200 µl. 2% BSA tuleb lahjendada 0,2%, seega tuleb lahjendada 10x, 10% lahusest peab olema BSA, seega tuleb võtta 400/10=40 µl. Antikeha peab olema 1:500, seega tuleb lahjendada 500 korda, seega 400/500=0,8 µl. 2) Sekundaarse antikeha lahjendus: BSA lahjendus sama, mis primaarse antikeha puhul. Antikeha peab olema 1:2000, seega tuleb lahjendada 2000 korda, 400/2000=0,2 µl. c. Fikseerimine on vajalik, et kinnitada rakud plaadile ning fikseerida antigeenide asukoht rakus, samal ajal säilitades raku natiivne kuju. Neutraliseerimine on vajalik selleks, et fikseerimisel kasutatud ained ei segaks antikehade seondumist ning permeabiliseerimine võimaldab antikehadel rakku siseneda ning pääseda antigeenideni. Blokeerimise eesmärk on takistada antikehade ebaspetsiifilist seondumist nendesse kohtadesse, kuhu igasugused valgud kleepuvad. Primaarse antikehaga inkubeerimisel seondub primaarne antikeha antigeeniga antud juhul tubuliiniga
antigeenid (aglutinogeenid) A, B ja nende puudumine: A-veregrupil on antigeen A B-grupi korral antigeen B AB- grupiga inimestel antigeenid A ja B 0-grupi esindajatel mitte ühtegi. Veregrupp sõltub 1 geenist, mis paikneb 9. kromosoomi pikas õlas (9q34). ABO-süsteem on määratud 3 alleeliga: IA - määrab antigeeni A tekke erütrotsüüdi pinnale IB - määrab antigeeni B tekke erütrotsüüdi pinnale i ei määra antigeenide teket erütrotsüüdi pinnale, on retsessiivne Need 3 alleeli annavad kombineerudes: 6 genotüüpi ii ; IAIA ; IAi ; IBIB ; IBi ; IAIB 4 fenotüüpi - A, B, AB ja 0. Kui inimesel on A, B või 0 veregrupp, siis on tal on vereplasmas ka antikehad (aglutiinid), mis hävitavad neid antigeene, mida inimesel endal ei ole (st teiste veregruppide antigeene). Vale veregrupi ülekandel hävitavad need antikehad ülekantava vere punaliblesid (hemolüüs). Kui inimesel on AB-
Spotterid e tilgutusnõelad -> tilk klaasile, kus igas augus on järjestus. Kasutamine: SNPd mutatsioonid ekspressioonianalüüs interaktsioon Põhiplatvormid: cDNA kiibid lühikeste oligote kiibid pikkade oligodega kiibid Põhiprobleemid: 9. Koekiibid Organiseeritud kudede prafiinilõigud, koostatud sadadest prooviblokkidest. Metoodikad:IHC, ISH, FISH, HC. Uute antikehade sobivuse testimine, prognostiliste antigeenide leidmine, arengubioloogilised küsimused, võimalused kiirpatoloogilisteks uuringuteks, võimalik edasiarendus rakukiip, kudede omadused muutuvad sügavuti, paljud antikehad ei tööta parafiinilõikudel, ICH on raskesti kvantifitseeritavad. Koelõik tuleb fikseerida nii, et seal olevad koe molekulid ei laguneks: sisestatakse parafiini, lõigutakse mikrotoomiga, värvitakse antikehadega või in situ hübridisatsiooniga (RNA vaatlemine märgistatud cDNAga või RNAga)
uriinis. Antigeen - mis tahes kehavõõras aine, mis põhjustab vastureaktsioonina antikehade tekke; sattub organismi kas vabalt või viiruse, bakteri või transplantaadi koostises. on enamasti valgud, nukleiinhapped või muud orgaanilised kompleksühendid. Antigeen - selgroogsesse organismi sattunud võõraine (valk, nukleiinhape jt.), mis põhjustab antikehade teket. Antikeha (kaitsevalk) - neljast ahelast koosnev valk, mis on moodustunud selgroogsesse organismi sattunud võõrainete ehk antigeenide (valkude, nukleiinhape jt.) kahjutuks tegemiseks. Antikeha - erilise koostise ja struktuuriga valk (spetsiifiline immuunglobiin, Ig), mis tekib vastureaktsioonina mingi antigeeni sattumisele organismi. kaitsevad organismi patogeenide (viiruste, bakterite, toksiinide jms.) eest. Neid sünteesivad ja sekreteerivad vere plasmarakud, mis tekivad antigeeniga aktiveeritud lümfotsüütidest. ühineb ja inaktiveerib selle antigeeni, mis aktiveeris tema sünteesi.
glükoosi esmane lagundamine hapnikurikkas Antikeha (kaitsevalk) neljast ahelast koosnev keskkonnas. Protsessi tulemusena saadakse ühest valk, mis on moodustunud selgroogsesse organismi glükoosimolekulist kaks püroviinamarihappe sattunud võõrainete ehk antigeenide (valkude, molekuli. nukleiinhape jt.) kahjutuks tegemiseks. AIDS (omandatud immuunpuudulikkuse Antikoodon tRNA molekuli kolmenukleotiidne sündroom) viirushaigus, mis kujuneb HIV-iga järjestus, mis seostub valgusünteesi käigus mRNA nakatumise tagajärjel. Viiruse toimel immuunrakud
antikehade sekretsiooni võime 279. Immunoglobuliinid: antikehad, mis tagavad humoraalse immuunvastuse, iga antikeha on tetrameerne valk, mis koosneb neljast polüpeptiidist, nt IgA tüüpi antikehad viiakse suures koguses limaskestadeleja sooleepiteeli, kus nad annavad kaitset mikroobide koloniseerimise ja rakku tungimise eest 280. T-rakkude retseptorid: vastutavad MHC-molekuliga seotd antigeenide äratundmise eest, neil on vaid 1 antigeeniga seondumise ala, ankrduvad T-rakkude pinnale oma konstantsete piirkondadega , ül on ära tunda võõraid valke teiste rakkude pinnal, ei suuda märgata lahustunud antigeeni molekule või tervet viiruspartiklit 281. Koesobivusgeenid: eristavad võõraid kuudesid enda kudedest, 1. Klass I HMC-valk: 1- ja 2-domeenid interakteeruvad ja moodustavad peptiidse antigeeni seostumissaidi, 2. Klass II HMC-valk: 1- ja 1-domeenid interakteeruvad ja moodustavad
VEREGRUPPIDE MÄÄRAMINE Veregrupi määramiseks võetakse vastavale alusele erinevate veregruppide testseerumid ja lisatakse igale seerumile väikene kogus uuritavat verd segatakse ja hinnatakse aglutinatsiooni teket. Aglutinatsiooni korral erütrotsüüdid kleepuvad, tekivad punased helbed ja ümbritsev vedelik muutub selgeks. Kui aglutinatsiooni ei teki, jääb testseerum seal olevate erütrotsüütide tõttu ühtlaselt häguseks. A JA B- ANTIGEENIDE FUNKTSIOONID · Ei ole teada. Indiviid, kellel puuduvad nad( 0-veregrupp) on terved. Nähtavasti ei oma need antigeenid tähtsust, vähemalt kaasajal. · Veregruppide esinemise sagedus maailma eri osades on erinev. Näiteks B on enamlevinud Aasias kui Euroopas. REESUSSÜSTEEM ·1940. a avastasid K. Landsteiner ja A. S. Wiener nn reesusfaktori, mis sai nime ahvi Macacusrhesus'e järgi, kellel seda esmakordselt kirjeldati
* Kassi veregrupid Üks veregruppide süsteem ja 3 veregruppi. Kuni 95% kasse on A, alla 5% B ja alla 1% AB- grupi verega. Kassidel esinevad veres antikehad teiste veregruppide vastu (nagu inimesel). Veregruppe saab määrata spetsiaalse kitiga. * Hobuse veregrupid 7 rahvusvaheliselt tunnustatud süsteemi. Aa ja Qa on neonataalse isoerütrolüüsi põhjustajad (vaja arvestada paaride valikul). Probleem tekib, kui mära on nende suhtes negatiivne, kuid täkk positiivne. Aa ja Qa antigeenide esinemine varieerub tõuti. * Koerte veregrupid DEA (dog erythrocyte antigen) 1-7. 98% koertest on DEA 4 + ja 90% koertest lisaks mõne teise DEA suhtes positiivsed. Kõige tugevamad antigeenid on DEA 1.1 ja DEA 1.2 DEA 4 + antigeeni omavad koerad (teiste veregruppide suhtes negatiivsed) on universaalsed doonorid. Neonataalne isoerütrolüüs - ema piim võib sisaldada antikehi järglase punaliblede antigeeni vastu. Kassil, kui ema on B ja isa A ning järglane A.
DNA ahel märgistatakse ja hübridiseeritakse kiibile. Tundmatute eksonite identifitseerimine kiipidel: RNA või cDNA hübridiseeritakse kiibile seotud eksonispetsifiliste praimeritega. Amplifikatsioonisignaali tugevus kiibil näitab uute eksonite olemasolu. 9.Koekiibid Organiseeritud kudede parafiinlõigud (0,6mm).Koostatud sadadest prooviblokkidest . Kasutatavad metoodikad: 1.IHC 2.ISH 3.FISH 4.HC Koekiipide plussid ja miinused: -Uute antikehade sobivuse testimine -Uute prognostiliste antigeenide leidmine -Arengubioloogilised küsimused -Võimalus kiirpatoloogiliseks uuringuks -Võimalik edasiarendus rakukiip -Kudede omadused muutuvad sügavuti -Paljud antikehad ei tööta parafiinlõikudel -ICH on raskesti kvantifitseeritav -Suhteliselt kallid 10.Rakukiibid Transfekteeritud rakkude mikrokiibid: Positsionaalsed ja mittepositsionaalsed kiibid 25 Kasutatakse imetaja rakkudes ,,high-throughput" testidena uurimaks geenifunktsioone
Elektroforees on populaarne meetod valkude eristamiseks, kuid on ka teisi. Albumiinid: Homogeenne valkude grupp, mis produtseeritakse maksarakkudes, Funktsioonid: mittespetsiifiline transport, ained liiguvad vereplasmas seotuna plasmavalkude külge ning vabana; kolloidosmootse rõhu tagamine, toitefunktsioon. Globuliinid: heterogeenne valkude grupp. Produtseeritakse maksarakkude ja plasmarakkude poolt. -, - ja -globuliinid. Funktsioonid: transport, hüübimisfaktorid, antikehad antigeenide vastu. 8. Ülevaade vererakkude (erütrotsüüdid, leukotsüüdid ja trombotsüüdid) talitlusest. Punalibled e. erütrotsüüdid: 1 liiter ehk dm3 verd sisaldab 4.5-6.5 x1012 punaliblet, Arvukaim rakutüüp, vähemalt iga neljas organismi rakk on punalible, Tuumata rakud, ~1/3 massist hemoglobiin. ümarad, kaksiknõgusad, tuumata rakud, diameeter 7-8 m. Selline ehitus võimaldab neil läbida kitsaid kapillaare, Peamine funktsioon hingamisgaaside
külmavärinad. On täheldatud ka farüngiiti. Artriit ja uretriit. Diagnostika. Meningiidi korral esineb bakter liikvoris, kui antibakteriaalset ravi pole alustatud. Tõsise meningokokkinfektsiooni korral on ka veres neid suhteliselt mõnuga. Kasvavad šokolaadiagaril, selektiivsel söötmel; täpne identifikatsioon süsivesikute oksüdatsiooni järgi (glükoos ja maltoos). Preparaadis G- intratsellulaarsed diplokokid. Lateksaglutinatsioon kihnu antigeenide määramiseks ei ole väga kõrge tundlikkusega (kihnu antigeenid). Ravi ja profülaktika. Penitsilliin on esimene valik (on täheldatud üksikuid juhte madala resistentsusega muundunud PBP-ga), ceftriaxone, tsefotaksiim (, klooramfenikool: on ise toksiline, tekib kiiresti resistentsus). Lähedaste kontaktsete profülaktikas rifampin, tseftriaksoon, tsiprofloksatsiin. Vaktsineerimine kapsulaarse struktuuri keerukuse tõttu raskendatud
KÄITUMISE FÜSIOLOOGIA EKSAM SKELETISÜSTEEM Osteoloogia õpetus luudest Sündesmoloogia õpetus luude ühendustest Luud on kõvad, veidi elastsed, kollakasvalge värvusega elundid, mis kokku moodustavad luustiku. Luustiku ülesanded: · kogu keha toestamine, luud on kas otse või kaudselt kinnituskohaks kõigile elundeile · siseelundite kaitse (kolju, rinnakorv jne) · keha sisekeskkonna keemilise stabiilsuse (pH) säilitamine (mineraalainete reserv) · luudes toimub vereloome (vererakkude tootmine) Luude ehitus: · keemiline koostis: 50% vett 17% mitmesuguseid orgaanilisi aineid e osseiin 33% mineraalsooli (Ca, P, Mg soolad jt) · 2 erinevat piirkonda: kompakta (plinkollus) tihe väline pinnakiht spongioosa (käsnollus) käsnataoline siseosa · luukoe pinda katab: liigesekõhr ligesepindadel periost paks ja tugev sidekoe kiht luu välispinnal ...
Süntees toimub peamiselt maksarakkudes. Erandiks antikehad, neid toodetakse plasmarakkude poolt. 1. Albumiinid Homogeenne valkude grupp. Funktsiooniks: Mittespetsiifiline transport (sh ravimid), Toitefunktsioon, 80% onkootse rõhu tagamine 2. Globuliinid Heretogeenne valkude grupp. Jagunevad alfa, beeta ja gamma gloguliinid. Funktsiooniks: transport (võrreldes albumiinidega spetsiifilisem, sageli kindla aine jaoks kindel valk), hüübimisfaktorid, antikehad antigeenide vastu. 3. Fibrinogeen Klassifitseeritakse sageli globuliinide fulka, oluline hüübimisel. Heterogeensed madalmolekulaarsed ained Ainete grupp, millel on erinev struktuur ja roll, kuid ühine madal sisalduse hulk. Need on ainevahetuse alg-, vahe-, ja lõpp-produktid. Ioonid, anioonid, prootonid, bioregulaatorid (hormoonid, mediaatorid, jne), vitamiinid. 8. Ülevaade vererakkude talitlusest. Punalibled – nende füsioloogiline roll. Valgeliblede
- globuliinide heterogeenne fraktsioon sisaldab elektroforeetiliselt kõige aeglasemalt rändavaid proteiine, - globuliinide hulgas leidub enamik vere kaitse ja võitlusaineid. Füsioloogiline tähtsus: 1 lipiidide trantsport(fosfolipiidide), B11 siduv globuliin. 2 oksüdaasi aktiivsus, vase sidumine, plasmiini ja proteinaasi pidurdus, uriiniga mitteeritatava hemoglobiini sidumine. - raua trantsport, lipiidide (kolesterooli) trantsport. - immuunglobuiinid (antikehad bakteriaalsete antigeenide ja kehavõõra valgu vastu). Põletikuliste haiguste korral globuliinidehulk suureneb ja samas albuliinide hulk väheneb, plasmavalkude üldhulk jääb pea muutumatuks. Ka erütrotsüüte aglutineerivad substantsid anti A ja anti B kuuluvad globuliinide hulka. *fibrinogenees see asub kitsa eraldi vöödina globuliinide ja fraktsioonide vahel. Fibrinogeen on vere hüübimisel väljasadestuva kiudaine fibriini lahustunud kiudaine. Vere hüübimine ongi füsioloogiliseks tähtsuseks.
Luukalad Luukaladel on antikehade klasse palju rohkem kui imetajatel. Need on suht madala afiinsusega. Afiinsusküpsemine nõrk või puudub. Tüümus on olemas, lümfisõlmed puuduvad. IgM, IgX, IgR, IgW, NAR, IgM redox, klasse on rohkem kui imetajatel, evolutsioon on läinud lihtsustumise teel madal affiinsus, aeglane vastus afiinsusküpsemine nõrk või puudub tüümus olemas, lümfisõlmed puuduvad Kasuatakse biotehnoloogias antigeenide immuniseerimiseks mis on väga ürgsed ja konserveerunud. Reptiilid ja linnud Roomajatel kui osadel lindudel leidub trunkeeritud IgY tüüpi antikeha. Imetajatel sellist pole. Seda sekreteeritakse nende munakollasesse, kaitseks. Munavagesse sekreteeritakse IgA ja IgM. Võrreldes imetaja IgG-ga on need natuke pikemad. Antikeha klassi tähistus tuleb sõnast yolc. Lindude antikehadel on väiksem painduvus.
Patogeensed bakterid Taksonoomia Põhitakson on LIIK- lad.k SPECIES; Sugulasliigid grupeeritakse PEREKONDA FAMILIA; Perekonnad mood. SUGUKONNA GENUS; Sugukonnad grupeeruvad seltsi ORDO; KLASS CLASSIS; HÕIMKOND PHYLUM; RIIK REGNUM; Põhiühik liik võib jaotuda ALAMLIIKIDEKS SUBSPECIES Familia (perekond): Chlamydiaceae CHLAMYDIAE (Klamüüdiad) Klamüüdiad on väikesed Gram-negatiivsed obligaatselt intratsellulaarsed (rakusisesed) bakterid 1 Klamüüdiaid kirjeldati esmalt 1907. a. orangutangi silma haigestunud konjunktiivist. Aktiivselt hakati neid uurima 1923. a., kui leiti, et ägedat kopsupõletikku, millesse nakatusid haigete papagoidega kokkupuutunud inimesed, põhjustavad just need bakterid. Tegelikult võivad kõik klamüüdiad põhjustada kopsupõletikku. Sarnaseid baktereid isoleeriti ka uretriidihaigete meeste ureetra limaskestalt. Klamüüdiate elutsükkel kirjeldati 1932. a. Neid on peetud...
T-lümfotsüüdid e T-rakud B-lümfotsüüdid e B-rakud NK-rakud T-lümfotsüüdid on pika elueaga rakulises immuunsuses osalevad rakud, iseloomulik spetsiifiliste pinnavalkude olemasolu Eristatakse helper-T-rakud, tsütotoksilised T-rakud ja regulatoorsed T-rakud B-lümfotsüüdid diferentseeruvad imetajatel luuüdis, osalevad humoraalses immuunsuses, ekspresseerivad oma pinnal immunoglobuliine, mis funktsioneerivad antigeenide retseptoritena, toodavad antikehi NK-rakud (loomulikud tapjarakud) on võimelised hävitama muundunuid rakke (nt viirusega infitseeritud rakke) ilma otseste antigeenivahendatud mehhanismideta Lümfotsüüdid omandavad antigeenisõltumatuse primaarsetes lümfoidorganites ja antigeenidest sõltuva aktiveerumise sekundaarsetes lümfoidorganites TÜÜMUS
GENEETIKA I KORDAMISKÜSIMUSED EKSAMIKS 1. Kaasaegse geneetika rakendusalad meditsiinis ja kohtumeditsiinis. MEDITSIIN Geneetilised uuringud on alati olnud suures ulatuses seotud meditsiiniga ja nende eesmärgiks on olnud meditsiiniprobleemide lahendamine. Need uuringud on võimaldanud leida viise võitluses nakkushaigustega ning kindlaks teha geene, mis on otsustavad pärilike haiguste tekkel. Geneetikute töö tulemuseks on ka efektiivselt töötavad vaktsiinid. 1. Molekulaarne diagnostika ehk teha kindlaks geenid, mis on otsustavad pärilike haiguste tekkel. Molekulaarsete diagnostikameetoditega on võimalik tuvastada haigusi põhjustavaid mutantseid geene. See aitab leida optimaalseid ravivõimalusi. Nt alpaktonuuria on perekonniti päranduv, lisaks huntingtoni tõbi, tsüstiline fibroos. 2. Geeniteraapia rakendamine. Geeni defekt kompenseeritakse uue, funktsionaalse geeni rakku viimisega. Nt immuunpuudulikkuse ja tsüstilise fibroosi korral. Terve...
Füsioloogia eksami küsimused 1. Füsioloogia mõiste. Homöostaas. Füsioloogia on bioloogias ja meditsiinis õpetus organismi ja selle elundite talitusest ja funktsioonidest. Homoöstaas on organismi sisekeskkonna suhteline püsivus. Konstantsena hoitakse: · glükoosi kontsentratsioon · erinevate ioonide kontsentratsioon (nt. naatrium, kaalium, kaltsium) · süsihappegaasi kontsentratsioon · vee- ja osmoregulatsioon (vee ja lahustunud aine vahekord) · temperatuur · pH (happe ja leelise vahekord) Füsioloogia on õpetus elusorganismide talitlusest ja nende seosest ümbritseva keskkonnaga. Talitlust ei saa mõista ilma organismide ehitust uuriva õpetuse anatoomia aluseid teadmata. Füsioloogia on bioloogias ja meditsiinis õpetus organismi ja selle elundite talitusest ja funktsioonidest. Homoöstaas on bioloogiliste süsteemide (elusorganismide) võime säilitada neis toimuvate protsesside tasakaalu, vältida süsteemi põ...
tase tekitajaid spetsiifiliselt ära tunda. Kas loomulik immuunsus on vajalik? n Püüab hoida algset infektsiooni "mõistlikul" tasemel; Loomulik immuunsus takistab mikroorgansmide sisenemist inimorganismi; kui mikroob on juba jõudnud organismis, takistab nende arvu eskaleerumist ja väldib infektsiooni teket; Adaptiivne immuunsus ei kaitse piisavalt kiiresti; Loomulik immuunsus on vajalik adekvaatse adaptiivse immuunvastuse tekkimiseks antigeenide esitlemine APC poolt (näiteks!). Loomuliku immuunsuse põhijooned On olemas alates sünnist. Vastus (kaitsefunktsioon) on kiire. On mittespetsiifiline, toimides paljudesse haigusetekitajatesse. Suur "oma" ja "võõra" eristamisvõime. Tema efektiivsus ei tõuse korduvatel kokkupuudetel sama haigusetekitajaga. Mitteefektiivsuse korral lülitub ümber spetsiifilisele immuunvastusele. Nahk ja dendriitrakud Epidermidises (ka limaskestas) asuvad dendriitrakud
Hallitusseened ei kuulu inimese normaalsesse mikrobiootasse. Hallitusseente isoleerimisel tuleb arvestada materjali kontaminatsioonivõimalusega ja hinnata konkreetse hallitusseene võimet tekitada oportunistlikke infektsioone. Süsteemse kandidoosi (Candida-sepsis) uurimiseks sobivad veri, aspiraadid (pleura-, peritoneaal-, perikardiõõnest), liikvor. Oluline on teostada seroloogiline uuring Candida antikehade ja/või antigeenide (mannan) tiitri suhtes vereseerumis. Invasiivse aspergilloosi uurimiseks sobivad aspiraadid, biopsiatükid, bronhioalveolaarse lavaaži materjal, liikvor, veri. Oluline on teostada ka seroloogiline uuring Aspergillus-antigeeni (galaktomannan) esinemise kohta vereseerumis (vt. Aspergillus antigeen seerumis). Röga ja bronhiloputusmaterjal. 5–10 ml materjali kogutakse steriilsesse keeratava korgiga katsutisse. Candida-infektsiooni diagnoosimisel omab diagnostilist väärtust kvantitatiivne külv
diferentseerumist ja paljunemist. Sellega kasvab hemoglobiini sünteesivate erütroblastide hulk. Antigeenseid omadusi: erütrotsüüdi pinnal võib olla 2 sorti antigeene ehk aglutinogeene (kas A või B või mõlemad korraga). Vereplasma sisaldab AB0 süsteemi vastaseid antikehi ehk aglutiniine (kas anti-A või anti-B või mõlemad korraga). Vastsündinu veri antikehi ei sisalda, need tekivad 1.eluaasta jooksul nende antigeenide vastu, mida oma erütrotsüütide pinnal ei esine. Vale veregruppi lisades trombide teke. Leukotsüüdid Valgeliblesid on 4-10*10 astmes 9 ühes liitris veres. määratakse samamoodi nagu punaliblesid. Leukotsüüdid jagunevad granulotsüütideks ja agranulotsüütideks. Granulotsüüdid jaotuvad neutrofiilseteks (40- 75%), eosinofiilseteks (1-6%) ja basofiilseteks (0-1%) . Agranulotsüüdid jaotuvad lümfotsüütideks (T ja B-
- globuliinide heterogeenne fraktsioon sisaldab elektroforeetiliselt kõige aeglasemalt rändavaid proteiine, - globuliinide hulgas leidub enamik vere kaitse ja võitlusaineid. Füsioloogiline tähtsus: 1 lipiidide trantsport(fosfolipiidide), B11 siduv globuliin. 2 oksüdaasi aktiivsus, vase sidumine, plasmiini ja proteinaasi pidurdus, uriiniga mitteeritatava hemoglobiini sidumine. - raua trantsport, lipiidide (kolesterooli) trantsport. - immuunglobuiinid (antikehad bakteriaalsete antigeenide ja kehavõõra valgu vastu). Põletikuliste haiguste korral globuliinidehulk suureneb ja samas albuliinide hulk väheneb, plasmavalkude üldhulk jääb pea muutumatuks. Ka erütrotsüüte aglutineerivad substantsid anti A ja anti B kuuluvad globuliinide hulka. *fibrinogenees see asub kitsa eraldi vöödina globuliinide ja fraktsioonide vahel. Fibrinogeen on vere hüübimisel väljasadestuva kiudaine fibriini lahustunud kiudaine. Vere hüübimine ongi füsioloogiliseks tähtsuseks.
4Mikroobifüsioloogia LOMR.03.022 Riho Teras Sisukord 1. Bakterite kasv ja toitumine................................................................................ 4 1.1. Bakterite kasvatamine laboritingimustes.....................................................4 1.2. Elutegevuseks vajalikud elemendid.............................................................7 1.3. Söötmed bakterite kasvatamiseks laboris....................................................9 1.4. Füüsikalis-keemilised tegurid, mis mõjutavad bakterite kasvu...................10 2. Bakterite ehitus ja rakustruktuuride funktisoonid.............................................15 2.1. Tsütoplasma komponendid.........................................................................16 2.1.1. Nukleoid............................................................................................... 16 2.1.2. Tsütoplasma ja inklusioonkehad.........................
annaabi.ee 
Sisene Facebook'ga
Sisene Google'ga
Sisene LinkedIn'ga
