Referaat "Nuga ja veekeetja" (1)

Pärnumaa Kutsehariduskeskus
Kokk
Nuga ja veekeetja
Lenne Lõiv ja Riina Treumuth
referaat
Juhendaja : Heli Kruusamägi
Pärnu 2009
Sisukord:
1)Nuga
2)Veekeetja
Sissejuhatus
Nuga
Nuga on väga levinud tööriist. See on väiksem terariist, mida kasutatakse lõikamiseks, torkamiseks, koorimiseks, teritamiseks, puu vestmiseks ja voolimiseks jm otstarbel . Koosneb kahest osast, noa pidemest ja vähemalt üheteralisest teramikust
Nugade ostmisel on tähtis noa käepideme sobivus kasutaja käega ning turvalise ja tugeva haarde saavutamine. Ärge ostke ühtki nuga enne, kui olete selle kätte võtnud. Terav nuga on hea ja kuulekas tööriist, kuid teravusel on ka piir. Laserteraga nuga võib viilutamisel väga käepärane olla, koorimisnoa puhul aga võiks seda vältida.
Veekeetja
Kuigi erkpunane veekeetja passiks koju kööginurka hästi, ei maksa värvi õnge minna – veekeetja puhul on olulisemad võimsus ja vastupidavus katlakivile.
Kaupluse Entre juhataja Sulo Saar teab oma töökogemusest, et veekeetja valimisel on kõige tähtsam, kus seda kasutama hakatakse: kas maakodus või euroremonditud linnakorteris. Suvilasse tasuks viia väiksema võimsusega mudel. Nimelt on paljud, kes maal elavale emale- isale või suvilasse veekeetja ostnud, õnnetult poodi tagasi pöördunud – sai valitud liiga võimas mudel, mis sisse lülitades elektrikorgid kohe välja lõi!
Nuga
Nuga on väga levinud tööriist. See on väiksem terariist, mida kasutatakse lõikamiseks, torkamiseks, koorimiseks, teritamiseks, puu vestmiseks ja voolimiseks jm otstarbel. Koosneb kahest osast, noa pidemest ja vähemalt üheteralisest teramikust
Nugade ostmisel on tähtis noa käepideme sobivus kasutaja käega ning turvalise ja tugeva haarde saavutamine. Ärge ostke ühtki nuga enne, kui olete selle kätte võtnud. Terav nuga on hea ja kuulekas tööriist, kuid teravusel on ka piir. Laserteraga nuga võib viilutamisel väga käepärane olla, koorimisnoa puhul aga võiks seda vältida.
Eeskätt professionaalidele, kuid ka tavatarbijale mõeldud kallimate nugade tera pole metall -lehest välja stantsitud, vaid valmistatud käsitsi või käsitsitööd imiteerival mehaanilisel sepistamismeetodil. Noatera lõpeb eenduva kannaga, mis lisab terale tugevust, tasakaalustab kogu noa ning hoiab kasutaja sõrmi terale libisemast. Seejärel läheb noatera üle käepideme lõpuni ulatuvaks rooks; käepide aga koosneb kahest poolest ning kinnitub roo külge neetidega. Niihästi rood kui kinnitusneedid on juba esmapilgul selgesti eristatavad, kuna just need detailid kindlustavad intensiivses kasutuses olevale noale vajaliku vastupidavuse ja muidugi ka pika tööea.
Kalli noa tera materjaliks on hinnaline roostevaba kõrgsüsinikteras, milles on ühendatud süsinikterase töödeldavus ja roostevaba terase tugevus. Noa kasutajale tähendab see tera tavalisest suuremat painduvust ja võimalust saavutada koduste teritamisvahenditega väga terav lõikepind. Süsinikterase puuduseks on materjali tuhmumine, mille vältimiseks tuleb nuga iga kord pärast happeliste materjalidega ( tomat , sibul ) kokkupuutumist pesta ning kuivatada; korralikku kuivatamist vajavad need noad pärast iga kasutuskorda. Mainitud noa tasakaal tähendab, et noapea ja -tera ühinemise kohast kahe sõrmega õhkutõstmisel peab nuga jääma tasakaalu. Tasakaalus olev nuga ei väsitab kätt ning hõlbustab suuresti köögis töötamist.
Koduseks kasutamiseks mõeldud noad on valmistatud stantsimismeetodil kõrgläikelisest roostevabast terasest . Taoliste nugade käepide on enamasti plastist ning noatera ulatub selle sisse vaid mõne sentimeetri pikkuselt ; noatera lõpus kanda ei ole. Profinugadest on taolised noad oluliselt odavamad, kuid siiski ulatub prestiižika firma suure kokanoa hind mõnikord üle paarisaja krooni, päris väikese noa saab kätte alla saja krooni.
Koduköögis saab kenasti hakkama ka ühe väikese noaga eeldusel, et ostate alati valmis viilutatud leiba-saia, juustu, sinki ja liha jm. Otstarbekam oleks muidugi ajapikku soetada kööki kolm-neli head nuga, kasutada sihipäraselt ning hoida neid alati korras ja teravad .
Nugade hooldamine:
· Hankige puust või plastmassist lõikelaud
· Noad on ainult lõikamiseks, mitte pudeliavajad või kruvikeerajad
· Nugade parimaks hoiukohaks on puust spetsiaalsed hoidjad, näiteks konksud (eeldavad noapeas olevat auku või aasataolist riputit) või magnetiga töötavad riputid
· Hoidke nuge eemal lahtisest leegist, see rikub nii noatera kui käepidet
· Peske nuge alati käsitsi, kusjuures pesuvesi ei tohiks olla liiga kuum. Peale pesemist kohe ka kuivatada. Roostevabast terasest nugade teritamiseks pöörduge alati teritaja poole (tavaliselt saab nuge teritada kingseppade juures)
Noa otsaga on soovitatav lõigata väikesemaid aga ka õrnemaid toiduained. Noa käepideme poolsema otsaga raskemaid ja rohkem jõudu nõudvad toiduaineid.
Pea meeles:
Ole tähelepanelik, kui töötad noaga või mingi muu töövahendiga.
Ära püüa kukkuvat nuga! Astu tagasi ja lase tal põrandale kukkuda .
Ära jäta nuga kraanikausi teiste nõude vahe
Hoia nuga terav
Hoia kinni kõigist hügieeni reeglitest
Veekeetja
Kuigi erkpunane veekeetja passiks koju kööginurka hästi, ei maksa värvi õnge minna – veekeetja puhul on olulisemad võimsus ja vastupidavus katlakivile.
Kaupluse Entre juhataja Sulo Saar teab oma töökogemusest, et veekeetja valimisel on kõige tähtsam, kus seda kasutama hakatakse: kas maakodus või euroremonditud linnakorteris. Suvilasse tasuks viia väiksema võimsusega mudel. Nimelt on paljud, kes maal elavale emale-isale või suvilasse veekeetja ostnud, õnnetult poodi tagasi pöördunud – sai valitud liiga võimas mudel, mis sisse lülitades elektrikorgid kohe välja lõi!
Värv pole esmane
Veekeetjate võimsus ulatub 800st 2400 vatini. Maakodus tasuks eelistada väiksema võimsusega mudelit, olgugi et vesi läheb selles keema aeglasemalt. «Mõttetult suurt tähelepanu pööratakse kannu värvile – eelistatakse heledaid pastelseid toone. Pigem tasuks uurida kannu ergonoomiat,» räägib Saar. « Kann peab olema võimalikult lihtne ja kergesti avatav. Tefal näiteks on tootearenduse vallas kõvasti tööd teinud.» Odavamatel ja kallimatel veekeetjatel pole Saare ütlust mööda tänapäeval enam põhimõttelist vahet, kõik olulisemad detailid: automaatne väljalülitamisseade, vee taseme näitaja, indikaatortuli, mis annab märku, kas kann on sisse lülitatud, on ka odavatel kannudel olemas. «Kallimatel on lihtsalt rida lisafunktsioone. Näiteks termoregulaator, mis on hea suurte perede puhul, sest hoiab vett kauem kuumana ja säästab seega elektrit. Osadel Philipsi kannudel on sees naljakas traadist pusa ehk eemaldatav ja pestav katlakivifilter, mis on vajalik kodudes, kus kraanist tuleb mineraaliderohket vett,» loetleb Saar. Kannu füüsilist kasutamismugavust suurendavad kindlalt kättevõetav käepide ja hea valamisserv või tila . Sedagi tasuks veekeetjat ostes tähele panna, rõhutab Saar.
Eelista siledapõhjalist kannu
Kindlasti tasub eelistada kaetud küttekehaga ehk siledapõhjalist kannu, sest seda on kergem puhastada . «Kannu suurus peaks sõltuma pereliikmete arvust: kui tee- või kohvivett vajab üks inimene, pole ju mõtet iga kord kahte liitrit vett keema ajada,» ütleb Sulo Saar. Liitrisest, tuhandevatise võimsusega elektrikannust piisab, kui seda läheb vaja harva ja vähese vee keetmiseks. Tihedamaks kasutamiseks tuleks valida vähemalt 1800vatine veekeetja. Suurim veekogus, mida elektrikannuga keeta saab, on umbes kaks liitrit.
Kuidas veekeetjat hooldada ?
Vala kann pärast iga veekeetmiskorda tühjaks, sest sinna jäänud vesi tekitab küttekehale sadet.
Elektrikannu puhasta vaid niiske lapiga , seda ei tohi pesta voolava vee all ega panna vette.
Puhastamist vajavad nii kannu küttekeha kui siseküljed.
Katlakivi täis kannu saab puhtaks äädikalahusega. Lase vesi kannus kuumaks, vala juurde umbes kolm supilusikatäit äädikat ja lase vesi veel kord keema. Jäta kann tunniks likku . Siis vala kann tühjaks ja keeda kaks korda puhta veega läbi.
Ole äädikaga ettevaatlik: liiga kange lahus võib veekeetja põhjatihendid läbi söövitada.
Sidrunhape on puhastajana sama tõhus, ent odavam kui katlakivieemaldi. Pärast happega puhastamist lisa loputusvette soodat – see neutraliseerib happe.
Pärast puhastamist võib kuuma joogi valmistamiseks kasutada alles viiendat kannutäit keedetud vett.
Lisaks kannu värvile, disainile ning hinnale tasub kindlasti tähelepanu pöörata ka seadme detailidele, mis veekeetmise tublisti turvalisemaks ja mugavamaks teevad. Nii on oluline selgelt nähtav tuli, mis annab märku, kas kann on sisse lülitatud. Et näha, kui palju vett kannu valada, peaks veetaseme mõõtja olema väljaspool kannu või kui see asub seespool, olema loetav .
Tasub arvestada, kui suur kogus vett keeta. Kannu suurus peaks sõltuma pereliikmete arvust kui tee- või kohvivett vajab üks inimene, pole ju mõtet iga kord 1,8 või 2 liitrit vett keema ajada, selgitab Sauk.
Kuni liitrise mahuga ja 1000W võimsusega elektrikann tasub muretseda siis, kui seda kasutatakse harva ja väikeste koguste keetmiseks. Koduse tihedama kasutamise korral tuleks valida umbes 1800W võimsusega veekeetja.
Küttekeha peab olema veega kaetud, tavaliselt pole võimalik keeta vähem kui klaasitäit vett. Eri mudelitel on minimaalne veekogus pisut erinev: 0,1 liitrit, 0,3 liitrit, 0,6 liitrit jne. Suurim veekogus, mida elektrikannuga keeta saab, küünib kahe liitrini.
Mugavam on kasutada alusega ehk juhtmeta elektrikannu, millel on alusplaat, kuhu kann vee kuumutamiseks pannakse.
Juhtmega kannu kasuks otsustanutel tasub arvestada pere väiksemate liikmetega. Lühema juhtmega veekeetjat ei saa lapsed nii kergesti maha tõmmata.
Veekeetjate kasutamist hõlbustab kolmeastmeline kaitsesüsteem. Esimene takistab veeta kannu sisselülitamist (pisut läheb kann küll kuumaks, kuid seejärel lülitab end välja). Teiseks on spetsiaalne andur , mis reageerib aurule ja lülitab kannu vee keema minnes välja. Samuti on oluline küttekehade automaatne ülekuumenemiskaitse kui keetja koormus on liiga suur, lülitub kütteseade välja.
Mitmetel kannudel pöördub nende ümberminekul tila üles, mistõttu vesi ei pääse kannust välja. Osal mudelitel on samaks otstarbeks tila ees klapp . Kallimatel mudelitel on tila otsas ka filtrid .
Valida saab nii kullatud , kroomitud, nikeldatud kui ka roostevaba küttekehaga veekeetjate vahel. Osal kannudel on sisseehitatud plaati meenutav küttekeha, kuid neil on pikem keetmisaeg ja suurem energiakulu. Sellised kannud on teistest kallimad, sest nende puhastamine on tunduvalt lihtsam.
Sageli kiputakse eelistama kullatud küttekehaga kanne, mis aga ei anna kannule mingit eelist.
Kullakiht küttekehal on õhuke ja kuna kuld on pehme materjal, siis kulub see kiiresti. Samuti rikub kullakihti katlakivi. Puhastamisel sööbib katlakivieemaldaja kergesti läbi õhukese kullakihi, paljastab kütteelemendi ning vette võib eralduda kahjulikke ühendeid.
Nikeldatud või kroomitud küttekehad eritavad vette niklit , kroomi, pliid ning kaadmiumi. Niklisisaldus on suurim pärast katlakivi eemaldamist ja väheneb keetmisel järk-järgult.
Roostevabast küttekehast eraldub niklit ja muid kahjulikke aineid suhteliselt vähe. Selline küttekeha on võimsam, kestab kauem ning on lihtsam hooldada katlakivi tuleb lahti ka äädikaga, erinevalt näiteks kullatud küttekehast, mille puhastamiseks soovitatakse sidrunhappe baasil valmistatud katlakivieemaldajaid.
Et veekeetja kauem vastu peaks, tuleb seda puhastada regulaarselt. Kui kann pole parajasti kasutuses, tasuks see alati tühjaks valada, sest ka seisev vesi tekitab küttekehale sadet.
TASUB TEADA:
Kuni üheliitrise mahuga ja 1000W võimsusega elektrikannu on mõtet muretseda vaid siis, kui seda kasutatakse harva ja väikeste koguste keetmiseks. Koduseks kasutamiseks tuleks valida ca 1800W võimsusega elektrikann.
Kannul peaks olema hästi loetav tasemenäidik ja kindlalt kinnitatud kaas, mis vee valamisel ei avane.
Kannu kasutamise mugavust suurendavad kindlalt kättevõetav käepide ning hästi väljatöödeldud valamisserv või tila.
Tasub jälgida, kas kannul leidub kaitse tühjalt töötamise vastu ja automaatikaseade, mis lülitab kannu vee keemahakkamisel välja (odavamatel mudelitel ei pruugi seda olla).
Keetja metallist väliskest suurendab põletusohtu. Põletuste vältimiseks peaks kann seisma kindlalt alusel.
NÄPUNÄITEID PUHASTAMISEKS:
Elektrikannu tuleb puhastada niiske lapiga, seda ei tohi pesta voolava vee all ega panna vette. Puhastamist vajavad nii küttekeha kui ka kannu siseküljed.
Kannu tuleks sadestuvast lubjast puhastada regulaarselt, kasutades selleks tootja poolt soovitatud vahendit. Hästi sobivad ka lahjendatud äädikhape ja sidrunhape.
Kokkuvõte
Käesolevas referaadis sain teada kuidas tuleb veekeetjat hooldada ning puhastada. Lisaks sain teada nugade hooldamisest. Sain ka teada seda, et kuni üheliitrise mahuga ja 1000W võimsusega elektrikannu on mõtet muretseda vaid siis, kui seda kasutatakse harva ja väikeste koguste keetmiseks. Koduseks kasutamiseks tuleks valida ca 1800W võimsusega elektrikann ning, et tasub jälgida, kas kannul leidub kaitse tühjalt töötamise vastu ja automaatikaseade, mis lülitab kannu vee keemahakkamisel välja.
Kasutatud allikad:
1)naisteleht 7. juuni 2007
2) http://www.ap3.ee/Default2.aspx?PaperArticle=1&code=2037/rpp_kodu_203701