Surmanuhtlus poolt või vastu (0)

Surmanuhtlus
Eesti loobus surmanuhtlusest, et Euroliitu saada. Eelmise Eesti Vabariigi ajal oli surmanuhtlus olemas. Ka nõukogude ajal oli see olemas. Kuid nüüd, suure humanismi ja sallimuse ajastul on kurjategija muudetud pühaks ja temast hoolitakse kohati rohkem kui ohvritest. Mõrvareid, kriminaale üldse koheldakse uskumatu leebusega. Neil on riiklikud või palgatud kaitsjad . Samal ajal vaene ohver peab ise oma hädaga toime tulema . Tapjat, kes on võtnud perelt toitja, peetakse vanglas ülal maksumaksja rahade eest: tal on soe söök , sportimis võimalused ja muud mugavused , mida pole paljudel Eesti korralikel tööinimestelgi. Eurovangla on mugav koht, see ei ole nõukogude vanglaga võrreldavgi. Paljudel vangidel ongi vanglas mugavam elu, kui neil oleks vabaduses. See kõik ei ole aga normaalne ega oma mingit seost õigusemõistmise põhimõtetega.
Kurjategijale määratakse lihtne pääsetee - vanglakaristus. Arvan, et vanglakaristus või tühine rahatrahv on kurjategijale liiga kerge  karistus . Seega olen mina surmanuhtluse poolt. Inimene, kes on võtnud teiselt elu, väärib sama. Kuid muidugi peavad olema ka teatud tingimused, millal surmanuhtlust rakendada, ja millal mitte. Lisaks tuleb ka kindlasti arvestada kuriteo asjaolusid.
On õiglane, kui vägistajad, riigireeturid ja mõrtsukad saavad äärmusliku teo eest äärmusliku karistuse. Andes mõrtsukatele, vägistajatele, ka riigireeturitele absoluutse õiguse elule, me tegelikult vähendame inimõiguste väärtust. Need kuriteod on nii mõõtmatult hirmsad, et me saa neid enam käsitleda kui normaalset inimest.
Surmanuhtluse rakendamine väga raskete kuritegude puhul vastab inimeste õiglustundele.
Vangla pole kedagi heaks teinud (mõned ÜKSIKUD erandid) ja karistada ülejäänud inimesi kurjategijate ülalpidamisega on sisuliselt samuti  kuritegu .
Poolt räägib see, et kui eluks ajaks vangi mõistetud kurjategija paneb toime uue kuriteo, puudub võimalus tema karistamiseks, kui lähtuda kuritegude ja karistuse vastavuse printsiibist.
Miks peab riik aastakümneid kandma ülal paadunud mõrvareid, kes niikuinii vanglamüüride vahelt ei välju ja ei kavatsegi teha tööd, et kas või osaliselt tasuda oma  võlg  ühiskonna ees? Kas tõesti on vaja hoida elus maksumaksja raha eest paadunud mõrvareid ja kriminaale?
Arvan seda ka, et sõltuvalt persoonist ei pruugi surmanuhtlus tõesti olla just kõige hullem karistus, kuid kindlasti ei ole see kerge. Maailmas on kõik muutumises. Surm on selline asi, mis võtab võimaluse (vähemalt teadvalt) selles muutumises osaline olla.
Surmanuhtluse pooldajate põhiajendiks pole siiski kättemaks, vaid soov, et parandamatud tapjad ei saaks enam uuesti tappa. Jutud tapjate eluaegsest isoleerimisest pole usaldusväärsed. Kui palju me oleme näinud teleprogrammidest, kuidas julmad mõrtsukad pääsevad vanglast uuesti tapma !
Meil Eestiski vabastati mõned aastad tagasi ennetähtaegselt üks tapja, kes mõni nädal hiljem surmas Rakveres kaks inimest ja külvas laibad üle soolaga .
Surmanuhtluse vastased väidvad, et surmanuhtlus on julm ja ebainimlik karistus. Aga julmade ja ebainimlike mõrvade puhul on surmanuhtlus just õiglane.