REVOLUTSIOONI TAANDUMINE (0)

Keskkool - Ajalugu - Ajalugu

1 Hindamata

Tartu Kunstigümnaasium
REVOLUTSIOONI TAANDUMINE
Referaat
Katrin Lepp
11.a klass
Tartu 2010

Sisukord

Sissejuhatus

Termidoorlaste poliitika kuni Direktooriumi loomiseni

Prantsusmaa valitsemine fruktidoori riigipöördeni 1797

Egiptuse sõjakäik ja Direktooriumi süsteemi läbikukkumine

18. brümääri riigipööre

Kokkuvõte

Kasutatud kirjandus

Sissejuhatus

9 termidoori pöördega algas revolutsiooni taandumine. Konvendis said ülekaalu jakobiinidevastased poliitilised jõud. 1795 võeti vasta uus põhiseadus – Prantsusmaa jäi Vabariigiks, kus seadusandlikku võimu teostas Seadusandlik Korpus. Täidesaatev võimuorgan oli 5-liikmeline ehk valitsus. 2/3 konvendi liikmetest said automaatselt Seadusandliku Korpuse saadikuteks.
Kuna toimus riigipööre, mis oli Napoleoni poolt. Saadeti laiali direktoorium ja võim läks kolmele konsumile, kellest üks oli Napoleon .

Termidoorlaste poliitika kuni Direktooriumi loomiseni

27. või 28. juulit 1794 on mõnikord peetud ka revolutsiooni lõpuks, ent kui üldse vaadelda Prantsuse revolutsiooni kui terviklikku sündmust, oleks loogilisem selle lõppdaatumiks siiski pidada 1799. aasta 18. brumääri riigipööret, mil võimule sai revolutsiooni ajal kiiret karjääri teinud kindral Napoleon Bonaparte , kes järk-järgult revolutsioonilisuse valitsusorganeist ja suures osas ka valitsusprintsiipidest kaotas. 1794. aastal aga ei püüdnud võimule tulnud nn. termidoorlased ehk mõõdukamad jakobiinid ja "Soo" liikmed revolutsiooni otseselt lõpetada, vaid anda sellele teine eesmärk ning kehtestada teised valitsemisprintsiibid. Konventi kutsuti tagasi ellujäänud žirondiinid ja püüti moodustada laiapõhjalisemat valitsust. Parlamendi juurde loodi palju komisjone, mis pidid administreerimisega paremini toime tulema ning samas välistama ka selle, et ükski neist liialt mõjukakas saaks. Ka Pariisi Kommuun kui ohtlik võimuorgan kaotati, linn jagati 21-ks regiooniks, kusjuures igaühel neist oli oma linnapea (meer) ja valitsus. Esialgu toimusid jakobiinide ja teiste Maximilien Robespierre 'i toetajate hukkamised, kuid peagi terror rauges, eelistama hakati kolooniatesse sunnitööle saatmist.
Et "rahvavõim" oli kukutatud ja mitmed selle ideoloogid põlu alla sattunud, tekkis Pariisi lihtrahva seas, keda enam ei eelistatud, tõsine rahulolematus ning toimus ka kaks katset termidoorlasi kukutada . Esimene neist toimus 1795. aasta 1. aprillil (12. žerminaalil), kui rahvahulk saabus Konvendi hoone ette demonstratsioonile. Selle rahutuse surus maha kindral Jean-Charles Pichegru. Teine toimus 20. mail (1. preriaalil), kui Pariisis levis kuuldus, et linnas pole leiba. Seepeale algas stiihiline rahvamäss, nõuti leiba ja 1793. aasta konstitutsiooni. Lõpuks õnnestus Konvendil rahvas lubaduste andmisega maha rahustada, kuid peale mässuliste laialiminekut hakati rahutuste juhte arreteerima ja osad neist ka hukati.
Pööre riigivalitsemises tekitas põhjendamatuid ootusi emigrantides ja teistes rojalistides, kes arvasid, et on soodus hetk restauratsiooniks. 1795. aastal toimuski mitu katset taastada Bourbonide võim, kuid kõik need lõppesid läbikukkumisega, kuna uus valitsus oli veelgi leppimatumalt monarhismi vastane kui ta oli jakobiine vihkav. Ka enamik Prantsusmaa rahvast ei soovinud Bourbonide võimu taastamist ning sõjavägi koos selle andekate juhtidega seisis kindlalt revolutsiooni poolel. Küll aga tekitas valitsuse üha enam iseenese egoistlikke huve silmas pidav valitsemisstiil vastuseisu lihtrahva seas, keda jakobiinid olid vähemalt sõnades eelistanud. Tõusiklikud uusrikkad koondasid eneste kätte üha suuremaid rikkuseid ning võimu ning Pariisi rahvahulgad otsustasid sellele vastu hakata. 1795. aastal toimusid kaks olulist ülestõusu, žerminaalil (aprillis) ja preriaalil (juunis), kuid reaalseid muudatusi need kaasa ei toonud. Üha olulisemaks muutus aga sõjaväe roll, kuna riik oli jätkuvalt sõjas ning armee juhtkond ja valitsus pidid teineteise toetamiseks tegema üha tihedamat koostööd. Esialgu oli esiplaanil kindral Pichegru, kes oli vaadetelt parempoolne ning lõpuks monarhismi toetav, hiljem aga kindralid Pierre François Charles Augereau ja Napoleon Bonaparte.
1795. aastal võeti vastu uus põhiseadus, mis oli sarnanes pigem 1791. aasta kui 1793. omaga (viimast poldud aga kunagi rakendatud): taastati varanduslik tsensus ning vabaturumajandus . See oli ka esimene vabariiklik põhiseadus, mis Prantsusmaal reaalselt kehtima hakkas. Selle kohaselt muudeti ka valitsusasutuste struktuuri: Konvendi asemel loodi Seadusandlik Korpus, mis koosnes alam- ja ülemkojast: Viiesaja Nõukogust ja Vanemate Nõukogust. Valitsevaks organiks sai Direktoorium, kus oli viis võrdse võimuga direktorit. Lisaks olid ka ministrid , kuid need ei valitsenud, vaid administreerisid, täidesaatev võim koondus aga Direktooriumi kätte. See astus ametisse 2. novembril 1795.
1795. aasta oktoobris tekkis aga uus oht valitsusele: Pariisis puhkes rojalistide ülestõus. Esialgu olid nad lootnud, et saavad võimule seaduslikul teel: avalik arvamus oli viimasel ajal kaldunud paremale ning rikkamaid kihte soosiv valimisseadus võis neile tagada edu. Kuid seejärel kuulutasid termidoorlased, et 2/3 Konvendi liikmetest saavad automaatselt ka Viiesaja Nõukokku, mis tegi rojalistide võimulepääsu võimatuks. Nii otsustasid nad valitsuse kukutada ning seejärel amigrandid appi kutsuda. Kuid valitsus suutis nende mässu Napoleon Bonaparte'i abil siiski maha suruda.

Prantsusmaa valitsemine fruktidoori riigipöördeni 1797

Et sõda Inglismaa ja Austriaga üha venis (Preisimaaga õnnestus 1795 sõlmida separaatrahu), otsustas valitsus 1796. aastal Austria purustada. Selleks koondati kolm suurt armeed , kusjuures viimasel ajal silma paistnud noorele kindralile Bonaparte'ile anti neist kõige viletsam, samuti peeti tema tegevusvälja, Põhja- Itaaliat , strateegiliselt kõige vähemtähtsamaks. Põhiedu loodeti saavutada Reini rindel.
Kuid Napoleon suutis oma vägedega kuue päeva jooksul võita kuus lahingut ning vallutada Milano , samas kui teised Prantsuse väed olid Reinil suhteliselt edutud. Järgnévalt võitis Bonaparte ka austerlaste väljapaistvaimat väejuhti Dagobert Sigismund von Wurmserit ning vallutas Mantua. 1797. aasta alguses oli Austria sunnitud rahu paluma ning prantslaste kontolli alla langes kogu Põhja-Itaalia peale Veneetsia , mis läks kompensatsiooniks Belgia eest Austriale.
Poliitilised olud olid võitudele vaatamata ikkagi ebastabiilsed ning Direktooriumi süsteem osutus üpris võimetuks maad juhtima . 1797. aasta septembris tekkis taas oht, et võimule tulevad rojalistid , sedakorda juba kindral Pichegru abil ja võimalikul juhtimisel, kindral oli varem revolutsiooni toetanud, nüüd aga selle reetnud. Kuid Napoleoni abil ja Augereau otsesel osalusel Pichegru vandenõu paljastati ning selle juhid arreteeriti. Rojalistid eemaldati Viiesaja Nõukogust ning valitsusaparaat muutus tunduvalt vasakpoolsemaks.

Egiptuse sõjakäik ja Direktooriumi süsteemi läbikukkumine

1798 . aastal otsustas Direktoorium koos välisminister Talleyrandiga saata Napoleoni Egiptusesse , et saada seeläbi endale oluline positsioon idamaades ning kontrollida teatud määral ka Indiasse viivaid kaubateid ning tekitada meelehärmi inglastele. Seda sõjaretke toetas aktiivselt ka Napoleon ise. Toona kuulus Egiptus Türgile, kuid oli reaalselt pigem keskvõimust sõltumatute ülikute, mamelukkide kontrolli all. Prantslased väitsidki, et nad lähevad vaeseid Egiptuse araablasi mamelukkide türanniast vabastama.
Inglased püüdsid prantslaste maabumist Egiptuses mõistagi ära hoida ning viimastel oli ka tõsiseid probleeme, kuna briti laevastik admiral Horatio Nelsoni juhtimisel oli tunduvalt kaaaegsem ja parema väljaõppega madrustega. Kuid prantslased suutsid inglasi siiski petta, jättes mulje, justkui liiguks nad Konstantinoopoli (Istanbuli) peale. Napoleoni väed maabusid Aleksandria lähistel 1. juunil, 48 tundi peale seda, kui inglise laevastik oli sealt lahkunud. Egiptuses saavutas Napoleon mitu silmapaistvat võitu ning tungis ka Süüriasse. Seal saadeti tema vastu aga juba Türgi väed, mis suutsid teda sundida Acre'i (Akka) piiramisest loobuma . Napoleon taandus Egiptusesse, kus purustas Abukiri lahingus maabunud türklaste väed. Egiptus oli kindlalt prantslaste käes, kuid Napoleoni armee oli seal ka vangis , kuna inglased olid varem merelahingus Prantsuse laevastiku hävitanud.
Samal ajal olid Prantsusmaa väed Euroopas saavutanud mõningaid uusi võite: hõivatud oli Šveits ja loodud Helveetsia vabariik ning samuti oli tagasi löödud Napoli väed, mis ajutiselt olid prantslastelt vallutanud Rooma . Kuid 1799. aastal said prantslased mitme lüüasaamise osaliseks , kui Vene väejuht Aleksandr Suvorov koos austerlastega taas sõda alustas ning Itaalia tagasi vallutas. Prantslaste enesekindlus lõi tugevalt kõikuma, kuid siiski suutsid kindralid Jean Victor Marie Moreau ja André Masséna Suvorovi lõpuks tagasi lüüa. Kuid oht välississetungi osas jäi püsima.
Vahepeal oli Direktooriumi võim taas destabiliseerunud, kui 1798. aastavalimistel saavutasid edu vasakpoolsed . Kartes "jakobiinide vandenõud", tühistati paljude vasakpoolsete saadikute volitused . Üha ilmsemaks sai, et kitsas ja korrumpeerunud oligarhia ei suuda Prantsusmaa valitsemisega hakkama saada. Senise süsteemi muutmise vajadust tajusid ka võimukandjad ning üks silmapaistvamaid revolutsioonitegelasi ning toonane direktor Emmanuel Joseph Sieyés, otsustas asja lahendada. Ta kavatses sõjaväe abil võimu enda kätte haarata ning luua Rooma traditsioone järgiva kosulaadi, kus temal kui esimesel konsulil oleks tegelik võim. Seega hakkas Prantsusmaa taas liikuma diktatuuri suunas.

18. brümääri riigipööre

1799. aastal oli ka Napoleon Egiptuses teada saanud, et Prantsusmaa olukord on pinev ning otsustas asjadesse otsustavalt sekkuda. Ta lahkus salaja koos väikese hulga meestega Egiptusest ning maabus peagi Prantsusmaal. Sieyés otsustas just teda ära kasutada, et uus valitsussüsteem kehtestada. Vandenõusse kaasati mitmed olulised riigitegelased, veel enamad olid aga sellest teadlikud. Toonane kõige mõjukam direktor Paul François Jean Nicolas Barras uskus aga, et riigipööret ei viida läbi ilma tema nõusolekuta.
Novembri alguses otsustati Direktoorium laiali saata ning Konsulaat kehtestada. 9. novembril 1799 sisenes Napoleon Vanemate Nõukokku ning pidas kõne, kus viitas jakobiinide vandenõule ning nõudis Seadusandliku Korpuse väljaviimist Pariisist, et vähendada võimalust rahva sekkumiseks asjade käiku. Siiski ei avaldanud tema tegevus erilist muljet ning saadikud uskusid, et suudavad selle riigipöördekatsega toime tulla. Kuid et Direktooriumis toetasid Napoleonit kaks meest: Sieyés ja Roger Ducos, oli riigipööre tegelikult juba õnnestumas. Sama päeva õhtul saadeti Direktoorium laiali, Sieyés ja Ducos loobusid direktorikohast vabatahtlikult, Barras'd pidi veidi veenma , kaks ülejäänud direktorit aga keeldusid sellest, üks neist vangistati, teine pääses põgenema.
Järgmisel päeval, 10. novembril (19. brümääril) 1799, läks Napoleon koos kaaslastega Viiesaja Nõukokku, et sundida seda tema riigipööret tunnustama ja rahumeelselt laiali minema. Kuid saadikud keeldusid ning püüdsid Napoleonit koguni vangistada. Seepeale ajas Napoleoni alluv, tulevane marssal Joachim Murat saadikud laiali. Hiljem koguti mõned neist kokku, et nad tunnistaksid eneste laialisaatmist ning Napoleoni isikuvõimu algust. Oli viidud läbi sõjaline riigipööre ning selle peamisel korraldajal Napoleonil polnud mingit kavatsust saadud võimu enam kellelegi loovutada. Kehtestus Konsulaat, kus tegelik võim kuulus esimesele konsulile Napoleon Bonaparte'ile. Brümääri riigipööret loetakse enamasti ka Prantsuse revolutsiooni lõpuks.

KOKKUVÕTE

Prantsuse revolutsiooni nime ja olemusega on tänapäeva uurijate arvates tõsiseid probleeme. Tihti polemiseeritakse selle üle, kas seda saab võtta ühtse sündmusena või puudus selle "osade" vahel üldse seos, veelgi enam aga algus- ja lõpudaatumite üle. Enamik Euroopa ajaloolasi on käsitlenud Prantsuse revolutsiooni kestusena aja Bastille 'i vallutmaisest 14. juulil 1789 kuni Napoleon Bonaparte'i võimuletulekuni 1799. aasta 9. novembril, üksikud ka keisririigi kehtestamiseni 1804. aastal. Kuid enamikus nõukogude ja seetõttu ka Ida-Euroopa ajalookäsitlustes tähistab revolutsiooni lõppu hoopis jakobiinide diktatuuri kukutamine 27. juulil 1794. Mõned lääne ajaloolased on ka välja pakkunud, et revolutsioon algas juba 1787. aastal notaablite kogu kokkukutsumisega, teised, et alles siis, kui kuningas kukutati. Siiski on jätkuvalt enimtunnustatavad piirdaatumid 1789–1799.
Nimetuse 'Suur Prantsuse revolutsioon' võttis kasutusele tuntud vene anarhist ja ajaloolane Pjotr Kropotkin oma selleteemalises käsitluses. Sealt kandus see nimi edasi ka Nõukogude ajalookirjutusse, kuigi nimetuse "isa" jäeti mõistagi paljastamata, kuna tolle positsioon ja ideoloogia ei sobinud valitseva korraga.
Küsitavusi on tekitanud ka, millise iseloomuga revolutsioon see ikkagi oli. Nagu lähtub selle sündmustest, käis pidev võimuvõitlus ning esile tõusid erinevad poliitilised suunad, maailmavaated ja isiksused . Seetõttu ei saa selle iseloomu ilmselt üheselt hinnata; kõige üldistavamalt võib öelda, et 1789. kuni 1794. aastani liikus revolutsioon pidevalt radikaliseeruvas ning 1794–1799 üha mõõdukamaks muutuvas suunas. Egon Friedell on koguni väitnud, et 1799.-ks või hiljemalt 1804. aastaks jõudsid prantslased samasse seisu, kus nad olid olnud enne 1789. aastat: absolutismi. Siiski ei olnud revolutsioon mingil juhul tähtsusetu, sest Napoleoni absolutism erines kardinaalselt Louis XVI omast ning revolutsiooni ajal tehtud muudatused jäid suurelt osalt püsima ka Louis XVIII restauratsiooni järel. Kahtlemata oli tegu sündmusega, mille olulisust Euroopa ajaloos on raske üle hinnata, kuigi selle kaalukus võib olla teatud määral hilisemate ajaloolaste töödes fabritseeritud. Märgina on Prantsuse revolutsioon Euroopa varauusaja lõpetajaks ning tõelise uusaja alguseks.

Kasutatud kirjandus

Suur Prantsuse revolutsioon, Hlmut Piirimäe

http://web.zone.ee/prantsusmaa1789-1815/prantsuse_revolutsioon.html

http://www.miksike.ee/docs/referaadid/kokkuvote%20ja%20vastused_kadi.ht m

.DOC Laadi alla originaalfail 9 lk · .doc · 5 allalaadimist

50 punkti Autor soovib selle materjali allalaadimise eest saada 50 punkti.

~ 9 lehte Lehekülgede arv dokumendis

2010-11-23 Kuupäev, millal dokument üles laeti

5 laadimist Kokku alla laetud

0 arvamust Teiste kasutajate poolt lisatud kommentaarid

k21suk2s Õppematerjali autor

referaat teemal Prantsuse revulutsiooni taandumine, Termidoorlaste poliitika kuni Direktooriumi loomiseni, Prantsusmaa valitsemine fruktidoori riigipöördeni 1797, Egiptuse sõjakäik ja Direktooriumi süsteemi läbikukkumine, 18. brümääri riigipööre

fruktidoor egiptuse sõjakäik direktooriumi süsteem revolutsiooni taandumine referaat

Sarnased õppematerjalid

doc

Suur Prantsuse Revolutsioon

Suur Prantsuse revolutsioon ehk Prantsuse kodanlik revolutsioon (Lääne-Euroopa ajaloolises traditsioonis ja alates 1991. aastast üha enam ka Eestis nimetatud lihtsalt Prantsuse revolutsiooniks) toimus 17891799 Prantsusmaal. Selle käigus kukutati Prantsusmaal kuningavõim ning feodaalkord. Tegemist on maailma tuntuima revolutsiooniga, millest võtsid eeskuju nii 19. sajandi revolutsionäärid kui ka 20. sajandi totalitaarsed reziimid. Feodaalkord oli laostunud, vastuolud ühelt poolt eesõigustatud vaimulike ning aadlike ja

20. sajandi euroopa ajalugu

doc

Prantsuse revolutsioon

. 21. septembril seisuste esindajaid tuleb kumbagi 300 1792 kuulutati välja Prantsusmaa ning kolmanda seisuse esindajaid - vabariik. Marie-Antoinette Louis 600..Mai alguseks olid generaalstaadid XVI naine. ta giljotineeriti Prantsuse -1150 saadikut. Enamik kolmanda revolutsiooni ajal 1793. aastal seisuse esindajaist, kelle hulgas oli ka riigireetmise eest. Louis XVI Louis vaimulikke ja aadlikke, liberaalseid XVII oli Bourboni dünastia juht pärast aadlikke oli aga vähem kui kolmandik. oma isa, kuningas Louis XVI Nii oli reformide läbiviimiseks vajalik, et hukkamist

Ajalugu

doc

Suur Prantsuse Revolutsioon 1789-1815

Suur Prantsuse Revolutsioon 1789-1799 1. Revolutsiooni põhjused a) Ühiskondlik kriis: · I ja II seisuse (3%) privileegid. · III seisuse (97%) maksukoormus. b) Poliitiline kriis: · Absolutism · Kodanlus soovis võrdseid poliitilisi õigusi. c) Rahandus- ja majanduskriis: · Riigikassa tühjenes (kulukad sõjad ja õukond) · Maksude tõstmisega rahva elu halvenes. · Ikaldusaastad (1787-1788) 2. Revolutsiooni algus a) Generaalstaatidest Asutava Koguni. GENERAALSTAADID (I, II, III seisus)

Ajalugu

doc

Prantsuse kodanlik revolutsioon

Prantsusmaa ja eriti selle eliit elas 18. sajandi teisel poolel kahtlemata üle oma võimete, sest ta polnud enam Euroopa suurvõim, nagu Louis XIV ajal, mil polnud ei kriitikat Jumala armust valitseva absoluutse monarhi kohta ega ka niivõrd suurt nappust sissetulekute osas. Kuid Louis XIV aegsed edukad ajad olid möödas ning järgmised kaks kuningat, Louis XV ja Louis XVI, ei hoolinud kuigivõrd riigivalitsemisest ega suutnud reaalselt sellega ka toime tulla. Ühe põhjusena, miks revolutsioon radikaliseerus ning valitsev kiht üha ebapopulaarsemaks muutus, võib välja tuua just valitseva kuningapaari saamatust riigi ja enese maine kujundamisel ning nende täielikku ükskõiksust selles suhtes. Kuningas Louis XVI oli lihtsalt valitsemiseks sobimatu, huvitudes vaid puusepatööst ning hobiarhitekti ametist, kuninganna Marie Antoinette'i süüdistati aga priiskamises ning armukeste pidamises. Suurt

Ajalugu

doc

Suur Prantsuse revolutsioon

SPR KRONOLOOGIA Suur Prantsuse Revolitsioon 1789 4. mail kogunesid generaalstaadid 17. juuni - Kolmanda seisuse esindajad kuulutasid end Rahvuskoguks, prantsuse rahva esindajaiks 27. juuni - kuninga käsul liitusid ka teised seisused Rahvuskoguga 9. juuli - Rahvuskogu kuulutas end Asutavaks Koguks, mis pidi riigile andma põhiseaduse. 14. juuli- rahvas vallutas Pariisis Bastille vangla. Seda päeva loetakse revolutsiooni alguseks. Pariisi eeskuju järgisid teised linnad. Maal puhkesid talurahvarahutused. 4. august- Kaotati feodaalkoormised ning lubati talupoegadel maad osta. 26. august- Vastu võeti "Inimese ja kodaniku õiguste deklaratsioon" oktoober- toimus rahvaretk Versailles'sse, kuningas ja Asutav Kogu "kolisid" Pariisi. Piiskop Talleyrand tegi ettepaneku kirikumaade riigistamiseks. 1789-91 kaotati pärisorjuse jäänused, kirikule makstav kümnis, tsunftikord ja seisuste eesõigused

Ajalugu

docx

Suur Prantsuse revolutsioon

Suur Prantsuse revolutsioon 14. juuli 1789 9. november 1799 Revolutsiooni algus : 14. juulil 1789. aastal vallutati rahva hulgas vihatud ja monarhiasümboliks peetud Bestille kindlus Pariisis. See sündmus tähistabki revolutsiooni algust. Koalitsioon mitme riigi sõjaline liit mingi teise riigi või riikide rühma vastu Nimeta esimesse koalitsiooni kuuluvad riigid! Kuulusid: Austria, Preisimaa, Inglismaa, Holland, Hispaania, Sardiinia. I koalitsioon ei suutnud võita Prantsusmaad. I koalitsioon 1793 1797. Kokku loodi 7 Prantsusmaa vastast koalitsiooni Loetle revolutsiooni puhkemise põhjuseid! (3) Esiteks seisuslikud ebavõrdsused, teiseks

Ajalugu

doc

Suur Prantsuse kodanlik revolutsioon ja selle mõju Euroopas

Tallinna Kuristiku Gümnaasium Svetlana Grigorjeva Suur Prantsuse kodanlik revolutsioon ja selle mõju Euroopas Tallinnas 2005 Sissejuhatus Suur Prantsuse revolutsioon, mis kestis ligi 10 aastat, omas ja omab ka praegu tohutut tähtsust maailma ajaloos. Paljude maade ajaloolaste arvates lõppes nende sündmustega uusaeg ja algas uusima aja ajalugu, mida iseloomustavad suured muudatused nii Euroopas kui ka mujal maailmas. Revolutsiooni põhimõtted- vabadus, võrdsus, vendlus- on sügavalt mõjutanud inimeste mõttemaailma. Samal ajal olid tolleaegsed sündmused inimkonnale õppetunniks, kuna nad näitasid selgelt, et ebaõiglust ei saa

Ajalugu

doc

Prantsusmaa revolutsioon küsimused vastused

1. USA sünd 2. Tööstuslik pööre 3. Millised olid Prantsuse revolutsiooni põhjused? 4. Iseloomusta Prantsuse ühiskonna jagunemist seisusteks 5. Rev-i algus? Milliseid muudatusi viis Asutav Kogu ellu revolutsiooni esimestel aastatel? Inimese ja kodaniku õiguse deklaratsioon? I põhiseadus ja uus riigikord? 6. Millised olid poliitilised jõud Prantsuse parlamendis peale põhiseaduse vastuvõtmist? 7. Millal kukutati kuningavõim ja kehtestati vabariiklik kord? 8. Mis on generaalstaadid, Rahvuskogu, Asutav Kogu, revolutsioon, reform 9. Millal hukati kuningas? Kuidas reageerisid välisriigid? 10. Miks ja millises olukorras loodi Rahvapäästekomitee? Jakobiinide diktatuur? Nende juhid

Ajalugu

Rohkem sarnaseid