Rooma skulptuur ja maalikunst (1)

Rooma skulptuur ja maalikunst
Rooma kunsti on mõjutanud nii kreeklased kui etruskid , samuti on seal oma osa algupärasel või kohalikul kunstil. Siiski on kreeklased need kes ka ise roomlastest kasu saavad. Roomlaste kaudu jõuab kreeka kunst eurooplasteni.
Rooma skulptuuris jätkuvad kreeka traditsioonid, seda nii vormi kui sisu poolest, aga ka tööde teostajate poolest. Nimelt on just kreeka meistrid, või meistrite järgijad need, kes roomaaegset plastikat teevad. Kuid kunstnike staatus on roomas erinev kui kreekas, rooma kunstnik on nimetu, ta on pigem tasustatud ülesande täitja kui iseseisev looja, tunnustatud pigem käsitöölisena. Seda ka seetõttu, et rooma ühiskond oli oma olemuselt tarbijalik, hea näide on arvukas koopiate valmistamine.
Kuid siiski on kreeka kunst kui selline, roomlaste seas kõrges hinnas , allutatud Kreekast tuuakse hulgaliselt kunstiteoseid kaasa, et nendega näiteks oma elamuid kaunistada. Samuti tegeletakse just rooma aja alguses hoogsalt kreeka kujude kopeerimisega. Seda tehakse nii ulatuslikult, et kujunevad välja kopistide koolkonnad , mis võisid tegutseseda ka Roomast väljaspool, näiteks Ateena uus- atikute koolkond. Näiteks meister Apollonios: Belvedere torso , Glykon: koopia Lysippose Heraklesest jt.
Rooma meistritest I saj. teisel kolmandikul võiks nimetada Pasitelest koos õpilastega ( Jupiter Marsi väljakul, pole säilinud), ja Menelaos: Ema ja poeg.
Portreekunst
Erinevalt vabafiguuridest, kus midegi uut ja erilist ei toimunud, oli huvitav roomaaegne portreekunst ja ajaloolised reljeefid . Erinevalt kreeklastest armastavad roomlased rohkem kujutada iseennast ja oma valitsejaid, mitte jumalaid. Keisrite ajal oli portree valitseja võimu kindlustamise vahendiks , neist tehti hulgaliselt koopiaid, niiet igasse riiga ossa sattus mõni, mis tuletas rahvale meelde, kes on nende keiser .
Ka siin oli kreeklastel rooma kunsti üle teatav mõju, kuid portreekunsti õitsengule ja arengule aitas kaasa roomlaste endi vana komme . Nimelt austasid roomlased oma esivanemaid ja neil oli tavaks eksponeerida nende kujusid oma elamises. Neid kujusid iseloomustab realistlik kujutlusviis, suurema loomutruuduse saavutamiseks kasutati ilmselt vahast surimaske.
Keiser Augustuse (27. a. eKr.- 14. a. pKr.)aegses portreekunstis on eelistatud idealiseeriv käsitlusaad. Idealiseeriv laad on hästi nähtav keisri enda portreede juures, mida on mitmeid, kuid millest kuulsaim on Keisri marmorfiguur, mis leiti 1863 aastal keisri naise Livia villast Prima Portas . Augustinus kannab turvist oma tuunika peal, vasemas käes hoiab ta oda, parem käsi on üles tõstetud justkui kõnet pidades. Raudrüü on peenelt viimistletud ja reljeefidega kaetud. Väike amor keisri kõrval tuletab meelde keisri päritolu, esivanemaid Venust ja Aeneast.
Hiljem on portreekunstis kujutatud keisreid jka vähem idealiseerivamas laadis, näit. keiser Commoduse porteebüst.
Kõrgemast soost daamide kujutamisel rõhutati nende rõivastust, eeskuju selleks võetakse 4. saj. kreeka meistrite, eriti Praxitelese töödest. Parim näide- nn. Herkulaanlanna figuur. Eriti lihtsad ja võluvad oma loomutruuduses on istuvad naisefiguurid näit. Agrippina Napoli muuseumist. Keisri perekonna naisi kujutati sageli jumalustena.
Pärast Augustust idealiseeritud kujutamine tasapisi vaibub, kuniks keiser Trajanuse ajal hakkab domineerima kreeka klassitsistlikule stiilile omane külm elegantsus.
Keisririigi hilisemast perioodist leidub palju huvitavaid naisterahvaste portreesid, mida iseloomustab maaliline juustekäsitlus. Parimad keisrite portreed on Veruse Caracalla ja Philippus Arabs’i büstid. Üliselt valitses tollal tardunud, maskitaolise näoilme kujutamine, mille sekka juhtus ka üksikuid individualiseeritud, elavalt ja loomutruult inimest edasianvat portreed, näit. Constantius Chloruse büst.
Rooma ratsamonumentidest on säilinud üksikud, on teada, et näiteka keiser Augustuse olevat tehtud vähemalt 80 hõbedast kuju, ning suur hulk veel teistest materjalidest kujusid. Säilinud kujudest kuulsaim on Marcus Aureliuse ratsakuju, mis asub Roomas Kapitooliumi väljakul. Kui keisrit on sellel kujutatud puise ja igavana, kõvasti ilustatuna, siis hobune, millel ta troonib, on edasi antud suhteliselt loomutruult, natuke raskepäraselt. Teos on väärikas ja suursugune .
Ajalooline reljeefplastika
Selles žanris valitseb realism : kõiki sõjalisi sündmusi, lahinguid ja triumfe püüti edasi anda võimalikult täpselt ja selgelt, mõeldud paljuski tulevastele põlvedele vaatlemiseks . Kreeka reljeefiga võrreldes on roomlased vabama käega, maalilisemad, kõrgreljeefil esitatud kujud lähevad pinnaliseks aste-astmelt.
Ara Pacis Augustae (Augustuse Rahu altar ); 13.-9. a. eKr. Keiser Augustuse poolt rahujumalannale pühendatud altar, on esimesi tähelepanuväärseid rooma reljeefkunsti näiteid. Säilinud osade järgi saab seda teost kirjeldada, teadaolevalt ümbritses altarit müür, mille pikkuseks oli 11,6 m ja laiuseks 10,6 m. Välismüüri ülemises osas olnud friis oli kaunistatud figuuridega, alumine pool müürist aga ornamentidega. Friisil kujutati mitmesuguseid jumalusi , ka keirsrit oma perega , preestrid jt. olulised tegelased, sammumas ühiselt pidulikus rongkäigus. Eeskujuks sellele tööle arvatakse olevat Ateena Parthenoni friisi. Töö teostus on peen ja meisterlik , kujutisele on püütud anda ka perspektiivilist sügavust, st. seda, et figuure on püütud kujutada teineteisest kaugenemas vastavalt perspektiivi seaduspärasustele, mitte neid lihtsalt vähendades.
Keiser Augustuse ajal väljakujunev suund jääbki edaspidi üldiseks eeskujuks ametliku , ajaloolise reljeefikunsti arengul.
Trajanuse sammas
Keiser Trajanus valitses aastatel 98.- 117. , tema valitsusaastail paisus Rooma riik oma kaugeimate piirideni, mistõttu rajati sel ajal arvukalt keisri võite ülistavaid monumente, sambaid ja triumfikaari.
Hilisemast perioodist on tuntuim teos Trajanuse sammas(106.- 113.a.) ja selle reljeefid. Samba mõõtmed on muljetavaldavad, kõrgus 38 meetrit. Kuju on osaliselt säilinud seetõttu, et rakandati ristiusu teenistusse, st., et samba tippu pandi 16. saj. troonima püha Peetrus. Samba idee autor pole teada, töid teostasid paljud skulpturid, ühe oletusena pakutakse tööde juhatajaks ja üldkujundajaks Rooma foorumi arhitekti, Süüria kreeklast Damaskuse Apollodorust. Reljeefid keerduvad 200 m pikkuse lindina ümber samba, kujutades keisri sõjakäike daakide(rumeenlased) vastu. Reljeefe iseloomustab puhas ja klaar , loomulik kujutamislaad . Lisaks on teos suurepärane näide roomlastele omasest jutustavast kujutluslaadist, st. et sündmusi on kujutatud nii, nagu nad olid olnud, ka. sündmuste ajaline jätkuvus. Trajanuse sammast on peetud filmikunsti kaugeks ettekuulutajaks, reljeefid esinevad voolava kaadrite reana, liikudes sujuvalt pildist pilti. Ka oli sammas algselt värvitud. Keiser Trajanust eristab teistest lihtsurelikest tema suurendatud mõõtmetega kuju, kokku on sambal 2500 iseseisvat figuuri koos oma sõjavarustusega, üksikuid sõjamehi on esitatud karakteerselt, st., et üksiku sõdalase näoilmes väljendub võitluse agoonia koos valutavate haavade ja vangistuse viletsusega.
Analoogsed Trajanuse sambaga on keiser Marcus Aureliuse (161-180) sõjakäikude(markomannide vastu) auks püstitatud samba reljeefid, neis jääb siiski vajaki nii selgust kui värskust. Marcus Aurelius oli tuntud kui „filosoofist keiser“ ja intellektuaal .
Keiser Hadrianuse aega(117-138) on nimetatud Rooma impeeriumi kuldajaks, keisrit ennast tema kreekalembuse tõttu graeculuseks. Rohkem hakatakse kujutama ümarplastilisi aktikujusid, st. alasti vabafiguure. Keisri soosiku Antinouse kujud on hellenistlikku laadi , kuid tehniliste uuendustena on silmad veel rohkem viimistletud ja väljendusrikkamad(see saavutati pupillide väljapuurimisega). Soengud mitmekesisemad, juuksed laines , kujutatakse habet.
Täielikuma ettekujutuse tolle ajastu kujutamise laadist annavad arvukad reljeefidega kaunistatud sarkofaagid . Keiser Hadrianuse ajast asenduvad ornamentaalsed kaunistused figuraalsetega, kus lahkunuid on sageli esitatud lamavas poosis . Meeleolult on reljeefid traagilised, jutustades surmast ja kannatustest, siiski leiab ka rõõmsamasisulisi kaunistusi, samuti lahingustseene või igapäevaelu toimetusi kujutatavaid pilte. Sarkofaagid on eriti väärtuslikud ajaloolisest vaatenurgast, sest annavad selge pildi erinevatest kunstisuundadest ja suundumustest tol ajal.
Velletri sarkofaag, 2, saj. algus. Selle reljeefid on ilmekaks näiteks tolle ajastu rooma matusesümboolikast – Heraklese vägiteod- elu võit surma üle; Heraklese laskumine põrgusse ja sealt naasmine- usk taassündi.
Näide: Villa Ludovisi sarkofaag, 3. saj. pKr, kujutab barbarite lahingut; Constantinus Suure ema Helena ja keisri naise Constantia hiigelsuured sarkofaagid Vatikanis .
Maalikunst
Eristatekse nelja stiili, mis ei ole ranges ajalises järjekorras, vaid osaliselt kattuvad.

• inkrustatsioonistiil – imiteeritakse kivimustreid, näit. marmorit , figuraalseid kujutusi ei esine, põrandatel mosaiik ;
  
• arhitektuurstiil – u.70. a. eKr. kuni Aunustuse ajani; seina osad maalitakse nii, et tekib ruumi avardav efekt; seinaavaustesse maalitakse avara ja kauge vaatega maale; vaated teistesse ruumidesse;
  
• kolmas stiil – alates Augustuse ajast; loobutakse ruumi avardavatest dekoratsioonidest ja illusioonidest, sein on jälle sein; seinapind liigendub sammastega, mille vahel tahvelmaalid; ornamendid rikkalikud, pinnalised; üldmulje suursugune, kuid külm;
  
• neljas stiil - alates 1. saj. pKr.; hele, rikkalik, kirju värvipalett; ruumi avardumine; vaated teistesse ruumidesse; ülevoolav ja loominguline arhitektuurivormide mäng;
  

Roomaaegset maalikunsti on vähe säilinud, enamus näited pärinevad Pompeij , Herkulaneumi ja Stabiae linnadest, mida hakati 18. saj. tuha alt välja kaevama . Maalikunst oli igatahes populaarne , väga paljudes majades kaunistati põrandaid(hiljem ka seinu ja sambaid) mosaiikidega ja seinu maalingutega. Roomaaegne on mosaiik Aleksandrist Issose lahingus, mis on koopia kreeka maalist. Pompeij linna seinamaalingud on väga natuurilähedased, looduse ja erinevate materjalide jäljendamises on roomlased meistrid, näiteks marmori imetabane kujutamine. Tubadesse maalitid akendest avanevad imelised vaated kaugustesse, kasutatakse ka perspektiivi, kuid mitte järjekindlalt.
Lagede kaunistamise kasut. krohvilustisi, iseloomult sageli värviküllased ja üleküllastunud. Valge haud.
Maalide temaatika on mitmekesine - alates kirjandusest ja mütoloogiast, lõpetades natüürmortidega ja loodusvaadetaga. Eeskuju võetakse kreeka meistrite töödest, kusjuures roomlaste käes muundub tõsine jumalate austamine mänguliseks ja dekoratiivseks esituseks.
Kuna majade kunagised tegelikud omanikud Pompeijs pole teada, on neile nimed antud neis leitud seinamaalingute või põrandamosaiikide järgi, näit. Müsteeriumite villa ja Traagilise poeedi maja.
Fauni maja – siit leitud tantsiva fauni pronksskulptuur, Issose lahingu mosaiik, Niiluse jõeäärseid loomi linde kujutav mosaiik jne.
Vettiuste maja – seintel friisidel kujutatud spordisündmusi, näit. kaarikute võidusõitu; igapäevategevusi, käsitöid; elutoas mütoloogilised stseenid .
Roomas levis ka tahvelmaal , populaarsed maalitud portreed, sageli teostatud enkaustikatehnikas.