rannikul ja Valga piirkonnas. Põllumajanduslikus kasutuses olevaid gleimuldi on enamasti parandatud kuivendamisega, kuivendamata mullad üldjuhul kultuurmaaks ei sobi. Sügiseti ja kevaditi küllastuvad nad veega ning orgaaniline aine muundub vaid suviti, kui mullas on piisavalt hapnikku. Profiili allosas valitseb pidev õhuvaegus ja arenevad taandumisprotsessid. Parandatud rähksed gleimullad sobivad hästi kaerale ja põldheinale, veidi vähem nisule, rukkile ja kartulile. Keskmise lõimisega leostunud, leetjad ja küllastunud gleimullad sobivad hästi kõikide kultuuride kasvatamiseks, kergema lõimisega eeskätt heintaimedele. Näivleetunud ja leetunud gleimullad sobivad paremini põldheinale, rukkile ja kaerale. Probleemideks võivad olla liigniiskus ja sellest tingitud vähene bioloogiline aktiivsus, aeglaselt soojenevad ja kuivavad, osal muldadel happeline reaktsioon, sageli raske lõimis või tihenenud profiil. Säästlik kasutamine:
G- Gleimullad (Go, Go1) Põllumajanduslikus kasutuses olevaid gleimuldi on enamasti parandatud kuivendamisega, kuivendamata mullad üldjuhul kultuurmaaks ei sobi. Sügiseti ja kevaditi küllastuvad nad veega ning orgaaniline aine muundub vaid suviti, kui mullas on piisavalt hapnikku. Profiili allosas valitseb pidev õhuvaegus ja arenevad taandumisprotsessid. Parandatud rähksed gleimullad sobivad hästi kaerale ja põldheinale, veidi vähem nisule, rukkile ja kartulile. Keskmise lõimisega leostunud, leetjad ja küllastunud gleimullad sobivad hästi kõikide kultuuride kasvatamiseks, kergema lõimisega eeskätt heintaimedele. Näivleetunud ja leetunud gleimullad sobivad paremini põldheinale, rukkile ja kaerale. Miinused: - liigniiskus ja sellest tingitud vähene bioloogiline aktiivsus - aeglaselt soojenevad ja kuivavad - osal muldadel happeline reaktsioon - sageli raske lõimis või tihenenud profiil Säästlik kasutamine:
Kergema lõimise korral on kuivendatud gleistunud pruunmuldade boniteet tunduvalt madalam -38-43 hindepunkti (Kõlli, Lemeti,1999). Kuivendatud gleistunud pruunmullad on head põllumaad ja sobivad intensiivseks kasutamiseks. Nad suudavad hästi rahuldada põllumajanduskultuuride nõudeid ja on ühteviisi sobivad kõikide kultuuride kasvatamiseks. Nii on nende kasutussobivus nisule ja kaerale 10, rukkile, odrale ja põldheinale 9 ning kartulile 8. Gleistunud pruunmuldade saagikus sõltub põhiliselt väetamisest ja kasutatud agrotehnikast. Nende keskmine saagikus on 18-24 ts kuiva heina hektarilt ( Kõlli, Lemetti, 1999). 6.2 Gleimullad Metsas tehtud sügavkaeve tulemuseks on leostunud glei muld. Huumusesisaldus huumuseringis suhteliselt kõrge vahemikus 27-28 cm (tabel 2). Mulla Ph oli tugevalt happeline ( 4,0-4,3). Boniteet on keskmisest kõrgem 56 hp. Lõimis kerge liivsavi- ls1.
gleistunud lähtekivim või gleihorisont. Tugev gleistumine väljendub sinakas- või rohekashallide laikude rohkes esinemises. Tekkinud karbonaatsel lähtekivimi. Keemine tavaliselt 30..60 cm sügavusel. Looduslikud leostunud gleimullad on heaks reserviks harivata maa laiendamisel. Keskmise lõimisega mullad sobivad hästi peamiste põllukultuuride kasvatamisks. Kergema lõimisega mullad sobivad kõige paremini põldheinte kasvatamiseks, vähem aga kartulile, kaerale, rukkile ja odrale ning üldse mitte nisule. Leostunud gleimulla metsakasvukohatüübid on sõnajala, angervaksa ja osja. Looduslik rohumaatüüp on allikaline soostunud rohumaa. lla profiil Hinnang kasutussobivusele 8 Antud põllumassiiv sobib üldjuhul kõige paremini heinamaaks või mingil määral ka põllumaaks
6 Põllumajanduslikus kasutuses olevaid gleimuldi on enamasti parandatud kuivendamisega, kuivendamata mullad üldjuhul kultuurmaaks ei sobi. Sügiseti ja kevaditi küllastuvad nad veega ning orgaaniline aine muundub vaid suviti, kui mullas on piisavalt hapnikku. Profiili allosas valitseb pidev õhuvaegus ja arenevad taandumisprotsessid. Parandatud rähksed gleimullad sobivad hästi kaerale ja põldheinale, veidi vähem nisule, rukkile ja kartulile. Keskmise lõimisega leostunud, leetjad ja küllastunud gleimullad sobivad hästi kõikide kultuuride kasvatamiseks, kergema lõimisega eeskätt heintaimedele. Näivleetunud ja leetunud gleimullad sobivad paremini põldheinale, rukkile ja kaerale.[4] Miinused: - liigniiskus ja sellest tingitud vähene bioloogiline aktiivsus - aeglaselt soojenevad ja kuivavad - osal muldadel happeline reaktsioon - sageli raske lõimis või tihenenud profiil [4] Boniteet KI
Aganaleib Kama, kamakäkid Kiisel Leiva küpsetamine Käed hoolega pestud Leiba ei tohtinud sõtkuda palja peaga Ahi köeti kuusehalgudega Ahju kuumust kontrolliti jahu ahju põrandale viskamisega Leivaastjasse jäänud riismed koguti katsekakuks, pandi ahjusuule küpsema Lastele tehti pisikesi pätse, mille sisse pandi terve koorega muna Leib toidulaual Kõik muu toit on leivakõrvane Mõjutas oluliselt ahju arengut Tavaline ümmargune leivapäts 612kg, väiksemad ovaalsed 36kg Rukkile lisati ka teisi vilju, tavaliselt aganaid Nälja ajal lisati sammalt, puukoort, kasve, tammetõrusid, kanarbikku, sõnajalgu ja marju Leivale vajutati maagilisi märke (rist, peremärk, viiskand) Leivaviil asendas pidulauas taldrikut Leiva tähtsus Vanast/kuivanud leivast keedeti leivasuppi ,,Lapsed tasa tulega, soojad leivad laudil" ,,Kes pudruga leiba sööb satub vangi" Leib oli söögilaual peremehe ees ning küsimise peale lõikas ja ulatas leivatükke peremees
Kuigi maisi vars on tugeva kepi jämedune, kuulub ta siiski kõrreliste hulka. Maisi eristab meie teistest teraviljadest see, et tema viljapea ei kasva harjumuspärases kohas kõrre otsas, vaid hoopis lehekaenlas. Neid on sellel taimel isegi mitu. Maisi viljapeasid kutsutakse tõlvikuteks. Umbes 45 cm pikkuses tõlvikus võib olla kuni tuhat tera. Maisil on emas- ja isasõisikud samal taimel. Emasõisikutest moodustuvad tõlvikud. Sarnaselt teisele Eestis kasvavale taimele, rukkile, aitab ka maisil tolmendamisele kaasa tuul. Maisijahust tehakse leiba, lisades nisu- või maniokijahu. Noori suhkrumaisitõlvikuid kasutatakse köögiviljana, süüakse toorelt või keedetult. Maisiteradest valmistatakse tangu ja helbeid. Tuntud on maisitärklis. Maisist on aretatud palju erinevaid sorte, näiteks on olemas kollaste, valkjate, punaste ja isegi sinakate teradega sorte, mida grupeeritakse mitmeteks
Kuigi maisi vars on tugeva kepi jämedune, kuulub ta siiski kõrreliste hulka. Maisi eristab meie teistest teraviljadest see, et tema viljapea ei kasva harjumuspärases kohas kõrre otsas, vaid hoopis lehekaenlas. Neid on sellel taimel isegi mitu. Maisi viljapeasid kutsutakse tõlvikuteks. Umbes 45 cm pikkuses tõlvikus võib olla kuni tuhat tera. Maisil on emas- ja isasõisikud samal taimel. Emasõisikutest moodustuvad tõlvikud. Sarnaselt teisele Eestis kasvavale taimele, rukkile, aitab ka maisil tolmendamisele kaasa tuul. Maisist on aretatud palju erinevaid sorte, näiteks on olemas kollaste, valkjate, punaste ja isegi sinakate teradega sorte, mida grupeeritakse mitmeteks erinevateks alamliikideks: kõva mais, hammasmais, suhkrumais, lõhenev mais, tärklismais, tärklise-suhkrumais, vahamais ja sõklamais. Siloks kasvatatakse Eestis peamiselt kõva maisi ja hammasmaisi. Lõhenevat maisi kasvatatakse eeskätt tanguks.
nimetatakse esimeseks põlvkonnaks. Veel mõni aasta, on teadlased ning ettevõtjad veendunud, ja paakidesse hakkab voolama eelkäija hädadest prii teise põlvkonna bioetanool, mille heaks panustatakse maailmas miljardeid kroone arendusraha. Teine põlvkond ei tähenda, et kütus oleks ise teistsugune. Bioetanooli tootmises muutub ainult tooraine. Rukkist, mille põllumehed praegu bioetanooli tehasesse plaanivad viia, saaks tulevikus ikkagi leiba küpsetada. Alternatiiviks rukkile on põhk. Suhkruroog läheb biokütusetehasesse alles siis, kui magus mahl on välja pressitud. Lisaks tulevad toorainena kõne alla ka puidujäätmed ning uued kultuurtaimed nagu päideroog ja vitshirss.(Olesk, 2008) Teise põlvkonna bioetanool ei ole siiski veel laialdaselt maailma kütuseturgudele jõudnud, sest olenemata mahukatest ja kulukatest arendustöödest seisab teadlastel veel mitu olulist takistust ees. 1
kuivad mullad, madalamatel aladel turvastunud ja soomullad. Viljakus: Põllumajanduslikus kasutuses olevaid gleimuldi on enamasti parandatud kuivendamisega, kuivendamata mullad üldjuhul kultuurmaaks ei sobi. Sügiseti ja kevaditi küllastuvad nad veega ning orgaaniline aine muundub vaid suviti, kui mullas on piisavalt hapnikku. Profiili allosas valitseb pidev õhuvaegus ja arenevad taandumisprotsessid. Parandatud rähksed gleimullad sobivad hästi kaerale ja põldheinale, veidi vähem nisule, rukkile ja kartulile. Keskmise lõimisega leostunud, leetjad ja küllastunud gleimullad sobivad hästi kõikide kultuuride kasvatamiseks, kergema lõimisega eeskätt heintaimedele. Näivleetunud ja leetunud gleimullad sobivad paremini põldheinale, rukkile ja kaerale. Miinused: - liigniiskus ja sellest tingitud vähene bioloogiline aktiivsus - aeglaselt soojenevad ja kuivavad - osal muldadel happeline reaktsioon- sageli raske lõimis või tihenenud profiil Säästlik kasutamine:
Ca annab taimerakku seintele tugevuse, suurendab juurte arengut, võtab osa N ainevahetusest ja suhkrute moodustamisest. Ca puudujääk noored ülemised lehed servadest kollased, taimeleht rullub allapoole. Esineb liiva- ja soomuldadel. Ca vähesust esineb taimedel siis kui on kasutatud liiga suuri K, Nh3 ja N väetise koguseid. Ca- liiga taimedes ei tunta. Söödataimedes peaks Ca olema 0,8-1,5 %. Kultuuride Ca vajadust väljendatakse mulla pH-ga. Optimaalne pH kartulile, kaerale ja rukkile 5-6. nisule ja kõikidele peediliikidele pH 6-7. Odrale, hernele, põldoale, rapsile, kapsele, kaalikale ja lutsernile pH 7-8. Lubiväetise hulk sõltub mullalõimisest. Lupjamise vajadus Eestis kõige suurem Lõuna-Eestis. Kesk ja Põhja Eestis lupjamine siis vajalik, kui kasutatakse happelisi (Cl sisaldavaid) väetisi. 23) Mg- taimetoitelemendina ja Mg- väetise liigid Mg kuulub klorofülli koostisesse. Võtab osa valkude ja süsivesikute ainevahetusest. Mg
mullad eriti kultuurimaaks ei ole sobilikud. Sügiseti ja kevadeti küllastuvad nad veega ning orgaaniline aine muundub vaid suviti, juhul kui mullas on piisavalt hapnikku. Profiili alaosas valitseb pidev õhuvaegus ja välja arenevad taandumisprotsessid. Keskmise lõimisega leostunud ja leetjad gleimullad sobivad hästi kõikide kultuuride kasvatamiseks. Leetunud ja leostunud gleimullad (Go) sobivad paremini põldheinale, rukkile ja kaerale. Sääraste muldade miinusteks -on kohati liigniiskus, mõnel mullal happeline rektsioon, sageli raske lõimis või tihenenud profiil ning muldade aeglane soojenemine ja kuivamine. (Penu P. 2006) Gleistunud leetjad mullad on väga viljakad. Kuna mulla ülemine osa on vastavalt saviliiv või liivsavi, mistõttu on neid muldi kergem harida ja sobivad hästi rühvelkultuuridele, kartulit on võimalik koristada kombainiga ning väga hästi sobivad linale ja ka talirukkile. Kui mulda
perspektiivboniteet võib olla 50-55 hindepunkti. Kui on tegemis kergel lõimisel oleva gleimullaga, ei ületa perspektiivboniteet 35-40 hindepunkti. Keskmise lõimisega kuivendatud leostunud ja leetjad gleimullad on head põllutüübilised haritavad maad ning sobivad hästi peamiste põllukultuuride kasvatamiseks. Kergema lõimise korral sobivad mõlema mullaliigi erimid kõige paremini põldheinte kasvatamiseks, vähem kartulile, kaerale, rukkile ja odrale ning üldse mitte nisule. Kultuurmaana kasutamisel vajavad leostunud ja leetjad gleimullad põhjalikku kuivendamist. Metsamaana saab neid sobiva puistu koosseisu valiku korral kasutada ka ilma kuivenduseta. [2] Põld on tervikuna viljakas ja sobib paljude põllukultuuride kasvatamiseks. Põllul esinevate mullaerimite boniteet ja põllu kaalutud keskmine boniteet Tabel 2. Põllumassiivi nr. 65247463014 muldade boniteedid
Haritavate leetjate muldade boniteet on keskmiste lõimiste korral piirides 50-55 hindepunkti. Koreserikaste ja/või kergema lõimisega leetjate muldade boniteet on piirides 40-45 hindepunkti. Leetjad mullad on head põllumaad ja sobivad intensiivseks kasutamseks. Nad suudavad hästi rahuldad põllumajanduskultuuride nõudeid ja on ühtviisi sobivad kõikide kultuuride kasvatamieks. Nii on nende kasutussobivus odrale, nisule ja kaerale 10 ning rukkile, põldheintele ja kartulile 9. Leetjate muldade viljakus on tingitud nende taimekasvuks parajalt nõrgalt happelisest reaktsioonist, optimaalsest huumusesisaldusest ning heast strukutuursusest tingitud soodsast vemahutavusest ja veeläbilaskvusest. Põllumajanduskultuuride saagikuse taste limiteerib puuduliku väetamise korral madal toitainesisaldus. Leetjad mullad on suhteliselt vastupidava struktuursuse tõttu
kultuurtehniliste tööde korral. Vajavad kuivendamist mitte ainult põllumajanduskõlvikutel, vaid ka metsamaadel (Eesti mullastik 2011). Keskmise lõimisega kuivendatud leostunud ja leetjad gleimullad on head põllutüübilised haritavad maad ning sobivad hästi peamiste põllukultuuride kasvatamiseks (Mullateadus 2012). Kergema lõimise korral sobivad mõlema mullaliigi erimid kõige paremini põldheinte kasvatamiseks, vähem kartulile, kaerale, rukkile ja odrale ning üldse mitte nisule. Leostunud ja leetjatel gleimuldadel on sobiv viljeleda rohumaad, sest põllukultuuride all võib kuivamisel tekkida vertikaallõhesid, mis pärast saagi koristamist avavad tee 6 sügisvihmadele ning mullad võivad lessiveeruda. Selle vastuabinõuna teatakse seni ainult seemneumbrohtude tõrjevõttena tuntud kõrrekoorimist, see aitab ka säilitada mulla keemilisi varusid ja on hea keskkonnakaitse seisukohast
Kamajahust saab ka hindamatut taimset valku, energiat andvaid süsivesikuid, eeskätt närvisüsteemile vajalikke B-rühma vitamiine ja südametegevust soodustavaid ja vähki ennetavaid mineraalaineid jm. Kamajahus on organismile hästi omastatavaid aminohappeid (valgu kooslus) 13,8g 100g jahus, kui samal ajal nisujahus on vaid 9g 100grammis. Mis puudutab B-grupi vitamiine, siis on kõikide teiste jahudega võrreldes neid kordi rohkem, eks eeskätt tänu rukkile ja hernele. Tänu rukkijahu ja herne osalusele kamajahus on selles ka väga väärtuslikku antioksüdanti E-vitamiini, mis vähendab nii vähiriski kui hoiab noorena meie naha. Võrreldes teiste teraviljadega on oluliselt rohkem ka pantoteenhapet (B5 vitamiin), mis aitab vähendada närvilisust, rahutust, nahakahjustusi, seedehäireid, suhkrusisaldust (vajalik suhkruhaigetele). Mineraalainetest olulisem on kaalium (100 grammis 425mg, samas nisujahus 150mg),
saarestiku õllemeistreid. 6 3.1.3. Rukis Tuhandete aastate eest kasvas Edela-Aasias looduslikult rukis (Secale cereale), mis saastas umbrohuna nisupõlde. Kui nisu hakkas levima Euroopasse, siis kaasnes sellega ka "umbrohu" levik.. Jahedam kliima ning suhteliselt halvem mullastik sobis rukkile hästi ning seetõttu arenes rukis varsti omaette teraviljakultuuriks. Rukis oli kaua tuntud kui "vaese inimese nisu", kuid tänapäeval on rukkijahust leib jäänud põhiteraviljatoiduks Põhjamaades, Venemaal, Põhja-Euroopas. Eestis hakati rukist kultuurina kasvatama juba 11.sajandil. Lisaks igapäevarukkileivale on aegade jooksul rukkijahust valmistatud ka pühade ja nn. rituaaltoite. Põhjanaabrid soomlased teevad praegugi lihavõtteroaks rukkijahust ja rukkilinnastest keedetud
Toodete nimekiri täieneb pidevalt. Peamisteks koostööpartneriteks on hulgifirmad, kaupmehed, toitlustusfirmad, pagaritöökojad ja põllumehed. Eesti põllumeestelt ostetakse otra, nisu, rukist, hernest ja uba. Rukkijahu. Edela-Aasias kasvas looduslikult rukis (secale cereale) ,mis saastas umbrohuna nisupõlde Euroopasse liikus rukis koos nisuga. Jahedam kliima ning suhteliselt halvem mullastik sobis rukkile hästi ja see arenas varsti omaette teravijakultuuriks.Eestis hakati rukist kultuurina kasvatama 11.sajandil.Rukis oli kaua tuntud ,kui vaese inimese nisu ,kuid tänapäeval on rukkijahust leib põhiteraviljatoiduks Põhjamaades,Venemaal,Põhja-Euroopas. Leib annab suhteliselt vähe toiduenergiat,temas sisalduvad põhiliselt süsivesikud ja valgud ning veidi rasva.Rukkijahus on 6,9-10,7% valku,70-77% tärklist ja rasva.
seeduvusega, spelta "töötlemine" on organismile kergem. Talitritikale Tritikale on kaugristamisel saadud hübriid, mille emastaim on nisu (Triticum) ja isastaim rukis (Secale). Ühendada on püütud eeskätt nisu suurt saagivõimet ja kõrget kvaliteeti ning rukki vastupidavust keskkonnatingimustele. Tritikalel on nii tali kui ka suvivormid; enamlevinud on talivormid. Talitritikale võrsub sügisel vähem kui rukis kuid intensiivsemalt nisust; tritikale talvekindlus jääb alla nii rukkile kui ka nisule. Talitritikale kasvupind Eestis olnud 6000...8000 ha, saagikus 2,5...3,5 t/ha. Suvitritikalet viimastel aastatel meil kasvatatud ei ole; suvitritikale jaoks jäävad meie suved lühikeseks ja päikesevaeseks. Algul kasvatati tritikalet söödaviljana, nüüdisaegseid sorte kasvatatakse ka inimtoiduks mitmete küpsetiste tegemiseks. Tritikale proteiin on oma koostiselt sarnane rukki proteiinile.
Tol ajal küpsetati leiba tavalises kerisahjus, mille konstruktsiooni vastavalt vajadusele täiendati. Kerisahi püsis meil ka järgnevatel sajanditel nii leivaahju kui ka rehe- ja toaahjuna. [] II aastatuhande ajal hakati kasvatama talirukist, mis sai tähtsaimaks toiduteraviljaks. Nt hapendatud taignast rukkileib. Vanal ajal kui leiba suurtes kogustes tagavaraks tehti olid need ümmargused ja kaalusid 6-12 kilo. 19. saj lõpul väiksemad 3-6kg ovaalsed pätsid. Näljaajal lisati rukkile ka teisi vilju, tavaliselt aganaid. Tõeliselt suure nälja ajal lisati isegi sammalt, puukoort ja kasve ning marju. 17.-19. sajand küpsetatigi leiba igapäevaseks toiduks just aganatest. Puhast rukkileiba ainult oluliseks pidupäevaks. Leiva peale vajutati maagilisi või muid märke (rist, peremärk, viiskand). Leiba söödi iga toidu juurde, peale pudru. [] 1800. aasta rahvamälestused räägivad leivast, mis oli nii rabe, et söömisel murenes puruks ja tuul kandis laiali
vähendamisega, hea drenaaži ja lupjamisega. Leetjate muldade saagikust limiteerivateks teguriteks on peamiselt madal toitainetesisaldus, agrotehnikast ning sademete hulgast ja jaotusest vegetatsiooniperioodil. Ka tuleks tähelepanu pöörata huumusesisaldusele, et see ei langeks alla normaalset taset, selleks tuleb kasutada heintaimedega külvikordi ning kasvatada vahekultuure. Leetja mulla kasutussobivus on odrale, nisule ja kaerale 10, rukkile, põldheinale ja kartulile 9. [4][10][11] Uuritava mulla Ke erosioon on tehnoloogiline, mis tähendab, et on tekkinud mullaharimise ja saagikoristusega, muld on paigutunud maaharimise käigus ümber. Keskele kokkukündmine põhjustab huumushorisondi paksuse suurenemist, kuid äärealadel on huumust vähem. Sellistes muldades on huumusvaru ja –sisaldus väga ebaühtlane ning põlluna kasutamine on keeruline. Parim lahendus erosiooni vähendamiseks on kas mullaharimise minimeerimine,
16, põllum. 11; N varu põllum. 46 Mg ha-1 Viljakus, kasutamine, kaitse Mullaelustiku tegevus looduslikes Lkg pidurdunud, elustikus domineerivad lülijalgsed, Aastafütoproduktiivsus 1115 Mg ha-1 metsade all (III kl.), põlluna boniteet 3540 hp. lagunemine seenelise iseloomuga. Kuni 4045 hp (IV kl.). Korralikult kuivendatuna rukkile, nisule, kartulile, põldheinele (9), kaerale (10), kui ei kuivendata on sobivus väiksem. Looduslikel rohumaadel 2530 ts Lkg omadused: kuiva heina ha. Endla Reintam, 2009 19 Valdavalt liivadel, kuid ka savikamaid vahe- või aluskihte.
teradesse pannud on. Kuna kama on erinevate terade segu, siis on ta väga väärtuslik valguallikas sisaldades mitmeid organismi jaoks olulisi aminohappeid. Organism vajab aminohappeid valkude tootmiseks, mida omakorda vajatakse lihaste, naha, juuste, küünte ehitamiseks aga ka organismi ainevahetuse kontrollimiseks ja juhtimiseks. Kama suur kiudainete sisaldus on oluline seedimisele. Kamajahust saab ka energiat andvaid liitsüsivesikuid, mitmeid vitamiine ja mineraalaineid. Tänu rukkile ja hernele on kamajahus B-grupi vitamiine mitu korda rohkem, kui teistes jahudes. B-grupi vitamiinid on närvisüsteemi, mälu, õppimisvõime ja stressijuhtimise olulised vitamiinid. Kamajahu sisaldab ka väärtuslikku antioksüdanti E-vitamiini, mida loetakse nooruse ja ilu vitamiiniks ning mis vähendab vähiriski. Mineraalainetest olulisemad kamajahus on kaalium, fosfor, räni, raud, tsink, nikkel, fluor, jood ja seleen. Kaalium on südametegevuse hea käekäigu eest seisev mineraalaine
Ca annab taimerakku seintele tugevuse, suurendab juurte arengut, võtab osa N ainevahetusest ja suhkrute moodustamisest. Ca puudujääk noored ülemised lehed servadest kollased, taimeleht rullub allapoole. Esineb liiva- ja soomuldadel. Ca vähesust esineb taimedel siis kui on kasutatud liiga suuri K, Nh3 ja N väetise koguseid. Ca- liiga taimedes ei tunta. Söödataimedes peaks Ca olema 0,8-1,5 %. Kultuuride Ca vajadust väljendatakse mulla pH-ga. Optimaalne pH kartulile, kaerale ja rukkile 5-6. nisule ja kõikidele peediliikidele pH 6-7. Odrale, hernele, põldoale, rapsile, kapsele, kaalikale ja lutsernile pH 7-8. Lubiväetise hulk sõltub mullalõimisest. Lupjamise vajadus Eestis kõige suurem Lõuna-Eestis. Kesk ja Põhja Eestis lupjamine siis vajalik, kui kasutatakse happelisi (Cl sisaldavaid) väetisi. 23) Mg- taimetoitelemendina ja Mg- väetise liigid Mg kuulub klorofülli koostisesse. Võtab osa valkude ja süsivesikute ainevahetusest. Mg
Kuna kama on erinevate terade segu, siis on ta väga väärtuslik valguallikas sisaldades mitmeid organismi jaoks olulisi aminohappeid. Organism vajab aminohappeid valkude tootmiseks, mida omakorda vajatakse lihaste, naha, juuste, küünte ehitamiseks aga ka organismi ainevahetuse kontrollimiseks ja juhtimiseks. Kama suur kiudainete sisaldus on oluline seedimisele. Kamajahust saab ka energiat andvaid liitsüsivesikuid, mitmeid vitamiine ja mineraalaineid. Tänu rukkile ja hernele on kamajahus B-grupi vitamiine mitu korda rohkem, kui teistes jahudes. B-grupi vitamiinid on närvisüsteemi, mälu, õppimisvõime ja stressijuhtimise olulised vitamiinid. Kamajahu sisaldab ka väärtuslikku antioksüdanti E-vitamiini, mida loetakse nooruse ja ilu vitamiiniks ning mis vähendab vähiriski. Mineraalainetest olulisemad kamajahus on kaalium, fosfor, räni, raud, tsink, nikkel, fluor, jood ja seleen. Kaalium on südametegevuse hea
Veelgi olulisem kahjustaja, nisuingerjas (Anguina tritici), oli 1930. aastatel levinud Leedus ja sel ajal ka Eestisse korduvalt sisse toodud. Nisuterade asemel tekivad tumedad ingerterad. Alates 1960. aastatest on Eestis kõikjal leitud orasheina pahkingerjat (Anguina agropyri), kes põhjustab orasheina juurekaelal tugevaid pahkasid. Eestis on uuritud selle Venemaal kirjeldatud nematoodi bioloogiat ning maailmas esmakordselt selgitatud tema üleminekut talinisule ja rukkile, harvemini odrale(Kiryanova, Krall, 1980; Krall, Luik, 2000). Alla 1 mm pikkused vastsed tungivad varakevadel 1-3 cm sügavusel mullas rukki ja nisu võrsumissõlmedesse. Nakatuvad nii pea- kui ka kõrvalvõrsed ning isegi osa järelvõrsetest. Parasiidid kahjustavad võrsumissõlmest ülalpool noori taimekudesid. Kõrtes tekivad piklikud õõnsused, milles arenevad vastsed. Tugeva nakkuse korral võivad noored taimed hävida
annaabi.ee 
