nagu dietüülstilböstrool ja sünteetilised östrogeenid, mis satuvad uriiniga veekogudesse. Looduslikud häirijad on näiteks mikroseente poolt sünteesitav zearalenoon ning taimne genisteiin. Mõningad neist on lipofiilsed ja püsivad, bioakumuleerudes ning biosuurenedes keskkonnas. kovalentne seondumine DNA-ga, Toksikandi molekul võib seonduda kovalentselt raku makromolekulidega nagu strukturaalsed valgud, olulised ensüümid, lipiidid ja/või nukleiinhapped. Kui selliste reaktsioonide arv ületab raku eneseremondi võime, viib selline pöördumatule kasvaja tekke protsessile. Reaktiivse elektrofiili seondumine DNA nukleofiilse alaga (lämmastikalused) viib genotoksilisuse nähtusele. oksüdatiivne stress ja antioksüdandid · Elusrakku siseneb ja seal tekkib pidevalt reaktsioonivõimelisi osakesi - oksüdante, mis on võimelised (per)oksüdeerima raku lipiide peroksiidideks, lagundama valke ning
valke teatud tsütoplasma regioonides, tavaliselt on mRNA lokalisatsiooni määravad järjestused tema 3' UTRis. 8. rRNAde ja tRNAde järeltöötlus. Pre-rRNAde geenid on kõigil eukarüootidel konserveerunud ning funktsioneerivad kui tuumakese organisaatorid. Väikesed tuumakese RNAd osalevad pre-rRNAde protsessingus ja ribosoomi alaühikute pakkimises. TRANSLATSIOON JA VALKUDE SORTEERIMINE 1. Valkude ja nukleiinhapete sünteesi sarnasused ja erinevused sarnasused: nii valgud kui nukleiinhapped on koostatud piiratud arvust monomeeridest, monomeere lisatakse ahelasse ükshaaval, iga polünukleotiid ja polüpeptiid sünteesitakse kindla orientatsiooniga ja see lõppeb kindlaksmääratud kohas, primaarne produkt modifitseeritakse; erinevused: valkudel monomeerideks aminohapped, nukleiinhapetel nukleotiidid, valkude süntees toimub tsütoplasmas, nukleiinhapete süntees tuumas. 2. RNA funktsioonid valkude sünteesil (mRNA kannab koodonitena informatsiooni
Ta vabaneb vette suures koguses lagunevatest vetikatest. Merebakteritel on kemotaksis DMSP-le ja nad moodustavad vetikate pinnal biokilet, et DMSP oleks neile paremini kättesaadav. DMSP on merebakteritele väävliallikaks, aga ka C-allikaks. Ka peligibacter'i genoomis on geenid DMSP lagundamiseks. DMSP lagunedes merebakterite toimel moodustub suures koguses lenduvat ühendit dimetüülsulfiifi (DMS ) merelõhn. Fosfor fosforit sisaldavad rakus nukleiinhapped, fosfolipiidid ja koensüümid. Kõigis neis esineb ta fosfaadina. Fosfori kandja rakus on ATP. Fosfor oksüdeerub kergesti õhu käes. Seetõttu ongi ta looduses põhiliselt oksüdeeritud kujul fosfaadina. Kuna ta on rakus samal kujul, siis ei ole teda enne biomolekulidesse lülitamist vaja redutseerida. Mikroobid saavad kasutada nii orgaanilisi kui ka anorgaanilisi fosforiühendeid. Fosfaadid on ka head puhverdajad fosfaatpuhver. Fosfor on elemendina suht sarnane arseeniga
GENEETIKA I KORDAMISKÜSIMUSED EKSAMIKS 1. Kaasaegse geneetika rakendusalad meditsiinis ja kohtumeditsiinis. MEDITSIIN Geneetilised uuringud on alati olnud suures ulatuses seotud meditsiiniga ja nende eesmärgiks on olnud meditsiiniprobleemide lahendamine. Need uuringud on võimaldanud leida viise võitluses nakkushaigustega ning kindlaks teha geene, mis on otsustavad pärilike haiguste tekkel. Geneetikute töö tulemuseks on ka efektiivselt töötavad vaktsiinid. 1. Molekulaarne diagnostika ehk teha kindlaks geenid, mis on otsustavad pärilike haiguste tekkel. Molekulaarsete diagnostikameetoditega on võimalik tuvastada haigusi põhjustavaid mutantseid geene. See aitab leida optimaalseid ravivõimalusi. Nt alpaktonuuria on perekonniti päranduv, lisaks huntingtoni tõbi, tsüstiline fibroos. 2. Geeniteraapia rakendamine. Geeni defekt kompenseeritakse uue, funktsionaalse geeni rakku viimisega. Nt immuunpuudulikkuse ja tsüstilise fibroosi korral. Terve...
sealhulgas dioksiinid. Kuna suur enamus loetletud ühenditest moodustavad metabolismi tulemusena rakus väga reaktsioonivõimelisi elektrofiilseid vaheühendeid, suureneb nende metabolismi kiirendamisel nende vaheühendite ja näiteks DNA molekuli vaheliste aduktide tekke (mutatsioonide üks tee) tõenäosus. Kovalentne Seondumine DNA-ga Toksikandi molekul võib seonduda kovalentselt raku makromolekulidega nagu strukturaalsed valgud, olulised ensüümid, lipiidid ja/või nukleiinhapped. Kui selliste reaktsioonide arv ületab raku eneseremondi võime, viib selline pöördumatule kasvaja tekke protsessile. Reaktiivse elektrofiili seondumine DNA nukleofiilse alaga (lämmastikalused) viib genotoksilisuse nähtusele. · Näide 1. Selliselt toimivad hallitusseente Aspergillus flavus ja A. parasiticus poolt toodetavad mükotoksiinid aflatoksiinid, kusjuures aflatoksiin B1 (AFB1) on neist kõige toksilisem ja kantserogeensem
Loodusteaduslik psühholoogia- ideed mateeriast lahutamatuna ei eksisteeri. Tegelikkus- neurofüsioloogiliste protsesside vahendus. Tunnetame füsioloogiliste protsesside lõpptulemusi, mis teadvustuvad psüühiliste kujunditena, mille tõeväärtust kontrollitakse prktilise tegevuse käigus ja objektiivse maailma muutuste fikseerimise kaudu. Teadvustub ainult väike osa inimeses toimuvatest psüühilistest protsessidest. DNA/RNA- geneetilist infi salvestavad ja kannavad nukleiinhapped, nende ehituskava viivad ellu valgud. Suurem osa geene on mittetegusad ehk ei oma tähtsust käitumises, omadustes, või avaldavad mõju hiljem. Järglastele päranduvad tunnuste avaldumist mõjutavad geenid. Pärislikkusinfo individuaalne komplekt on genotüüp, selle info reliseerimisel avalduvad eripärad on fenotüüp. Paljud psühhofüsioloogilised erisused on kaasa sündinud- muusikaline kuulmine, koordinatsioon,
vahendusel. Aju poolt vahendatud psüühika abi ei tunneta me mitte aju ennast, vaid maailma ja selle omadusi. Nt kui inimene näeb loodusmaali, siis pole see maal sisendatud ajukudedesse; maali tajumist tagab informatsiooni töötlemine maali pinnalt tulvate signaalide alusel. Ajus on ajukude ja selles sisalduv neuronid, neurogliia, veresooned, närvikiud ja biokeemilised ained. Võimaldavad esineda ja kogeda tegelikkuse objekte ja nähtusi. Geneetilist infot salvestavad ja kannavad nukleiinhapped (DNA, RNA), ellu viivad valgud. Paljud in geenidest on mittetegusad, käitumise ja individuaalsete omaduste seisukohalt tähtsusetud või siis oma mõju alles hiljem avaldavad. Järglastele ei pärandu tegelikult vanemate tunnused otse, vaid nende tunnuste avaldumist võimaldav geneetiline info. Päritavus sõltub peale geenide vastastikuse toime ka väliskk mõjust ning isendi soost. Pärilikkuse informatsioon genotüüp. Info realiseerimisel tekkivad ja
Ssivesikud Tselluloos Hemitselluloos Suhkrud Orgaaniline/ anorgaaniline lmmastikValgudAminohappedUurea, Nitraat Ammoonium MIKROOBNE LAGUNDAMINE Huumus/fulvohapped NH4+ NH3 CO2 H2O Energia Ligniinhuumus kompleks Jk ssivesikud Mikroobne biomass Metabolismi vaheproduktid Keskkonnamikrobioloogia konspekt 2005; Tri Kolledz Ammonifikatsioon thendab org. lmmastiku bioloogilist muundumist ammooniumiks. Protsessi esimest etappi viivad lbi rakuvlised ensmid: need depolmeriseerivad valgud, aminosuhkrud ja nukleiinhapped. I Eksoensmid Valke lagundavad prote(in)aasid ja peptidaasid. Kitiini lagundavad kitinaas ja kitobiaas. Peptidoglkaani lagundab lsosm. Nukleiinhappeid lagundavad ribonukleaasid ja desoksribonukleaasid (jagunevad endo- ja eksonukleaasid). Ureaas lagundab uurea CO2 ja NH3 -ks. II Rakusisesed ensmid Aminorhmade puhul toimub aminorhma eemaldamine aminohappe dehdrogenaaside vi okdaaside vahendusel deamineerimise protsessis. Nukleotiidide lagundamine on mitmeetapiline protsess.
entsefalopaatia, sõraliste spongiformne entsefalopaatia. Prioonidel puudub virioni struktuur, genoom, nad ei kutsu esile immuunvastust, on väga resistentsed kuumusele (80 kraadi), desinfektantidele, kiirgusele. Aeglane viiruslik agens – prioon – on mutantne või konformatsiooniliselt eriline peremehe valgu vorm. Prototüüp on scrapie. Scrapie-infitseeritud hamstritel on scrapie-seotud fibrillid ajus, need fibrillid on infektsioossed, sisaldavad priooni. Prioonil puuduvad detekteeritavad nukleiinhapped, prioon koosneb väikestest proteaas-resistentsetest hüdrofoobsetest glükoproteiiniagregaatidest PrPsc (inimestel kodeeritakse PrPc – cellular prion protein -, mida hoiab membraanis seos terminaalse seriini ja glükofosfatidüülinsolitoli vahel). Scrapie ja PrPc aminohappeline järjestus on sama, aga tertsiaarstruktuur erineb. Normaalne PrPc (Vastandina scrapie-laadsele prioonivalgule) on proteaastundlik, paikneb raku pinnal. PrPsc on
1. Kirjelda paari sõnaga, mis asi oli (on) loomulik teoloogia (Natural theology). Keskaja Euroopa kristliku maailmakäsitluse kujunemisel oli Aristotelesel suur roll. Tema kirjutistel oli isegi liiga suur mõju need pärssisid edasist uurimist, sest kõik oli "valmis". A. Toomas leidis, et Aristotelese kirjeldatud loomade imekspandavad kohastumused on parim tõestus Jumala olemasolu kohta. Ainult suur Jumal võib olla nii ettenägelik ja tark, et kõik elusoleva nii täiuslikult vormida. "Natural Theology"püsis valdava maailmakäsitlusena Darwinini välja. Loodust uuriti, et paremini mõista Jumala loomisimet. 2. Kirjelda kahte 18. sajandi valgustusajastu mõtlejat ja nende ideid liikide muutumisest Maupertuis arutleb ähmaselt millegi üle, mis meenutab LV-d. Tegeles pärilikkusega näitas, et vanemad (emane/isane mõlemad) pärandavad järglastele tunnuseid ja uuris statistiliselt varieeruvust. Arutles selle üle, miks troopikas on inimeste...
1.Tähtsamad momendid geneetika ajaloos. Geneetika on teadus pärilikkusest, selle funktsioonidest ja materiaalsetest alustest, päriliku muutlikkuse mehhanismidest ja seaduspärasustest rakkudes, organismides, perekondades ja populatsioonides. Nüüdisaegse teadusliku geneetika sünniaastaks peetakse tavaliselt aastat 1900. Esimestel aastatel nimetati seda uurimisvaldkonda pärilikkuse põhiprintsiipide esmaavastaja G. Mendeli järgi mendelismiks, 1906.a. loodi termin geneetika. Kuigi geneetika "ametlik" ajalugu on võrdlemisi lühike, eelnes sellele siiski üsna pikk tähelepanekute kogunemise, arusaamade kujunemise ning uurimismeetodite loomise periood. Samuti on selles ajaloos mõnede ekslike kujutluste väga pikaaegne püsimine, kuid ka mitmete avastuste ja teooriate ignoreerimine ning unustamine kauaks ajaks. 2.Geneetika klassikud Gregor Mendel (1822-1884) -- pärilikkuse aluste esmaavastaja G. Mendel oli Brünni linnas (nüüdne Brno, T ehhimaal)...
KLASIKALISE JA MOLEKULAARGENEETIKA KUJUNEMINE. Geneetika on suhteliselt noor teadus. Kuigi pärilikkuse põhilised seaduspärasused esitas Gregor Mendel aastal 1865, tuleb geneetika sünniks lugeda siiski 20-nda sajandi algust. Alles siis taasavastati Mendeli ideed, mis said aluseks klassikalisele geneetikale. Tõendid selle kohta, et DNA kannab geneetilist informatsiooni, saadi 20-nda sajandi keskel. 1944. aastal kirjeldasid Avery ja ta kolleegid katseid, kus nad uurisid bakterite (Streptococcus pneumoniae) transformatsiooni puhastatud DNA-ga. Hersey ja Chase poolt aastal 1952 avaldatud tulemused kinnitasid seda, et DNA on pärilikkuse kandja. Nad näitasid, et bakteriviiruse T2 geneetiline informatsioon säilub DNA-s. 1953-ndal aastal avaldasid James Watson ja Francis Crick DNA kaksikhelikaalse struktuuri. Need avastused ja geneetilise koodi deshifreerimine said aluseks molekulaargeneetika sünnile. Uute molekulaarsete meetodite väljatöötamin...
kuumutamisel tugeva mineraalhappe juuresolekul. Mõlemad aldehüüdid moodustavad kondenseerumisel fenoolidega (-naftool, resortsinool jt) värvilisi ühendeid (Molisch'i test, Selivanoff'i reaktsioon). 16 1.2.1 Molisch'i test Molisch'i testi võib lugeda süsivesikute kvalitatiivse analüüsi põhitestiks, kuna positiivse reaktsiooni annavad nii mono-, oligo- kui polüsahhariidid. Isegi nukleiinhapped ja glükoproteiinid annavad positiivse Molischi reaktsiooni, kuna tugevas happelises keskkonnas toimub pikapeale monosahhariidide vabanemine. Väävelhappe toimel suhkrud dehüdreeruvad, moodustades kas furfuraale või 5-hürdoksümetüülfurfuraale. Tekkinud produktid reageerivad edasi -naftooliga(C10H7OH), moodustades purpurse kihi uuritava lahuse ja happe piirpinnale. Töö käik
Fosfaatesterside R1 O P O Fosfaadid (rida metaboliite) O O O Fosfoanhüdriidside* R1 O P O P O Nukleotiidid (ATP) O O O Fosfodiesterside R1 O P O R2 Nukleiinhapped, fosfolipiidid O Disulfiidside Disulfiidid (tsüstiin) R1 S S R2 * "makroergiline (energiarikas) side" Enamiku ester-, eeter- ja amiidsidemete teke vajab 1...5kcal/mol. Niisama suur energiahulk vabaneb ka nende hüdrolüüsil. Anhüdriidsideme ja tioestersideme energeetiline väljund on aga üle 5 kcal/mol
Otsib 4 funktsiooni muutust järjestuse muutmise tulemusel ja funktsioone olemasolevatele järjestustele Tavaline geneetika – otsib mutatsioone funktsiooni muutuste kaudu. DNA järjestuste võrdlemine on aluseks molekulaarsele evolutsiooniteooriale – eksonid ei varieeru (loodusliku valiku tõttu) ja intronid varieeruvad suuresti. Makromolekulide struktuur Geneetiliselt kodeeritud makromolekulid – nukleiinhapped ja valgud – on polümeerid, mis koosnevad väikesest arvust monomeeridest. Monomeerid sisaldavad identset osa, nad on omavahel ühendatud ja moodustavad polümeeri selgroo. Selgroo küljest hargnevad monomeeride külgahelad. Geneetiliselt on kodeeritud primaarstruktuur – biopolümeeride monomeeride järjestus. Molekulaarne mitmekesisus - üks molekul sarnaneb teisega - kaks molekuli seonduvad ensüümkompleksi sama piirkonnaga
Mitmed DNA/RNA määramisel põhinevad meetodid (ensümaatiline restriktsioon, PCR) vajavad elektroforeesi. Elektroforees DNA ja RNA on negatiivse laenguga ja seetõttu liiguvad elektriväljas negatiivse elektroodi katoodi poolt positiivse elektroodi anoodi suunas. Nukleiinhapete elektroforeesil lahutatakse erineva suurusega DNA fragmentide segu vastavalt fragmentide suurustele ja võrreldakse neid mingi standardiga e. markeriga. Elektroforeesil liiguvad nukleiinhapped elektrivälja mõjul spetsiaalses keskkonnas geelis. Kaks tüüpilist foreesikeskkonda on: 1. Polüakrüülamiid 2. Agaroos Polüakrüülamiid on sünteetiline polümeer, mis moodustab poorse struktuuriga erineva läbimõõduga tunnelite labürindi. Kasutatakse lühikeste DNA/RNA fragmentide (5-500 bp) lahutamiseks. Polüakrüülamiidgeel elektroforees võib olla: • Vertikaalne ühedimensiooniline • Vertikaalne kahedimensiooniline • Horisontaalne
denatureerunud valgu osakaalu. Mesofiilsete valkude puhul temp optimum langeb kokku valgu denaturatsiooniga. Kui jahedalembene valk, siis näha, et aktiivsus kaob ära palju enne kui valk on jõudnud denatureeruda. Protsessiivsed ensüümid Protsessiivsus on ensüümi omadus teostada ühest suurem arv katalüüsiakte ühe produktiivse seostumisakti kohta. Protsessiivsus saab avalduda ainult polümeersetel substraatidel. Polümeersed substraadid on nukleiinhapped, polüsahhariidid jne. Protsessiivsuse kvantitatiivne määratlus Lihtsustatult on protsessiivsus pöördvõrdeline ensüümi dissotsieerumise tõenäosusega. Ensüümil on alati kaks võimalust, koff on dissotsiatsioonikonstant, kcat on katalüüsi konstant. x-teljel N (sünteesitud jupi pikkus), y-teljel dN/N (jupi tekke tõenäosus) langeb joon. Lühemaid juppe tekib alati kõige rohkem, dissotsiatsioonitõenäosus on
vetes, mineraalides, eluslooduses – Maakoores – 3 mineraalide põhitüüpi: sisaldavad ioone NO3- , NH4+ , CN- nitraadid: NaNO3 (Tšiilis), KNO3 (Indias) Kosmoses: N, N2, NO, (CN)2, NH3 (neutr. või ioniseeritud) komeetide atmosfäärides, udukogudes, Päikese atmosfääris Kosmoses levikult 4. kohal Lihtainena planeetide atmosfääris (näit. Veenusel,Marsil) Element N – kõikide elusorganismide komponent valkude koostisosa (N sisaldus kuni 17%); nukleiinhapped jm. kogusisaldus inimorganismis ca 3% esineb mullas (1 kolmest taimede põhi-toiteelemendist; osal. – lämmastikku siduvad bakterid mügarbakterid): õhu N2 → org. aine lämmastiku ringe looduses Gaasil. N2 (lihtaine) sidumine (→ ühendid) tööstuses - küllaltki komplitseeritud probleem lahendati 20. saj. algul (NH3 süntees) 3.14.1. Lihtaine N2 – värvitu gaas, keemil. passiivne vees vähelahustuv
algloomad, viirused. Ag immunogeensuse määravad ära mitmed omadused: päritolu, keemiline struktuur, molekulmass, metabolism organismis, kas aine on kehavõõras või organismile omane jne. Klassikaline Ag on enamasti jäiga struktuuriga ja piisavalt suure molekulmassiga looduslik või sünteetiline biopolümeer. Head immunogeenid on valgud, polüpeptiidid, lipopolüsahhariidid. Halvad Ag on lipiidid, nukleiinhapped, nende immunogeensust tõstab seostumine valkude või polüsahhariididega. Organismis kiiresti metaboliseeruvate ainete korral immuunvastust tavaliselt ei teki. Ei teki ka siis, kui potentsiaalsed Ag ei allu organismi ensüümsüsteemidele. Antikeha ja Ag vastastikuses äratundmises on oluline muutuva aminohappelise koostisega variaabel regioon antikehal, mis on märgatav hüpervariaabelsetes piirkondades Neid piirkondi nimetatakse
struktuurselt unikaalsetel tunnustel. Täpsemalt võttes peaks individuaalsete või- kutsutakse seda mete lahknevuse struktuurne põhjus peituma inimese "ehitusmaterjalis". Inimese funktsiooni toe- (ja teiste eluslooduse esindajate) struktuuri loomisel saab eristada nelja nn nak- tavates organites romolekulide klassi: süsivesikud, rasvad, valgud ja nukleiinhapped (DNA, RNA). esile valgusüntees, Kogu organism oma rakkude ja organitega on nende molekulide omavaheliste mis kulgeb struktuursete kombinatsioonide tulemus. vastavalt igale inimesele ainu- DNAs leiduvad juhised käsitlevad ainult valkude ehitust, st pärilikult antakse omasele pärilikule edasi valkude ehitust käsitlev info
uurimiseks täiesti hädavajalik. Näiteks mikroskoobi ja röntgentehnika leiutamine. 21. sajandi alguseks suutis meditsiin mõista väga paljusid inimkeha funktsioone ja suutis ravida enamikku haigusi. Näiteks inimkeha osad on organiseeritud hierarhilisse süsteemi alates kõige lihtsamatest 66 molekulidest kuni keha kui tervikuni välja. Rakkudeks tehtavaid ehitusplokke moodustavad molekulid nagu näiteks süsivesikud, rasvad, nukleiinhapped ja valgud. Samuti osalevad need ka keemilistes reaktsioonides, mida nimetatakse ka metabolismiks. Inimkeha metabolism moodustab koostöös keha nö ehitusblokkidega tillukesed elavad üksused, mida nimetatakse rakkudeks. Iga rakk vajab pidevalt toitaineid ja hapnikku, et püsida elus ja anda kehale energiat. Kudesid moodustavad sarnase ehitusega ja funktsiooniga ühinenud üksikud rakud. Kudedel on kehas täita erinevaid rolle
Selliseid nähtusi, mida nimetatakse surmalähedasteks kogemusteks, järgnevalt hakkamegi lähemalt uurima. 3.1.2 Ajusurmas esinevad nähtused 3.1.2.1 Inimese ,,füüsiline" surm Inimkeha osad on organiseeritud hierarhilisse süsteemi alates kõige lihtsamatest molekulidest kuni keha kui tervikuni välja. Rakkudeks tehtavaid ehitusplokke moodustavad molekulid nagu näiteks süsivesikud, rasvad, nukleiinhapped ja valgud. Samuti osalevad need ka keemilistes reaktsioonides, mida nimetatakse ka metabolismiks. Inimkeha metabolism moodustab koostöös keha nö ehitusblokkidega tillukesed elavad üksused, mida nimetatakse rakkudeks. Iga rakk vajab pidevalt toitaineid ja hapnikku, et püsida elus ja anda kehale energiat. Kudesid moodustavad sarnase ehitusega ja funktsiooniga ühinenud üksikud rakud. Kudedel on kehas täita erinevaid rolle.
uurimiseks täiesti hädavajalik. Näiteks mikroskoobi ja röntgentehnika leiutamine. 21. sajandi alguseks suutis meditsiin mõista väga paljusid inimkeha funktsioone ja suutis ravida enamikku haigusi. Näiteks inimkeha osad on organiseeritud hierarhilisse süsteemi – alates kõige lihtsamatest molekulidest kuni keha kui tervikuni välja. Rakkudeks tehtavaid ehitusplokke moodustavad molekulid nagu näiteks süsivesikud, rasvad, nukleiinhapped ja valgud. Samuti osalevad need ka keemilistes reaktsioonides, mida nimetatakse ka metabolismiks. Inimkeha metabolism moodustab koostöös keha nö ehitusblokkidega tillukesed elavad üksused, mida nimetatakse rakkudeks. Iga rakk vajab pidevalt toitaineid ja hapnikku, et püsida elus ja anda kehale energiat. Kudesid moodustavad sarnase ehitusega ja funktsiooniga ühinenud üksikud rakud. Kudedel on kehas täita erinevaid rolle
Erakorralise meditsiini tehniku käsiraamat Toimetaja Raul Adlas Koostajad: Andras Laugamets, Pille Tammpere, Raul Jalast, Riho Männik, Monika Grauberg, Arkadi Popov, Andrus Lehtmets, Margus Kamar, Riina Räni, Veronika Reinhard, Ülle Jõesaar, Marius Kupper, Ahti Varblane, Marko Ild, Katrin Koort, Raul Adlas Tallinn 2013 Käesolev õppematerjal on valminud „Riikliku struktuurivahendite kasutamise strateegia 2007- 2013” ja sellest tuleneva rakenduskava „Inimressursi arendamine” alusel prioriteetse suuna „Elukestev õpe” meetme „Kutseõppe sisuline kaasajastamine ning kvaliteedi kindlustamine” programmi Kutsehariduse sisuline arendamine 2008-2013” raames. Õppematerjali (varaline) autoriõigus kuulub SA INNOVEle aastani 2018 (kaasa arvatud) ISBN 978-9949-513-16-1 (pdf) Selle õppematerjali koostamist toetas Euroopa Liit Toimetaja: Raul Adlas – Tallinna Kiirabi peaa...
annaabi.ee 
Sisene Facebook'ga
Sisene Google'ga
Sisene LinkedIn'ga
