunemine ( elus paljuneb, eluta ei paljune) Liiki tuleb taastoota, variatiivsus peab olema – maailm muutub ja muutuvas keskkonnas variatiivsusega oleme kaitstud muutuste suhtes 2) Energia. Eluta loodusele energiat andes tema struktuur muutub hägusemaks, laguneb (struktuur kaob ära). Elus materjal kasutab energiat struktuuri paremaks tegemiseks, säilitamiseks, üles ehitamiseks. Kasutab energiat korrapärasuse hoidmiseks. 3) Elus looduses on struktuuri ja funktsiooni vahel seos. Struktuuri muutes funktsioon muutub ja vastupidi. Eluta looduses struktuuri muutes funktsioon säilib (pastaka näksimine, aga kirjutab edasi). Funktsiooni muutes struktuur muutub (hankli tõstmisel muskel suureneb). Struktuuri mitte kasutades kaob ära, ei kasuta funktsiooni, siis energiat ei kulutata. 4) Kohanemine. Eluta loodus ei kohane (porilomp sügisel, talvel jääs, suvel üldse pole). Elus loodus kohaneb (palav, siis võtame pluuse seljast) Tre...
1. Bioeemia areng ja seos teiste teadusharudega Esimesed sammud biokeemias tegi Scheele aastatel 1770.....1786 eraldades orgaanilisi happeid ja glütserooli. Aastatel 1770...1774 avastas Priestley hapniku- keemilise ühendi, mida loomad neelavad aga taimed toodavad. Olenevalt uurimisobjektist eristatakse biokeemias kolme erinevat suunda: staatiline, dünaamiline ja funktsionaalne biokeemia. Varasem biokeemia areng oli seotud 19. sajandi keskpaiku, kui hakkas tunnustust võitma seisukoht, et elusorganismide keemia ei ole põhimõtteliselt erinev eluta aine keemiast 20. sajandi esimesel poolel algas biokeemia kiirem areng. Võeti kasutusele kaasaegsed analüüsimeetodid, tehti kindlaks peamised ainevahetusrajad (O. Warburg, O. F. Meyerhof, H. A. Krebs, M. Calvin jpt). 1944 tõestasid Oswald Avery ja Colin MacLeod lõplikult nukleiinhapete seose geenidega. Järgnev biokeemia areng on toimunud tihedas seoses molekulaarbioloogia arenguga, olulisemateks ...
BIOLOOGIA EKSAMIKS 1. BIOLOOGIA UURIB ELU Biomolekulid-Ained mis ei moodustu väljaspool organismi- sahhariidid, lipiidid, valgud, nukleiinhapped, vitamiinid. Elu iseloomustav organisatoorne keerukus väljendub ehituslikul, talitluslikul ja regulatoorsel tasandil. Elu tunnus: rakuline ehitus, kõrge organiseerituse tase, (biomolekulide esinemine), aine- ja energiavahetus, sisekeskonna stabiilsus(ph), paljunemine, (pärilikkus), reageerimine ärritustele, areng Viirus pole elusorganism! Rakk on kõige lihtsam ehituslik ja talitluslik üksus, millel on kõik elu omadused. Üherakulised: -eeltuumsed-bakterid( arhebakterid, purpurbakterid, mükoblasmad) päristuumsed-protistid(ränivetikad, ripsloomad, munasseened, viburloomad, eosloomad, kingloom) Kõik organismid vajavad elutegevuseks energiat Imetajad ja linnud on ainukesed püsisoojased organismid Üherakulistel toimub paljunemine mittesuguliselt, pooldumise teel. Hulkraksed paljunevad kas mittesug...
Geenitehnoloogia arvestuse küsimused 1.Suhkrute lühiiseloomustus Suhkrud e süsivesikud- orgaanilised ühendid, mille koostisesse kuuluvad süsinik, vesinik ja hapnik. Suhkruid jagatakse 3 rühma: 1)Monosahhariidid e lihtsuhkrud (üks tsükkel)- kõige lihtsamad süsivesikud, mis koosnevad 3-6 süsinikuaatomist. Tähtsamad neist on: · 5-süsinikuga e pentoosid i. riboos (C5H10O5)- kuulub RNA (nukleotiidi) koostisesse. ii. desoksüriboos (C5H10O4)- kuulub DNA (nukleotiidi) koostisesse. · 6-süsinikuga e heksoosid i. glükoos e viinamarjasuhkur (C6H12O6)- tähtis energiallikas. Taimedes moodustub glükoos fotosünteesi käigus ja tihti talletatakse see tärklisena. Loomad saavad glükoosi toiduga nt tärklise lõhustamisel seedeelundkonnas. ii. Fruktoos e puuviljasuhkur (C6H12O6)- puuviljades ja mees esinev monosahhariid. Seda samu...
Polüpeptiid – mitmest aminohappest koosnev aminohapete ahel ehk peptiidahel. Mitu polüpeptiidi võib moodustada valgu molekuli. Denaturatsioon – valgu kõrgema struktuuri lagunemine madalamat järku struktuuriks (muna keetmisel munavalge tahkub). Vastupidine on renaturatsioon (juuksed tõmbavad pärast sirgendamist mingi hetk uuesti lokki) Ensüüm – valgulise ehitusega katalüsaator, mis kiirendab biokeemilisi reaktsioone kehas. Valkude ülesanded: Ensümaatiline (reguleerivad reaktsioonide kiirust – amülaas lagundab tärklist)
Pärnu Sütevaka Humanitaargümnaasium B IOLOOGIA MÕISTETE SELGITUSED Adenosiintrifosfaat (ATP) kõigis rakkudes Anatoomia bioloogiateadus mis uurib esinev makroergiline ühend, mis osaleb raku aine- organismide ehitust. ja energiavahetuses, energia universaalse talletajana Antigeen selgroogsesse organismi sattunud ja ülekandjana. võõraine (valk, nukleiinhape jt.), mis põhjustab Aeroobne glükolüüs kõigi rakkude tsütoplasmas antikehade teket. glükoosi esmane lagundamine hapnikurikkas Antikeha (kaitsevalk) neljast ahelast koosnev keskkonnas. Protsessi tulemusena saadakse ühest val...
NR 1 1. Elu omadused : Rakuline ehitus, aine-ja energiavahetus ( heterotroofid ja autotroofid), stabiilne sisekeskkond, paljunemisvõime, kasv, areng, reageerimine ärritustele, muutlikkus, kohanemine ja kohastumine, mitmekesisus, kindel eluiga, pärilikkus 2. RNA süntees e. Transkriptsioon : RNA molekuli süntees Toimub rakus interfaasi ajal. Transkriptsiooni teostab RNA polümeraas, mis protsessi alguses seostub promootoriga (geeni algus). DNA biheeliks keeratakse lahti, sünteesitakse ühe DNA ahelaga komplementaarne RNA molekul. Seejuures kasutatakse karüoplasmas olevaid makroergilisi nukleotiide. Transkriptsioonil kehtib järgnev komplementaarsus: DNA RNA A - U T - A C - G G - C RNA süntees lõpeb, kui ensüüm jõuab DNA nukleotiidse järjestuseni, mida nim. terminaatoriks. RNA sünteesi lõppedes eraldub ensüüm DNA molekulist, DNA omandab endise biheeliksi kuju ning sünteesitud ...
fosfodiesterside. Ahela lihtsustatud (skemaatiline) esitusviis. Miks on DNA hape? Nukleotiidid on ühendatud 3'5'-fosfodiestersidemetega. Nukleotiidide järjestust loetakse alati 5'-> 3' suunas. See vastab valgu puhul suunale N -> C DNA Skemaatiline ehitus: 5. DNA sekundaarstruktuuri vormid. Lineaarse biheeliksi B-vormi parameetrid. Teised võimalikud vormid (A, Z). DNA denaturatsioon - mõiste, denatureerivad faktorid, sulamiskõverad. DNA renaturatsioon. DNA kaksikahela denaturatsioon ehk sulamine kui DNAd kuumutada üle 80C siis UV neelduvus tõuseb, sest H-sidemed katkevad. Kui temp alandada siis absorptsioon nõrgeneb ahelate struktuur taastub. 1) Kaks heeliksikujulist ahelat on keerdunud ümber ühise telje, tekib paremakäeline heeliks; suund ehk polaarsus on vastassuunaline. 2) Suhkur-fosfaat selgroog heeliksi välispinnal, N-alused heeliksi sees 3) N-alused heeliksi teljega risti, aluste vahe ca 3,4A
BIOLOOGIA teadus mis uurib elu (kreeka keelest: bios-elu, logos mõiste) I MOLEKULAARBIOLOOGIA teadusharu mis uurib elunähtusi molekulide tasemel, kasutades bioloogia, keemia ja füüsika meetodeid. Uuritakse: 1. biopoümeere- nukleiinhapped, valgud. 2. agregaate kromosoome, rakuorganoide, viiruseid. II TSÜTOLOOGIA rakuteadus. Alguse sai 17. saj keskkpaigast kui Robert Hook leiutas valgusmikroskoobi. Uurib: rakkude ehitust ja talitlust. III HISTOLOOGIA koeõpetus. Uurib: loomorganismide kudede peenehitust. 1 BIOLOOGIA TEADUSHARUD Teadusharu Uurimisvaldkond Molekulaarbioloogia Uurib elu molekulaarset taset Rakubioloogia Uurib rakkude ehitust ja talitlust Histoloogia Uurib kudede ehitust ja talitlust Anatoomia Uurib organ...
STRUKTUUR PRIMAAR- PRIMAAR i STRUKTUUR STRUKTUU R Munavalge vahustamisel valgu RENATURATSIOON molekulid denatureeruvad pcicirduma- tult. 2.17. Denaluratsioon la renaturatsioon on enamasti piicird- protsessid. Denaturatsiooni kdigus valgu ruumilised struk- tuurid hdvivad, renaturatsiooniga aga taastuvad. Mis iilesanded on valkudel?
hormoonide poolt, transpordifunktsioon – ainete trans biovedelike kaudu ja läbi biomembraanide, struktuurne, puhvrifunktsioon, kaitsefunktsioon, varufunktsioon, energiasubstraadi funktsioon. Koagulatsioon = sade + denaturatsioon + agragatsioon Denaturatsioon – valgu bioaktiivsuse kadumine kõrgemate struktuurtasemete hävimise tõttu. Faktoriteks soojusenergia, vibratsioon, ultraheli, keskkonna pH, ioniseeriv kiirgus. Renaturatsioon – valgu algkonformatsiooni ja bioaktiivsuse taastamine. On olemas pöörduv ja pöördumatu sadestamine. 5. Valgu primaarstruktuur Defineeritud nukleiinhappe järjestuse poolt – aminohappeline järjestus. Primaarstruktuur on kovalentne peptiidsidemega seotud aminohappejääkide kindel järjestus antud valgu polüpeptiidahelas. Primaarstruktuur on baasinformatsiooniks kõrgemate struktuuride kujunemisel, seotud molekulaarhaigustega(valesti lugemine,
6. On võime denatureeruda. See on valgu bioloogilise aktiivsuse kadumine seoses kõrgemat järku struktuuride lagunemisega (st alles jääb primaarstruktuur). Denaturatsioonifaktoriteks on: tº, kiirgused, happed, alused. Denaturatsiooni bioloogiline tähtsus: Teatud määral kaitse võõrvalkude eest (nt palavik). Denatureeruvad valgud muutuvad hõlpsamini hüdrolüüsivateks (nt maos HCl-line denaturatsioon). 7. Renaturatsioon e denaturatsiooni pöördprotsess. Avaldub suhteliselt pehme denaturatsiooni korral ja denaturatsioonifaktorid peavad olema kõrvaldatud. Selle tulemusena taastub primaarstruktuurist kõrgemat järku struktuur ja taas ilmneb valgu bioloogiline aktiivsus. Renaturatsiooni bioloogiline tähtsus: Väga lihtsate mõjutuste korral (nt pH muutused) ei toimu valkude pöördumatut inaktivatsiooni.
loovutamise tasandil. 6. On võime denatureeruda. See on valgu bioloogilise aktiivsuse kadumine seoses kõrgemat järku struktuuride lagunemisega (st alles jääb primaarstruktuur). Denaturatsioonifaktoriteks on: tº, kiirgused, happed, alused. Denaturatsiooni bioloogiline tähtsus: · Teatud määral kaitse võõrvalkude eest (nt palavik). · Denatureeruvad valgud muutuvad hõlpsamini hüdrolüüsivateks (nt maos HCl-line denaturatsioon). 7. Renaturatsioon e denaturatsiooni pöördprotsess. Avaldub suhteliselt pehme denaturatsiooni korral ja denaturatsioonifaktorid peavad olema kõrvaldatud. Selle tulemusena taastub primaarstruktuurist kõrgemat järku struktuur ja taas ilmneb valgu bioloogiline aktiivsus. Renaturatsiooni bioloogiline tähtsus: · Väga lihtsate mõjutuste korral (nt pH muutused) ei toimu valkude pöördumatut inaktivatsiooni. · Hüdrolüüs peptiidsideme lagunemine ja vabade AH teke
6. On võime denatureeruda. See on valgu bioloogilise aktiivsuse kadumine seoses kõrgemat järku struktuuride lagunemisega (st alles jääb primaarstruktuur). Denaturatsioonifaktoriteks on: tº, kiirgused, happed, alused. Denaturatsiooni bioloogiline tähtsus: Teatud määral kaitse võõrvalkude eest (nt palavik). Denatureeruvad valgud muutuvad hõlpsamini hüdrolüüsivateks (nt maos HCl-line denaturatsioon). 7. Renaturatsioon e denaturatsiooni pöördprotsess. Avaldub suhteliselt pehme denaturatsiooni korral ja denaturatsioonifaktorid peavad olema kõrvaldatud. Selle tulemusena taastub primaarstruktuurist kõrgemat järku struktuur ja taas ilmneb valgu bioloogiline aktiivsus. Renaturatsiooni bioloogiline tähtsus: Väga lihtsate mõjutuste korral (nt pH muutused) ei toimu valkude pöördumatut inaktivatsiooni.
Geenitehnoloogia kordamisküsimused 1.Suhkrute lühiiseloomustus Suhkrud ehk sahhariidid on orgaanilised ained, mille koostisse kuuluvad süsinik, vesinik ja hapnik. Sahhariidid jaotatakse kolme rühma mono-, oligo- ja polüsahhariidid. Monosahhariidid ehk lihtsuhkrud koosnevad enamasti kolmest kuni kuuest süsinikust. Neist tähtsamad on viiesüsinikulised riboos ja desoksüriboos, mis kuuluvad nukleiinhapete koostisesse. Lisaks on olulised kuuesüsinikulised glükoos ehk viinamarjasuhkur ja fruktoos ehk puuviljasuhkur, mis mõlemad on olulised makroenergilised molekulid, mida organismid kasutavad oma elutegevuseks. Oligosahhariidid on orgaanilised ühendid, mis on enamuses moodustunud kahe- kolme monosahhariidi (disahhariidid) ühinemisel. Näiteks võib tuua sahharoosi (roo-ja peedisuhkur), mis on moodustunud glükoosi ja fruktoosi ühinemisel, maltoosi ehk linnasesuhkru, mis on moodustunud kahest glükoosijäägist ja laktoosi ehk piimasuhkru, mis on m...
raskmetallid (elavhõbe), ioniseeriv ja ultraviolettkiirgus jms. Valk võib nende toimel kaotada oma ruumilised struktuurid. Denaturatsiooni käigus hävivad vaid kõrgemat järku struktuurid, kuid peptiidside ei katke, peptiidahel jääb püsima ja koos sellega säilib valgu esmane struktuur. Denaturatsiooni pöördprotsessi nimetatakse renaturatsiooniks, st denatureeriva teguri mõju lakates võivad taastuda valgu sekundaar- ja tertsiaarstruktuur. Renaturatsioon toimub vaid siis, kui denatureerivate tegurite mõju pole olnud liiga suur ja valgu struktuuri ei ole veel lõplikult lagunenud (keedetud munast ei arene kunagi tibupoega). Ülesanded: Ensümaatiline roll. biokeemiliste reaktsioonide kiirust reguleerivad valgud, mida nimetatakse ensüümideks (inimese süljes olev valk amülaas lagundab tärklist- spetsiifiline). Ensüüm on biokeemilise reaktsiooni kiirust reguleeriv valk. Ehituslik funktsioon. Valgud
Geenitehnoloogia I käsitletavad teemad – 2013 sügsissemester. NB! Nii loengute kui ka Tago Sarapuu gümnaasiumiõpiku peatükid 1-4 ja Mart Viikmaa õpikust see materjal, mid üles laetud geen.ttu.ee ‘’Õppematerjalid’’ alla Bioteaduste metoodika Loodusteaduslikud sh bioloogiliste protsesside uurimisel kasutatavad meetodid jaotatakse: VAATLUS (ing k observation) nt anatoomia, kirjeldav embrüoloogia) VÕRDLUS (ing k comparison) - nt võrdlev anatoomia, geenijärjestuste võrdlus KATSE (ing k experiment) – kui muudetakse üht parameetrit/tingimust, ja võrreldakse tulemusi nii muudetud kui muutmata (st kontroll) tingimustega katse puhul Biokeemilised meetodid Biofüüsikalised meetodid (nt valkude struktuuri analüüs) Mikroskoopia (valgus- ja elektronmikroskoopia) Geneetilised meetodid (mutatsioonanalüüs koos...
6. On võime denatureeruda. See on valgu bioloogilise aktiivsuse kadumine seoses kõrgemat järku struktuuride lagunemisega (st alles jääb primaarstruktuur). Denaturatsioonifaktoriteks on: tº, kiirgused, happed, alused. Denaturatsiooni bioloogiline tähtsus: Teatud määral kaitse võõrvalkude eest (nt palavik). Denatureeruvad valgud muutuvad hõlpsamini hüdrolüüsivateks (nt maos HCl-line denaturatsioon). 7. Renaturatsioon e denaturatsiooni pöördprotsess. Avaldub suhteliselt pehme denaturatsiooni korral ja denaturatsioonifaktorid peavad olema kõrvaldatud. Selle tulemusena taastub primaarstruktuurist kõrgemat järku struktuur ja taas ilmneb valgu bioloogiline aktiivsus. Renaturatsiooni bioloogiline tähtsus: Väga lihtsate mõjutuste korral (nt pH muutused) ei toimu valkude pöördumatut inaktivatsiooni.
Lahustumatud valgud on villavalgud, justevalgud, lihasvalgud. 4. Koonsemine AH- jääkidest. Keskmises valgus on esindatud 12... 14 erinevat AH-jääki. Spetsiifilises valgus on neid veel vähemgi 5...8. 5. Denaturatsiooni käigus tugevatoimeliste mõjurite tõttu kaovad kõrgemat järku struktuurid, kuid säilub esmane. Organismide sisene: valkude kalgendamine maos. Palavik denatureerib haigustekitaja valke. Haavade puhastamine (denatureeritakse valke). Renaturatsioon on pöörduv denaturatsioon, ei esine alati. Teatud aja möödudes valgu esialgne olek taastub. Nt: aeglane renaturatsioon- juuste lokkikeeramiste järgsed muutused. Kiire renaturatsioon- keeles maitsepungade retseptorvalkude renaturatsioon. Denaturatsioonil kaotavad valgud ka seotud vett. 6. Hüdrolüüsuvus. Hüdrolüüsi tagajärjel tekivad vabad aminohapped. Nt: seedeprotsess. Valkude biofunktsioonid. 1. Energeetiline funktsioon
Geenitehnoloogia kordamisküsimused 1.Suhkrute lühiiseloomustus Suhkrud (süsivesikud)- orgaanilised ühendid, mille koostisesse kuuluvad süsinik (C), vesinik (H) ja hapnik (O). Suhkruid jagatakse 3 rühma: 1)Monosahhariidid (lihtsuhkrud) (üks tsükkel)- kõige lihtsamad süsivesikud, mis koosnevad 3-6 süsinikuaatomist. Tähtsamad neist on: 1. 5-süsinikuga e pentoosid · riboos (C5H10O5)- kuulub RNA (nukleotiidi) koostisesse. · desoksüriboos (C5H10O4)- kuulub DNA (nukleotiidi) koostisesse. 2. 6-süsinikuga (heksoosid) i. glükoos (viinamarjasuhkur) (C6H12O6)- tähtis energiallikas. Taimedes moodustub glükoos fotosünteesi käigus ja tihti talletatakse ,see tärklisena. Loomad saavad glükoosi toiduga nt tärklise lõhustamisel seedeelundkonnas. ii. Fruktoos (puuviljasuhkur )(C6H12O6)- puuviljades ja mees esinev monosa...
See realiseerub peamiselt H sidumise või loovutamise tasandil. 6. On võime denatureeruda. See on valgu bioloogilise aktiivsuse kadumine seoses kõrgemat järku struktuuride lagunemisega (st alles jääb primaarstruktuur). Denaturatsioonifaktoriteks on: tº, kiirgused, happed, alused. Denaturatsiooni bioloogiline tähtsus: Teatud määral kaitse võõrvalkude eest (nt palavik). Denatureeruvad valgud muutuvad hõlpsamini hüdrolüüsivateks (nt maos HCl-line denaturatsioon). 7. Renaturatsioon e denaturatsiooni pöördprotsess. Avaldub suhteliselt pehme denaturatsiooni korral ja denaturatsioonifaktorid peavad olema kõrvaldatud. Selle tulemusena taastub primaarstruktuurist kõrgemat järku struktuur ja taas ilmneb valgu bioloogiline aktiivsus. Renaturatsiooni bioloogiline tähtsus: Väga lihtsate mõjutuste korral (nt pH muutused) ei toimu valkude pöördumatut inaktivatsiooni. Hüdrolüüs peptiidsideme lagunemine ja vabade AH teke
1. Valideerimise üks osa on laboritevahelised võrdluskatsed, mida viib läbi organisatsioon QCMD. 10. Millised ja millal tehtud avastused olid eelduseks molekulaardiagnostika meetodite väljaarendamisele ? (Nimetage mõned teie arvates olulisemad) 1869 DNA avastamine 1953 kaksikheeliks 1969/70 ensüümid restriktaasid PCR 1989 Taq polümeraas kaksikheeliksite de- ja renaturatsioon nukleotiidide komplementaarsus 11. Milliseid molekulaardiagnostika meetodeid kasutatakse Eestis nakkushaiguste diagnoosimisel? Hübriidimine (sh FISH) PCR sekveneerimine mikrokiip-analüüs 12. Milliseid meetodeid kasutatakse patogeensete mikroorganismide tuvastamiseks (mikroskoopia, isoleerimine ja kultiveerimine, biotestid, immunotestid s.o antigeeni
Abiootilised tegurid - organismide elutegevust mõjutavad eluta looduse tegurid; eristatakse elukeskkonnaga (õhk, muld ja vesi) ning kliimaga seotud tegureid. Adaptatsioon - organismide ehituse ja talitluse (ka käitumise) muutumine, sobitumaks keskkonnatingimuste ja eluviisiga. Adaptiivne radiatsioon - evolutsioonilise mitmekesistumise erivorm, mille puhul ühest liigist (või perekonnast) lahkneb suhteliselt lühikese aja jooksul mitmeid erinevalt kohastunud liike. Adenosiintrifosfaat (ATP) - kõigis rakkudes esinev makroergiline ühend, mis osaleb raku aine ja energiavahetuses, energia universaalse talletajana ja ülekandjana. Aegkond - geokronoloogilise skaala suurjaotustest keskmine, eooni ja ajastu vahel; eoon jaotub aegkondadeks ja aegkond ajastuteks. Aeroobne glükolüüs - kõigi rakkude tsütoplasmas glükoosi esmane lagundamine hapnikurikkas keskkonnas. Protsessi tulemusena saadakse ühest glükoosimolekulist kaks püroviinamarihappe molekuli...
Elus ja eluta looduse keemilise koostise võrdlus. Vee molekulaarsest struktuurist tulenevad füüsikalised ja keemilised omadused. Vee omaduste seos organismide ehituse ja talitlusega. Anorgaaniliste ainete osa rakkude ja organismide ehituses ja talitluses. Biomolekulide pea- miste rühmade süsivesikute, lipiidide, valkude ja nukleiinhapete ehituslik eripära, nende ülesanded raku ja organismi tasemel. Valgustruktuuride moodustumine, valkude denaturatsioon ja renaturatsioon. Ensüümide osa biokeemilistes reaktsioonides. DNA ehitus, ülesanded ja tähtsus. RNA ehituse erinevused võrreldes DNA molekuliga. Eri tüüpi RNA mo- lekulide ehituslik eripära ja ülesanded. Inimese tasakaalustatud toitumine. Organismi veevajadus, mineraalainete puudusest või üle- küllusest tulenevad inimorganismi talitluslikud häired. Süsivesikute, lipiidide ja valkude va- hekord inimese toidus. Vitamiinide ja teiste bioaktiivsete ainete füsioloogiline toime. Taime-
Bioanorgaaniline keemia Piiriteadus, mis uurib organismidel elementaar koostist ja seda mõjutavaid tegureid.elus organisimides on 70 90 elementi. 30 elementi on min. millega saab elus eksisteerida( eri liikidel eri elemendid). 1. makroelemendid 97 98% · C/O/H/N/P/S mittemetallid · Väikse aatommassiga Süsinik(C) Elu keskne element. Miks? Sest...: · 2 C aatomi vhel võivad moodustuda 3tüüpi sidemed. (üksiksidemed, kaksiksidemed, kolmiksidemed-mürgised need tavaliselt) · Ruumpaigutus võib muuta( eritingimustes võivad molekulid moodustada eri kuju) · C ahelad võivad anda eri struktuure.a) lieaarne b)hargnev c)tsükliline · C aatomi vahelised sidemed on piisavalt tugevad, et mitte ise ära laguneda, samas piisavalt nõrgad, et ensüümid neid lagundaks Vesinik(H) · Happelised bioelemendid määrvad ära ph (täiskasvanu maonõre: ph 1,5 2,5, ...
Maris Kallus KKS 2010 Inimese organismi keemiline koostis 1. Elusa ja eluta looduse võrdlus: 1) Elusorganismidele on iseloomulik keerukas seesmine struktuur; 2) Elusorganismide iga koostisosa omab kindlat funktsiooni; 3) Elusorganismid on võimelised väliskeskkonnast energiat ammutama, seda muundama ning oma seesmise struktuuri ja funktsioonide säilitamiseks kasutama; 4) Elusorganismid on võimelise paljunema. 2. Inimese keha ja maakoore atomaatse koostise võrdlus: Kui võtta 8 enamlevinud keemilist elementi maakoorest ja inimese kehast, näeme, et 3 neist langevad kokku – O (mk 47%, ik 25,5%); Ca (mk 3,5%, ik 0,31%); K (mk 2,5%, ik 0,06%). Maakoor : I O – 47%; II Si – 28%; III Al – 7,9%. Inimese keha : I H – 63%; II O – 25,5%; C – 9,5%. 3. H, O, C, N kui peamised keemilised elemendid, millest koosnevad elusad rakud: Hapnik – osaleb oksüdatsiooniprot...
Piim ja munavalge lahustuvad. Enamus lihasvalke ei lahustu. 4. Hüdrolüüs. Valkude hüdrolüüsil tekivad AH-d. (happeline keskkond ja ensüüm pepsiin põhjustavad). 5. DENATURATSIOON - Valgu kõrgemat sorti struktuuride (4-, 3- ja 2-ne struktuur) kadumine(toimub tugevate füüsikalis-keemiliste tegurite mõjul : muna praadimine, piim + mahl, muna vahustamine ja juuste lokkimine). Säilib vaid esmane struktuur. Palavik denaturiseerib inimese kehas haigustekitaja valke. RENATURATSIOON - denaturatsiooni pöördprotsess(esialgse oleku taastamine). N : juuste esialgse kuju taastumine peale lokkimist. Valkude biofunktsioonid : 1. energeetiline - 1g valke annab lõhustudes reaalselt 4 kcal energiat. Annaks ka 6, kuid valgud ei lagune täielikult. Imetajates moodustub kusiaine e. Karbamiid e. uurea. Valkude liigkasutamine on tervisele ohtlik. Valkude arvelt tuleks katta 15% keha ööpäevasest energiatarbest. - Valgu liigtarbimine kahjustab maksa ja neerusid.
lämmastikhape), raskmetallid (elavhõbe), ioniseeriv ja ultraviolettkiirgus jms. Valk võib nende toimel kaotada oma ruumilised struktuurid. Denaturatsiooni käigus hävivad vaid kõrgemat järku struktuurid, kuid peptiidside ei katke, peptiidahel jääb püsima ja koos sellega säilib valgu esmane struktuur. Denaturatsiooni pöördprotsessi nimetatakse renaturatsiooniks, st denatureeriva teguri mõju lakates võivad taastuda valgu sekundaar- ja tertsiaarstruktuur. Renaturatsioon toimub vaid siis, kui denatureerivate tegurite mõju pole 8 olnud liiga suur ja valgu struktuuri ei ole veel lõplikult lagunenud (keedetud munast ei arene kunagi tibupoega). Ülesanded: Ensümaatiline roll. biokeemiliste reaktsioonide kiirust reguleerivad valgud, mida nimetatakse ensüümideks (inimese süljes olev valk amülaas lagundab tärklist- spetsiifiline)
Kui nukleotiidid on omavahel ühendatud DNA või RNA ahelaks, on tegemist DNA või RNA primaarstruktuuriga. Sekundaarstruktuur tekib siis, kui kaks polünukleotiidahelat moodustavad kaksikheeliksi. Sekundaarstruktuure moodustab ka RNA. Rakkudes on DNA assotsieerunud erinevate valkudega, mille tulemusena DNA kaksikheeliks on volditud ja painutatud 3-mõõtmelisse struktuuri, mida nimetatakse DNA tertsiaarstruktuuriks. Tertsiaarstruktuure on kirjeldatud ka RNA puhul. DNA denaturatsioon ja renaturatsioon Kui vesilahuses olevat DNA-d kuumutada 100°C-ni, katkevad aluspaaridevahelised vesiniksidemed ja DNA ahelad eralduvad teineteisest. Sellist protsessi nimetatakse DNA denaturatsiooniks. Kui üksikahelaid sisaldava lahuse temperatuuri uuesti langetada, paarduvad komplementaarsed ahelad uuesti. Sel juhul on tegemist renaturatsiooniga. Kui denatureeritakse ja renatureeritakse DNA molekulide segu,
. kcat vastab kõige aeglasemale etapile, pudelikaelale. Kui aga mitu esimest järku reaktsiooni on jadas, siis mõlemal oma k ja sõltuvalt erinevalt temperatuurist, siis kaks sirget teljestikus tõusudega E ak1 (laugema), Ea k2 (järsem). Madalatel temperatuuridel on limiteeriv kiiruskonstant k 2, kõrgematel temeratuuridel aga k 1 ja seetõttu on tulemus kõverik. Valkude denaturatsioon ja renaturatsioon Kõrge temp soodustab denaturatsiooni. Denatureerunud valgul on palju kõrgem konformatsiooniline entroopia, omab palju vabadusastmeid kõrgematel temperatuuridel on entroopia osakaal suurem (Gibbsi vabaenergias). pH mõjutab, sest laeng-laeng interaktsioonid võivad ära kaduda detergendid molekulid, mis omavad hüdrofiilset ja hüdrofoobsed osa. Valkudes on hüdrofoobsed osad valgu sees, detergendid aga stabiliseerivad ka denatureerunud olekus valke.
Kui nukleotiidid on omavahel ühendatud DNA või RNA ahelaks, on tegemist DNA või RNA primaarstruktuuriga. Sekundaarstruktuur tekib siis, kui kaks polünukleotiidahelat moodustavad kaksikheeliksi. Sekundaarstruktuure moodustab ka RNA. Rakkudes on DNA assotsieerunud erinevate valkudega, mille tulemusena DNA kaksikheeliks on volditud ja painutatud 3-mõõtmelisse struktuuri, mida nimetatakse DNA tertsiaarstruktuuriks. Tertsiaarstruktuure on kirjeldatud ka RNA puhul. DNA denaturatsioon ja renaturatsioon Kui vesilahuses olevat DNA-d kuumutada 100°C-ni, katkevad aluspaaridevahelised vesiniksidemed ja DNA ahelad eralduvad teineteisest. Sellist protsessi nimetatakse DNA denaturatsiooniks. Kui üksikahelaid sisaldava lahuse temperatuuri uuesti langetada, paarduvad komplementaarsed ahelad uuesti. Sel juhul on tegemist renaturatsiooniga. Kui denatureeritakse ja renatureeritakse DNA molekulide segu,
annaabi.ee 
Sisene Facebook'ga
Sisene Google'ga
Sisene LinkedIn'ga
